harjumuse ja harjutuste jõud...

Nii, ja saigi läbi esimene kuu, mil olen järjepidevalt trenni teinud. Alustasin vaiksemalt ja praeguseks läheb u 45-60 päevas trenni peale (koos soojenduse ja aeg-ajalt pausidega): u 12-14 erinevat harjutust ja igat üht 20. Kusjuures sellest on omamoodi sõltuvus tekkinud, mistõttu nelja nädala peale on ette tulnud vaid neli päeva, mil pole midagi teinud; ja tavaliselt "puhkepäeval" teen ikka vähemalt minimaalselt 100 kätekõverdust vms. Muidugi tuleb ennast ka jälgida ja mitte üle pingutada. Aga tunnen, kuidas lihtsalt vajan liigutamist vähemalt mõned korrad päevas ja see on täielik nauding!
Ja ühtlasi põnev eksperiment: alati on olnud nõnda, et igal aastal või aeg-ajalt avastan nii iseenda kui ümbritsevaga seoses midagi uut, mis paneb maailma teisit vaatama, seekord on selleks osutunud: harjumuse jõud. Kusagilt lugesin, et u kaks kuud on see aeg, mil uus harjumus - kui seda iga päev teha - jätab oma mustri ja imendub närvisüsteemi (kui seda nõnda sõnastada, inglise keeles kõlas paremini: ingrained into you nervous system).
Eelmisel päeval oli taas sisuliselt puhkepäev, kuid endiselt u 100 sedasamust. Täna tundsin veel, et eksisteerib siiski tõenäosus, et kui päeva-paar vahele jätta, siis sinna see võibki jääda, kuid samas polnud mingi probleem trennikava ette võtta ja pärast 'vaba päeva' algus oli isegi natuke(!) pingutust nõudev, kuid kord-korralt muutus kõik aina paremaks ja nauditavamaks ning pärast tundi aega ja väikest dušši oli ja on niii hea olla, et seda kahtlemata väärt!

Enesetunne, tervis ja vastupidavus on põhiline, miks ma seda kõike teen; muidugi tekitab ka väga hea tunde kui näed, et sul on jaksu iga päevaga üha rohkem. See on täiesti omaette teema KUI hästi trenn iga mõttes mõjub.
Minu arvates üks hästi hea n-ö motivatsioonivideo nii muusikalt kui pildilt:


Kes veel ei teadnud, siis Stallone on tegelenud aastakümneid ka kunstiga ja ehkki kujutan ette, et nii mõnigi võib vastu vaielda, siis minu arvates on see küllaltki geniaalne ja 'diip':


Kusjuures üldiselt kaasaegne ja abstraktne kunst pole väga minu rida ja ma pole sellest kunagi väga aru saanud kui - andke andeks - visatakse mingi plätserdus käeset seina ja öeldakse, et "see on kunst". Kunst on minu arvates midagi, mille tunned kohe ära ja mis kõnetab, mitte aga midagi, mille kohta peab eraldi viitama, et "see on kunst" (meenutagem juhtumit kui kunagi koristaja viskas kunstisaalis ära ühe prügikoti ning hiljem selgus, et see prügikott olla kunstiteose osa).

Rohkem ma siia ilmselt niipea ei kirjuta, aga kes teab. Igajuhul näib, et trenniga hakkan joonele saama ja on aeg muid kasulikke "harjumusi" hakata sisse juurutama, sestap tundub ka see blogi kirjutamine pisut 'aja raiskamisena' kui tahaks veel paljut muudki teha, eriti pärast tunniajalist trenni-energiasüsti.

Päriselt: võtke ka ette ja proovige kuu aega või kasvõi nädal-paar või mõned päevad nõnda, et käite jooksmas või teete muud vähegi regulaarset füüsilist treeningut ja maailm ja te ise hakkate muutuma...

Pealegi: trenni mõju kohta võib lugeda nt siit - ja nii ongi, iga viimne kui punkt vastab tõele:)
Ise mõtlen, et peaks (loe: "pean"/tahan) aeg-ajalt lisama ka pisut jooga- ja venitusharjutusi. Ja pärast raamatu Spark lugemist ei saa ma aru, miks ma varem seda temaatikat ei avastanud. Aga palju-palju muud on veel avastada ja nii ehk teisiti võib pisuke liigutust - 30-60 minutit päevas - olla üheks heaks päeva alguseks...

veel jooksmisest...

Ja juhtuski nii, et järgmisel päeval jalad valutasid. Ja ülejärgmisel. Kuid kolmandal päeval oli juba täitsa hästi ning otsustasin veel ühe tiiru teha.
Ühtlasi otsisin netist jooksmise alustamise kohta informatsiooni ning selgus, et sisuliselt esimese korra kohta 20 minutit järjest joosta on pisut liig - ja pole siis ime, et järgmisel päeval jalad valutavad. Tegelikult peaks alustama kõnni-sörgiga ning seejärel järk-järgult jooksusamme suurendama; sellise tempoga peaks u kolme-nelja nädala pärast olema valmis, et siis ühel hetkel kenasti juba 20+ minutit järjest joosta...
Mnjah, tundub, et kirjutatud laused tulevad pisut konarlikud, või ehk ka mitte. Tänane jooks oli kummaline, kuid numbriliselt jooksu+kõnni kohta vist enam-vähem:
distants: 2,98 km
aeg: 25:21
keskmine kiirus: 7,05 km/h
cal: 182

Igaljuhul mõnus oli ja hea tunne oli jooksusamme siduda jalutamisega.
Päeval/hommikul tegin ka esimese sisulisema trennipäeva: 10 erinevat harjutust, igaüht 20 repsi ning kokku 3 setti (kui seda nüüd nõnda inglise-eestipäraselt sõnastada). Hakkab minema! See oli kokku kuues päev mil olen trenni teinud, ehkki varasemad on olnud tagasihoidlikumad. Lõpuks õnnestus endale trennikava valmistada ja olen sellega väga rahul, eks näis kuidas kujuneb.
Nagu ütlesin, siis tänane jooks oli pisut 'kummaline'. Detailidesse ei lasku, aga jooksuisu vähemalt hetkeks on pisut kadunud, aga küll ta tagasi tuleb. Trenniga on ka kuidas on; kui hommikul selgub, et luud-liikmed ikka terved, siis jätkan samas vaimus...:)
Umbes nagu Stallone viimases Rocky filmis ütles:

It ain't about how hard you hit. It's about how hard you can get hit and keep moving forward; how much you can take and keep moving forward. That's how winning is done!

Praeguseks kõik ja ma ei usu, et siia lähiajal enam midagi väga kirjutan. Ei pea vajalikuks oma trennielamusi väga jagada, aga algus on olnud huvitav ja mõtlesin, et panen selle kirja. Loodetavasti õnnestub jätkata samas vaimus...^^

Lõpetuseks üks video:

***
Lisaks. 
See oli reede. Ka järgmisel päeval - laupäeval - oli ilus ilm ja mõtlesin, et teen väikese sörgi-jalutus-jooksutiiru:
distants: 2,73
aeg: 20:01
keskmine kiirus: 8,18 km/h.

Aga numbrid-numbriteks, üleüldine kogemus on see kõige põhiline ja huvitav oli end jälgida. Nüüd aga tuleb vähemalt paar päeva puhkust ja siis jälle...
igaljuhul on hea tunne kui avastad, kuivõrd mõnus on end ses mõttes arendada ja arendamist ju jätkub. Hea meel ja mõnus on end hakata tasapisi vormi saama, eks siis loomulikult kõige tipuks ensetunne ka parem ja energiat rohkem ning u pool tundi või tunnike päevast selle nimel on täitsa hää mõte. Seda enam, et ühel hetkel - ausalt öeldes juba praegu - pole see mingi kohustus, vaid pigem midagi mõnusat. Kui hetkel mõned lihased tunda ei annaks, siis hea meelega jätkaks, kuid tuleb osata piiri pidada ja ootan huviga seda aega mil lihased enam nii kergesti valutama ei hakka. Ma usun, et siis saab eriti mõnus olema...:)

Ja veel üks lisa. 
Nimelt nüüd esmaspäeval üheksapaiku õhtul käisin ka jooksmas:
Keskmine kiirus 17. minuti peale tuli: 8,89 km/h;

ainult see RunKeeper on naljakas, sest teatab:
3 New Records!
Farthest Distance: 2,57 (kusjuures eelmine kord oli 2,73)
Longest Duration: 17:11 (eelmine kord 20)
Most Calories Burned: 166,89 (eelmine kord 172)

Nii et ilmselt võib järeldada, et mu optimistlik RunKeeper püüab mul iga hinna eest teatada miinimumtulemusi rekordite pähe. Väga armas!:)
P.S. Et ma alles alustan jooksmise-käimisega, siis olen need kõik RKs 'jalutamise' (walking) alla pannud,ehkki tänaõhtune ring oli päris jooksmine - peaaegu 9 km/h (st kui RunKeeper mul asju peegelpildis ei teataks). Jah, laon siia jälle numbreid kokku, aga põhiline on see, mida ma siia kirja ei ole pannud ja vist väga ei oskagi panna: see enesetunne ja iseenda avastamine. Ja eks alguses ole muidugi numbreid ka põnev jälgida, ehkki joostes ma tõesti ei mõelnud, et mitu km/h jne.

Päeval sai ikka jälle muud trenni ka tehtud; et alustasin vaikselt, siis pole väga pausipäeva veel ette tulnud ning täna oli kokku üheksas päev jutti. Üle ma muidugi ei pinguta ja kui vaja, siis teen pause ja enesetunne on ses mõttes hea:)

jooksumõnu!

Kui kunagised kehalise tunnid välja arvata ja siit-sealt mõned sörkimised ja jooksmised kui on ühel või teisel põhjusel kiireks läinud, siis pole ma vist kunagi "niisama" jooksma läinud. See ei tähenda, et ma poleks üldse trenni teinud või et ma poleks olnud sellest huvitatud: tõepoolest, mul pole selleks varem olnud eriti aega (kool) - või kes teab, ehk oli see pigem iseenda väljamõeldud vabandus - kuid üldiselt olen end siiski vahelduva eduga liigutanud, üle u paari nädala pole siiski seni püsivust olnud ning sisse on tulnud pikad-pikad pausid. Ehkki väljas meeldib mulle väga jalutada, paar-kolm suve tagasi uisutamas käia, ja ses mõttes olen võrdlemisi liikuva eluviisiga.
Aastast u 2012 on mul mõtted pisut tihedamini trenniradadel käinud. 2012. aasta esimeses pooles sai end siiski üksjagu liigutatud, samal aastal neljaks kuuks Islandile minnes jäi kõik jälle katki, tagasi tulles pisut jätkus, kuid irooniliselt 2013. aasta alguses jäi taas sinnapaika, just siis kui oleks ehk olnud - või oleks võinud olla - kõige enam põhjust jätkata ja end käsile võtta...

Mis ei tähenda seda, et ma poleks ennast üldse liigutanud, kuid püsivat rutiini ("rutiin" on siinkohal minu arvates väga halvasti kõlav sõna!) pole kunagi olnud. Max paar-kolm päeva kuni heal juhul ühe-kahe nädalani ning seda ka vahelduva eduga. Eks näis kas nüüd lõpuks saan selle endale verre ja ise usun, et saan...

Lugesin/kuulasin mõni aeg tagasi John J. Ratey' raamatut Spark: The Revolutionary New Science of Exercise and the Brain - meeletult hea ja põhjalik raamat mis räägib sellest, kuivõrd kasulikult liikumine inimesele võib mõjuda. Veelgi enam: liikumine on inimesele midagi omast ning ainuüksi viimastel aastasadadel ja -tuhandetel on tekkinud võimalus elada nõnda, et liikumisvajadus on järk-järgult vähenenud - seda kahtlemata võimaliku tervise arvelt.
Räägitakse, et esimesed u 5 päeva on kõige raskemad; u 3 nädalat on aeg mil tegevus võib saada heas mõttes harjumuseks... - võib-olla tõesti.

Olen hakanud viimasel ajal trennitegemist nautima ning ühtäkki taipad kuidas lihased igatsevad liigutamist ning kõige tipuks tunned, et ka energiat on päevas rohkem. Olen mõelnud ka jooksmisele, lisamotivatsiooni pakkus SEB jooksu jälgimine ja hää-hää sõbranna S.-i jooksublogi ning vaimustus jooksmisest kuni...
tänase ööni mil ei "suutnud" enam oodata ning tuiskasin u kell üks öösel välja jooksma. Telefonisse tirisin Liisi soovitatud Run Keeper-nimelise äppi, kõrvaklapid pähe, pleieris muusika mängima ja...

just for the record:

Kiiruse pidin eraldi välja arvutama, sest Run Keeper näitas keskmisena km/h asemel min/km: 5,59. Ahjaa, ja kaloreid 223, ehkki viimastega mul "vist" probleeme ei ole.

Ja mis kõige tähtsam! - mu enesetunne? Polnud ammu niimoodi jooksnud ega teadnud mida oodata. Tavaliselt - ja eriti gümnaasiumis - nautisin 60 m sprinte. Mäletan, et ka Islandil tegime paari-kolme tüübiga kail võidujooksu, millest kaks esimest neist võitsin (vahel võib end kiita ka, eksole), niisiis olen pidanud end võrdlemisi kiireks, kuid samavõrd kiiresti väsivaks. Loomariigist nt gepardid on mulle alati sümpatiseerinud oma meeletu kiirusega (wikipedia andmetel max u 112-120 km/h).
Jooks lihtsalt jooksmise ja jooksumõnu pärast on mulle alles käesoleval aastal mõttesse tekkinud ja nüüd sai see ka endal järele proovitud. Ja peab ütlema, et see oli tõepoolest MÕNUS!
Eks näis kas ja kuidas järgmisel päeval jalgadega on, kuid kui vähegi jaksu - ja usun, et jooks mõjub neile hästi - tahaks varsti uuesti minna...:)

Praegu lihtsalt tahtsin jagada oma jooksuvaimustust. Tõenäoliselt ma niipea siia rohkem midagi ei kirjuta, sest lihtsalt pole juba ammu suurem asi blogi pidaja olnud, kuid selle sündmuse tahtsin jäädvustada. Loodetavasti on saanud alguse muuhulgas minu trenni/spordi etapp mis võiks kesta seni kuni vähegi jaksu on, sest kasulikuks see kahtlemata osutuks, ja kui vähegi targalt asjale läheneda, siis ma ei näe, et enda liigutamine võiks kunagi halvasti mõjuda...:)

Lõpetuseks selline videoklipp, eriti u 4.40st läheb heaks, lõpus on kuulda ei kellegi teise sõnu kui Chaplini (filmist The Great Dictator):

Loodan, et liikumisentusiasm püsib ja nii ehk naa on hea meel näha neid kes armastavad liikumist. Jah, sellel kõigel on palju-palju ülimalt positiivseid kõrvalmõjusid ja tagantjärele ei saa ma aru miks ma varem seda ette ei ole võtnud. Jah, algus võib olla keeruline - ehkki minu esimene jooksutiir oli puhas nauding - kuid ma usun, et seda igal juhul väärt!:)

Sinule

(tegelikult kirjutatud öösel vastu 15.11; 

blogger on mul endiselt natuke ajast maas)

keskAJA lummuses

Õpin keskaja kultuuriloo eksamiks ja peab ütlema, et see aine on olnud tohutult huvitav. Keskaeg on üks neid perioode, mis minu jaoks ehk kõige udusemaks on jäänud.
Ei saa mainimata jätta, et alles eelmisel aastal hakkas mulle haaratavana tunduma kogu mineviku ajalugu (ehkki sõna "ajalugu" viitab pigem kirjapandud ajale kui jutustatud või kirjutatud loole). Seni tundus kõik nõnda kauge ja võimatus kauguses, kuid kui võtta ette mõni astronoomia või evolutsiooniteooria-/bioloogia raamat (või film/video), siis... polegi asi nii hull.
Ka TED leheküljel on üleval nt ettekanne kus David Christian u 17-18 minuti jooksul võtab väga üldsõnaliselt kokku kogu maailma ajaloo (st u 13,7 miljardi aasta tagusest ajast kuni tänapäevani). Suuremad muudatused ja inimeste ekspansioon hakkab tekkima alles vahemikus u 14 000 - 10 000 aastat tagasi seoses agrikultuuri tekkega. Aga see selleks.

Minu arvates on minevik huvitav, igasugune minevik ja igasugusel ajal, ehkki leian, et kaasaeg on "kõige parem aeg kus elada". Jah, eks siin-seal võib ühe või teise asja pärast viriseda, aga olgem ausad: tundes ajalugu, vaevalt, et keegi kipuks väga tagasi minema sajandi, kahe sajandi või aastatuhande-paari tagusesse aega!

Lisaks sellele, et on huvitav tundma õppida pärandit, mille oleme muutustega kaasa toonud kaasaega, on huvitav jälgida ja püüda mõista seda maailma, kus elati enne meid. Kuivõrd kirjeldamatult teistsugune võis see tegelikult olla! Justkui uue maailma avastamine selle sama maailma sees - sest inimene kui inimliik on ju ikka enam-vähem üks, erinev on see, kuidas keskkond ja kaasinimesed seda hinge erineval hetkel mõjutavad.


Siit mõned read ajatajust, mis selles suurepärases raamatus (Jacques Le Goff "Keskaja Euroopa kultuur") silma jäi ja mille puhul leidsin, et seda oleks tore üles tähendada:

*** 

Keskaegne kronoloogia kitsamas mõttes - aja mõõtmise, kuupäeva või kellaaja kindlaksmääramise vahendid, kronoloogia instrumendid - on muidugi algelised. Pidevus kreeka-ladina maailmaga on siin täielik. Aja mõõtmise vahendid sõltuvad endiselt looduse kapriisidest - näiteks päikesekell, mis juba nime järgi näitab aega ainult päikeselise ilmaga - või mõõdavad ajalõike pidevast ajast lahus: liivakell, klepsüdra ja teised kella asendajad, mis pole võimelised mõõtma dateeritavat, arvudes väljendatavat aega, kuid mis on kohased konkreetsete pidepunktide määratlemiseks ajas; küünlad, mis jaotasid öö kolmeks küünlaks, ja lühemate ajavahemike puhul palved, nii et oli Miserere ja Pater'i aeg.

Need ebatäpsed instrumendid on ennustamatu tehnilise viperuse meelevallas: pilv, liiga suur liivatera, pakane; pahatahtlikud inimesed, kes pikendasid või lühendasid küünlaid, kiirendasid või aeglustasid palvet. Aga aega arvestatakse ka erinevate süsteemide järgi.

Aasta algab eri maades eri ajal, vastavalt sellele, mida kohalik usuline traditsioon peab inimkonna lunastuse - ja aja uuendamise - alguseks: kas Kristuse sündi, kannatust, ülestõusmist või isegi Maarja ettekuulutust. Nii elavad Euroopas kõrvuti erinevad kronoloogilised "stiilid", millest kõige levinum on lihavõtete lugemine aasta alguseks. Tulevik, nagu me teame, kuulus äärmiselt vähelevinud stiilile, 1. jaanuarile, ümberlõikamisele. Ka päev algab erinevatel aegadel, loojangul, kesköösel või keskpäeval. Tunnid on ebavõrdsed; kasutatakse enam-vähem kristianiseeritud vanu rooma tunde: matutinum (kesköö paiku); edasi umbes kolme meie praeguse tunni kaupa: laudes (kell 3), prima (kell 6), tertia (kell 9), sexta (keskpäev), nona (kell 15), vesper (kell 18) ja completa (kell 21).
(lk 247)

Nagu kiri, nii jääb ka aja mõõtmine suurel osal keskajast tugevate pärisosaks, üheks osaks nende võimust. Massidel pole oma aega, nad on isegi võimetud seda ise määrama. Nad alluvad ajale, mille suruvad peale tornikellad, trompetid ja sarved.
Kuid keskaegne aeg on eelkõige põllumajanduslik. Maailmas, kus maa on põhiline, kus peaaegu kogu ühiskond elatub sellest, olgu rikkalt või vaeselt, on esmaseks kronoloogiliseks viiteks põllutööde aeg.
[...]
Sest maa aeg on looduslik aeg. Põhijaotusteks on päev ja öö ning aastaajad. See on kontrastne aeg, mis toidab keskaja manihheismikalduvust, vastandust pimeduse ja valguse, külma ja sooja, töö ja puhkuse, elu ja surma vahel.

Öö on täis ähvardusi ja ohte selles maailmas, kus kunstlik valgus on haruldane (valgustamise tehnikad isegi päeva ajal edenesid koos aknaklaasidega alles XIII sajandil) ja ohtlik, tekitades tulekahjusid keskaja puidust maailmas [...], ning valitsejate poolt anastatud: vaimulike vahaküünlad ja läänihärrade tõrvikud jätavad varju rahva kehvad pirrud.

Inimliku ohu eest sulguvad uksed ja kohale asub valve kirikutes, lossides ja linnades. Keskaegne seadusandlus karistab erakodse karmusega üleastumisi ja kuritegusid, mis on sooritatud öösel. Öö on keskaja seadustes tõsine raskendav asjaolu.
Öö on eelkõige üleloomulike ohtude aeg. See on kiusatuse, viirastuste ja Kuradi aeg.
[...]

Ikkes võitluse ja võidu aeg, meenutab iga öö sümboolset jõuluööd. Avame taas Elucidarium'i Kristuse peatüki kohalt: "Mis kell ta sündis?" "Keset ööd..." "Miks öösel?" "Et tuua tõevalgusse need, kes ekslevad valede öös."
Eepilises ja lüürilises poeesias on öö hirmu ja seikluse aeg. Ta on sageli seotud teise pimedusevalla - metsaga. Mets ja öö koos on keskaegse õuduse allikas.
(lk 248 - 249)

***

Jne. See raamat on lihtsalt niivõrd haarav, et kunagi tahaks selle otsast lõpuni läbi lugeda, mitte ainult praegu eksamiks nõutavad peatükid.

kuidas saadakse selleks, mis ollakse...

Taaskord on aasta lõppemas.
Oli mõttes siia kirjutada natuke pikemalt, kuid uni sunnib takka. Üks tööpäev/öö veel üle elada ja seejärel reede varahommikul Leedu poole teele.

Võib-olla kunagi täiendan seda postitust. Aga tahtsin taaskord jagada seda mõtet, et alates ülikooli astumisest on igal aastal oodanud mind ees mõni oluline muudatus: olgu selleks siis seoses õpingutega maailmavaate pidev ümberkujunemine või... jah, enamasti ongi olnud tegu maailmavaateliste muudatustega, kus ka iseenda isiksus seeläbi pidevalt muutub. Ise usun, et pigem paremuse poole. Ja kui ikka ja jälle möödunud aastale tagasi mõelda, siis on seal olnud midagi ootamatut ja üllatavat, mille käekäiku varem ei oleks osanud oodatagi, ehkki tagantjärele tundub kõik nii loomulik.

Mööduva aasta kaks olulisemat muudatust minu jaoks:
* 2010. aasta lõpupoole hakkas mind huvitama evolutsioonibioloogia ja -teooria, 2011. aastal sai seda põhjalikumalt uuritud (pluss välissemester Islandi Ülikoolis - ehk siiani üks huvitavamaid ja elamusterohkemaid seiku üldse), ning 2012. aastal hakkas kooruma iseenda õpingutega seoses täpsem suunitlus: memeetika ehk kultuurievolutsioon. Ei saa välistada, et see kõik veel muutub, aga leida miski, mis tõepoolest väga huvitab ja mis ühtlasi oleks haaratav: vat selle üle võin küll head meelt tunda! Ja eks see oli miski, mida olen otsinud bakalaureuse esimese õppeaasta esimesest semestrist saati... nüüd vist leidsin:)

Alamärkusena võiks ehk veel lisada: suurem huvi reaalteaduste vastu, nt keemia, füüsika, astronoomia, jne. Üks kõige keerukamaid asju seni tundub olevat DNA kopeerumis-/kopeerimisprotsess.


* Teiseks: lõpuks ometi tundub, et sain valmis... luulekogu. Eks näis kas ja mis selle avaldamisest saab (võtan selle uuesti kätte uue aasta alguses), aga seni ongi kõige olulisem just see tunne. Ja see valmimise hetk on olnud omamoodi... kergendus.
Sisuliselt hakkasin kirjutama aastal 2002; kogusse sai pandud luuletusi alates aastast 2005, mil hakkasid valmima minu arvates vähegi loetavamad kirjutised (nimetagem neid nõnda). Ühtsesse tervikusse tahtsin neid koondada juba 2011. aasta lõpuks, kuid ka 2012. aasta esimene pool osutus pidevaks täiendamiseks, juurde kirjutamiseks, sisse- ja väljasorteerimiseks, jne. Kuni septembrikuus tundus, et nüüd on valmis! Jah, seda "nüüd on valmis" hetki tuli ette ka varemgi, kuid praeguse seisuga ongi see jäänud viimaseks versiooniks. Täna öösel vaatasin veel üle ja: jah, nüüd on valmis!
See viimane versioon on üleval siin. 

AGA, jah, omamoodi imelikult ja ootamatult 'kergendav' tunne - alates septembrist - on olnud see, et ma ei ole tundnud enam vajadust midagi juurde kirjutada!
Tõsi, ühe ilukirjandusliku tekstiga alustasin (selle valmimiseks läheb tõenäoliselt minimaalselt 5-10 aastat - st loodetavasti saab sellest asja), aga vähemalt praegu tundub, et üldjoontes luuletuste kirjutamisega sain ühele poole.
See on kummaline, sest kümme aastat on see olnud mul niivõrd "veres", et iga kuu-paari kohta olen saanud kirja vähemalt 2-10 luuletust (kokku üldse vist u 300 kanti) ja nüüd äkki: kõik!
Kes teab, ehk oligi see mingi periood. Ehk on oma osa hoopis lõputööl, mis on haaranud kogu oma tähelepanu endale. Ehk kirjutan kunagi jälle (ehk tõesti!). Ei tea. Igaljuhul iseenda jaoks on see olnud kummaline muutus, kuid nii imelik kui see ka ei ole, siis ma olen rõõmus selle üle!



Aga, jah, praegu lõpetan...
palju jäi kirjutamata, aga ju siis kui selleks parema hetke leian.

Ahjaa, pr keelt olen ka ikka õppinud ja uuesti käsile võtnud!:)

Seega:
au revoir, mes ami(e)s!

tantsida...!

Ma polegi siia enam ammu kirjutanud. Lihtsalt. Töö, ülikoolis endiselt mõned ained, lõputöö... - sinna see aeg läheb. Aga tore on; ehkki kohati hakkab tekkima mõningane stress, sest kevadel lõpetamisega... ei saa lihtne olema. Nii ehk naa tore, sest olen enda jaoks huvitava teema leidnud, ja see on ju kõige olulisem selle asja juures!
Jne, blablabla.


Üle pika aja kuulan raadiot (enamasti panen endale miskit mängima, kas plaadi või vahel ka raadio) ja hetkel mängib Smilersi "Tantsin sinuga taevas..."; ja just selline tunne ongi olnud kui olen tantsimas käinud!
Tantsimine? Kes oleks võinud kunagi arvata, et tantsimisest saab minu jaoks kui õhk, ilma milleta hakkab imelik ja mille juurde ma ikka ja jälle tahan tagasi pöörduda - ja seda rõõmsam ma olen kui see hetk kord pärale jõuab!
Tõsimeeli, tantsimisele mõeldes on mul tunne, et see oleks justkui ime - liiga hea, et tõsi olla - ja ometi ju on tõsi!

Niisiis oleme neiu M.-iga kirjas ning Revalia Tantsukoolis ootab meid uue aasta alguses ees uus tantsukursus!

Tantsimine...
miski, millest ei saa mõelda, mida ei saa meenutada, mida ei saa kirjeldada... selleks tuleb tantsida!


Lõpetuseks see muusika ja video:

Ahjaa, ja detsembri keskel (14-18) ootab seoses kooliga üks Leedu-reis, olen juba jupp aega mõelnud, et tore oleks Vilniusesse minna:)
Aga - ja ma ei taha neid asju võrrelda - ilmselt olen tuhat korda rõõmsam sel hetkel kui saan taas tantsida!
Ju-loodetavasti saab ka Vilniuse-reis olema vahva.
Aga, jah, tantsimine... see on maagiline!