Vaimustus! Eesti keel on tegelikult fantastiline. Vaim-ustus. Taaskord kirjutan sedalaadi teemal. Ma pole vist ammu olnud nõnda vaimustunud kui täna. "Ammu" on vale sõna, sest ilmselt olen, aga täna oli kuidagi... eriline.
Ja üha enam hakkan arvama, et inimese suurim kutsumus on olla "looja". Ühel või teisel viisil. Ma arvan, et see on üks nauditavamaid asju, mis saab inimesega juhtuda või mida inimene võib kogeda. Selleks ei tarvitse ilmtingimata ise olla "looja", looja võib olla ka kellegi teise loodusse sisse elades. Eriti selgelt tajusin seda seoses ühe ülikooli ainega pärimustekste-loomislugusid lugedes... - aga see selleks.
* suht tavaline: täna sai taaskord üht-teist kirjutatud; ja vaimustusega prantsuse keele tundi nauditud. Ma hakkan vist juba vaikselt asjale pihta saama!
* vaatasin filmi "Copying Beethoven" (2006), mis osutus lõppkokkuvõttes täitsa heaks filmiks. Beethoveni fänn, nagu ma olen!
Jah, fänn, armusin tema muusikasse esimesest hetkest ja selle umbes 10. aasta jooksul on see üha süvenenud. Tema klaverisonaadid tunnen suht unepealt ära ja ehkki olen neid korduvalt kuulanud, on neis minu jaoks veel palju avastada. Sümfooniatest ja teistest teostest rääkimata. Ta on minu maailm!
Ja seda on juba üsna võimatu kirjeldada, kuidas ma tema muusikasse justkui sukeldun. See on... selline tunne, nagu mina muutungi tema muusikaks. Muusika voolab sõna otseses mõttes läbi kogu keha, haarab tervenisti kaasa ja Sa kaod sinna. Kaduma on siin vale sõna, ma tean, aga... sa saad selleks!
Ja nii on suht iga muusikapalaga. Alates esimesest sonaadist (mida ma muide viimase kuu-kahe jooksul olen peaaegu iga päev või vähemalt ülepäeva nüüd harjutanud) kuni... absoluutselt kõigi tema teosteni välja. Üks väheseid, kelle puhul 100% on minu jaoks... ideaalne, puhas nauding. Esimeste nootide puhul juba tunnen ära, et see on see...
Üks neist on järgmine: Egmont overture (wikipediast: Beethoven wrote it between October 1809 and June 1810, and it was premiered on 15 June 1810):
Olen sellesse täna korduvalt sukeldunud. Uppunud. Ja tekib selline tunne, et midagi paremat ei saa maailmas olla. Ja seda tunnet olen tundnud mitmete-mitmete Beethoveni lugudega. Mingis mõttes kõigiga; kõik nad on omamoodi kordumatud.
Veel mainiks ka Coriolan overture'i - minu teine tänaõhtune naudinguallikas.
* Tegelikult seda tahtsingi väljendada. Homseks veel üht-teist lugeda, nii et tuleb pikk öö...
* Postituse pealkirja pätsasin Tiinalt, sest... see minu arvates niivõrd geniaalne. Või vähemalt väljendab seda, mida ma üha enam elu kohta arvama olen hakanud. See peab olema lõbus.
Ma arvan, et inimene peaks püüdlema elujaatava lõbususe suunas, ühel või teisel viisil. See pole alati lihtne, tihtilugu suisa võimatu, aga ma usun, et see on miski, mille poole igaüks püüdleb või vähemalt tahaks püüelda...
Jah, see jutt on abstraktne. "Elujaatav lõbusus"? Ilmselt võiksin ma sellest siin kirjutada pikalt-laialt, aga ma ei tee seda. Kui hästi läheb, ehk saan sellest kunagi kirjutada mõnes oma ülikooli töös... - vähemalt praegu tundub, et see oleks parim variant ja - mis puutub õpingutesse, siis - hetkel üks mu eesmärkidest.
* Muide, hr Tuglast on taaskord prantsuse keelde tõlgitud. Selle kohta võib lähemalt lugeda siit. Miks ma seda mainin? Kui teaks. Võib-olla seetõttu, et mu prantsuskeele vaimustus üha süveneb ja see keel hakkab tasapisi isegi arusaadavamaks muutuma, ning seeläbi üha meeldivamaks, ja et mulle meeldib lugeda, ja et ka Tuglase novellid on väga hea mulje jätnud (ehkki olen neist jõudnud lugeda vaid üht-kaht, aga kui vähegi aega saan, võtan need uuesti ette!). Samuti avastasin enda jaoks hiljuti Jüri Ehlvesti.
Ka lugemine on nauding.
Õigupoolest ongi erinevad kunstiliigid minu jaoks võrreldamatud. Muusika. Kirjandus. Luule. Film. Kunst. Jne. Ma ei tea, minu meelest see ongi elu, või vähemalt üks olulisemaid ning nauditavamaid (mitmes kord ma seda sõna juba kasutan?) aspekte elust... - saada osa kõigest sellest, mida inimene on kirega loonud.
* Lõpetuseks mainin: vaatasin vahepeal ka filmi "Coco Chanel & Igor Stravinsky" (2009). Polnud küll "teab-mis-diip" (ja kindlasti-kindlasti ei peagi ju alati olema), kuid kahtlemata nauditav vaadata; siin mingi treilerimoodi asi ('koos aknaga' ei saanud seda siia panna, seega lihtsalt link).
Praeguseks kõik.
Thursday, October 21, 2010
Wednesday, October 13, 2010
Jah!
On öö. Roni välja valguse kätte!
Valgus on seal, kohe sinu ees, ta hüüab sind, kuid vaid seni, kuni hääl murdub, mil valguskiired murduvad. Nad pudenevad jõuetult tuhaks kui sa neid ei püüa. Ei, nad ei vaja kaastunnet, nad ei vaja kedagi, ometi nad sõltuvad sellest.
See on paradoks, mõtled. Paradoksaalsus ongi see, mis viib inimest edasi. "Vastuolulisus teritab eneseteadvust". Jah, jah!
Kohtad teda, ja tervita teda sõnaga "Jah!" ja võid olla kindel, et ta sind kuuleb.
Armasta mõttetust - nii lihtne see ongi. Ja kui oled kord armastanud, siis taipad, et see polnudki mõttetus.
Nautida tuleb naudingut, mitte niivõrd eesmärki. Kui naudid, siis on see eesmärk seal juba sees, ja sa tead seda. Terviklikkus. Terviklikkus ongi see, mis loeb.
"Jah!" kõigele!
Ja tunned, kuidas olemine süttib vaimustuse tähe all ja põleb nõnda kõrvetavalt, et iial ei saa küllalt!
Tähed sajavad taevast alla ja tahavad koos sinuga maailma luua.
Valgus on seal, kohe sinu ees, ta hüüab sind, kuid vaid seni, kuni hääl murdub, mil valguskiired murduvad. Nad pudenevad jõuetult tuhaks kui sa neid ei püüa. Ei, nad ei vaja kaastunnet, nad ei vaja kedagi, ometi nad sõltuvad sellest.
See on paradoks, mõtled. Paradoksaalsus ongi see, mis viib inimest edasi. "Vastuolulisus teritab eneseteadvust". Jah, jah!
Kohtad teda, ja tervita teda sõnaga "Jah!" ja võid olla kindel, et ta sind kuuleb.
Armasta mõttetust - nii lihtne see ongi. Ja kui oled kord armastanud, siis taipad, et see polnudki mõttetus.
Nautida tuleb naudingut, mitte niivõrd eesmärki. Kui naudid, siis on see eesmärk seal juba sees, ja sa tead seda. Terviklikkus. Terviklikkus ongi see, mis loeb.
"Jah!" kõigele!
Ja tunned, kuidas olemine süttib vaimustuse tähe all ja põleb nõnda kõrvetavalt, et iial ei saa küllalt!
Tähed sajavad taevast alla ja tahavad koos sinuga maailma luua.
Wednesday, October 6, 2010
...küsimuse nautimiseks tuleb see küsimus esitada lauldes!
Küsimuse asemel võib ka kasutada sõna mõistatus. Jah, viidates ühtlasi tagasi eelmisele postitusele. Ka täna oli pärimusteksti analüüs ning seal oli üks tekst, mis on seni üks minu vaieldamatuid lemmikuid, üsna esimesest hetkest ning et hinde saamiseks tuleb lõpuks kirjutada üks pikem analüüs, siis ilmselt võtan käsitluse alla mõistatused; aga ka sedalaadi teksid nagu järgnev (ehk muuhulgas ka see sama); toon selle siia ka ära:
Elas kord jahimees. Ükskord hakkas ta laulu laulma, kuid jättis selle pooleli. Laulis teinekord jälle sama laulu aga jällegi jättis selle pooleli. Jäigi asi nõndamoodi.
Ükskord läks see jahimees jahile. Kõndis pikalt või lühidalt, vaatas - suur lumetorm tuli, mitte midagi polnud näha. Hakkas oma maja otsima: otsis, otsis aga mitte kuidagi ei suutnud leida. Kõndis, kõndis veel, ja korraga vaatas - eemal seisab püstkoda. Aga selle ümber jookseb põdrakari. Läks mees kojale ligi, astus sisse. Seal istus pererahvas. Kutsuti mees lahkesti lauda, joodeti kõht teed täis ja küsiti siis, et kust kandist on mees pärit ja kuidas ta nende juurde sattus sellise lumetormiga. Mees hakkaski rääkima: "Näed, ma läksin hiljuti jahile. Läksin ja lumetorm hakkas peale. Nagu oleks kodused paigad, aga oma koda ei suuda kuidagi leida. Kuidas küll see nii moodi juhtus? Aga kust teie olete, pole teid nagu varem kunagi näinud?"
"Meie, näed sattusime sellesse lumetormi juba ammu. Siin on mingisugune laulik... kogu aeg laulab ühte laulu sellest, et lumetorm hakkab... kunagi ei lõpeta, jätab loo poole peale. Ja näed, meie sattusime tema laulu. Siiamaani ei saa kuidagi koju tagasi pöörduda. See süüdlane oled vist sina. Kui sa selle laulu lõpuni laulad, siis sa näed oma kodu. Aga kui sa ei laula seda laulu lõpuni, jääd koos meiega igaveseks siia."
Polnud mehel kuhugi pääsu ja ta laulis oma laulukese lõpuni. Niipea, kui ta oma laulu lõpetas, ärkas oma koja lähedal väikesel künkal. Ei olnud seal ei karjaseid, ei põtru, mitte kedagi polnud. Läks oma majja, rääkis oma seiklustest teistelegi. Ja kui ta hakkas laulma, siis laulis ta oma laulud alati lõpuni, kui hakkas jutte rääkima, siis lõpetas nad alati ka ära. Kõik, jutu ots.
Handi muinasjutt. Kuuldud Slava Pesikovilt Ljantori külas. Kogunud Anzori Barkalaja.
Niisiis, midagi sellist. Kuidagi huvitavad mind need teemad. Midagi, mida avastada.
***
Täna nägin Maiat:
ehk vasakult paremale: mina, Jaanika, Maia ja... keegi, kelle nime ma enam ei mäleta, igaljuhul oli ta minu arusaamist mööda Maia kaasüliõpilane... Austriast.
***
Kui ma "rikkaks" saan, siis üks raamat, mida kohe huviga lugema hakkaksin ja mis hiljuti ilmus: Austin Warren ja René Wellek "Kirjandusteooria"!
Praegu aga ootavad endiselt need kolm raamatut, mille ma ideaalis reedeks läbi peaksin saama, nii et... lugema:)
(taaskord tekib tunne, et ma ei oska enam üldse normaalselt blogi kirjutada!? mingi täielik pläma siin ju!)
Elas kord jahimees. Ükskord hakkas ta laulu laulma, kuid jättis selle pooleli. Laulis teinekord jälle sama laulu aga jällegi jättis selle pooleli. Jäigi asi nõndamoodi.
Ükskord läks see jahimees jahile. Kõndis pikalt või lühidalt, vaatas - suur lumetorm tuli, mitte midagi polnud näha. Hakkas oma maja otsima: otsis, otsis aga mitte kuidagi ei suutnud leida. Kõndis, kõndis veel, ja korraga vaatas - eemal seisab püstkoda. Aga selle ümber jookseb põdrakari. Läks mees kojale ligi, astus sisse. Seal istus pererahvas. Kutsuti mees lahkesti lauda, joodeti kõht teed täis ja küsiti siis, et kust kandist on mees pärit ja kuidas ta nende juurde sattus sellise lumetormiga. Mees hakkaski rääkima: "Näed, ma läksin hiljuti jahile. Läksin ja lumetorm hakkas peale. Nagu oleks kodused paigad, aga oma koda ei suuda kuidagi leida. Kuidas küll see nii moodi juhtus? Aga kust teie olete, pole teid nagu varem kunagi näinud?"
"Meie, näed sattusime sellesse lumetormi juba ammu. Siin on mingisugune laulik... kogu aeg laulab ühte laulu sellest, et lumetorm hakkab... kunagi ei lõpeta, jätab loo poole peale. Ja näed, meie sattusime tema laulu. Siiamaani ei saa kuidagi koju tagasi pöörduda. See süüdlane oled vist sina. Kui sa selle laulu lõpuni laulad, siis sa näed oma kodu. Aga kui sa ei laula seda laulu lõpuni, jääd koos meiega igaveseks siia."
Polnud mehel kuhugi pääsu ja ta laulis oma laulukese lõpuni. Niipea, kui ta oma laulu lõpetas, ärkas oma koja lähedal väikesel künkal. Ei olnud seal ei karjaseid, ei põtru, mitte kedagi polnud. Läks oma majja, rääkis oma seiklustest teistelegi. Ja kui ta hakkas laulma, siis laulis ta oma laulud alati lõpuni, kui hakkas jutte rääkima, siis lõpetas nad alati ka ära. Kõik, jutu ots.
Handi muinasjutt. Kuuldud Slava Pesikovilt Ljantori külas. Kogunud Anzori Barkalaja.
Niisiis, midagi sellist. Kuidagi huvitavad mind need teemad. Midagi, mida avastada.
***
Täna nägin Maiat:
ehk vasakult paremale: mina, Jaanika, Maia ja... keegi, kelle nime ma enam ei mäleta, igaljuhul oli ta minu arusaamist mööda Maia kaasüliõpilane... Austriast.
***
Kui ma "rikkaks" saan, siis üks raamat, mida kohe huviga lugema hakkaksin ja mis hiljuti ilmus: Austin Warren ja René Wellek "Kirjandusteooria"!
Praegu aga ootavad endiselt need kolm raamatut, mille ma ideaalis reedeks läbi peaksin saama, nii et... lugema:)
(taaskord tekib tunne, et ma ei oska enam üldse normaalselt blogi kirjutada!? mingi täielik pläma siin ju!)
Tuesday, October 5, 2010
küsimused ja vastused.
Jah, ilmselt võib öelda, et laupäevast saati olen tõesti n-ö lainele saanud. Lõpuks ometi ma tegelen asjadega!
Ja on ka viimane aeg: reedeks vaja näiteks kolm raamatut läbi lugeda. Loodan jõuda. Täna lõpetasin J. M. Coetzee "Barbarite ootel", mis oli minu meelest väga-väga hea raamat! Ehkki soovitada väga ei oska, sest... see on väga otseselt kolonialismi ja "barbarite-teemaga" seotud. Peaks justkui väga just sel lainel olema, et seda tõesti nautida. Sellegipoolest: ülihästi ja kaasahaaravalt oli kirjutatud!
See selleks. Lugeda on tore ja eriti tore kui vahelduseks antakse ka ilukirjanduslikke teoseid.
Tänane eriseminar pärimusteksti analüüs oli huvitav: nimelt tegelesime mõistatustega. Pärimuslikud mõistatused, mis millelegi viitavad, kas mingile objektile, olendile või tegevusele, nii et võite pakkuda. Vastused panen kirja blogi alla (ehk on nõnda huvitavam); paar näidet, ropumad jätsin sündsuse mõttes kirjutamata:
[üleval on põhisõnastus, all - st: tärniga - on erinevad variatsioonid]
1)
PÄEVAL TÜHJA TUULT TÄIS, ÖÖSEL TOOREST LIHA TÄIS
* Salv päeva tühi, ööse liha täis
2)
PUNANE PUPPIS POISIKE, SELLEL KENA NAESUKE, NAESEL KENA KIRSTUKE, SEDA EI VÕTA MUUGAD LAHTI, SEDA EI VÕTA VÕTMED LAHTI, KUI MAHA KUKUB, LÄHEB ISE LAHTI
* Pisikene pruudikene, tal on kena kirstukene, ei teda võta võti lahti ega muugu muukraud lahti
3)
NELI NEITSIT JOOKSEVAD NURME MÖÖDA, ÜKSKI ÜHTEGI KÄTTE EI SAA
* Neli meest riidlevad tee peal, aga kokku ei saa
4)
KOPAKÕNÕ KUMMALÕ, SIIMNE' SEEH ELÄSE'
* Kopp kummuli, seeme all
* Kopake kummuli, taevatähti täis
* Kuku-muku kummuli, hiire rada ümberringi, seemned sees elavad
5)
MUST RAKK LAKUB KÕIGE PERE PERSED
* Must koer noolib iga hommiku keige pere persed puhtaks
*Vana, vana esäkene kõegilõ piersele kaes
6)
PISIKENE MUSTUKENE, SABA TILLITALLIKENE, KÕRVAD KIKIVIKIKESED, KÄIB KÕIK MUUD PUUD, EI SAA KAHE KANNU OTSA
* Pisikene piperdaja, maailma rakendaja, käib kõik kannud ära, aga kahe kannu otsa ei saa
7)
INIMENE IHUALASTI, SÄRK PÕUES
* Noorik nulgah, hamõh puuh
* Vanamiis alastõ, hamõ pää otsan
*Valge tüdruk alasti, punane tutt peas, riided kõhus
8)
INIMENE NÄEB IGA PÄEV, KUNINGAS HARVASTE, JUMAL EI ILMASKI
* Mina näe alati, keisri näge harva ja Jummal ei näe kunagi
* Talupoeg nääb iga pääv, mõisnik nääb harva, kuningas veel harvemine, Jumal ei näe iialgi
Nii, esialgu kõik. Ma arvan, et neid niimoodi "lambist" on üsna võimatu arvata, aga... noh, meil seminaris oli huvitav, ehk teil/neilgi, kes seda siin lugema satuvad. Siin midagi väga "siivutut" polnud, aga need mis seda olid, need ikka olid, kohe nõnda, et ei julge siia neid hakata ümber trükkimagi...
samas viitasid nad millelegi väga süütule. Näiteks õunapuule, millel õunad tuule käes kõiguvad. Hakkasin mõtlema, et tegelikult päris huvitav... kas ei ole tegu teatava olukorraga, mille sarnast Slavoj Žižek mainib, et: tegu on justkui teatava seksmänguga, kus võetakse mingid rollid, etendatakse mingit osa ("ma ainult mängin, see pole tegelikult mina" - st "see on ainult nali, see ei viita asjale, vaid viitab millelegi muule (nt õunapuule)")... mis ju tegelikkuses, ehk võib nii öelda, viitab justnimelt sellele, millele ta väidab mitte viitavat:
pealtnäha süütuid nalju näiteks õunapuudest räägitakse just seetõttu, et saaks rääkida "millestki muust". Vähemalt see on minu tõlgendus, vastavalt minu enda rikutusastmele. Ei pruugi muidugi tõele vastata.
*
Täna nägin Siretit, vahva oli, super vestluskaaslane!:) - ja nii-nii tore näha inimesi, kes oskavad vaimustuda, ja veel nõnda erinevatest asjadest!
**
Homme näen ilmselt Maiat, Soomes "praktilise filosoofia" kursuse kaaslane, too sama, kes räägib muuseas seitset keelt. Pidi Tallinnasse sattuma ja arvas, et võiks kokku saada, niisiis katsun selleks homme natuke aega leida:)
Ütles, et hea võimalus prantsuse keelt praktiseerida (inglise keelest rääkimata); ja ikka ju tore üle pika aja näha:)
Ma ei tea miks ma selle panen, õigupoolest pildistasin definitsiooni, sest ei viitsinud maha kirjutada, aga hr Lotmani loengust:
Niisiis üks võimalikke (ja mõnevõrra sürrimaid, mille ta hiljem asendas teis(t)ega) märgi definitsioone Ch. S. Peirce'ilt (1839 - 1914).
Veel üks pilt, täna Eevaga semiootikast tulles leidsime kutsu, loomulikult võtsime ta üles:
Näeb ju nukrake välja!?! - kujutage siis veel ette, et kohtate teda kusagil kõledal tänaval üksi maas konutamas! Aga nüüd on ta soojas, pildi klõpsimise ajal minu läpa peal!:)
Viidates tagasi blogi pealkirjale "küsimused ja vastused" ning osalt Lotmani ainele semiootika, siis mõtlesin täna (olen sellele ka varem mõelnud. aga siiski.), et üha vähemaks jääb infot stiilis "oo, jaa, seda ma ei teadnudki!" ning üha korduvamaks "aa, jaa, tuleb meelde küll, seda olen ju selles loengus kuulnud!". Isekeskis sai täna semiootika ukse taga seoses lugemisega mainitud Pierre Bayard'i "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud", mis on justkui apoloogia, õigustamaks ja julgustamaks välja öelda, et ka loetud kirjandus täiesti ilmselgelt meil ununeb ja tihtilugu tuleb rääkida õhk-õrnade mälestuste-meenutuste najal.
Üha enam tundub, et sarnane asi toimub ka paljude õppeainetega: siit-sealt juba üldjoontes suurem osa asju läbi võetud, sest kõik ju asetuvad mingis mõttes omavahel seotud 'kultuurikonteksti' (aega-ruumi, kui end täpsemalt väljendada) ja viimaks jääbki: esiteks ülekordamine, kuni hakkab üha täpsemalt meelde jääma ning teiseks: üha enam saab hakata tegelema nn originaaltekstidega. Magistritase (mulle ei meeldi see sõna "tase"!) on justkui sügavuti kammimise algus, kus minnakse nõks kaugemale sissejuhatusest, ning ühtlasi valitakse paar teemat, millesse natuke rohkem süveneda.
Okei, hakkan oma jutuga juba laiali valguma. Selleks korraks kõik.
Lõppu veel...
vastused:
1) voodi
2) kanamuna
3) vankri rattad / neli vankriratast
4) majas elavad inimesed
5) ukselävi
6) sipelgas; Kuu ja Päike
7) küünal (laua peal)
8) ...teist omasugust.
Üsna sürrilt keerulised, mis? Ma pole sellega kursis, aga pakuksin, et vististi oli omal ajal tegu mõistatustega stiilis "mõista-mõista, mis see on: seest siiru-viiruline, pealt kulla-karvaline" - sest kui seda juba ette ei teaks, siis oleks ilmselt üsna keeruline mõistatada, et tegu on sibulaga. Aga jah, lihtsalt minupoolne oletus. Tekkis suisa huvi selle vastu ja järgmine kord vist küsin hr H.K.-lt lähemalt, et kust selliste asjade kohta lähemalt lugeda saaks...
Ja on ka viimane aeg: reedeks vaja näiteks kolm raamatut läbi lugeda. Loodan jõuda. Täna lõpetasin J. M. Coetzee "Barbarite ootel", mis oli minu meelest väga-väga hea raamat! Ehkki soovitada väga ei oska, sest... see on väga otseselt kolonialismi ja "barbarite-teemaga" seotud. Peaks justkui väga just sel lainel olema, et seda tõesti nautida. Sellegipoolest: ülihästi ja kaasahaaravalt oli kirjutatud!
See selleks. Lugeda on tore ja eriti tore kui vahelduseks antakse ka ilukirjanduslikke teoseid.
Tänane eriseminar pärimusteksti analüüs oli huvitav: nimelt tegelesime mõistatustega. Pärimuslikud mõistatused, mis millelegi viitavad, kas mingile objektile, olendile või tegevusele, nii et võite pakkuda. Vastused panen kirja blogi alla (ehk on nõnda huvitavam); paar näidet, ropumad jätsin sündsuse mõttes kirjutamata:
[üleval on põhisõnastus, all - st: tärniga - on erinevad variatsioonid]
1)
PÄEVAL TÜHJA TUULT TÄIS, ÖÖSEL TOOREST LIHA TÄIS
* Salv päeva tühi, ööse liha täis
2)
PUNANE PUPPIS POISIKE, SELLEL KENA NAESUKE, NAESEL KENA KIRSTUKE, SEDA EI VÕTA MUUGAD LAHTI, SEDA EI VÕTA VÕTMED LAHTI, KUI MAHA KUKUB, LÄHEB ISE LAHTI
* Pisikene pruudikene, tal on kena kirstukene, ei teda võta võti lahti ega muugu muukraud lahti
3)
NELI NEITSIT JOOKSEVAD NURME MÖÖDA, ÜKSKI ÜHTEGI KÄTTE EI SAA
* Neli meest riidlevad tee peal, aga kokku ei saa
4)
KOPAKÕNÕ KUMMALÕ, SIIMNE' SEEH ELÄSE'
* Kopp kummuli, seeme all
* Kopake kummuli, taevatähti täis
* Kuku-muku kummuli, hiire rada ümberringi, seemned sees elavad
5)
MUST RAKK LAKUB KÕIGE PERE PERSED
* Must koer noolib iga hommiku keige pere persed puhtaks
*Vana, vana esäkene kõegilõ piersele kaes
6)
PISIKENE MUSTUKENE, SABA TILLITALLIKENE, KÕRVAD KIKIVIKIKESED, KÄIB KÕIK MUUD PUUD, EI SAA KAHE KANNU OTSA
* Pisikene piperdaja, maailma rakendaja, käib kõik kannud ära, aga kahe kannu otsa ei saa
7)
INIMENE IHUALASTI, SÄRK PÕUES
* Noorik nulgah, hamõh puuh
* Vanamiis alastõ, hamõ pää otsan
*Valge tüdruk alasti, punane tutt peas, riided kõhus
8)
INIMENE NÄEB IGA PÄEV, KUNINGAS HARVASTE, JUMAL EI ILMASKI
* Mina näe alati, keisri näge harva ja Jummal ei näe kunagi
* Talupoeg nääb iga pääv, mõisnik nääb harva, kuningas veel harvemine, Jumal ei näe iialgi
Nii, esialgu kõik. Ma arvan, et neid niimoodi "lambist" on üsna võimatu arvata, aga... noh, meil seminaris oli huvitav, ehk teil/neilgi, kes seda siin lugema satuvad. Siin midagi väga "siivutut" polnud, aga need mis seda olid, need ikka olid, kohe nõnda, et ei julge siia neid hakata ümber trükkimagi...
samas viitasid nad millelegi väga süütule. Näiteks õunapuule, millel õunad tuule käes kõiguvad. Hakkasin mõtlema, et tegelikult päris huvitav... kas ei ole tegu teatava olukorraga, mille sarnast Slavoj Žižek mainib, et: tegu on justkui teatava seksmänguga, kus võetakse mingid rollid, etendatakse mingit osa ("ma ainult mängin, see pole tegelikult mina" - st "see on ainult nali, see ei viita asjale, vaid viitab millelegi muule (nt õunapuule)")... mis ju tegelikkuses, ehk võib nii öelda, viitab justnimelt sellele, millele ta väidab mitte viitavat:
pealtnäha süütuid nalju näiteks õunapuudest räägitakse just seetõttu, et saaks rääkida "millestki muust". Vähemalt see on minu tõlgendus, vastavalt minu enda rikutusastmele. Ei pruugi muidugi tõele vastata.
*
Täna nägin Siretit, vahva oli, super vestluskaaslane!:) - ja nii-nii tore näha inimesi, kes oskavad vaimustuda, ja veel nõnda erinevatest asjadest!
**
Homme näen ilmselt Maiat, Soomes "praktilise filosoofia" kursuse kaaslane, too sama, kes räägib muuseas seitset keelt. Pidi Tallinnasse sattuma ja arvas, et võiks kokku saada, niisiis katsun selleks homme natuke aega leida:)
Ütles, et hea võimalus prantsuse keelt praktiseerida (inglise keelest rääkimata); ja ikka ju tore üle pika aja näha:)
Ma ei tea miks ma selle panen, õigupoolest pildistasin definitsiooni, sest ei viitsinud maha kirjutada, aga hr Lotmani loengust:
Niisiis üks võimalikke (ja mõnevõrra sürrimaid, mille ta hiljem asendas teis(t)ega) märgi definitsioone Ch. S. Peirce'ilt (1839 - 1914).
Veel üks pilt, täna Eevaga semiootikast tulles leidsime kutsu, loomulikult võtsime ta üles:
Näeb ju nukrake välja!?! - kujutage siis veel ette, et kohtate teda kusagil kõledal tänaval üksi maas konutamas! Aga nüüd on ta soojas, pildi klõpsimise ajal minu läpa peal!:)
Viidates tagasi blogi pealkirjale "küsimused ja vastused" ning osalt Lotmani ainele semiootika, siis mõtlesin täna (olen sellele ka varem mõelnud. aga siiski.), et üha vähemaks jääb infot stiilis "oo, jaa, seda ma ei teadnudki!" ning üha korduvamaks "aa, jaa, tuleb meelde küll, seda olen ju selles loengus kuulnud!". Isekeskis sai täna semiootika ukse taga seoses lugemisega mainitud Pierre Bayard'i "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud", mis on justkui apoloogia, õigustamaks ja julgustamaks välja öelda, et ka loetud kirjandus täiesti ilmselgelt meil ununeb ja tihtilugu tuleb rääkida õhk-õrnade mälestuste-meenutuste najal.
Üha enam tundub, et sarnane asi toimub ka paljude õppeainetega: siit-sealt juba üldjoontes suurem osa asju läbi võetud, sest kõik ju asetuvad mingis mõttes omavahel seotud 'kultuurikonteksti' (aega-ruumi, kui end täpsemalt väljendada) ja viimaks jääbki: esiteks ülekordamine, kuni hakkab üha täpsemalt meelde jääma ning teiseks: üha enam saab hakata tegelema nn originaaltekstidega. Magistritase (mulle ei meeldi see sõna "tase"!) on justkui sügavuti kammimise algus, kus minnakse nõks kaugemale sissejuhatusest, ning ühtlasi valitakse paar teemat, millesse natuke rohkem süveneda.
Okei, hakkan oma jutuga juba laiali valguma. Selleks korraks kõik.
Lõppu veel...
vastused:
1) voodi
2) kanamuna
3) vankri rattad / neli vankriratast
4) majas elavad inimesed
5) ukselävi
6) sipelgas; Kuu ja Päike
7) küünal (laua peal)
8) ...teist omasugust.
Üsna sürrilt keerulised, mis? Ma pole sellega kursis, aga pakuksin, et vististi oli omal ajal tegu mõistatustega stiilis "mõista-mõista, mis see on: seest siiru-viiruline, pealt kulla-karvaline" - sest kui seda juba ette ei teaks, siis oleks ilmselt üsna keeruline mõistatada, et tegu on sibulaga. Aga jah, lihtsalt minupoolne oletus. Tekkis suisa huvi selle vastu ja järgmine kord vist küsin hr H.K.-lt lähemalt, et kust selliste asjade kohta lähemalt lugeda saaks...
Monday, October 4, 2010
filmidest
Ma pole ammu kirjutanud filmidest, ehkki kiusatus selle järele on olnud. Nüüd püüan viga parandada. Siiski mitte midagi erilist, lihtsalt paar mõtet.
Mäletan minult sel suvel Soomes olles küsitavat: "Mida sa arvad Trieri "Antikristusest"?" - õigemini: selle tõlgendusest. Olid seal filmis ju mõned justkui sümboolsed loomad, mis võinuks omada mingit konkreetset allegoorilist tähendust. Ausalt öeldes ei oska suurt midagi arvata, ehk on asi minu rumaluses.
Sellegipoolest: nii või teisiti leian, et ühel hetkel on mõttetu hakata otsima ja küsima "Mida autor [selle ja selle asjaga] tegelikult mõtles!?" - "tegelikult mõttes" peaks olema jutumärkides.
Tihtilugu ei mõtelnudki midagi, olen selles üsna kindel. Parim näide, taas kord: Charlie Chaplini "City Lights" (1931). Kuigi seda küsimust esitama peab, kasvõi kõige elementaarsemal kujul, sest igal filmil peaks üldjuhul olema mingigi eesmärk.
Kui nüüd minna tagasi mainitud skeptitsismi juurde, ja seda muide toetab ka Veiko Õunpuu järgmine tsitaat:
"[...]et see nüüd on see ja film tähistab seda või filmi mõte on selles ja selles. Film peaks toimima iseeneses müsteeriumina: sa sisened sinna ja filmiruumis olles ei saa sa selle tähendust täiesti kätte.
Ta peab avama uksi, mitte neid sulgema."
Veiko Õunpuu (Sirp)
...kus pole väga mõtet ajada taga "mida autor tegelikult mõtles?", siis sattus mulle ette üks film, milles see küsimus jäi mind lausa painajalikult kummitama ja tegelikult kummitab siiani, ehkki mul pole viitsimist selle kohta uurida ja tõttöelda pole aimugi, kas uurimine mingit tulemust annaks - võib-olla olen mina ainus, kes säärase küsimuse kimpu langes.
Filmiks on "L'Ennui" (1998).
Siin filmis polegi minu arvates oluline see, mis toimub sündmusteliinil, oluline näib olevat peategelaste isiksused:
Martin, filosoofiaõpetaja, kel on loomuomane pidevalt ja kõikjal küsida "miks?" küsimusi, niivõrd pidevalt ja kõikjal, et see muutub suisa ebaloomulikuks, haiglaslikuks, isegi ohtlikuks. Ning tüdruk Cécilia, kel on 'loomuomane' enam-vähem kõigile neile küsimustele ka vastata.
Keeruline ongi siin midagi rohkemat rääkida, niivõrd kuivõrd keeruline oli mul seda filmi lõpuni vaadata (kestis u 2 tundi); kogu see aeg piinas mind üks küsimus: kas see film - st need vastandlikud tegelaskujud - olid teadlikult tehtud nõnda absurdselt vähetõenäolised, või teadmatult!?
Teisisõnu: kui teadlikult, siis oli ju tegu küllalt geniaalse filmiga (küllalt huvitav näide sellest, kui juhtuvad kokku üks haiglaselt kõige järele küsiv ja üks haiglaselt avatud inimene, kes neile küsimustele ka vastab), kui mitteteadlikult, siis oli tegu... tõenäoliselt küllalt halva inimpsüühikat tundva autoriga, see tähendab: teoreetiliselt on sellised tegelaskujud võimalikud, kuid praktiliselt siiski üsnagi ebatõenäolised. Ebamugavaks tegi vaatamise just viimane asjaolu: koguaeg oli tunne "kas tõesti saab nii jaburat filmi nii jaburate isiksustega teha!?".
Aga see selleks. See oli muide film, mida ma väga soovitada ei taha. Sellegipoolest: sel põhjusel oli vähemalt minul seda mõnevõrra ängistav vaadata - ja vististi üks väheseid (või suisa ainsaid) kordi, mil tekkis küsimus: mida täpselt autor mõtles kui ta seda filmi tegi!?
Kui see välja arvata, siis... jah, ei soovita.
***
Vahepeal hakkasid huvitama filmid ja teemad, kus keegi pidevalt midagi plaanib, kuid mis pidevalt edasi lükkub ja kunagi ei õnnestu. Üheks selleks on just viimasel öösel vaadatud "Paris When It Sizzles" (1964), kus režissöör peab filmi kirjutama, kuid kogu film on sellest, kuidas too küllalt tulutult filmi kirjutab: sealjuures on ilmselge, et tekib armuafäär naisega, kes justkui peaks dikteeritu üles kirjutama, mille tulemusena näib olevat ainus kindel ja lõpetatu filmi lõpu-stseen, mis näeb välja järgmine:
Põhimõtteliselt sarnane film on ka "Nine" (2009) - kus, kui ma ei eksi, filmi stsenaarium jääbki kirjutamata.
Omamoodi kummaline variant samast teemast näib olevat "Inglorious Basterds" (2009), mida praegu hr Lotmani aines Tekstianalüüs analüüsime: Hitlerile tehakse ühe päeva jooksul kolm teineteisest sõltumatut atendaadikatset, kõik nad ebaõnnestuvad, aga Hitler saab sellegipoolest surma.
Sealt ka sain ka idee vaadata filmi "Paris When It Sizzles", sest ühes dialoogis oli säärane lõik ja Lotman ütles, et uurige, mida selle fraasiga seoses leida õnnestub. Leidisin selle filmi. Ma pole muidugi kindel kas oli õige asi, aga noh...
Tõenäoliselt ei ole (!?), sest: seda mainitakse filmi teises osas, mille toimumisajaks on märgitud 1944, samas kui film "Paris When It Sizzles" valmis 1964, EHKKI "Inglorious Basterds" ise on tehtud 2009 (skript vist kirjutatud 2008 - ja muuseas skript ning film on kohati üsna erinevad).
Viimatimainitud filmi kohta veel nii palju, et muutub suisa koomiliseks kui vaadata üha uuesti ja uuesti samuti kohti ning dialooge. Samas on see tore ja tekib üha enam tunne: jah, nüüd olen ma tõesti seda filmi näinud!
Hiljuti sai vaadatud ka "The Dark Knighti" (2008), kus Heath Ledger tegi tõesti hämmastava Jokeri rolli; suht tüüp-actionfilm ja minu arvates Batmanidest üks parimaid, ehkki korra näinud - uuesti väga vaatama ei kipu.
Tim Burtoni Batmanid kogu oma meeleolult on minu arvates siiski asendamatud!
Veel: Disney "The Magnificent Rebel" (1960) on minu arvates siiani parim film Beethovenist, mis seni tehtud!
("Immortal Beloved" (1994) Beethoven oli pigem absoluutselt ebaveenev "kõrtsijoodik" - vähemalt Beethoveni austajana julgen seda käsi südamel öelda).
Samuti sai ära vaadatud "Püha Tõnu kiusamine" (2009), mis vägagi meeldis! Jah, võrreldes Trieri "Antikristusega" meeldis suisa rohkem, ehkki viimasest avaldasid muljed nn slow-motion efektid, mis tekitasid oma aeglusega justkui 'paralleelmaailmu'.
Miski, mis mulle "Püha Tõnu kiusamises" aga EI meeldinud, oli justkui filmsit "Eyes Wide Shut" (1999) üksühele mahavehitud "Das goldene Zeitalteri" stseen: isegi kui see filmi sobis, siis sarnasus oli liialt ilmne, et... pigem mõjus plagiaadina, ehkki liigagi meisterliku plagiaadina (ja ilmselt tsaub olla üsna kindel, et hr Õunpuu on toda Kubricku filmi näinud).
Kui vähegi aega saan, siis järgmisena ootab ees "Shakespeare In Love" (1998), mida hr Lotman juba aastaid kiidab ja mille puhul mõtlesin, et nüüd lõpuks ometi võiks selle ära vaadata! Arvutis juba ootamas.
Homseks üht-teist kirjutada ja lugeda, seega täna ilmselt ei jõua, aga ehk homme:)
Kahju, et mul pole välja kujunenud sellist lemmik-filmi, mida tõesti tahaks uuesti ja uuesti ja uuesti vaadata ning mis iga vaatamise järel üha paremaks läheks. Jah, "Before Sunrise" (1995) on üks lemmikutest, ja "Gone With The Wind" (1939), kuid needki pole kindlasti sellised, mida kohe korduvalt ja hea meelega vaataks. Ilmselt peaks see olema midagi... äärmiselt "kunstilist" ning... võib-olla allegoorilist. Sisukat.
Praeguseks kõik. Järgmise korrani ja järgmiste filmideni. Tahaks osata ja hakata filmidest põhjalikumalt kirjutama (nt ekraanipiltidega ja puha). Võib-olla teen kunagi põhjalikuma kokkuvõtte Tarantino "Inglorious Basterdsist" kui see tekstianalüüsi seminar kunagi ühele poole saab. Kuigi julgen natuke kahelda... sest see film mulle meeldib, kuid mitte nii väga; veelgi enam: olles seda tolleks ajaks ilmselt kordi-kordi näinud, siis kes teab kas ongi isu sellest enam midagi rohkemat kirjutada.
Mäletan minult sel suvel Soomes olles küsitavat: "Mida sa arvad Trieri "Antikristusest"?" - õigemini: selle tõlgendusest. Olid seal filmis ju mõned justkui sümboolsed loomad, mis võinuks omada mingit konkreetset allegoorilist tähendust. Ausalt öeldes ei oska suurt midagi arvata, ehk on asi minu rumaluses.
Sellegipoolest: nii või teisiti leian, et ühel hetkel on mõttetu hakata otsima ja küsima "Mida autor [selle ja selle asjaga] tegelikult mõtles!?" - "tegelikult mõttes" peaks olema jutumärkides.
Tihtilugu ei mõtelnudki midagi, olen selles üsna kindel. Parim näide, taas kord: Charlie Chaplini "City Lights" (1931). Kuigi seda küsimust esitama peab, kasvõi kõige elementaarsemal kujul, sest igal filmil peaks üldjuhul olema mingigi eesmärk.
Kui nüüd minna tagasi mainitud skeptitsismi juurde, ja seda muide toetab ka Veiko Õunpuu järgmine tsitaat:
"[...]et see nüüd on see ja film tähistab seda või filmi mõte on selles ja selles. Film peaks toimima iseeneses müsteeriumina: sa sisened sinna ja filmiruumis olles ei saa sa selle tähendust täiesti kätte.
Ta peab avama uksi, mitte neid sulgema."
Veiko Õunpuu (Sirp)
...kus pole väga mõtet ajada taga "mida autor tegelikult mõtles?", siis sattus mulle ette üks film, milles see küsimus jäi mind lausa painajalikult kummitama ja tegelikult kummitab siiani, ehkki mul pole viitsimist selle kohta uurida ja tõttöelda pole aimugi, kas uurimine mingit tulemust annaks - võib-olla olen mina ainus, kes säärase küsimuse kimpu langes.
Filmiks on "L'Ennui" (1998).
Siin filmis polegi minu arvates oluline see, mis toimub sündmusteliinil, oluline näib olevat peategelaste isiksused:
Martin, filosoofiaõpetaja, kel on loomuomane pidevalt ja kõikjal küsida "miks?" küsimusi, niivõrd pidevalt ja kõikjal, et see muutub suisa ebaloomulikuks, haiglaslikuks, isegi ohtlikuks. Ning tüdruk Cécilia, kel on 'loomuomane' enam-vähem kõigile neile küsimustele ka vastata.
Keeruline ongi siin midagi rohkemat rääkida, niivõrd kuivõrd keeruline oli mul seda filmi lõpuni vaadata (kestis u 2 tundi); kogu see aeg piinas mind üks küsimus: kas see film - st need vastandlikud tegelaskujud - olid teadlikult tehtud nõnda absurdselt vähetõenäolised, või teadmatult!?
Teisisõnu: kui teadlikult, siis oli ju tegu küllalt geniaalse filmiga (küllalt huvitav näide sellest, kui juhtuvad kokku üks haiglaselt kõige järele küsiv ja üks haiglaselt avatud inimene, kes neile küsimustele ka vastab), kui mitteteadlikult, siis oli tegu... tõenäoliselt küllalt halva inimpsüühikat tundva autoriga, see tähendab: teoreetiliselt on sellised tegelaskujud võimalikud, kuid praktiliselt siiski üsnagi ebatõenäolised. Ebamugavaks tegi vaatamise just viimane asjaolu: koguaeg oli tunne "kas tõesti saab nii jaburat filmi nii jaburate isiksustega teha!?".
Aga see selleks. See oli muide film, mida ma väga soovitada ei taha. Sellegipoolest: sel põhjusel oli vähemalt minul seda mõnevõrra ängistav vaadata - ja vististi üks väheseid (või suisa ainsaid) kordi, mil tekkis küsimus: mida täpselt autor mõtles kui ta seda filmi tegi!?
Kui see välja arvata, siis... jah, ei soovita.
***
Vahepeal hakkasid huvitama filmid ja teemad, kus keegi pidevalt midagi plaanib, kuid mis pidevalt edasi lükkub ja kunagi ei õnnestu. Üheks selleks on just viimasel öösel vaadatud "Paris When It Sizzles" (1964), kus režissöör peab filmi kirjutama, kuid kogu film on sellest, kuidas too küllalt tulutult filmi kirjutab: sealjuures on ilmselge, et tekib armuafäär naisega, kes justkui peaks dikteeritu üles kirjutama, mille tulemusena näib olevat ainus kindel ja lõpetatu filmi lõpu-stseen, mis näeb välja järgmine:
Põhimõtteliselt sarnane film on ka "Nine" (2009) - kus, kui ma ei eksi, filmi stsenaarium jääbki kirjutamata.
Omamoodi kummaline variant samast teemast näib olevat "Inglorious Basterds" (2009), mida praegu hr Lotmani aines Tekstianalüüs analüüsime: Hitlerile tehakse ühe päeva jooksul kolm teineteisest sõltumatut atendaadikatset, kõik nad ebaõnnestuvad, aga Hitler saab sellegipoolest surma.
Sealt ka sain ka idee vaadata filmi "Paris When It Sizzles", sest ühes dialoogis oli säärane lõik ja Lotman ütles, et uurige, mida selle fraasiga seoses leida õnnestub. Leidisin selle filmi. Ma pole muidugi kindel kas oli õige asi, aga noh...
Tõenäoliselt ei ole (!?), sest: seda mainitakse filmi teises osas, mille toimumisajaks on märgitud 1944, samas kui film "Paris When It Sizzles" valmis 1964, EHKKI "Inglorious Basterds" ise on tehtud 2009 (skript vist kirjutatud 2008 - ja muuseas skript ning film on kohati üsna erinevad).
Viimatimainitud filmi kohta veel nii palju, et muutub suisa koomiliseks kui vaadata üha uuesti ja uuesti samuti kohti ning dialooge. Samas on see tore ja tekib üha enam tunne: jah, nüüd olen ma tõesti seda filmi näinud!
Hiljuti sai vaadatud ka "The Dark Knighti" (2008), kus Heath Ledger tegi tõesti hämmastava Jokeri rolli; suht tüüp-actionfilm ja minu arvates Batmanidest üks parimaid, ehkki korra näinud - uuesti väga vaatama ei kipu.
Tim Burtoni Batmanid kogu oma meeleolult on minu arvates siiski asendamatud!
Veel: Disney "The Magnificent Rebel" (1960) on minu arvates siiani parim film Beethovenist, mis seni tehtud!
("Immortal Beloved" (1994) Beethoven oli pigem absoluutselt ebaveenev "kõrtsijoodik" - vähemalt Beethoveni austajana julgen seda käsi südamel öelda).
Samuti sai ära vaadatud "Püha Tõnu kiusamine" (2009), mis vägagi meeldis! Jah, võrreldes Trieri "Antikristusega" meeldis suisa rohkem, ehkki viimasest avaldasid muljed nn slow-motion efektid, mis tekitasid oma aeglusega justkui 'paralleelmaailmu'.
Miski, mis mulle "Püha Tõnu kiusamises" aga EI meeldinud, oli justkui filmsit "Eyes Wide Shut" (1999) üksühele mahavehitud "Das goldene Zeitalteri" stseen: isegi kui see filmi sobis, siis sarnasus oli liialt ilmne, et... pigem mõjus plagiaadina, ehkki liigagi meisterliku plagiaadina (ja ilmselt tsaub olla üsna kindel, et hr Õunpuu on toda Kubricku filmi näinud).
Kui vähegi aega saan, siis järgmisena ootab ees "Shakespeare In Love" (1998), mida hr Lotman juba aastaid kiidab ja mille puhul mõtlesin, et nüüd lõpuks ometi võiks selle ära vaadata! Arvutis juba ootamas.
Homseks üht-teist kirjutada ja lugeda, seega täna ilmselt ei jõua, aga ehk homme:)
Kahju, et mul pole välja kujunenud sellist lemmik-filmi, mida tõesti tahaks uuesti ja uuesti ja uuesti vaadata ning mis iga vaatamise järel üha paremaks läheks. Jah, "Before Sunrise" (1995) on üks lemmikutest, ja "Gone With The Wind" (1939), kuid needki pole kindlasti sellised, mida kohe korduvalt ja hea meelega vaataks. Ilmselt peaks see olema midagi... äärmiselt "kunstilist" ning... võib-olla allegoorilist. Sisukat.
Praeguseks kõik. Järgmise korrani ja järgmiste filmideni. Tahaks osata ja hakata filmidest põhjalikumalt kirjutama (nt ekraanipiltidega ja puha). Võib-olla teen kunagi põhjalikuma kokkuvõtte Tarantino "Inglorious Basterdsist" kui see tekstianalüüsi seminar kunagi ühele poole saab. Kuigi julgen natuke kahelda... sest see film mulle meeldib, kuid mitte nii väga; veelgi enam: olles seda tolleks ajaks ilmselt kordi-kordi näinud, siis kes teab kas ongi isu sellest enam midagi rohkemat kirjutada.
Friday, October 1, 2010
hr Leo Luks - Ph.D.!
Just, täna - 01.10.10 - toimus Leo Luksi väitekirja avalik kaitsmine!
Miks ma sellest kirjutan? Sest: minu jaoks on ta keegi, kes kogu oma olemuselt on niivõrd inspireeriv, mõtetelt geniaalne ja... jne jne. Lisaks oli ta mu BA-töö oponent; ja andine (ja loodetavasti ka tulevane) õppejõud!
Doktoritöö pealkiri: Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel
- see on muide teema, mille puhul mõtlen: pagana päralt, oleksin ma ise oma õpingutes "nõnda kaugele jõudnud ja tulnud samale ideele" - oleks hea meelega samast asjast kirjutanud. Ehk teisisõnu, see, millest ta kirjutab ja tema lähenemine, tunnen seal ära iseennast. Sisuliselt nõustun; nii nagu ma 'nõustun' hr Beethoveni loominguga kui seda kuulan. Lihtsalt öeldes: see on see, kus tekst n-ö kõnetab.
Pealegi: hiljaaegu lugesin tema esseekogu "Eklektika", mille puhul samuti tekkis küllaga neid "ohhoo!" hetki. Vahva-vahva!
Leo Luks ja Tiina Kirss - kaks inimest, keda ma n-ö fännan. Hasso ka suht. Ja eks neid ole veelgi, kuid nood kaks esimest on sellised, kes kogu oma olemusega... on niivõrd inspireerivad.
Jah, kirglikud. See sama asi, mida ma jubedalt n-ö fännan: kirglikkust!
- mitte päris ennastunustavat, siiski peab püsima maa peal, arvestama teistega jne - aga just selline kirglikkus see ongi.
Seega mõni klipp, iseendale mälestuseks:
Tegin pilte ka, aga et "pean" praegu linna lippama, siis ei hakka nendega hetkel mässama.
Veel olgu selgituseks öeldud: hr Luksi üheks põhiteesiks oli "kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine", seega: ka teadus ja teaduslik filosoofia on kui kirjandus. Siin ongi paradoks: ehkki tema töö on nietzschelikus mõttes küllalt fragmentaarne, ja sisu poolest eitab teaduslikkust, siis sellegipoolest: kogu oma rangelt ülesehituselt on DO töö siiski ka rangelt teaduslik.
Jah, vististi täiesti omaette sündmus... ka akadeemilises sfääris, mulle tundub nii!
***
ps: kogu selle vaimustuse juures (ja: täna hakkan tubliks, päriselt ka! - ja mitte, et ma varem väga laiselnud oleksin, sest olen ju asjadega toime tulnud:))... ja ehkki mulle planeerida ei meeldi, siis meeldiks mulle mõelda, et olen kunagi sarnases olukorras.
Meenus iseenda BA töö kaitsmine. Olin rahu ise; ehkki "kartsin" B-d. Sellegipoolest tundsin end enesekindlalt (ka "B" poleks ju halb!). Seda nägin ka Luksi kaitsmisel, ja see on fantast tunne: kaitsta oma lõputööd (oo, ja mis tunne see doktoritöö puhul veel võib olla!) ja... olla iseeneses kindel. Teada, et asud õiges kohas.
See on samuti midagi fantastilist.
(niisiis üks sissekanne isiklikust vaimustumisest)
Cheers!
***
ps2: Siret, nii-nii vahva oli! Teinekordki, onju!
Mul kohe tekkis jälle rida asju, millest kõigest võiks kohe edasi rääkida, jne.
Tore oli ja tore oled; fantast selliseid inimesi kohata!:)
Miks ma sellest kirjutan? Sest: minu jaoks on ta keegi, kes kogu oma olemuselt on niivõrd inspireeriv, mõtetelt geniaalne ja... jne jne. Lisaks oli ta mu BA-töö oponent; ja andine (ja loodetavasti ka tulevane) õppejõud!
Doktoritöö pealkiri: Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel
- see on muide teema, mille puhul mõtlen: pagana päralt, oleksin ma ise oma õpingutes "nõnda kaugele jõudnud ja tulnud samale ideele" - oleks hea meelega samast asjast kirjutanud. Ehk teisisõnu, see, millest ta kirjutab ja tema lähenemine, tunnen seal ära iseennast. Sisuliselt nõustun; nii nagu ma 'nõustun' hr Beethoveni loominguga kui seda kuulan. Lihtsalt öeldes: see on see, kus tekst n-ö kõnetab.
Pealegi: hiljaaegu lugesin tema esseekogu "Eklektika", mille puhul samuti tekkis küllaga neid "ohhoo!" hetki. Vahva-vahva!
Leo Luks ja Tiina Kirss - kaks inimest, keda ma n-ö fännan. Hasso ka suht. Ja eks neid ole veelgi, kuid nood kaks esimest on sellised, kes kogu oma olemusega... on niivõrd inspireerivad.
Jah, kirglikud. See sama asi, mida ma jubedalt n-ö fännan: kirglikkust!
- mitte päris ennastunustavat, siiski peab püsima maa peal, arvestama teistega jne - aga just selline kirglikkus see ongi.
Seega mõni klipp, iseendale mälestuseks:
Tegin pilte ka, aga et "pean" praegu linna lippama, siis ei hakka nendega hetkel mässama.
Veel olgu selgituseks öeldud: hr Luksi üheks põhiteesiks oli "kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine", seega: ka teadus ja teaduslik filosoofia on kui kirjandus. Siin ongi paradoks: ehkki tema töö on nietzschelikus mõttes küllalt fragmentaarne, ja sisu poolest eitab teaduslikkust, siis sellegipoolest: kogu oma rangelt ülesehituselt on DO töö siiski ka rangelt teaduslik.
Jah, vististi täiesti omaette sündmus... ka akadeemilises sfääris, mulle tundub nii!
***
ps: kogu selle vaimustuse juures (ja: täna hakkan tubliks, päriselt ka! - ja mitte, et ma varem väga laiselnud oleksin, sest olen ju asjadega toime tulnud:))... ja ehkki mulle planeerida ei meeldi, siis meeldiks mulle mõelda, et olen kunagi sarnases olukorras.
Meenus iseenda BA töö kaitsmine. Olin rahu ise; ehkki "kartsin" B-d. Sellegipoolest tundsin end enesekindlalt (ka "B" poleks ju halb!). Seda nägin ka Luksi kaitsmisel, ja see on fantast tunne: kaitsta oma lõputööd (oo, ja mis tunne see doktoritöö puhul veel võib olla!) ja... olla iseeneses kindel. Teada, et asud õiges kohas.
See on samuti midagi fantastilist.
(niisiis üks sissekanne isiklikust vaimustumisest)
Cheers!
***
ps2: Siret, nii-nii vahva oli! Teinekordki, onju!
Mul kohe tekkis jälle rida asju, millest kõigest võiks kohe edasi rääkida, jne.
Tore oli ja tore oled; fantast selliseid inimesi kohata!:)
Subscribe to:
Posts (Atom)
