üks mõttearendus: tragikoomika (naeru aspektist)

Endiselt on mul eelmisest semestrist võlgu üks aine, mille pean nüüd (max u 2-3 nädala jooksul) ära tegema. Selleks on tarvis kirjutada üks 7 lk essee. Pean küll õppejõuga rääkima, kas teema on sobiv, kuid mind hakkas huvitama selline asi nagu: tragikoomika.
Uni hakkab küll peale tulema, kuid et olen üsnagi vastaval lainel, siis mõtlesin sellest siia lähemalt kirjutada.

Niisiis: tragikoomika? See on midagi, mida ma mõistan (ja ma võin selles ka eksida) millegi traagilisuse ja koomilise vahepealset. See on teatud mõttes nõnda traagiline, et ajab naerma. Ning mu intuitsioon justkui ütleb, et see on filosoofiale üsnagi omane, nii nagu ka inimesele. Ehkki, jah: et nt naer on üldinimlik nähtus (ma ei tea, kas loomad naeravad?), siis võib siin muidugi langeda olukorda, kus sarnaselt Freudile saab kõik ajada (tragi)koomika kaela. Püüan seda siiski vältida. Seoses Freudi ja koomikaga toon siia ühe tsitaadi Carl Gustav Jungi raamatust "Mälestused, unenäod, mõtted", kus ta räägib Freudi kinnisideest seksuaalsuse teemal:

Kus iganes mõne inimese või mõne kunstiteose puhul vaimsusega tegu oli, kahtlustas Freud selle taga "väljatõrjutud seksuaalsust". Ja seda, mida ei saanud vahetult seksuaalsena interpreteerida, nimetas ta "psühhoseksuaalsuseks". Ma väitsin vastu, et kui tema hüpotees loogiliselt lõpuni viia, tähendab see hävitavat kohtuotsust kogu inimkultuuri kohta, mis osutub ainult farsiks, väljatõrjutud seksuaalsuse morbiidseks tulemuseks. "Jah," kinnitas ta, "nii see ongi. See on saatuse needus, mille vastu me oleme võimetud."
(lk 143)

Kuid teema juurde; ning teema sai alguse ennekõike Henri Bergsoni (eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud) teosest "Naer: Essee koomika tähendusest", kus ta algusepool räägib samuti naeru inimlikust aspektist: näiteks kui loodus või loomad näivad meile naljakatena, siis on see kõik võrdluses inimese enese ja inimlikkusega. Ka Freud kirjutas ju naerust/koomikast vms, kuid seda ei ole ma (veel) lugenud. Bergsoni teos on hetkel kusagil poolepeal.
Täna tabas mind seda teost ülikooli aatriumis lugedes järgnev lause: "Kõik, mis on elu juures tõsist, tuleneb meie vabadusest. [...] kõik see, mis tuleb meist ja on tõesti meie oma, annab elule vahel dramaatilise ja üldiselt tõsise tooni." (lk 56).
See lõi justkui mingi pirni põlema; samuti kui Bergson räägib koomikast, siis kirjeldab ta koomika lähtekohana mehaanilisust (elu voolavuses, kuhu ta ei sobi, sest see, mis iseloomustab elu, ei ole mitte niivõrd mehaaniline, aga justnimelt voolav, sujuv, kordumatu, pidevalt uutele olukordadele erinevalt reageeriv jne). Koomika tulenebki sellest kui "ideaalselt voolavat vaimu" segab "mehaaniline-materiaalne-segav" kehalisus, harjumus...

[kirjutamisel... sest hetkel pole aega seda postitust edasi kirjutada, kuid jätkan kui mahti saan, ehk nädalavahetusel]

DJ Shah feat. Inger Hansen - Don't wake me up

Kuidagi hakkas meeldima see laul, just video poolest, kuidagi... hästi realistlik, tekitab tunde nagu vajuks sinna pildi sisse:

milline on sinu meeleolu täna?

*** 
Niisiis selline pealkiri. Tuleneb asjaolust, et tegin endale eile uue blogi, kuid varjatud blogi: mis varjatutest on ühtlasi järjekorras teine ja tõenäoliselt viimane (rohkemaks pole nagu põhjust).
Nõndaks: see blogi siin on minu üleüldine, eksole.
Mingil hetkel sai tehtud ka teine blogi: õigemini oli too teine minu esimene (kuid hiljem vahetasin nad ära ja panin hoopis esimese parooli alla, seda siin aga alustasin n-ö puhtalt lehelt). Tolle esimese varjatukese tegin täiesti lihtsast soovist vaid iseendale kirjutada. Tõenäoliselt sai see alguse sellest, et oli vaja end välja elada. Kirjutada asju, mida ehk siia ei kirjutaks. Enamasti aga täiesti teraapilises mõttes: kui midagi painas, sai sinna kõik välja valatud ja nõnda sai endal pilt selgemaks ja ühtlasi läks ka meeleolu paremaks.

Uue blogi tegin laupäeval, päev peale trenni, hilisõhtul, peale E. juurest tulekut, sest üle pika aja tundsin end ebatavaliselt hästi ja ebatavaliselt optimistlikuna. Rahu oli südames, rahu koos energia ja kõige muuga, mis üldse võiks mingisse positiivsesse tervikusse kuuluda. Tahtsin neid mõtteid ja seda meeleolu säilitada, kirja panna, et ehk teinekordki lugeda (eriti siis kui meel must) ja sellest jõudu saada...
kuid... - eelnevaid valdavalt (siiski) negatiivse sisuga postitusi vaadates tundsin, et see ei istu sinna. Kasvõi läheb luhta plaan "tulevikus inspireerivat postitust" kirjutada, sest kõik teised viivad selle tasakaalust välja.

Nõnda tulingi mõttele: olen tegelikult viimasel ajal üsna palju masetsenud, või noh: mitte otseselt masetsenud, aga midagi sarnast (ma ei hakka seda siin kirjeldama, ehkki see pole otseselt mingi saladus), ja oleks hea kui saaks seda rohkem kontrolli alla. Niisiis mis oleks kui teeks sellise blogi, kus kirjutan ennekõike selliseid hetki, mis on a) siinse blogi jaoks liialt ülevoolavalt positiivsed, b) ja sisaldavad isiklikku laadi eneseanalüüsi.

Ja asi toimis: üks pisike hetk oli, mil tekkis taas tahtmine "jonnida", kuid kerisin hetkeks üle kirjutatud teksti ja meeleolu muutus kohe paremaks ning võin vist isegi kinnitada, et see "jonnimine" polekski olnud objektiivne, vaid pigem kallutatud: sest mingis äärmuslikus meeleolus ei pruugi inimene enam üldse asja selgelt näha.
Muuseas (hehe) panin sinna ka netist leitud joonistatud-fiktsionaalse Nietzsche pildi, sinna samasse esimesse postitusse, sest tema on keegi, kes on liigagi tihti mulle teed näidanud...:)


***
Ütlesin ennist, et see meeleolu "poleks olnud objektiivne"; mis on nimelt juba jupp aega vaevanud küsimus: kuidas peaksin ma oma olukorda hindama? Olen ma õnnelik? On selleks põhjust? Või nagu enamasti küsimus tekib: on mul ka tegelikult põhjust kurta?
See hea-halva, järeleandmise-alistumise võitus on minus üsna pikka aega käinud, ilmselt enamus elust, mil on tulnud ka selliseid hetki, mil see otsustamatuse protsess jooksutab juhtme lihtsalt nii kokku, et tühipaljas mõte "kas mul on ka tegelikult põhjust..." tekitab täiesti sürri-tundetu meeleolu. Mitte heas ega halvas mõttes, vaid selles mõttes, et sa tead, et sa ei suuda sellele küsimusele vastust leida, sest sa lihtsalt ei jaksa sellele enam mõelda, seda enam, et kõik näib justkui sõltuvalt meeleolust-mõtetest, milles parasjagu viibid (järgmine hetk: järgmine meeleolu).
Teiselt poolt ei lase see lõputu kahevahel-olek end ka välja elada: sest teinekord on niii hea mõelda "kõik on paganama halvasti, kurat küll, nohh!", või vastupidi: rõõmus olla. Ja mulle tundub, et millestki sellisest iseenesest võiks võrsuda või alata depressioon: siis kui inimene ei jaksa enam selliste asjade üle pead vaevata ja laseb lihtsalt kõigel minna... kuni ühel hetkel on absoluutselt kõigest suva, sest millelgi pole enam tähtsust.


Niisiis on see küsimus mind huvitanud ja mulle tundub, et olen sellele ka mingitlaadi vastuse leidnud (vähemalt iseenda jaoks). Nõndaks - küsimus: kuidas ma saan aru, et mu elus on midagi hästi või halvasti? Kõik tundub ju võrdluse küsimus: kui ma vaatan neid inimesi, siis mõtlen, et olen siiski tohutult õnnelik (ma elan [nende inimeste all ei mõelnud ma siiski undead-sombikesi], ma näen, liigun, olen noor jne!), ning teisest küljest tundub teinekord, et kõigil on parem elu kui minul. Ehkki tegelikult on ju selge, et see kõigil ei pruugi üldsegi nii olla, ehk lihtsalt näib nõnda: võib-olla nemad mõtlevad sama minu kohta "ah, mis tal viga!".

Ma ei tea kuidas teiega, aga vähemalt minu jaoks on see üks paras pähkel olnud, ja tüütu pähkel, mis ei ole lasknud rahulikult ei kurvastuda ega rõõmu tunda, sellest vahepealsest olekust rääkimata. Niisiis mõtlesin, et ehk on vastus väga lihtne: küsimus on selles, millega keegi on harjunud!
Väga lihtne näide: ma elan Eestis, olen harjunud üleüldise eesti eluga ja seega eeldan, et nii ka jätkub ja et see on normaalne, seetõttu ei saa ma ihaldada ei-tea-kelle-elu-kusagil-filmis; või pole ehk otsest põhjust imestada, et ma ei asu parasjagu (õnneks!) kusagil pommiaugus. Kuni isiklikuma eluni ja igapäevatoimetusteni välja.

See on muidugi küllalt optimistlik vaatepunkt, sest mingis mõttes jätab ta küsimuse lahtiseks: jah, ma olen õnnelik, sest midagi pole halvemuse poole läinud, aga: kas peaksin siiski olema rahul, et kõik on üldjoontes "sama"? Või peaksin justnimelt olema rõõmus, et on "sama"?

Ei, need pole siiski minu mõtted, sest otseselt ma ei tunne, et mu elu sama oleks: pigem vastupidi - kahe-kolme aasta tagust ennast ei tunneks ma vist äragi!


Kuid lisaks harjumus-momendile on minu arvates ehk veelgi olulisem harjumus-unistada moment: harjumus oodata, sest ma loodan ja eeldan, et igal inimesel peaks olema vähemalt nii palju oma elu üle järele mõeldud, et ta "teab, mida elult tahab", kasvõi järgmisel päeval, kasvõi järgmisel nädalavahetusel. Ja ma arvan, et just see on see, mis määrab suuresti selle, kuidas me end tunneme ja millises meeleolus.

Kui sul muidu on üldjoontes hästi, ja sul on unistused, sa näed nende kallal vaeva, ja isegi kui ühtki veel täitunud ei ole, kuid tunned, et miski neid ka ei välista ja miski pole põhjust andnud arvata, et nad peaksid ära langema: siis pole ju ka ühe 'halva tuju' tõttu põhjust hakata äkki ülejäänud mineviku lootusi maha viskama, sest "ma niikuinii ei saa neid, sest pole seni saanud".
Kui oled seni leidnud põhjust sellesse ja endasse uskumiseks, siis küll on sul põhjust ka edaspidi! - selline olekski otseselt selle meeleolude-teema viimane mõte.
Ja selline mõtlemine aitab, eneseanalüüs aitab, nõnda saab iseendale paremini ligi hiilida ja vältida mõttetuid sinna-tänna põiklemisi, aitab saavutada seda n-ö objektiivset ja enesekriitilist pilku iseenda üle. Kuid, jah, eks sellel ka negatiivne olukord: siis kui midagi tõesti on halvasti; aga võib-olla aitab siis objektiivsemalt käituda ja näha oma võimalusi, et kuidas edasi liikuda, sest ma usun, et peaaegu alati leiab võimalusi ja peaaegu alati võib kõik veel paremaks muutuda!:)



***
Okei, teine teema: netis oli selline sürr 'uudis', kus keegi Iraani vaimulik Kazem Sedigh olevat väitnud, et "enese paljastamine tekitab maavärinaid", millele keegi Jen McCreight siis otsustas väidetule vastupidist tõestada ja vastavasisulist kampaaniat alustada (muidugi võib ju olla, et too vaimulik mõtes seda metafoorina, kuigi ju seda oleks siis ka vastavalt täpustatud ja tõlgendatud).
Igaljuhul: kui nüüd veidi 'õel' olla, ehk võiks siin paljastada teatava vandenõu, kus vaimulik tegelikult justnimelt tahtis natuke ka maist ilma-ilu nautida ja seega juba ootas säärast reaktsiooni, et saaks tänaval "perverdina" tavalisest paljastatumaid ihusid vahtida. Mnjah.



***
See oli väike nali, eks. Lihtsalt see 'uudis' oli nii jaburalt kummaline, et pani muigama.
Kuid rääkides naljadest, siis ehkki ma väga musta huumori sõber ei ole (jah, ilmselt on neid, kes praegu ütleksid "jaa, räägi-räägi!"), siis selline jaburalt absurdne anekdoot mulle isegi täitsa meeldis ja siiani muigan kui sellele mõtlen; teen kopi-peist:

Jänes ja põder peavad metsas jahti. Põder luurab ja jänes kannab püssi. Järsku aga läheb jänesel näpp kogemata päästikule ja laseb põdral alalõua küljest. Vaatab mõnda aega põdrale otsa ja ütleb: ''Mida sa irvitad, ma jumala ehmatasin praegu!''



Haha, kas pole? Või on mu huumorisoon liiga jaburaks läinud, et see mulle tõesti naljakas on???:D

Päikest!

DanceAct

Tänane tantsutrenn oli taaskord super! Lisaks õppisime ühe hästi vahva sammu ära!:)
Ja et vahepeal on üsna pingeline aeg olnud - ja et see pingeline aeg jätkub - siis nautisin tänast trenni topelt, esimesest sammust peale!
See oli lihtsalt kirjeldamatult HEA, SUPER! Jee!

Hea uudis:
Jene pakkus välja võimaluse osaleda DanceActi Practice Night showl! Ehkki sinna on üsna vähe aega jäänud, siis sellegipoolest olid kõik ideest vaimustuses!:) Eks näis, ma ise loodan, et saab asja, oleks vahva (mingi teema oli nende piletitega:/ - aga praegu nagu saime aru, et ikka toimub:)).

Siia ka mõni video (ehkki seal DA lingi all on ka paar täitsa head:)):
DA Practice Night 2009 (just kusagilt poolepealt läheb heaks:)):


ja lihtsalt üks tore hip-hopi kava:



Üks halb uudis on ka, aga sellest ma praegu ei räägi: õigemini kustutasin selle teksti ära.

Beethoven Sonata A flat major Op.110 Arioso, Cathal Breslin

Leidsin youtube'ist üles ühe Beethoveni pala, mis on üks mu vaieldamatutest lemmikutest, 31. sonaadi viimane (kolmas) osa. Ehkki see osa on kordi pikem, siis millegipärast mängib too pianist üksnes algust (või on video seal ära katkestatud, kus edasi peaks minema):

Kodus on mul sellest Emil Gilelsi versioon, mis on minu arvates suht võrreldamatult parem teistega. Võib-olla ka maitse asi, eksole, kes teab.
Igaljuhul lippan nüüd trenni... tantsima... jee!:)

KiMu

Nii, õhtul (22.04) käisin esimest korda KiMul ehk Kirjanduse ja Muusika õhtul, korraldajaks filoloogide kultuuriklubi. Tegelikult lugesin seal ka mõned luuletused. Et niimoodi esimest korda säärases olukorras (ma ootasin ausalt öeldes pisikest-tagasihoidlikku nurgakest, mitte päris lava), siis saba veidi värises, aga eks sain kuidagi hakkama. Isegi sinna minnes mõtlesin "miks küll ma otsustasin seda teha?", kuid kokkuvõttes on igasugune kogemus tore (üldiselt olen siiski üsna kriitiline igasuguste esinemiste ja 'esinejanatuuride' suhtes ja leian näiteks, et õpetaja ei tohiks olla see, kes ei suuda olla n-ö elav eeskuju; samuti esinejate kohta... ja usun, et küll ma ka kunagi selle paremini käppa saan, ehkki luuletuste lugemine pole iseenesest ju veel midagi keerulist:)). Kuid...
Eriti tore oli sealseid esinejaid kuulata. Tõesti, andekad! Eriti läks publikule peale Marko Pikkati lauluetteasted, kutsuti veel hiljem tagasi ka. Tõesti, see oli HEA, laul Vilmast ja siis mingist kolmest kosmonaudist, kes lendasid kosmosesse... - ja sinna nad jäid ja sinna nad surid. Hehe. Igaljuhul nii lauluhääl kui sõnad: minu arvates geniaalsed ja sobisid ülihästi kokku!
Too Vilma laul oli selline, mis lausa pani kuulama, esimestest sõnadest peale, ja alati oskas üllatada. Aga mis ma ikka... ma loodan, et ta kunagi paneb ka mõne oma laulu kusagile interneti üles, et saaks seda siis teiegagi jagada ja näidata, millega täpselt tegu.

Kunagi Poogna puhul ei meeldinud mulle too mina-mina-uhkeldamine (stiilis "oo, vaadake, MINA esinen!"), mis vähemalt 2005. aastal niivõrd domineerivalt välja paistis. Seetõttu pole ka rohkem säärastel üritustel käinud.
Kuid KiMu oskas heas mõttes üllatada: tõesti oli tegu andekate inimestega ja nad olid justkui omas elemendis ja lihtsalt nautisid seda, mida teevad... ja see ju ongi põhiline!:)


***
Ja nüüd ühest mõttest, mis on seoses KiMu üritusega täiendust saanud, kuid mis oli ka varem olemas.
Nimelt: nagu vist mõned märkavad, siis viimasel ajal on mind hakanud huvitama n-ö eneseleidmise teema. Just viimati oli midagi sellist ka Jungi seminaril teemaks. Ja minu arvates on n-ö individuatsiooniprotsessis üks oluline osa "loomingulisusel", võib-olla isegi kõige tähtsam osa.
Kristjan rääkis kuidas ka tema n-ö tuhavangi jäi, kuid ta pigem nautis seda: nii nagu inimene õpib nautima erinevaid ootamatuid olukordi, mis ehk toob inimesest välja midagi, mida tema ise ega keegi teine varem ei märganud. Võib-olla selle pärast reisitaksegi: näha teisi, et näha ennast. Või vähemalt võiks see ju nõnda olla:)
Eks loomingulisus mängibki tihtilugu olulist rolli kui puutud kokku tundmatuga ning oled siis sunnitud hakkama saamiseks improviseerima. Teatavas mõttes tegeleb ju iga inimene alati loominguga, ta mõtleb alati midagi uut välja...

Mul on raamat, Deleuze & Guattari sulest, mis räägib skisofreeniast, ja mida ma veel lugenud pole. Nemadki minu teada rõhutavad seda: pigem hullumeelne skisofreenik vabaduses kui neurootik psühhoanalüütiku lamamistoolil.
Ma pole kindel, aga mulle tundub, et mõte on midagi sarnast (eelmainitule).


Aga mõte, millest tahtsin rääkida? Tegelikult üsna lihtne: enne KiMut tuli mõttesse, et tahaks kuidagi väljendada midagi sellist, mis koosneb pidevatest uute teede otsimisest; kus jõutakse justkui mingile järeldusele, mingile tulemusele, kuid koheselt ollakse sunnitud sellest looma midagi uut ja teistsugust. Kus iga loodud sõna on justkui kildudeks visatud sõna, et sellest saaks sündida midagi uut ja hoopis teistsugust: võib-olla midagi helilist, mitte enam niivõrd sõnalist.

Ja see läks omakorda kokku mõttega-tundega, mille sain KiMu-lt: nimelt meeldib mulle tantsida, aga tegelikult niivõrd-kuivõrd huvitab ka teater-näitlemine (seotud viimase kahe aasta filmihuviga! - ehkki ma ennast ei pea üldse näitleja-inimeseks!)... ja kui vaatasin teiste esinemisi, siis tundsin, et "ainult" luuletuste lugemine... sinna saaks veel palju-palju juurde panna!
Ja et ka muud valdkonnad huvitavad, siis tekkiski tunne nagu "tantsiks (nt) rumbat, aga ainult põhisammudega, samas kui on lubatud kõik sammud". Või midagi sarnast. Polegi ju oluline kes luuletusi loeb, oluline on mõte-visioon, mida saaks sinna kõike juurde panna! On ju nii!?

Nii, ja mis oleks kui need kõik kokku panna!? Nt 'lavastada' ja põhjalikult mõtelda läbi olukord-etendus (u 10 minutit) kellestki, kes n-ö otsib oma teed, kes on võib-olla skisofreenik, kes võtab iga (nt psühhoanalüütiku, ühiskonna) etteantud sõna ja püüab sellest tuua välja midagi uut... - okei neid mõttepilte on raske sõnadesse panna, kuid ajapikku on mul mingi mõte hakanud tekkima ja võiks ju proovida, et mis välja tuleb. Ja loomulikult võib seal mitu osalejat olla:)

Igaljuhul mõtlesin, et prooviks hakata midagi sellist kirja panema ja eks näis mis saab...

Näiteks algus võiks olla üldsõnades järgnev:
Kõlab/keegi mängib Chopin'i (võib Beethoveni - ehkki see sobiks nt lõppu, vist) leinamarssi... väljendus masendusest, kuid samas loomingulisusest, jalutab ringi: kord ärevusest, kord alistunud rahumeelsusest; lõpetab oma tee psühhoanalüütiku juures (psühhoanalüütik võib olla tema ise, hehe:D), kes küsib: mis toda vaevab, milleks selline olek?
Ja siis tulevad põhjused... teatavas mõttes väljaelamine, iseenda otsimine, katsetamine, oma mõtete-tunnete seletamine ja kirjeldus. N-ö sõna sabast hakkamine. Ja mis sellest kõigest võiks välja tulla...?

Umbkaudu sellised mõtted. Ja et mu suurimaks kireks on igasugune vähegi loominguline tegevus, just seetõttu, et naudin seda tegevust kõige enam kui protsessi (aga miks mitte ka tulemust, juhul kui mingi tulemus peaks olema), siis oleks ju tegelikult tore hakata neid mõtteid peale kiiret eksamite aega edasi arendama...!?:)


***
Okei, teinekord on raskusi isegi ühe pisema luuletuse kirjapanekuga, kuid: miks mulle filmimaailm meeldima hakkas on see, et seal saab minu arvates kasutada niivõrd erinevaid lähenemisi: vaatenurka, heli, kõne, näitlemist - suht kõike. Ja see on midagi, mida tundsin eile ja mida tunnen seoses nende mõtetega: teatavat kujutluspilti millestki, mille suhtes pole otseseid piire, et "see peab olema luulevormis" vms.
Bää... aga eks näis. Enne veel vaja koolis eriti tubli olla ja eks siis alles vaatab, kas ja mis edasi saab...


***
Seoses loominguga sattusin taaskord Vincent van Goghi otsa. Tema on minu arvates üks fantastilisemaid n-ö kunstnikunatuure. Ja seda sõna otseses mõttes.
Ja hiljaaegu Chloe Agnew muusikat taasavastades leidsin, et ka Chloe laulab laulu "Vincent - Starry, Starry Night":

mida olin varem nt Julio Iglesiase esituses kuulnud.
Vincenti on peetud hulluks, aga vähemalt selline mulje nagu mul temast Irving Stone'i "Elujanu" lugedes jäi, siis oli ta kõike muud kui hull (pealegi, kes on hull? teatavas mõttes: ehk hoopis 'normaalne' inimene?)! Ja et silme-ees on mitmed van Goghi maalid ja see fantastiliselt kirjutatud raamat, mis on tegelikult siiani vist üks mu lemmikraamatuid üldse, siis läks ka too laul väga südamesse...!

Tirin siin ka filmi "The Eyes of van Gogh", mis tundub treileri järgi väga hea olevat, ehkki masendavalt hea. Selle filmi otsa sattusin juba varem, siis ei leidnud seda kusagilt, nüüd ehk õnnestub kätte saada.

Aga... jah. Tegelikult ei ole mul sõnu kuivõrd van Goghi elu selle raamatu (ja laulu, ja ehk ka filmi) vahendusel mulle hinge läks!
Tundub, et tegu oli fantastilise inimesega... ja ma isegi ei kahtle selles!

Chloë Agnew!

Jällegi taasavastus, ma sõna otseses mõttes jumaldan seda tüdrukut, sest ta lihtsalt laulab niiiii ilusti!

Tema lauluhäälde armusin ma esimesest hetkest kui sattusin kuulama tema esituses laulu "Someday". I just love that girl!:)

Olen täna täpselt 0 (loe: null!) tundi maganud (jah, lõputöö, jee!), (kell näitab hetkel natuke pool kümme läbi hommikul) mistõttu mul hakkab tekkima kummaline mõte, et võiks ehk pisikese uinaku teha:P

aegluubis...

Õigem oleks vast ingliskeelne väljend slow motion, sest mis luupi siin ikka väga on.

Igaljuhul: mööda youtube'i ringi sebides olen sattunud vahelduseks mõningate disco-lugude otsa ja äkitselt märkasin: järjest sattusid ette videod, kus oli suures osas kasutatud slow-motion efekti. Nagu mingi aegluubi buum oleks viimasel ajal lahti läinud vms. Aga samas on see minu arvates päris huvitav. Kasvõi nt Lars von Trieri filmis "Antikristus" oli päris palju sääraseid niivõrd häid kohti, et kunstilises mõttes saab sellega nii mõndagi teha!:)

Kuid siia mõni näide muusikamaailmast (mitte, et need väga kunsti alla kuuluks, aga noh):

Inna - Hot (Dancing in the Dark Video Edit)
Akcent - That's my name

Okei, need on veel aga hetkel ei tule ühtegi konkreetset meelde. Lihtsalt on meeles, et olen neid mitmeid näinud. Innal vist suht sellised laulud, kus seda on veel kasutatud.

Jacques Lacan!

Oeh... aeglaselt läheb täna... lihtsalt. Keskendumisraskused. Kes teab mis põhjused sel kõigel on...
* raske on kirjutada siis kui ei ole asjaga piisavalt kursis, sest ei tea kõiki nüansse
* raske on kirjutada siis kui oled piisavalt kursis: siis tundub kuidagi tobe seda kõike veel kirja panna!

Minu olukord? Ehk midagi vahepealset. Ehkki täna toimus mu arusaamises üks pisitilluke-nunnu muudatus: nimelt lugesin "20. sajandi mõttevooludest" natuke Lacani kohta, et oskaks ehk paremini kirjutada... ja ehkki töö jaoks on mul vast teada, kuidas ja millest kirjutada, siis avastasin äkitselt, et väga paljud asjad on Lacani puhul siiski jäänud kuidagi... teadvustamatuks.
Selle avastuse negatiivne külg on see: tunnen end võrdlemisi mannetuna kui mõtlen sellele, et otsustasin tööd kirjutada psühhoanalüüsist ja et olen sellega siiski juba mõnda aega tegelenud (põhjalikumalt u suvest saati, aga huvi olnud ka varem)
Positiivne külg on see: et asi hakkas mind veelgi rohkem huvitama.

Igaljuhul miks ma selle postituse siia tahtsin panna on allolev video, mille üsna juhuslikult leidsin:




Huvitavaks teeb veel asjaolu, et Lacanile seob vahele keegi kuulajaskonnast ja tekitab pisikese segaduse, pisikese monoloogi... ja lihtsalt... kuidagi sürr. Ühesõnaga: lacanlik psühhoanalüüs hakkas mind tänasest veelgi rohkem huvitama! Ehkki tema esimene on... kummaline. Ka Žižek ironiseeris seda.

inimlik lähedus!

Nägin täna üle "pika aja" (st paari-kolme päeva) neiu E-d. Et ta saaks paremini oma lõputööle keskenduda, läks ta n-ö "mägedesse", et puuduksid erinevad segavad - asendustegevusteks ideaalsed - faktorid. Jah, minul ju see sama probleem!

Täna tuli tagasi. Õhtul läksime jalutama ja natukeseks tema poole. Jagasime muljeid ja niisama tsillisime. Ülimalt tore oli teda taas näha! Eks ma ju isegi sellest ajast niivõrd oma urgu tõmmanud, et polnud ammu kedagi näinud, temast kui endale kõige lähedasemast inimesest rääkimata!
Minnes, kui esikus kingi jalga panin, kujutlesin justkui iseenesest hetkeks: nagu oleksin ma "külas". Jah, ma olingi, kuid et tema kodu on ka mulle endale niivõrd koduseks saanud, siis pole absoluutselt seda "külatunnet". Ma ei oska seletada millest see alateadlik tunne äkki pinnale kerkis, kuid hetkeks kerkis: ja kui ka teda hetkeks nõnda vaadata - ja ma ei mäleta, millal ma oleks seda varem teinud - siis tekkis kuidagi... võõras tunne.

Ma ei tea kui arusaadav mu tekst siin praegu on, kuid püüan seda edasi anda.

Sest eks ole ju nõnda, mulle tundub, et inimestega suheldes on vähesed need, kes on tõesti omad. Nii omad, et sa oled nendega 100% vabalt. Ma ise üldiselt arvan, et suhtlen enamus inimestega võrdlemisi vabalt. Nii koolis kui kõikjal mujal. Ometi see päris nii ei ole. Täna tabasin seda selle näitega eriti selgelt: kasvõi mingil alateadlikul tasandil ju ikka kontrollid ennast, kujutled end teiste silme läbi. Kasvõi see, et "tüüpilist suhtluskaaslast" (ka kõige paremas mõttes) ei hakka n-ö lambist lambist kallistama. Mitte, et ma seda otseselt E puhul (märkimisväärselt) teeksin, aga see teoreetiline võimalus on olemas, sest ma tean, et ta ei pahandaks (pigem vastupidi) ja tean, et ta suhtuks sellesse täpselt nii nagu mina.

Niisiis, selline niiöelda alateadlik erinevus, mis sõltub isegi sellest pisiasjast, mis võiks olla võimalik, isegi kui see enamus ajast tegelikkuseks ei pruugi saada.

Edasi:
ja eks ole ju nõnda, et mida vähem - isegi alateadlikult - pöörad tähelepanu sellistele "kõrvalistele asjadele", "kuidagi olemisele", seda vabamalt sa end tunned. Teatud mõttes seda rohkem "iseenda" ja "vabana" sa end tunned.

Hea näide ülikoolis õpitavatest tekstidest: kui ma raiun puid, siis kuhu on minu teadvus samal ajal suunatud? Mitte niivõrd iseendale, aga puule, millele ma püüan pihta saada. Kui ma pole sel alal päris 'kodus' ja pehmelt öeldes kobakäpp, siis suunan ma rohkem tähelepanu kirvele, mida ma parasjagu käes hoian (et ka löök õnnestuks). Seega on mu tähelepanu hajutatud.
Või mistahes muu tegevus: mida rohkem n-ö kodus ja vilunult ning harjunult ma end selles tunnen, seda vabamalt saan ma oma tähelepanu sinna-tänna suunata. Ja seda ilmneb ju kõikjal: kui keegi on millegagi harjunud, oskab ta sellega/selles suurepäraselt orienteeruda, nii nagu algaja tantsija pöörab enamus tähelepanu sellele, milliseid samme astuda, selle asemel, et tantsida.


Täna tajusin seda sama asja ka suhtluses: mulle võib tunduda, et ma olen harjunud enamus inimestega ja ma isegi ei mõtle sellele, sest ma tõesti ei kurda ebamugavuse üle vms, kuid kui selle üle mõtlema hakata ja iseennast püüda selles hetkes tajuda ja võrrelda seda hetke näiteks teiste hetkedega, siis saad sa aru sellest erinevusest.
Seda on küll mõnevõrra keeruline sõnadesse panna, kuid sel hetkel ma seda tajusin: kuivõrd koduselt ja iseendana ma end Temaga tunnen, võrreldes ükskõik kelle teisega, isegi kui ma sellele otseselt ei mõtle ja seda ei teadvusta.

Ja see on jubehea tunne! Ma arvan, et seda võibki nimetada rahuks. Hetk, mil inimene on tema ise, täiesti hingepõhjani ja kogu alateadvuse kihtideni välja (kui võib nii julgelt väita, aga ma teen seda sellegipoolest). Jah, tal võivad olla samal ajal näiteks ärevad mõtted või midagi muud, mida ei saa tavanimetuse all rahuks nimetada, kuid juba nende mõtete väljaelamine, mina-ise-olemine, juba see on see, mis tähendab seda rahu...
- ma arvan, et see on midagi sellist, siis kui inimene on kellegagi koos (mõeldud: ruumilises mõttes), kuid ta selle kellegagi koos olles tunneb end täpselt samahästi ja samamugavalt nagu olles üksi (ehkki see situatsioon juba iseenesest lisab säärasele 'koosolemisele' kvaliteeti). Jah, ma arvan, et see ongi rahu, või vähemalt mingitsorti rahu, kus kaovad barjäärid inimeste vahel... ma arvan, et seda saab nimetada inimestevaheliseks rahuks, inimlikuks-vaimseks läheduseks:)


...ja see on ühtlasi midagi, mida on raske saavutada. Selleks peavad inimesed üksteist tundma, vastasel juhul - ma arvan - on seda rahu raske saavutada; sest sa justkui pead ära tajuma selle, kuidas teine sind näeb, ja tegema seda nõnda ning olema sellega nõnda harjunud, et sa enam isegi ei mõtle sellele, ka alateadlikult mitte. See on lihtsalt olemas. Ja see on hea; teades sealjuures, et "hea" pole selle kirjeldamiseks kaugeltki piisav sõna. Ehk võiks seda lisaks sisemisele rahule (mis pole samuti päris õige) nimetada "puhtaks olemiseks". Kõlab ju hästi!:)

filosoofiline kogemus: üks heureka-hetk!

Kell on natuke üks läbi öösel (ma pole vist osanud siin bloggeris aega õigeks panna, nii et ma pole kindel mida ta mulle siia postitamise ajaks näitab!). Just keetsin-sõin kartuleid ja uurisin tekste, mida seoses lõputööga vaja lugeda...

ja... nii jabur kui see ka ei ole, äkitselt tabas mind 'tõeline' n-ö heureka-hetk, lausa nii, et tõi kerge värina üle keha ja lõi sõna otseses mõttes n-ö pahviks!
Ma tean, see võib kõlada jaburalt ja ma kohe seletan, ja lisaks olen teadlik, et see võib olla vaid luulu, mis peagi kaob. Kuid minu enda jaoks tundub see kuidagi oluline.


Alustuseks nii palju, et ühes aines pidime mõni aeg tagasi tegema intervjuusid, sel reedel peame neid analüüsima ja seega neljapäeval pean tegema viiest intervjuust põhiosa kokkuvõtte (oeh); kuid intervjuul üks põhiküsimusi oli stiilis: "kuidas ja kas oled sa kogenud filosoofiat?" (jah, nii kummaliselt kõlaski!)
ja: mis oli sinu esimene/viimane filosoofiline kogemus, mida sa mäletad?

Viimane? Minul oli: täna öösel. Ja see oli see, mida ma ilmselt mõistaksin "filosoofilise kogemuse" all, see sama heureka hetk, et järsku saab sulle midagi selgemaks.


Okei, et mitte keerutada, sest tegelikult hakkan ma uniseks muutuma ja peaksin selle asemel tööd kirjutama, kuid: põhimõtteliselt-peaaegu suvest saati olen tegelenud otseselt või kaudselt oma lõputöö teemaga. See on seotud fenomenoloogia ja psühhoanalüüsiga. Alustasin fenomenoloogiast, mis on mulle keerulisem. Täna olen põhiliselt lugenud, u 20 lk A4 lehti (igal lehel 2 lk teksti = u 40 lk) Husserli transtsendentaalsest ego-st, siis lugesin ühte Don Ihde kokkuvõtet, et kuidas teha husserlikku analüüsi, et kuidas analüüsis lähtutakse objektist, mida on kogetud, kuidas seejärel liigutakse kogemise viisi ja seeläbi kogeja poole... (olin seda varem lugenud, kuid täpselt oli meelest läinud, seega lugesin üle)
ja äkitselt: heureka!

Nimelt mulle tundub (olin eelnevalt just sel teemal ju pikalt-laialt lugenud!), et Husserli ego on keelelise struktuuriga! See tähendab: kõik taandub keelele!
Varem ma ei saanud eriti aru, et mida Husserl selle transtsendentaalse ego all mõtleb, kuid kui nüüd tõesti õigesti saan, siis see tundub klappivat, mitte üksnes Husserli enda teooriaga (millega ju peabki klappima, daa!:P) vaid: lacanliku psühhoanalüüsiga! -ja see on midagi, mida ma otsisin, kuid sellist seost ei osanud ma varem näha. Huh, ma loodan, et ma selles ei eksi, mis on muide väga võimalik!

Ja siit tuleneb minu jaoks humanitaarteaduste (nt filosoofia) võlu, mida siinkohal väljendab üksainus küsimus: aga kuidas ja kus täpselt tuli Lacan selle peale, et mitteteadvus ('maakeeli': alateadvus) on keelelise struktuuriga?!? - nagu detektiivi mängiks!:)

Igaljuhul: see on see tunne kui äkitselt tundub, et midagi, mida sa oled mõnda aega uurinud, nt pool aastat või aasta, ja mille puhul sa oled täheldanud kõikvõimalikke kokkulangevusi, aga ka lahknevusi, äkitselt tundub, et kõige fundamentaalsemal tasemel on nad seotud, ja see on midagi, mida ei oleks osanud algul arvatagi.
Okei, ma võiks sellest kirjutada siia pikalt, ja hakkasin end kordama. Pealegi ma ei saa aru kui loogiline-arusaadav mu tekst praegu on. Ja kui olen oma töö kunagi valmis saanud ja oponeeritud, eks siis näis kuivõrd õigustatud mu praegune heureka siin on. Igaljuhul lõpetan ja lähen vist tudile, täna enam ei jaksa sellega tegeleda!

Kohe homme hommikul jälle!

Päikest!
Õigemini (kella vaadates): Kuud!


***
ps: nüüd on vähemalt selge, et kui peaksin (loodetavasti!) sel kevadel lõpetama, siis igaljuhul mitte cum laude, sest üks aine on D, teine E ja ma pole saanud mahti neid ära parandada/teise ainega asendada. Kuid see polegi mul olnud eesmärk iseenesest, alles selle kooliaasta alguses hakkasin sellele mõtlema, et teoreetiline võimalus ju oleks:) Aga küll jõuab, ehk magistris kui kunagi sinnakanti satun!
Ja jällegi: hinne iseenesest ei ütle kunagi midagi, olen seda alati arvanud ja arvan ka nüüd! Eks midagi ikka näitab, kui nt kõik on E-d vms, aga üleüldiselt hindeid õpitavast sisust tähtsamaks pidada vms on minu arvates jaburus. Seetõttu kipubki olema (ja kui ka üht üliõpilaslehte sel teemal lugesin), et need kes ajavad hinnet taga, need seda tihtilugu ei saa või on see neil eriti keeruline, ning need kes teevad asja n-ö loomulikult, neil tulevad ka head hinded. Üks on sisu, teine vorm. Eksole.
Minul... on vist mõlemad nii, et võiks olla parem, aga võiks olla ka halvem. Üldiselt ei kurda. Leian, et olen selle 3 aastaga suht viimast võtnud!:) Ja loodetavasti võtan ka edaspidi... ja kogu elu, kui nii võib öelda, sest lugemine-kirjutamine on tore ja eriti veel siis kui vastav asi huvi pakub:)

artikkel: tantsimine ravib nii keha kui ka hinge

Lihtsalt, vastukaaluks eelmisele natuke tõsisemale postitusele midagi positiivsemat ja... üllatus-üllatus: minulikku. Artikkel: Tantsimine ravib nii keha kui hinge. Minu arvates väga hästi kirjutatud; siis vähemalt teate mida ma tunnen, hehe:)

Kusjuures just eile maksin taas DanceActi kuutasu ära ja mõtlesin, et olen sellest tõesti sõltuvuses. Järgmisel kuul kui rohkem masu, siis sõna otseses mõttes on tunne, et pigem jalutaksin jala edasi-tagasi linna (st väldiksin seda jaburat piletihinnatõusu!) kui oleksin ilma tantsuta, hehe:D

Tolle artikli autoriks on muide üks DanceActi tantsutreenereid.

***

Ja veel, seoses tantsimisega, kopin ka selle info siia:

***

Plaan on korrata suuremalt ja võimsamalt eelmise suve Michael Jacksoni tantsutribuuti, mis toimus Vabaduse väljakul. Kava teeme laulude mixi järgi ja hoolitseme selle eest, et kavaga saaks hakkama igaüks, olenemata tantsuoskusest. Nii et kõik, kes on huvitatud, palun saatke e-mail oma nimega aadressile MJJtributemail@gmail.com. Kirja saab ennast panna kuni aprilli lõpuni! Tekkinud küsimused saata samale aadressile.

***

Niisiis: kui keegi seda siin lugema satub, siis see info on levitamiseks:)

Ja tõesti... endalgi kummaline mõelda, et ühel hetkel vaatad telekast neid võistlustantsusaateid ja mõtled, et vau... prooviks ka kunagi valssi, ja tangot jne! Läheb jupp aega mööda ja idee saab teoks. Siis tulevad mõned muud asjad. Ja lõpuks maandud hip-hopil ja tunned väga täpselt seda sama mida Tatjana seal artiklis kirjutab: (et muuhulgas) "üks korralik tantsutund annab pikemaks ajaks uskumatu energialaengu ja positiivse meeleolu."

Ja nagu filmis "Save the last dance 2" öeldi nt hip-hop tantsu iseloomustavalt, et see tekitab tunde "I am here!". Ja nii ongi!:)

Okei, ma parem rohkem ei kirjuta, muidu satun taas liialt vaimustusse ja muud asjad jäävad unarusse. Pealegi: reedene trennipäev pole enam kaugel!!! - siis saab taas liikuda ja õppida liikuma:) Aajeee, see on fantast, kas teate!?!


Siin videos on hää koreograafia:

:) ps: eriti hea on minu arvates too parempoolne:)

koolivägivallast

Siin artiklis oli minu arvates päris hea kommentaar:

mõlemat poolt kogenud, 12.04.2010 19:06
Algkooli ja pool põhikoolist käisin eliitkoolis ja isegi kui seal tõusis tüli, siis lahendati see rüütellikult. Paraku mul puudus normaalne isa ja kui perekond lagunes, siis kolisin maale ja pidin hakkama käima sealses koolis. See oli shokk.
Seal oli mingisugune maffialaadne struktuur, olid iga klassi isakesed ja siis veel mõned üle kooli isakesed. uusi hakati kohe katsetama ja tõmmati vahele nii, et kästi mõnel peksupoisil minuga tüli norida ja kui läks seisuks, siis tuldi teda "kaitsma". Mul puudus igasugune selline kogemus ja ma ei osanud neid plaane kuidagi läbi näha, samuti ei osanud ma korralikult lüüagi. Polnud kunagi kedagi näkku löönud ja varasemas koolis oligi see praktiliselt välistatud käitumine. Esimese poolaasta lõpuks pidin arvestama vähemalt korra nädalas tõsisema kambakaga ja iga päev varitsustega. Olin uhke ja ei hakanud ühegi kamba jooksupoisiks, mida kiusatavad enesekaitseks tegid ja seetõttu hakkasid mind kiusama mitmed kambad.
Järgmisel aastal ma ei tahtnud kooli minna ja tegin umbes kuu aega järjest poppi kuni see välja tuli, siis pidin ikkagi minema ja proovisin enesetappu, isegi see ei aidanud, ma jäin ellu. pärast seda ma olin psüühiliselt üsna-väga ebastabiilne ja ma läksin lihtsalt metsikusse raevu iga kõõrdpilgugi peale - polnud enam midagi kaotada ja uhke olin ikka. Tekkisid metsikud kaklused ja ma läksin isegi kõrvalistele klassivendadele kallale. Ma ründasin kõiki, endast paar aastat vanemaid keskkooli poisse jne. Ülejärgmise aasta alguseks olin ma isakeste vaikival nõusolekul klassi liider... kõiges halvas. Alkohol, peod ja rusikas, aga mu uhkus oli läinud, olin muutunud nendesuguseks :/

Anti-Oedipus

Söömise-kokkamise ajal sattusin lugema Deleuze & Guattari raamatut "Andi-Oedipus: Capitalism and Schizophrenia", mida õppejõud Kristjan P. ühel hetkel soovitas (õigem oleks öelda: mainis) ja mille mul ühel hetkel endale ka muretseda õnnestus.

Kel huvi, siis selle sisukord/mõned lõigud on nähtavad ka Amazoni lehel.
Mingi Deleuze & Guattari kohta käiv leht on siin, mida ma lugeda pole jõudnud, kuid mõtlesin, et ühel hetkel võiks (seega on see märge ennekõike iseendale; nagu tegelikult enamus tekstist, kuid nagu öeldud: vahva kui kedagi teistki siinkirjutatu huvitab või kui keegi siia satub:)). Autorite kohta oskan esialgu vaid seda öelda, et Gilles Deleuze (1925-1995) oli filosoofiaprofessor ja Félix Guattari (1930-1992) psühhoanalüütik.

Siia pilt enda raamatust:
Mõned postitused tagasi kirjutasin "elujanust" ehk (üsnagi laialivalguvalt) enda n-ö leidmisest ja mõtetest sel teemal, et mis on minu arvates see, mis teeb elamise elamisväärsteks ja kuidas inimesed võiksid käituda või mis mulle tundub, et võiks olla selline n-ö kreatiivne-loominguline jõud, mis aitab arendada ennast, kuid samas ei takista teisi ja on ka teiste suhtes salliv-tolerantne.

Antud teosest Anti-Oedipus olen siiani üsna vähe kuulnud, ka enne tänast lugemist olen veidi algust sirvinud, lisaks olen saanud siit-sealt aimu, millest kõneallolev raamat sisuliselt rääkida võiks.

Ehkki jõudsin vaid sissejuhatuse lõppu, tsiteeriks siinkohal üht enda arvates küllalt illustreerivat-olulist lõiku:

"In confronting and finally overturning the Oedipal rock on which Man has chosen to take his stand, Anti-Oedipus comes as a kind of sequel to another similar venture, the attack on Christ, Christianity, and the herd in Nietzsche's The AntiChrist (eesti keeles sobiks siia teatavasti tõlkeks mitte 'Antikristus', vaid 'Antikristlane', sest hr Kristuse vastu polnud Nietzschel midagi). For who would deny, Anti-Oedipus begins, that psychoanalysis was from the start, still is, and perhaps always will be a well-constituted church and a form of treatment based on a set of beliefs that only the very faithful could adhere to, ie., those who believe in a security that amounts to being lost in the herd and defined in terms of common and external goals? But where do such beliefs originate? What are they based on? For it is absolutely hopeless to think in terms of security, as Miller states in Sexus; "there is none. The man who looks for security, even in the mind, is like a man who would chop off his limbs in order to have artificial ones which will give him no pain or trouble". No pain, no trouble - this is the neurotic's dream of a tranquilized and conflict-free existence."
(lk xviii, introduction)

Ja kohe järgmisel leheküljel:
"[...]a schizophrenic out for a walk is a better model than a neurotic lying on the analyst's couch..."

***

Näete: nagu ehk mõned teavad, siis kirjutan praegu lõputööd teemadel fenomenoloogia ja lacanlik psühhoanalüüs; ning Slavoj Žižek on teatavasti juba pikemat aega minu lemmik. Oidipus on küllaltki rangelt psühhoanalüütiline mõiste, nii nagu Kristus/kristlus on kristlik 'mõiste'; ja nüüd võtsin kätte teose nimega Anti-Oedipus???

Aga miks mitte!
Olen alles alguses, kuid sissejuhatus näib tegevat üsna hea sisulise kokkuvõtte ja üldiselt tundub, et selle raamatu sisu kohta võiks öelda: püütakse näidata, kuidas doktriin-ideoloogia-mugav elu-võimuiha-kusagile-kuuluvustunne (isegi fašism) jne käivad käsikäes ja mida äärmuslikul juhul võiks nimetada neuroosiks: ning neuroosi püüab psühhoanalüütik 'ravida' nõnda, et sisuliselt ütleb "jah, sa oled tervik, sinuga on kõik korras" et elu võiks samamoodi edasi minna.
Deleuze ja Guattari nimetavad enda lähenemist 'skisoanalüüsiks' ja analüüsivad inimest kui midagi, mis liigub iha-masinate mõjul. Point on järgmine: psühhoanalüüs on taaskord üks koht, mis püüab leida inimeste n-ö breakdown-idele põhjendusi, et kõik võiks samamoodi jätkuda ja inimene saaks taas oma mugavas positsioonis edasi vegeteerida (olles allutatud mingile mugavale-allumisideoloogiale, et ei peaks 'ise mõtlema').

Teose eesmärk on igati positiivne: kirjeldada seda, miks ja mil viisil õnnestub nt valitsejatel saavutada võimu rahva üle, mis on see miski, mis paneb rahvast soovima alluda;
ning seda teadvustades püüavad autorid inimesi sedalaadi käitumisest 'terveks ravida'. "Teejuhis iseseisvaks mõtlemiseks", võiks selle teose eesmärk ehk olla; arvestades ühtlasi seda, et inimesel on mingid tungid, mis teda juhivad, kuid iga inimene võiks maksimaalselt teadvustada seda, kuhu ja mil viisil need tungid teda veavad, tundmaks ära momenti, kus kogu energia saab nt kellegi poolt ärakasutatud olema.


Niisiis: kui kunagi kiirem aeg möödas, siis ma tahaksin selle raamatu läbi lugeda, juba sissejuhatusest tekkis tohutu huvi ja mulle tundub, et see paneb teooriasse-näidetesse kõik selle, milleni ma olen siiani hakanud ise jõudma (kõik see eneseleidmise teema, teatud ideoloogiate-religioonide egoistlikkus, arvamus, et inimene ei peaks enda väärtust teistega võrdlema jne)... vat sellised avastused on tohutult vahvad!
Jah, isegi kui lõpuks selgub, et kogu minu siinne huvi psühhoanalüüsi vastu võiks mingites oludes olla ekslik (küsimus on, nagu alati: millist teooriat uskuda ja mis on veenvam, eksole; ehkki antud teos ei näi välistavat minu põhilist huviobjekti-veendumust: nn 'psühhoanalüütilist ihateooriat'). Nimelt leian, et inimene peaks olema vastuvõtlik kõigele, mis tundub vähegi mõistlik ja põhjendatud. Ja kui huvitab psühhoanalüüs, siis katsu tutvuda ka selle vastandiga: võib-olla neil on õigus ja aitavad näidata sinu veendumuste-uskumuste kitsaskohti. Kõik sellest, et pääseda enesepettest ("ma tean küll, et võin eksida, kuid sellegipoolest käitun nii, nagu teaksin, et olen oma arvamuses täielikult veendunud - oskamata/tahtmata sealjuures vastata kriitikale, mis minule teinekord suunatud võib olla - et kaitsta oma mugavat veendumustehorisonti...")...
ja selleks, et: leida iseennast.


Ai, see teos tundub hea! Kuid nüüd: tagasi fenomenoloogia ja seejärel psühhoanalüüsi juurde, ehk: lõputöö!:P
Ja kui kõik see möödas, siis huviga mõtlen juba vabadele hetkedele, mil saan selle raamatu kätte võtta!:)


LISAKS: kopin siia amazoni lehel oleva lühikirjelduse:

Product Description

An "introduction to the nonfascist life" (Michel Foucault, from the Preface)

When it first appeared in France, Anti-Oedipus was hailed as a masterpiece by some and "a work of heretical madness" by others. In it, Gilles Deleuze and Félix Guattari set forth the following theory: Western society's innate herd instinct has allowed the government, the media, and even the principles of economics to take advantage of each person's unwillingness to be cut off from the group. What's more, those who suffer from mental disorders may not be insane, but could be individuals in the purest sense, because they are by nature isolated from society. More than twenty-five years after its original publication, Anti-Oedipus still stands as a controversial contribution to a much-needed dialogue on the nature of free thinking.


***
Lõpetuseks veel üks lõik teose sissejuhatusest:

We defend so cautiously against our egoically limited experiences, states Laing in The Politics of Experience, that it is not surprising to see people grow defensive and panic at the idea of experiencing ego-loss through the use of drugs or collective experiences. But there is nothing pathological about ego-loss, Laing adds; quite the contrary. Ego-loss is the experience of all mankind, "of the primal man, of Adam and perhaps even [a journey] further into the beings of animals, vegetables and minerals." No age, Laing concludes, has so lost touch with this healing process as has ours. Deleuze and Guattari's schizoanalytic approach serves to begin such a healing process. Its major task is to destroy the oedipalized and neuroticized individual dependencies through the forging of a collective subjectivity, a nonfascist subject - anti-Oedipus. Anti-Oedipus is an individual or a group that no longer functions in terms of beliefs and that comes to redeem mankind, as Nietzsche foresaw, not only from the ideals that weighed it down, "but also from that which was bound to grow out of it, the great nausea, the will to nothingness, nihilism; this bell-stroke of noon and of great decision that liberates the will again and restores its goal to the earth and his hope to man; this AntiChrist and antinihilist... He must come one day. -"
(lk xxiv-xxv)

"The Robot" from the stage show GROOVALOO: Freestyle

Üks parimaid asju, mida ma näinud olen!!!:

Alice in Wonderland

Nii, tegemist-õppimist on palju, kuid et homme on Jungi seminar, siis sai lõpuks ära vaadatud ka "Alice in Wonderland", ehkki õppejõud - kui oli seda ka ise näinud - oli mõneti kahetsenud, et seda soovitas. Ja... tahtsingi jagada mõtteid seoses selle filmiga.

Tegelikult... minu arvates enamus kinosjooksvaid filme on sellised tüüpilised: kui juba kinosaaldis oled, siis vaatad nad võrdlemisi naudinguga ära, kuid ega uuesti ei kipu vaatama ja järgmisel hetkel on nad meelest läinud. Justkui meelelahutus, mis tegelikult ei muuda sinus midagi ja jätab sind samaks. Võib-olla hetkeks tekitab mingitlaadi teistsuguse tunde, kuid järgmisel päeval on see kohe läinud. Põhimõtteliselt nõnda ka Alice'i filmiga.

Teisalt: olles nõnda tüüpiliselt tehtud, ilmselt lastele see sobib, ja et see ennekõike lastele ilmselt on mõeldud, siis selles mõttes ei kurda. Autor oli Tim Burton, keda ma viimasel ajal olen suht fännama hakanud: esimesed Batmanid ja nt Corpse Bride... tema maailm on justkui täiesti omaette maailm.
Alice'i film oli midagi teistsugust. See oli tõesti ehtne Alice, (vist) kergelt Tim Burton'lik Alice. Ja see ei olnud halb. Kuid...

tahtsin kirja panna värskelt tekkinud mõtted:
filmi heast küljest juba rääkisin: olles lastele mõeldud - oma stereotüüpsuses suht hea ja võib-olla isegi väga hea, sest... noh, see ongi mõjuv, eriti lastele, ja seda on tegelikult vaja. Lihtsalt ja loogiliselt näidata, et inimesed peavad oskama fantaseerida ja uskuda millessegi.

halvast küljest: paljud stseenid olid filmituna niivõrd ennustatavad, et mul oli raske neid tõsiselt vaadata. Nt algusepoole, kus üks neljajalgne elukas Alice'it taga ajas, ja veelgi enam kui arvestada, et tegu oli 3D filmiga (mina vaatasin küll arvutist, aga noh), siis kasutatud tüüpefekti, kuidas miski (antud juhul too elukas) tuleb kaugelt ja "maandub vaataja silme-ees, nii et tolm kinosaali välja jõuab". See on niiiiii tüüpiline (esimesena meenub StarWars 3 jne jne)... ja kui näha-tajuda seda tulemas... ja kui see tulebki, siis... siis korraga vaatad kogu filmi ja neid ülesvõtteid ja mõtled, et kõik on nagu mingi tüüp-hollivuudliku skripti järgi filmitud, mitte midagi uut. Justkui täiesti stamp, peaasi, et saaks filmi lõpule viia...
ja sellest hetkest ei ole film n-ö ülesvõttelt enam nauditav. Kaadrid kõik ühesugused. Nii: siis hakkad jälgima seda, mida on filmitud. - Noh, ja siin ei ole mul üldiselt Burtonile küll midagi ette heita, minu arvates täitsa hea ja ehtne Alice. Fantaasia lendas. Eriti nunnu oli too teine natuke hulluke-jänes...
meenutas kohe Žižeki mõte chaplinlikest-multifilmitegelastest, kes... nad on kergelt ohtlikud, hullud, samas oma hulluses niivõrd süütud, et nad mõjuvad loomulikult. Seda oli mulle päris huvitav vaadata.

Kass kadus minu arvates liialt kiiresti, samas kui "originaalis" (okei, ma ei tea, mis see originaal täpselt on, aga noh...) oli ju nõnda, et ta kadus samm-sammult ja lõpuks jäi alles suu. See suu allesjäämine jättis minu arvates algselt justnimelt sellise kassi-irve surematu efekti, mida Burtoni versioonis enam näha polnud... sest... kiisuke kadus liiga kiiresti ära! (Hehe.)

Üks tähelepanek, mis tõi kohe muige näole: oli see kui esimest korda näitas võimuvõtnud kuningannat ja esimesena oli kuulda tragikoomiline karje, et keegi oli temalt midagi ära varastanud, mida ta nüüd üles ei leia. Täpselt sama stseen oli ka 1996. aasta Romeos ja Julias, kui esmakordselt näidati... oli vist proua Capluleti. Kusjuures: too Romeo & Julia oli teatavasti teadlikult-teatraalselt ülepingutatud, kuid... kas seda saab öelda ka Burtoni Alice'i in Wonderlandi kohta?
Minu arvates päris ei saa. Ehkki nt eelmises Jungi seminaris tõi keegi välja, et Alice ei tundnud filmis (peaaegu) kordagi hirmu... ma ei tea, ehk ongi säärane ebaloomulikkus juba niivõrd loomulik, et teatraalselt karjuv kuninganna... ongi hirmus nagu ta oleks karjunud 'tõsiselt'? Muidugi, siin lähme kohe filmi-lastelemõelduse teema juurde tagasi... kuid mulle tundus, et isegi kui ma oleksin laps, siis ei mõjuks säärane kuninganna mulle kogu oma absurdsuses tõsiseltvõetavalt, vähemalt selle stseeni põhjal... see oli lihtsalt liiiiga feik, isegi säärase lastefilmi kohta. Vähemalt minu arvates.

Edasi: sisuliselt... minu arvates liiga palju tüüpstseene, mis olid (nagu öeldud) liialt ennustatavad, kuid samas - lastele ju ehk sobiv ja piisavalt illustratiivne (kui nemad seda ka juba läbi näha ei oska, eksole!)... näiteks see kuidas Alice lõpus "draakoniga" (vms) võideldes meenutas oma kuut enne sööki mõeldud 'võimatut' asja/soovi... see on ju täiesti loomulik, et viimasena on "usk lohe tapmisesse". Daa! See pani tõsiselt muigama... täiskasvanu seisukohalt, niisiis.

Natuke ka ebaloogilisust (ehk oli see taotluslik): ühel hetkel väitis Alice tema kõrval viibivale Johnny Deppi poolt mängitavale tegelasele surmkindlalt, et kõik on ka fantaasia ja nõnda on ka hr Depp üksnes fantaasia, järgmisel hetkel oli ta surmani hirmunud kui sai teada, et peab üksi lohe vastu võitlema... justkui tegu oleks mingitlaadi enesepettega: ma tean küll, et see on fantaasia (mis teeks ju võitluse eriti lihtsaks, sest kaotada pole midagi - peale unest ärkamise), but nonetheless... (nagu Žižek ütleks).

Lõpp oli oodatav: oli's tegu unenäoga või mitte? You'll never know... eksole. Ehk antud filmi keeles: kas lõpustseenis lendav liblikas oli tavaline liblikas või too ussike unenäost, kes pidi "ümber sündima"?
Jah, säärane küsimuse õhku rippuma jätmine, et oleks huvitavam (ja et mitte kõik liialt selge oleks), see võib mingis mõttes olla parim lahendus, aga kas see samuti juba mitte liialt stambiks ei kujune? Muidugi... taaskord peame meeles pidama filmi sihtgruppi, milleks on ilmselt lapsed. Ja see on nunnu. Seega pean end taaskord õigustama, et see pole niivõrd etteheide, vaid pilk täiskasvanu silme-läbi (mina ja täiskasvanu, haha!).

Muuseas: Shutter Island (2010), film mida samuti hiljuti vaatasin, seal oli see lõpumoment minu arvates siiski paremini lahendatud, et seda ei jäetud niivõrd lahtiseks, vähemalt mitte selles tüüpmõttes, et "oli see nüüd unenägu või tegelikkus". Küsimus asetus kusagile mujale. Selles mõttes: Shutter Island - super! Võrrelge nende kahe filmi lõppu kui keegi viitsib ja öelge mulle ka, mida arvate!
Kuigi jah, et Alice on mõeldud lastele, siis... blablabla, ma ei hakka end kordama, ehkki just tegin seda.

Üks positiivne asi, mis mulle filmi juures väga meeldis ja justkui lahutamatult peaks käima iga endast lugupidava unenäo juurde, oli: see "ebaloomulik unenäolisus", mis antud hetkel mõjus loomulikuna. - Noh, nagu unenäos... kui üks inimene muutub teiseks või järsku satud ühest kohast hetkega hoopis teise kohta, siis sa ei ütle "ebaloogiline". Minu arvates oli midagi sellist ka seal filmis: Alice täiesti rahulikult käib mööda lossi ringi, isegi mitte niivõrd vargsi hiilides, nagu üldiselt peaks, vaid enam-vähem täiesti vabalt joostes, sattudes ühest ruumist teise, nii et silm ka ei pilgu. Jäädes isegi kuninganna poolt valvatud aarde kõrvale magama, ilma, et peaks end väga varjama, et selle aarde juurde teel oli jne... kuid kui seda filmi vaatasin, siis mulle tundus see veenev. Või noh, see oli kuidagi nii hästi edasi antud, et see ei tundunud ebaloomulik, "ebaloogiline". Ja vat see oli minu arvates selle filmi puhul ehk isegi parim saavutus, mille puhul ma imestan, et kuivõrd meisterlikult seda oli edasi antud!

Aga mis oleks võinud olla parem...? Ma arvan, et see oleks võinud olla unenäolisem, sürrim. Kasvõi mainitud ülesvõtete kohapealt: praegusel juhul ei olnud isegi suurt vahet, et kas sündmused toimusid unes või ilmsi: ülesvõtted olid sama moodi tüüpilised 'hollivuudlikku-actionfilmi tüüpi' (jah, see oli holluvuudi kohta üldistus; aga on ka erandeid!:)).
Niisiis: minu arvates oleks see film saanud olla hulga parem kui: võtted oleksid olnud unenäolisemad, sisu oleks unenäolisem ja mitte NII tüüp-loogiline-etteaimatav, ja need kaks käiksid minu arvates unenäo-maailma suhtes ideaalselt käsikäes ja Alice'i filmi sobiksid justkui valatuna!
Mida ma pean silmas unenäolisuse all? Esiteks - tehnoloogiaga saab tänapäeval kõike teha - ja kui natuke vaeva näha, siis nt tegelased oleksid muutunud ühest teiseks, nad oleksid tolle kassikombel haihtunud, võib-olla muutunud, hääled oleksid olnud rohkem varieeruvad, samuti kõik ruumid oleksid võinud olla... unenäolisemad (mitte siiski tüüpilised-katsutavad) jne jne. Midagi sellist. Jah, see oleks küll kordi raskem, vajaks tohutut läbimõtlemist, filmi eelarve oleks kindlasti kordi suurem jne... aga kui mängus on siiski Tim Burton, siis... minu arvates oleks saanud teha meeldejääva-kordumatu meistriteose, mis tõesti oleks Alice'i unenägu! - mitte nagu praegu välja tuli: suht tüüp-lastefilm, mis tegelikult on sarnane igale teisele ja milliseid tehakse veel mitmeid-mitmeid ja mille puhul ka sõnum on üks ja seesama. Nii sisult ja vormilt: mitte midagi uut, - lihtsalt seekord oli sündmustik valatud Alice'i seikluste vormi.

Ma pole küll mingi filmikriitik või asjatundja ja kasutasin siin pigem oma intuitsiooni, kuid kui seda filmi hinnata, siis mulle tundub, et:
* antud kirjelduse põhjal oleks saanud näha 10 korda rohkem vaeva, kuid oleks saanud ka kordi parema filmi.
* tüüp-lastefilmi kohta siiski väga hea ja midagi pole ette heita.
* kui eelmine lastelemõelduse-mõjususe-aspekt välja jätta, siis siiski peaaegu igas mõttes liiga tüüpiline ja vähegi filme vaatav või filmidele mõtlev inimene tajub ära selle, et kõik stseenid on ühesugused ja etteaimatavad. Nagu oleks filmi tegemisel tänapäeva filmi-stereotüüpide käsiraamatust järge peetud ja kõik üksühele maha loetud "kuidas on tehtud ja kuidas n-ö massile peale läheb".
* selles mõttes natuke pettunud Tim Burtonis, sest varased Batmanid ja Corpse Bride olid minu arvates mõõtmatult paremad! - meeldejäävalt omanäolisemad.

* see ei ole otseselt ei hea ega halb, aga Johnny Depp paistis minu arvates kohati välja "tüüp-johnny-deppina", nagu oleks tegu artistiga, kes mitte niivõrd ei näitle, vaid teeb iseendale omaseid liigutusi-žeste. Umbes selline tunne tekkis nagu Johnny Depp oleks nt Michael Jackson, kes teeb Alice'i filmis moonwalki; midagi sellist deppilikku paistis minu jaoks üsna palju silma ka Deppi puhul.

Muidugi, iga näitleja on omamoodi, jah... aga kui saate aru, siis: Depp on Depp. Ja see ei olegi halb, see on tegelikult tore. Ilmselt seepärast teda hinnataksegi, sest ta on Depp ja ta oskab seda!
Samas, näiteks: DiCaprio: igas filmis (minu arvates, kui suht DiCaprio fännina!) alati erinev, ta pole kunagi korduv ja ta ei mängi mitte iseennast, vaid seda rolli, millesse ta on pandud.
Depp mängib iseennast; DiCaprio on meister erinevates rollides. Mõlemad ju täiesti iselaadi kunst ja meisterlikkus. Vähemalt minu arvates.


Kokkuvõtteks: filmi vaadates olid väga vastakad tunded. Ühelt poolt väga tore-meeldiv vaatamine, ehkki filmi käigus hakkas kohati igav, sest... see oli nii tüüpiline ja seal polnud midagi uut-põnevusega-oodatavat (stiilis: jaa, nüüd ta peab läbima järgmise takistuse, huvitav kas see on uss või ämblik?); teiselt poolt ei suutnud ma sellesse sisse elada, sest kogu see stereotüüpsus häiris ja oli nii läbinähtav, et oleks tahtnud appi hüüda, et... Burton, kas nii tahtsidki filmi teha või??? - teisalt: eks Burton on Burton ja ka see fantaasia-meisterlikkus kumas tugevalt läbi ja see pool jällegi tegi filmist siiski Alice'i wonderlandi, mis oli täitsa tore maailm, kuhu sattuda:)

Niisiis vastakad tunded, kuid vaadake ise ja öelge, mida arvate. Mina ei oska seda ei soovitada ega mitte soovitada. Kuid nt lastele sobib küll väga hästi, selles mõttes väga hea!:)
Lihtsalt... minu arvates oleks saanud palju paremini... (aga oleks võinud olla ka palju hullem:P).


Ja ehk on sedalaadi kahetine emotsioon tore, vähemalt pani mõtlema... nii nagu paneb mõtlema, et kui keegi meister midagi hoopis teistsugust-harjumatut teeb, et kas see on nüüd hea või halb või olen hoopis mina lolliks läinud, et ei oska selle väärtust näha, või...?


Filmi treiler on siin.
Ja üks päris huvitav intervjuu hr Deppiga:)


***
Nii, vaatasin huvipärast filmi Shutter Islandi lõpu üle ja... tabasin end mõttelt, et küsimus "kas tegu oli une või reaalsusega" on siiski küllalt teisejärguline küsimus, sest... oli see uni või mitte, see mõjus sulle niikuinii reaalsena, seega kui sa kvalitatiivset vahet ei tee, siis polegi sel ju enam niivõrd tähtsust! Kas pole?
Nagu Alice'i puhul: sisu on oluline, ja tegelikult seda olulisemaks muutub sisu kui rõhk "oli see reaalsus või mitte" suunatakse nõnda, et "seal polegi ju tegelikult vahet". Selles mõttes on selle küsimuse lahtijätmine hea, kuid see on hea üksnes siis kui see reaalsuse/ebareaalsuse küsimus kokkuvõttes ei määra enam midagi.
Kui saab öelda "huh, see oli ainult uni" ja reaalsuses midagi ei muutu, siis on minu arvates tegu pigem ebaõnnestunud 'kunstilise trikiga'.
Umbes nõnda ka Shutter Islandi puhul: lahendus anti vaatajale lõpuks teada, sest küsimus polnud üldse selles. Küsimus oli valikutes, inimloomuses ja kõiges selles, mis filmi jooksul meile näha oli; ja selles, mis järeldusi sellest teha või kuidas käituda või kuidas peaks käituma...

Nii et sellised lisamõtted. Praeguseks kõik, hakkan siin nüüd muude asjade-kohustustega tegutsema (filmi vaatamine teatavasti kuulus nende hulka, siinse arutelu kirjutamine mitte, sest mõeldut ei tarvitse ju alati kirja panna:))!

***
Kusjuures neile lisamõtetele lisandus veel üht-teist, mis vajaks täpsustamist, võib-olla isegi vastuvaidlemist, kuid mul pole praegu mahti seda kirja panna. Aga millalgi hiljem ikka.

:)

lihtsalt...

* eile (01.04) oli saade Ringvaade, kus niisiis näidati meie trenni. Mnjah, Pille ütles hiljem, et võtsin 'kogu trenni au endale'; et ma olevat kuidagi silma jäänud... mnjah. Ise olin just tagapool, aga ehk olin ma lihtsalt seal natuke sürrilt riides. Ei tea.
Igaljuhul Pille ja Karin olid hästi vahvad kui nad meie tegemistest rääkisid:)
Ja nt Pille puhul meeldib mulle, et ta on "rahulik entusiast" - st ta on alati n-ö tema ise. Eks kes teda vähegi tunneb, see saab aru (kuigi ma ei saa öelda, et ma teda otseselt 'tunneks', siiski arvan, et see kumab inimesest väga hästi välja). Fantast inimlik omadus minu arvates!
Aga eks inimesi on erinevaid ja ühele sobib üks, teisele teine, niisiis ei olnud see niivõrd hea-halb eristus.

* laupäeval - st homme - taas trenni. Plaanis on 12-st 16ni. Jee!

* täna peaksin varsti Tiinat nägema, nii et hakkan end siin juba liigutama (sööma, pesema jne).

* ja aeg-ajalt satun ikka luuletusi kirjutama. Teatavasti hakkasin neid vahepeal kaustadesse kokku koguma, et oleksid kõik olemas; neist omakorda n-ö loetavamaid välja sorteerima. Eelmisel aastal andsin mõned ka hr H. K.-le lugeda, et küsida ausat arvamust, et mida ta neist arvab. Ja mõnda aega on peas mõlkunud neid lõpuks välja anda (eks seda on ka veidi soovitatud:)).
Niisiis eile lisasin 48-le siiani väljavalitule veel kaks ja... voila, 50 täis. Minu arvates ilus number. Mitte just suur number, kuid minu jaoks see 50 ei tähendagi üldse mingit 'kvantiteeti', vaid kvaliteeti, mis selle 5-6 aasta jooksul on kogunenud ja kogunenust n-ö kõrvale pandud. 'Kvaliteeti' - ma ei pea silmas, et ma nüüd arvaksin, et ma 'eriti hästi kirjutan' vms, seda kindlasti mitte! Kuid... eks minu jaoks on nad ikka kuidagi olulised; ja nagu hr H. K.-d võib uskuda, siis arvatavasti mitte halvad:)

Olen ammu plaaninud ka oma endise eesti keele õpetajaga kokku saada, kes on juba mõnda aega meie ülikoolis soome keele dotsent. Eelmisest aastast rääkinud, et annaks talle ka lugeda; lihtsalt et saada veel ühest kohast kriitilist tagasisidet, sest see on nüüd küll tõsi, et ma ei anna neid lugeda mõttega "loe minu luuletusi", vaid ausalt ja ennekõike selle mõttega, et: loe ja ütle ausalt, mida sa neist arvad, ja kas võiks midagi paremini olla või kas midagi on väga metsas!?!
Sest teatavasti sellist "esimese muljena lugemise ausalt objektiivselt-kriitilist pilku" vähemalt endal on pea-võimatu saavutada, seetõttu on see niivõrd tänuväärne nähtus!
Okei, ühesõnaga peaksin nüüd lõpuks temaga taaskord kokku saama ja eks näis, mida tema arvab. Ja kui peaks neisse hästi suhtuma, siis... ehk hakkaks seda asja ajama!?

Ja ehkki mul on koguaeg kahetine tunne: see oleks mingis mõttes senikirjutatule punkti panemine, ja koguaeg on tunne, et... see pole veel päris see. Ehkki minu eesmärk on püüelda alati natukenegi millegi uudse poole, siis samas... need on kõik nii... minulikud. Samas kui võrdlemisi erinevad. Ma ei tea, võib-olla peavadki olema. Vat selles mul puudubki see objektiivsus. Ja läbi selle ka tunne, et: justkui oleksid ideed otsas, samal ajal kui ikka avastan end taas midagi kirja panemast. Ei, olgu hea või halb, ma armastan kirjutamist, kasvõi iseenda jaoks!

Nojah. Ja eks igasuguseid asju antakse välja. Välja andmine üksnes välja andmise pärast on minu arvates väga mõttetu! Ja ma pole küll mingi asjatundja, siis minu arvates sedalaadi luulet-kirjandust on üsna palju, kus keegi lihtsalt midagi kirjutab, et kirjutada.
Ja kas on's patt mõelda, et selle u 8 kirjutamisaasta jooksul hakata lõpuks mõtlema, et ehk võiks midagi ka välja anda; seda enam ühes võib kindlasti kindel olla: olen kirjutanud ennekõike iseendale, mitte selleks, et kirjutatut kuidagi levitada või teistele näidata, või veel vähem välja anda vms. Aga noh... miks mitte?


Taaskord selline jaburalt-ennastvabandav kiri, ehkki ma arvan, et need kes seda loevad ja mind tunnevad, nemad mõistaksid mind ka siis kui oleksin seda kordi lühemalt kirjutanud. Ma ei tea mis kartus valestimõistmise ees mul viimasel ajal on tekkinud... võib-olla filosoofia-õpingutest. Isegi "ma tean" on teinekord raske öelda, vaid pigem kipun ütlema "ma usun" (et milleski ei saa lõplikult kindel olla ja blablabla).
***
lugesin just need 50 kriitilise pilguga üle ja praakisin veel neli välja, niisiis hetkel 46:P

Nii, praegu kõik.

* üks mõte veel 1. aprilli kohta: see saade oli teatavasti 1. aprillil, ja kui midagi vussi läheb, siis on hea alati öelda "aga see pidigi nii minema!". Mõtlesin, et nt ettevõtetel oleks 1. aprill ideaalne aeg uusi reklaaminippe kasutada: teha nt siirast reklaami ja öelda, et "meie oleme parimad!" - need kes usuvad, saavad klientideks, need kes ei usu, neile saab seda esitada kui aprillinalja. Kaotusvarianti pole.
Umbes nagu laulja Hannah, kes aasta-kaks tagasi 1. aprillil ühes välismaa saates kiitles, et temale pole Eestimaal võrdset, hiljem vist väites, et "see oli aprillinali" (ehkki minu arvates kõlas öeldu liiga tõsiselt, et olla nali). Hehe.