Ehk umbes nõnda nagu usklikud teinekord tänavad Jumalat, et ta olemas on; umbes samuti olen mina tänulik, et Jumalat olemas ei ole.
Olgu, olgem täpsemad: et on ülimalt tõenäoliline, et jumalat olemas ei ole (selle väite põhjendused on juba omaette teema, lugege nt Dawkinsi "Luul Jumalast"/ "God Delusion" või vaadake dok-filmi
"Why I Am No Longer a Christian").
Kui ülikooli astumisest saati, st aastast 2007, on mind tabanud igal aastal mingi uus teadmine, arusaamine või vähegi arvestatav meelemuutus, siis möödunud (õppe)aasta kohta toimus see valdkonnas, millest praegu kõnelen. Tõsi, isegi mitte niivõrd õpingutega seotult, vaid pigem siit-sealt iseseisvalt lugemise tulemusena. Ilmselt pole see üllatus, et suurima põntsu ja väljakutse on religioonile esitanud evolutsiooniteooria. Dawkinsi "The Ancestor's Tale" on vististi üks väheseid raamatuid mis on mu elu muutnud; ja üldse tema loengud-videod.
Pealkiri "ateismi apoloogia" kõlab mõneti eksitavalt, ma ei taha siin oma "uskmatust" kaitsta, niisamuti nagu oleks imelik kaitsta seisukohta, et Zeus on vaid müütiline tegelaskuju ja eksisteerib ainult kirjanduses. Seega: minu arvates on jabur kaitsta millegi mitteuskumist. Ometi näib, et ateistlik seisukoht pole veel endiselt midagi päris iseenesest mõistetavat.
1.
Aga alguse juurde.
On neid ateiste, kes tunnevad igatsust nende aegade järele, mil inimesed veel siiralt Kõikvõimsamasse uskusid. Ja on need, kes seda igatsust ei tunne ja kes pigem tunnevad rõõmu, et need ajad möödas on. Viimaste hulka kuulun ka mina (ehkki, tõsi, teinekord nt kirikuid vaadates mõtlen, et see võinuks ometi eriline tunne olla...).
Kui ma ütlen, et jumalat pole olemas, siis nimetan ma Jumala olemasolu ses mõttes ebareaalseks, ebatõeseks, vastandades seda reaalsusele, tõelisusele. Juba see on põhjus rõõmu tundmiseks: üks sammuke Tõele lähemal!
2.
Dawkins
on öelnud:
Matter flows from place to place
and momentarily comes together to be you
some people find that thought disturbing
I find the reality thrilling
...minu arvates niivõrd tabavalt väljendatud seda, et üks ja seesama fakt võib mõnele inimesele mõjuda häirivalt, tülgastavalt, teisele aga vastupidiselt: äärmiselt meeliköitvalt (ja seda kõige paremas mõttes).
Veelgi enam, tema raamatu "Unweaving the Rainbow" eessõnas kirjutab ta:
A foreign publisher of my first book confessed that he could not sleep for three nights after reading it, so troubled was he by what he saw as its cold, bleak message. Others have asked me how I can bear to get up in the mornings. A teacher from a distant country wrote to me reproachfully that a pupil had come to him in tears after reading the same book, because it had persuaded her that life was empty and purposeless. He advised her not to show the book to any of her friends, for fear of contaminating them with the same nihilistic pessimism. Similar accusations of barren desolation, of promoting an arid and joyless message, are frequently flung at science in general, and it is easy for scientists to play up to them.
(lk ix)
...kuid jätkab, et seda ei tohi segamini ajada mõningate lootuste kustutamisega, mida lugeja võib olla endale seadnud. Veelgi enam: kuivõrd ikka mängivad rolli meie elus kujutlused "kosmosega ühekssaamisest"? Peamine seisneb siiski kaasinimestega suhtlemises, igapäevasündmuste kogemises ja kaaslastega jagamises, jne.
Pealkiri "Unweaving the Rainbow" on võetud Keatsi luuletusest, kus too kritiseeris Newtonit, et viimane röövis oma seletustega vikerkaare ilu. Dawkins (ja mina) väidab vastupidi: reaalsus on hulga imelisem kui mistahes müüt seda iial kujutada võiks!
3.
Filosoof Alain de Botton kirjeldab ülevust oma teoses "Reisimise kunst" järgmiselt:
"Mis tunne see siis on? Seda loob 400 miljonit aastat tagasi tekkinud org, 2300 meetri kõrgune graniidist mägi ja aastatuhandete erosioon järskude kanjonite seintel. Kõigi kolme kõrval näib inimene pelga hiljuti langenud tolmuna: ülevus peitub ootamatus, meeldivas, isegi uimastavas kohtumises, kus inimlik nõrkus on silmitsi universumi jõu, vanuse ja suurusega."
(lk 141)
Ning toob seejärel paralleeli Jumalaga, mille najal paljud inimesed samuti teatavat
ülevustunnet kogevad. Kuid minu arvates on siin mõningane oluline erinevus.
Inimene
on väike võrreldes universumi "jõu, vanuse ja suurusega", ometi pole siin minu arvates midagi pistmist hierarhiasse asetamisega, kus üks peaks end teise ees justkui väiksemana tundma. Meie, inimesed, oleme osa universumist, nii nagu universum on osa meist. Jällegi, tsiteerides seekord astrofüüsik Neil deGrasse Tysonit:
We are all connected
to each other - biologically,
to the Earth - chemically,
and to the rest of the universe - atomically!
...that's kind of cool. That makes me smile.
And I actually feel quite large in the end of that.
It's not that we are better than the universe,
we are part of a universe,
we are in the universe and universe is in us.
4.
Tulles alguse juurde tagasi, siis minu rõõm peitub selles, et kõiksugu jumalatesse uskumise asemel oleme jõudnud tänaseks sinnamaale, kus me saame avastada kosmost ja vaadata kaugusesse pilvede taha ("I don't see any God up here," - mõeldes ühtlasi
Yuri Gagarini või Nikita Khrushchevi sõnadele), avastada kaugeid planeete ja galaktikaid, vaadata ja uurida mikromaailma, vaadata ajaloos tagasi kuni meie planeedi tekkeni või kobada universumi sünnilugu... jaa, niivõrd palju on veel avastamata ja universum on selleks sisuliselt lõputult suur, kuid niivõrd palju on juba avastatud. Näiteks see, et kui jaotada
elu ajalugu meie planeedil standardmõõdus klaveriklahvidele (st kokku 88 klahvi, neist 52 valget), siis MEIE elu ja ajalugu koosneks üksnes vähem kui ühest/viimasest klahvist.
The vastness of geological time(!)!
"...olla silmitsi universumi jõu, vanuse ja suurusega." - jaa; ning selleks pole tarvis ei lummavaid loodusvaateid ega kaljurünkaid (rääkimata mistahes mütoloogilisest või religioossest vaatepunktist), vaid teinekord piisab üksnes mõtlemisest neile faktidele, milles me tänapäeval võime 100% kindlad olla; näiteks sellele, milline fantastiline
ime on üldse olemas olla, milline absurdne juhus on eksisteerida just PRAEGU, mil meil on ju tegelikult sellised teadmised, võimalused ja vabadus nagu ei iial varem!
Ma ei ütle, et inimkond oleks tark või et me oleksime kusagile jõudnud. Ei, ei. Kuid minu arvates on imetlusväärne see asjaolu ja protsess, et me üldse siin oleme. Milline minevik, milline ajalugu, absurdne või mitte, kuid siiski: milline ime!
Nõnda võiks W. Wordsworthi kombel vaadata lilli ja puid ning tunda samuti seda sama ülevustunnet kui mõelda nende minevikule, sellele ühisele ajaloole, mida nad endas peidavad. Või kasvõi kui mõelda Sinule ja minule, inimesele - sellele puukujulisele DNA-jõele, mis meid elu sünnist saadab ja meid just sellisteks kujundanud on...
jah,
meid, nii inimesi, loomi, putukaid, taimi, jne jne. Kogu meie hingav või vähemhingav planeet, olles ühtlasi samavõrd seoses kõige väljaspoolsega. Kas just väga otseses või tuntavas seoses, kuid kasvõi seeläbi, et Päike annab meile energiat, jne jne.
5.
See on see ateistlik maailmapilt mida ma 'kaitsta' soovin ja mida, mulle näib, kohati sootuks valesti mõistetakse (tõsi, ennekõike usklike poolt).
Neiu L. küsis mu käest mõned päevad tagasi (täiesti neutraalselt): "Kas sa (üldse) millessegi usud?"
"Ma usun, et homme tõuseb päike ja et homme on jälle päev; et mul on head sõbrad/kaaslased; et inimestel on empaatiavõime; et... et ma usun teadmisesse ja juhus(t)esse (jne)," vastasin.
Siin tuleks muidu täpustada, mida mõelda "uskumise" all. Või nagu Islandil viibides ühes köögivestluses teemaks tuli (sarnane või suisa täpselt sama küsimus): "Kas on üldse võimalik mitte millessegi uskuda?".
Kui rääkida
uskumisest, peab paratamatult rääkima ka
teadmisest, vastasel juhul - kui kõik on uskumine (või teadmine) - kaotab sõna "uskumine" (või "teadmine") oma tähenduse.
Siinkohal pole ma spetsialist (ja põhjalikumalt lahates vajaks see pikemat analüüsi), kuid minu jaoks jagunevad maailmaasjad neiks mida ma tean ja mille kohta ma võin öelda, et võin vaid kindel olla. Kuidas teha vahet?
Teadmised moodustavad omavahel teatava loogilise süsteemi. Näiteks tean ma, et manner mida on nimetatud Ameerikaks, on siiski olemas, isegi kui ma seda oma silmaga ei näe (nagu enamus asju). Kui keegi väidab, et äsjamaandunud meteoriit pühkis Ameerika ära, siis ei saa seda uskuda, sest siis poleks ilmselgelt ka mind enam alles.
Jne. Niisamuti tean ma, et päike tõuseb (st põleb) ka homme ja järgmine päev on meid ees ootamas (tõenäoliselt ei juhtu Inimkonna eluajal päikesega midagi). Seda võiks ilmselt nimetada kaudseks teadmiseks või tõenduseks (indirect evidence). See on reaalsus. Reaalsust võib ühe teooria järgi tuvastada kolmel viisil:
a) otsene kontroll (ma näen/ tunnen, vms); b) kaudne kontroll (nt vaatan/ näen mikroskoobi, teleskoobi vms abiga); ning c) kontroll mudelite abil (nt geneetiliste omaduste pärimine: me ei näe otseselt geene, kuid me saame moodustada mudeleid selle põhjal kuidas nad toimivad ja nende mudelite abiga saame ennustada erinevaid seaduspärasusi).
See on reaalsus. Usk (ja religioon) selles ranges mõttes on hoopis midagi muud. Kui keegi küsib "Kas Jumal on olemas?" (või pigem, nagu küsiksin mina: "Kas mul on vähegi algust uskuda Jumala olemasolusse?") või "Kas sa usud, et järgmine suvi (või päev) tuleb oodatust soojem/külmem?" või mistahes, siis siin saab vaid spekuleerida.
Spekuleerida ei saa meie planeedi kuju ümber (mis nt pole lapergune) ega selle ümber, et Maa tõepoolest tiirleb ümber Päikese (mitte vastupidi), või evolutsiooni kui looduses toimuva protsessi ümber; need on faktid mis jäävad, isegi kui nad võivad aja jooksul oluliselt täiustuda ja seeläbi muutuda (kuid mitte iial saada ümber lükatud või vaidlustatud - oleneb muidugi
kui rangelt üks või teine teaduslik teooria on tõestatud). Kaasaegses mõttes faktiseisusesse tõstetud (ja seega 100% tõestatud) teooriates pole siiski vähimatki põhjust kahelda.
Kui Päike homme kustub, siis pole see teooria probleem, küll aga ei muuda miski fakti, et meie planeet hetkel Päikese ümber tiirleb.
Säärane ateismi vorm on lihtsalt teatav (teaduslik) mõtteviis lähtuda mitte niivõrd uskumustest, vaid teadmistest; ja - vähemalt minu puhul - mitte ainult: liigagi tihti lisandub sellele ka suisa sõnatuks imestamine kõige selle üle, mis meid ümbritseb.
See, et meil on neli aastaaega, et ühe aasta jooksul teeb meie planeet tiiru ümber Päikese, et vähemalt Euroopas on meil komme lugeda numbreid kümne kaupa (kui nii võib öelda), nagu ka sõrmi (5+5) - ehk on siin oma seos ja loogika!?
Ja et me oleme siiski olemas, pärast kõiki neid katastroofe, pärast neid halbu ja häid aegu, mis meie planeeti saatnud on... ja et mina seda kirjutan ja et Sina seda loed (olenemata sellest kas sa nõustud minuga või mitte).
See kui ma kohtan ühe päeva jooksul kummalisel kombel mitut inimest keda pole ehk ammu näinud; see kui ma olen rõõmus nende inimeste üle keda mul on au tunda ja kellega olen läbi imejuhuse ühel hetkel tutvunud...!
Ei, asi pole mitte mingis Jumalas kes üht või teist asja jälgiks, aga iseenda vabaduses ja rõõmus kui teinekord
juhtub hästi minema, ilma igasuguse põhjuseta, kuid seda suurema imena tuleb seda minu arvates vastu võtta!
Selle asemel, et palvetada või tänada Jumalat ühe või teise asja eest, selle asemel öelda ja tänada Seda Inimest otse!
Pole vaja (ega olemas) mingit vahendajat ja seda siiram ja otsesem on ka vastav kogemus!
6.
Lõpetuseks lõik de Bottoni raamatust (märksõnaks:
huvi; ning seeläbi:
vaimustus):
Kiriku seinu ja lagesid kaunistavad 19. sajandi freskod ja maalid, kui välja arvata need, mis asuvad pühakute Antoniuse ja Bernardino kabelites ning pärinevad 18. sajandist. Capilla de San Bernardinos, esimeses põhjaküljele jäävas kabelis, on seina keskel püha Siena Bernardino palvetamas Aragoni kuninga (1781) ees, maalinud noor Goya. 16. sajandi kooriistmed käärkambris ja kapiitlisaalis pärinevad Cartuja de el Paularist, Segovia lähedal asuvast kartuuslaste kloostrist.
See info ei andnud vähimatki aimu, kuidas minus peaks huvi tärkama. See oli sama tumm kui kärbes Humboldti mäeküljel. Kui rändur peaks tundma isiklikku huvi (mitte süüdlaslikku kohustust) "kiriku seinte ja lagede vastu... mida kaunistavad 19. sajandi freskod ja maalid", peaks ta suutma siduda need faktid - mis on sama tüütud kui kärbes - ühega suurtest selgetest küsimustest, mille külge tõeline uudishimu ankurdub.
Humboldti jaoks oli küsimus olnud järgmine: "Miks esinevad looduses piirkondlikud variatsioonid?" Iglesia de San Francisco El Grande lävel seisva inimese jaoks võiks küsimus olla "Miks on inimesed tundnud vajadust kirikuid ehitada?" või isegi "Miks me jumalat kummardame?". Sellisest naiivsest lähtepunktist saaks uudishimu ahel kasvama hakata, sisaldades küsimusi nagu "Miks on kirikud eri paikades erinevad?", "Millises stiilis on kirikud peamiselt ehitatud?" ning "Kes olid tähtsaimad arhitektid ja mis põhjusel neid edu saatis?". Ainult tänu sel moel tärganud aeglasele uudishimule on ränduril võimalik võtta vastu uudist, et kiriku kõrge neoklassitsistliku fassaadi on loonud Sabatini, millegi enama kui tülpimuse või meeleheitega.
(lk 106)
7.
Juba praegu on küsimusi ja vastuseid nõnda, et vaid ühe teadusharu sisse võib lõputult uppuda; ja selleks ei pruugi isegi mitte tegu olla teaduse või teadust puudutavate asjadega, vaid ka igapäevaste kogemuste ja mõtetega, piisab vaid sellest, et ise piisavalt huvi tunda.
Kasvõi näide mu enda elust: keeleõpe. Põhisunnaga küll prantsuse keel, kuid nt Islandi keele õpiku sissejuhatuses ilutseb järgnev lõik:
Learning a language is an exciting experience. It is a lot like being a child again: you begin mute, you learn by exposure and repetition, and in the process you are discovering a new world. The main requirements are interest and determination. Enjoying your study will make your progress easier and more fun, and will more than make up for the difficulties you may encounter.
Ja nüüd ei tohiks küll enam keegi söendada arvata, et teadmatu, müütiline või poeetiline pilk vikerkaarele on võluvam kui see,
mis vikerkaare üldse võimalikuks teeb, kui see pikk, kuid huvitav lahenduskäik mis vastaks küsimusele "Miks on vikerkaared olemas või mis teeb nad võimalikeks?"
Samuti ei ole minu arvates õigustatud küsimus ateistile, et "Kas see
ongi kõik?"
Mina küsiks vastu: "
Mida rohkemat sa üldse oskad veel soovida või tahta, kas
sellest on
vähe...?"
...sellest, et sa asud praeguse seisuga meie planeedi
elu kujutaval klaveri klaviatuuril viimasel klahvil; ja veel enam: et sa sul on sellest kõigest veel sealjuures võimalik teadlik olla!
Reaalsus võib olla maagiline ja poeetiline ning maagiliseks-poeetiliseks teevad selle need seostevõrgud ja kujutlusvõime, mis me vaate üheks vähem või rohkem tervikuks seovad. Meie, osana universumist, nii nagu universum on osa meist. Me pole ei suuremad, ei väiksemad, vaid osa sellest... osa sellest
imest!
:)
8.
Nõnda sai kirja vähemalt üldsõnaline kirjeldus ja põhjendus sellest, kuidas mina isiklikult enamus ajast maailma kogen ja miks ma olen sisuliselt ateistlike vaadetega...
ning miks ma tunnen rõõmu ja uhkust selle üle, et nõnda on üldse läinud. Ja et me just sellisel ajastul elame. Ja -
last but not least - millist kõige fantastilisemat teadmist ja tuge pakub see, mida võib nimetada
teadlikolekuks reaalsusest. Ausalt olles igasuguse spekuleerivad (ja kriitiliselt
ajalugu ja vähem või rohkem terviklikku
konteksti uurides) müütilisest maailmast pärinevad väited tuhmuvad selle kõrval ja muutuvad lisaks kõigele muule pehmelt öeldes ebaloogilisteks ning absurdseteks.
Ehk mõneti sobiv laul kah: Karl Madis -
Väikest poissi tean
...ma usun, et igaühel meist on võimalus mistahes ajahetkel millegi vastu huvi tunda ning sellest seeläbi vaimustuda. Mis minusse puutub, siis... nagu kirjeldasin: viimasel ajal olen end just selliselt tänavanurgalt leidnud. Ja, noh, vaade on hästi huvitav! Ja mul on lihtsalt rõõm selle üle ^^
