kuidas saadakse selleks, mis ollakse...

Taaskord on aasta lõppemas.
Oli mõttes siia kirjutada natuke pikemalt, kuid uni sunnib takka. Üks tööpäev/öö veel üle elada ja seejärel reede varahommikul Leedu poole teele.

Võib-olla kunagi täiendan seda postitust. Aga tahtsin taaskord jagada seda mõtet, et alates ülikooli astumisest on igal aastal oodanud mind ees mõni oluline muudatus: olgu selleks siis seoses õpingutega maailmavaate pidev ümberkujunemine või... jah, enamasti ongi olnud tegu maailmavaateliste muudatustega, kus ka iseenda isiksus seeläbi pidevalt muutub. Ise usun, et pigem paremuse poole. Ja kui ikka ja jälle möödunud aastale tagasi mõelda, siis on seal olnud midagi ootamatut ja üllatavat, mille käekäiku varem ei oleks osanud oodatagi, ehkki tagantjärele tundub kõik nii loomulik.

Mööduva aasta kaks olulisemat muudatust minu jaoks:
* 2010. aasta lõpupoole hakkas mind huvitama evolutsioonibioloogia ja -teooria, 2011. aastal sai seda põhjalikumalt uuritud (pluss välissemester Islandi Ülikoolis - ehk siiani üks huvitavamaid ja elamusterohkemaid seiku üldse), ning 2012. aastal hakkas kooruma iseenda õpingutega seoses täpsem suunitlus: memeetika ehk kultuurievolutsioon. Ei saa välistada, et see kõik veel muutub, aga leida miski, mis tõepoolest väga huvitab ja mis ühtlasi oleks haaratav: vat selle üle võin küll head meelt tunda! Ja eks see oli miski, mida olen otsinud bakalaureuse esimese õppeaasta esimesest semestrist saati... nüüd vist leidsin:)

Alamärkusena võiks ehk veel lisada: suurem huvi reaalteaduste vastu, nt keemia, füüsika, astronoomia, jne. Üks kõige keerukamaid asju seni tundub olevat DNA kopeerumis-/kopeerimisprotsess.


* Teiseks: lõpuks ometi tundub, et sain valmis... luulekogu. Eks näis kas ja mis selle avaldamisest saab (võtan selle uuesti kätte uue aasta alguses), aga seni ongi kõige olulisem just see tunne. Ja see valmimise hetk on olnud omamoodi... kergendus.
Sisuliselt hakkasin kirjutama aastal 2002; kogusse sai pandud luuletusi alates aastast 2005, mil hakkasid valmima minu arvates vähegi loetavamad kirjutised (nimetagem neid nõnda). Ühtsesse tervikusse tahtsin neid koondada juba 2011. aasta lõpuks, kuid ka 2012. aasta esimene pool osutus pidevaks täiendamiseks, juurde kirjutamiseks, sisse- ja väljasorteerimiseks, jne. Kuni septembrikuus tundus, et nüüd on valmis! Jah, seda "nüüd on valmis" hetki tuli ette ka varemgi, kuid praeguse seisuga ongi see jäänud viimaseks versiooniks. Täna öösel vaatasin veel üle ja: jah, nüüd on valmis!
See viimane versioon on üleval siin. 

AGA, jah, omamoodi imelikult ja ootamatult 'kergendav' tunne - alates septembrist - on olnud see, et ma ei ole tundnud enam vajadust midagi juurde kirjutada!
Tõsi, ühe ilukirjandusliku tekstiga alustasin (selle valmimiseks läheb tõenäoliselt minimaalselt 5-10 aastat - st loodetavasti saab sellest asja), aga vähemalt praegu tundub, et üldjoontes luuletuste kirjutamisega sain ühele poole.
See on kummaline, sest kümme aastat on see olnud mul niivõrd "veres", et iga kuu-paari kohta olen saanud kirja vähemalt 2-10 luuletust (kokku üldse vist u 300 kanti) ja nüüd äkki: kõik!
Kes teab, ehk oligi see mingi periood. Ehk on oma osa hoopis lõputööl, mis on haaranud kogu oma tähelepanu endale. Ehk kirjutan kunagi jälle (ehk tõesti!). Ei tea. Igaljuhul iseenda jaoks on see olnud kummaline muutus, kuid nii imelik kui see ka ei ole, siis ma olen rõõmus selle üle!



Aga, jah, praegu lõpetan...
palju jäi kirjutamata, aga ju siis kui selleks parema hetke leian.

Ahjaa, pr keelt olen ka ikka õppinud ja uuesti käsile võtnud!:)

Seega:
au revoir, mes ami(e)s!

tantsida...!

Ma polegi siia enam ammu kirjutanud. Lihtsalt. Töö, ülikoolis endiselt mõned ained, lõputöö... - sinna see aeg läheb. Aga tore on; ehkki kohati hakkab tekkima mõningane stress, sest kevadel lõpetamisega... ei saa lihtne olema. Nii ehk naa tore, sest olen enda jaoks huvitava teema leidnud, ja see on ju kõige olulisem selle asja juures!
Jne, blablabla.


Üle pika aja kuulan raadiot (enamasti panen endale miskit mängima, kas plaadi või vahel ka raadio) ja hetkel mängib Smilersi "Tantsin sinuga taevas..."; ja just selline tunne ongi olnud kui olen tantsimas käinud!
Tantsimine? Kes oleks võinud kunagi arvata, et tantsimisest saab minu jaoks kui õhk, ilma milleta hakkab imelik ja mille juurde ma ikka ja jälle tahan tagasi pöörduda - ja seda rõõmsam ma olen kui see hetk kord pärale jõuab!
Tõsimeeli, tantsimisele mõeldes on mul tunne, et see oleks justkui ime - liiga hea, et tõsi olla - ja ometi ju on tõsi!

Niisiis oleme neiu M.-iga kirjas ning Revalia Tantsukoolis ootab meid uue aasta alguses ees uus tantsukursus!

Tantsimine...
miski, millest ei saa mõelda, mida ei saa meenutada, mida ei saa kirjeldada... selleks tuleb tantsida!


Lõpetuseks see muusika ja video:

Ahjaa, ja detsembri keskel (14-18) ootab seoses kooliga üks Leedu-reis, olen juba jupp aega mõelnud, et tore oleks Vilniusesse minna:)
Aga - ja ma ei taha neid asju võrrelda - ilmselt olen tuhat korda rõõmsam sel hetkel kui saan taas tantsida!
Ju-loodetavasti saab ka Vilniuse-reis olema vahva.
Aga, jah, tantsimine... see on maagiline! 

vahemõtteid...

Teinekord on huvitav jälgida kuidas mõtted ja nende kese triivib kord ühes, kord teises suunas. Tihti saavad nad aga ühes kohas kokku ja moodustavad teatava pildi terviklikkusest.

2009. aastal võtsin aine "Tehnoloogiline kultuur", mida andsid kahasse T. Kahu ja D. Vaarik, neiu E-ga sai hakatud seda kursust-seminari nimetama "vaimseks orgasmiks". Kui teinekord jääb meelde tõepoolest neid ainekursusi, mis paistavad teiste seast välja ja panevad maailma teisiti vaatama, siis see oli üks neist!

Enda jaoks mõtlesin lahti sellise lihtsa - kuid üldise - mõtete liikumise ahela:
* geneetika ja evolutsioonibioloogia (al u 2010 sügis...)
* memeetika ja kultuurievolutsioon (2012 algusest)
* tehnoloogia(te) ja masinate evolutsioon

Justkui ringiga aastasse 2009.
Ehkki, tõsi, ehkki need valdkonnad on kõik tohutult laiad, siis minu arvates moodustavad nad ühe terviku ja võrdlemisi sidusa terviku. Lõppkokkuvõttes on huvitav mõelda kuidas tehnoloogia on osa inimesest; ja mis rolli mängib selles meie geneetiline ja neuroloogiline aluspõhi, millele kõik ehitub.

Ka näiteks nõnda tühine asi nagu veiniklaas (mille Kahu/Vaarik ka näitena tõid) on sisuliselt tehnoloogia: konteinertehnoloogia. Või maanteede- ja linnavõrgustik või trükimasin (Marshall McLuhani näited). Internetist rääkimata.

Ma hea meelega jätkaks seda teemat, kuid esiteks napib selleks aega, mis seal salata, ka teadmisi, ja lõpuks... lõpuks ja ennekõike tahtsingi praegu need kolm punkti üles märkida.
Iseenda jaoks, nagu ma seda blogi siin kirjutan (aga iseenesest vahva kui keegi seda siin lugema satub ja ehk enda jaoks teinekord midagi huvitavat leiab, viimast ei saa ma muidugi garanteerida).

Neiu E. muigas aasta-paari eest, et mu mõtted on pidevalt sinna-tänna triivinud, teinekord suisa peaaegu, et äärmusest äärmusesse, et, jah, oleks huvitav teada kuhu see lõpuks omadega välja jõuab...
Ma ei tea, aga mulle tundub, et olen enda jaoks leidnud ühe mõttekeskme, mida on äärmiselt huvitav avastada ja üha enam tundub, et see võiksi olla see Miski, millesse põhjalikumalt süveneda. Jah, laias laastus need kolm punkti, eriti kaks viimast. Ja sekka populaarteadust neuroloogia valdkonnast.
Huvitav-huvitav-huvitav!

***

me aeg sai
täidetud rõõmuga
koolitee lõpul
üle ukseläve
sinu sülle
kui poetasin pihlakad
ja pähe
võililledest pärja

ootamatu
nagu esimene armastus

olid ilusam
kui iial varem!


17.09.2012

maagiline reaalsus!

Sõites täna koju, vaatasin aknast välja, ja mõtlesin: kuivõrd imeline kõik on!

Mõtlen seda võrdlemisi tihti, teinekord ehk liialt tihti, et panna end muretsema - kas see juba natukene imelikuks ei muutu? - kuid sellegipoolest leian need mõtted olevat... normaalsed; kui mitte üldlevinud, siis vähemalt ilusad. Ja mitte ainult ilusad, vaid ka... 'reaalsed'.

Filosoofi haridus nagu mul kirjade järgi on, kipun teinekord liialt mõtlema selle üle, et kas ja millist sõna vastavas kontekstis kasutada või kas panna vastav sõna jutumärkidesse. Nagu ka 'filosoofi haridus', sest selle üle mõtlema hakates ei pea ma end 'filosoofiks'; ja kui kasutada sõna 'reaalsus', siis: mida see õigupoolest tähendab? - ja kas mitte ei ole ülepea totter reaalsuse tähenduse või olemasolu üle... filosofeerida?

Igaühes meist on killuke reaalsust, isegi kui nii religioosses kui ka teaduslikus mõtteviisis on seda nii-öelda reaalsust teinekord illusiooniks peetud. Ometi on ta olemas. "Mõtlen, järelikult olen" - "je pense, donc je suis" - kuulus Descartes'i lause. Kuidas saakski selles kahelda? Ja miks peaks?!

Sellegipoolest: erinevad inimesed suhtuvad nn "reaalsusesse" - ütleme siis nii: nähtusse, (läbi)elatusse - erinevalt. Mis puutub minusse, siis olen avastanud end triivimas ühes suunas, mis vist pole kõige... traditsioonilisem (jah, tundub olevat õige sõna), kuid mis pole ka midagi eriskummalist; kuid kohati tundub, et oleksin justkui "imelisuse" mõiste enda jaoks ümber pööranud.

Mis asi on ime või imelisus? Ilmselt seostuvad selle sõnaga ennekõike "imeteod" ja vahest ka müüdid; teinekord kokkusattumused, juhused ja... jah, te ei eksi, ka religioonid. Minu jaoks seostub sõna "ime" ja "imelisus" ennekõike sõnaga "juhus".


Ehkki skeptikuid ja mitmetimõtlejaid on leidunud sellest ajast peale kui on leidunud suulist või kirjalikku kultuuri - mõttelugu - , siis meie mõtteloos on tihtilugu ära märgitud neli järgmist murrangut:

* Koperniku avastus, et meie planeet ei ole mitte päikesesüsteemi ega universumi keskpunktis, vaid üksnes "kolmas kivi päikesest"; ja veelgi enam: osa ühest galaktikast teiste seas;
* Darwin näitas meile, et meie inimliik pole midagi Jumala loodut, vaid üksnes üks mitmete seast, olles sealjuures põlvnenud meile sarnaste primaatide esivanematest;
* Freud pani meid kahtlema oma mõistuse autentsuses ning
* Marx taandas suure (või kogu) osa ühiskonna toimimisest üksnes majanduslikele suhetele.

Ja see pole veel kõik! Kaasaegsed neuroteadused kipuvad meile näitama, et enamus või kõik kogemused, tunded, käitumisviisid, jne, saab taandada ajus toimuvatele protsessidele ning enesele viitav (nn metarepresenteeriv) "minateadvus" on küll miski inimesele ainuomast, kuid siiski "ainult ajuprotsessidest koosnevat".


- ja see ongi minu jaoks ime! Säärane "lammutamine" võib mõnele tunduda lammutamisena (sealt ka jutumärgid), kuid minu jaoks on see ehitamine!

Meie planeet pole mitte 6000 või 10 000 aastat vana, vaid u 4,54 miljardit aastat vana; ja meie universum on u 13,7 miljardit aastat vana! Miljardit!? Jah!
Selliseid arve pole enamasti lihtne haarata ja sestap nad tihtilugu jäävadki 'vaid arvudeks', kuid kui puurida pilk meie planeedi, meie päikesesüsteemi, meie Linnutee galaktika või meie inimliigi minevikku ja arengulukku, siis ühel hetkel võib kõik ühtäkki haaratavana näida ja... see tunne on imeline!


Ühelt poolt see võrdlemisi haaramatu kujutlus kõigist neist aastatest, aastakümnetest, sadadest, miljonitest, miljarditest; neist ruumi ja aja suhetest; teiselt poolt sellest imelisest kooslusest, mis sellest kõigest 'sündis' ja mida sisuliselt igaüks meist tänapäeval oma silmaga näha võib!
Sellest võimalusest, et ma saan telefoni abil suhelda inimestega, kes muidu viibivad minust kaugel; ma saan olla soojas kui väljas on külm või tormine ilm...

ja minu viimane - st mitte minu, aga... saate aru küll! - avastus, et:
meie liik on ainus liik, mis kogu oma ebatavalises sotsiaalsuses on võrdlemisi monogaamne! Uuringud näitavad, et monogaamsus kui selline on müüt ja kultuuriline konstruktsioon mis tekkis põlluharimise, paikseks jäämise ja sealt tulenevate võimusuhete ja hierarhiate võrsumisega; kuid - and think about it - milline ilus mõte ja privileeg on ju mõtelda, et ainsatena loomariigis, olles sealjuures sotsiaalsemad kui mistahes olendid, on meil tahtlikult ja teadlikult võimalus olla koos selle 'ühega miljoneist', keda armastame; see hingeline lähedus, mida ei saaks vastasel juhul kuidagi tekkida.
Muidugi, on ka inimesi kes eelistavad muid 'suhtlemisviise', kuid kui neile see kõige enam lõbu pakub, siis... miks mitte!
(näiteks küttide-korilaste seas kus kõik oli jagatav ja kus puudus 'omand' kui selline, seal puudus väidetavalt ka nt armukadedus; ühtlasi pärineb vastavatest uuringutest minu arvates hea mõte, et meeste ja naiste seksuaalsus põhineb võrdsetel alustel)


Jne. Neid avastusi on olnud mitmeid, kuid isiklikult ma pole veel kohanud raamatut, mis neid kõiki kokku võtaks ja arvestaks (tõttöelda pole ka otseselt otsinud), siiani on olnud tegu siit-sealt vaimustavate avastustega, mida ka autorid ise on vaimustusega jaganud: nt Carl Sagan, Richard Dawkins, Christopher Hitchens, Neil deGrasse Tyson, Lawrence Krauss  - mõned mu lemmikud.


Mida kummalisem ja justkui ebatõenäolisem on meie olemasolu, seda imelisem see minu arvates on!

Täna koju tulles mõtlesin, et milline imeline juhus on üldse näha asju nii nagu ma näen, osates inimesena panna neile ilu ja tähendust, mida muud loomad tõenäoliselt panna ei saaks ega oskaks (jajah, ka inimene on loom, aga seda suuremat kokkukuuluvust ma meie ülejäänud elusmaailmaga tunnen:)); milline imeline tunne on elada just sel sajandil ja hetkel, mil inimkonnal on siiski rohkem vabadust ja võimalusi kui iial varem (no olgem ausad: mis meil viriseda on!); mil igal inimesel on tohutud võimalused eneseväljenduseks: riietusest, muusikamaitsest, jne... kuni suures osas nt iseenda maailmavaate kujundamiseni välja!

Mõtelgem: milline eriline hetk kogu selle 13,7 miljardi ja sellele järgnevate miljardite aastate juures võib olla see, et teil on võimalus tunda end maailmas koduselt, rääkida kirglikult oma hiljuti juhtunud sündmustest, näha naeratust endale olulise inimese huulil, kallistada ja olla kallistatud... ja saada enne jällenägemist ühe armsa musi (või suudluse) osaliseks.
Jalutada tänaval ja anda silmadega märku endast võõrale inimesele, et too inimene on kena ja olla too inimene, kes end sellest meelitatuna tunneb; tänada poes müüjat ja näha tema silmis naeratust ja äratundmisrõõmu sellest mis tunne on "saada raamatu omanikuks, mida oled tahtnud juba ammu endale saada ja küllap ikka ja jälle lugeda ning ehk tulevikus kellelegi laenata...".


Minu arvates on see ilus!
Või nagu Carl Sagan kord ütles:
"We are a way for the cosmos to know itself."

Ja tundkem ennast, üksteist ja oma minevikku, et saaksime üksteist paremini mõista, sest mõistmine ja empaatia on armastuse ja hoolivuse alus!:)

Zarathustra!

Te polnud veel otsinud ennastki: ja juba leidsite minu. Nõnda on kõigi uskujatega, ja seepärast maksab iga uskumine nii vähe!
Nüüd ma käsin teid kaotada mind ja leida ennast; ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.
Tõesti, teiste silmadega, mu vennad, ma otsin siis oma kadunuid; teise armastusega tahan teid siis armastada.
Ükskord veel te peate saama mu sõpradeks ja ühe lootuse lapsiks: siis tahan ma olla kolmandat korda teie juures, et pühitseda teiega suurt keskpäeva.
Ja see on see suur keskpäev, millal inimene seisab kesk oma teed looma ja inimese vahel ja millal ta oma teerada õhtule pühitseb oma ülima lootusena: sest see tee viib uuele hommikule.
Siis õnnistab loojamineja ennast ise, et ta on ülemineja; ning ta tunnetuse päike seisab kesktaevas.
"Kõik jumalad on surnud; nüüd tahame meie, et elaks üleinimene" - see olgu ükskord suurel keskpäeval meie viimne tahe! -

Nõnda kõneles Zarathustra.
(lk 51-52) 

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

rästiku hammustusest!

Ühel päeval Zarathustra oli jäänud magama viigipuu alla, sest ilm oli palav, ja kätega katnud näo. Sääl tuli rästik ja hammustas teda kaelast, nii et Zarathustra valu pärast kiljatas. Kui ta võttis näolt oma käe vaatas ta rästikule otsa: see tundis ära Zarathustra silmad, pöördus kohmetuna ümber ja tahtis minema minna.
"Mitte nii, ütles Zarathustra; sa pole saanud veel mu tänu! Sa äratasid mind õigel ajal, mul on pikk tee veel ees." "Sinu tee on nüüd lühike, ütles rästik kurvalt; minu mürk surmab." Zarathustra naeratas. "Millal küll lohe mao mürgist on surnud? - ütles ta. Aga võta tagasi oma mürk! Sa pole nii rikas, et seda mulle kinkida." Sääl lõi end madu talle uuesti ümber kaela ja lakkus ta haava.

Kui Zarahustra kord jutustas seda oma õpilasile, küsisid nad: "Ja mis, oo Zarathustra, on su jutu moraal?" Zarathustra kostis neile nõnda:
Moraali hävitajaks nimetavad mind hääd ja õiged: minu jutustus on ebamoraalne.
Kui teil aga on vaenlane, siis ärge tasuge talle kurja hääga, sest see häbistaks teda. Küll aga tõestage, et ta tegi teile hääd.
Pigem juba vihastuda, kui häbistada! Ja kui teid neetakse, ei meeldi mulle, kui siis tahate õnnistada. Parem needke teiegi natuke kaasa!


(Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 44)