Nimelt lisas mind eile õhtul keegi msni; ütlesin talle paar sõna - vaikus. Blokkisin ära, kuid jätsin igaksjuhuks listist kustutamata. Täna märkasin ühtäkki, et too tegelane taas msnis, võtsin bloki maha ja mõtlesin, et annaks "viimase võimaluse". Ja selline see viimane võimalus välja nägi...
ps1: ärge võtke mu teksti tõsiselt, see oligi huumoriga/lollitades mõeldud, ehkki kuni u poole tekstini arvasin, et tegu on päris inimesega;
ps2: linkidel pole ilmselt soovitav klikkida, kuid jätsin teksti nii nagu ta oli. Smailid pole kahjuks näha, - nende asemel säilisid salvestatud rtf-failis üksnes tühjad kohad. Lõpuread on muuseas pärit Shakespeare'i Romeost & Julast, kuidagi sobisid siia; iial ei saa nad ju kokku:D
ps3: tekst kopitud rtf-failist, mille salvestasin arvutisse, kujundus-algne-rtf-font läks blogisse kopides kaduma, seega muutsin nimede värvi hallikamaks, et oleks lihtsam lugeda.
Enjoy!:)
s i l v e r . ütleb (0:18):
tere!?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:19):
hey, hows it going?
s i l v e r . ütleb (0:19):
who are you, if I may ask?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:19):
i'm 20/f your a male right?
s i l v e r . ütleb (0:19):
but fine, thank's for asking
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:20):
nice, I just got off work and finally got some time to relax which site did i msg you from again?
s i l v e r . ütleb (0:20):
I have no idea!
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:20):
I know a way we can chat and have a better time.. do you cam?
s i l v e r . ütleb (0:21):
no, not with "strangers"
sorry
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:21):
Well i don't do yahoo cam or any other cam because i have been recorded before... But i do know one site you can watch me on cam, that assures me no one records...
s i l v e r . ütleb (0:22):
well, yea, sorry to disappoint you, but I'm really not interested in that kind of things.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:22):
suit yourself... ur prob a virgin anyways... peace!
s i l v e r . ütleb (0:22):
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:22):
I mean... Do you want to see me on my cam?
s i l v e r . ütleb (0:23):
no, actually not.
why should I?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:23):
Ok go to http://www.smallu.net/bz9s accept the invite on the page baby
s i l v e r . ütleb (0:23):
it's like: if I'd be a virgin, then I would most likely agree to that, isn't it!?
no, I'm not clicking it
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:23):
sweet, fill out the info ur info.. i can not wait for you to see me baby let me find something nice to wear
s i l v e r . ütleb (0:24):
but nice try.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:24):
its the sites policy to ensure no minors get access to the site, so they might ask for CC to verify your age babe.
s i l v e r . ütleb (0:24):
copy-paste text?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:24):
What color Panties do you think i should wear? i might have you favorite color here somewhere...
s i l v e r . ütleb (0:26):
ok, let's try to ensure you're not some kind of virus or a machine:
so I ask a simple question: is taxi a car?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:26):
ok.. i'm not a machine.. R u? lol what are we playing terminator roles?? lol
s i l v e r . ütleb (0:26):
yes, in fact I am
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:26):
Your such a good boy, i'm gonna show you what good boys deserve.. you can tell me to do anything you want me to do!
s i l v e r . ütleb (0:26):
how come your answer was so quick and I never see you typing your messages?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:27):
Ok let me know when you get in so I can invite you directly to my cam.
s i l v e r . ütleb (0:27):
probably never
that's not going to happen I'm afraid.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:27):
u have to enter a cc, atm, or debit card so they can tell your of age, thats the ony way to see me sweety
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:28):
k you in yet babe??
s i l v e r . ütleb (0:28):
are you listening to me?
say: aaa!
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:28):
k
s i l v e r . ütleb (0:28):
so, say it.. so I could be sure you're a person.
not "k", but "aaa".
at least one a.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:28):
hey, hows it going?
s i l v e r . ütleb (0:29):
you already asked that
I said: fine, thanks.
and you?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:29):
i'm 20/f your a male right?
s i l v e r . ütleb (0:29):
ok, I'm talking to a machine, indeed.
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:29):
ok.. i'm not a machine.. R u? lol what are we playing terminator roles?? lol
s i l v e r . ütleb (0:29):
but what if I was not a male but a female?
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:30):
nice, I just got off work and finally got some time to relax which site did i msg you from again?
s i l v e r . ütleb (0:30):
you never know these days where you end up, you know
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:30):
I know a way we can chat and have a better time.. do you cam?
s i l v e r . ütleb (0:30):
yea, it's a computer alright. at least I/we had some fun.
bye, and bye indeed
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:30):
Well i don't do yahoo cam or any other cam because i have been recorded before... But i do know one site you can watch me on cam, that assures me no one records...
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:31):
Well if you must leave... tell ya what if ya want to see me later on my cam goto http://www.smallu.net/bngp just accept my cam invite.. Its Fast and easy.. we'll prolly be online for the rest of the day so you can go and see me on my cam. Take care
s i l v e r . ütleb (0:31):
are you still not a machine?
then say: aaa! can you do that?
it's should be a simple task, though
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:32):
ok.. i'm not a machine.. R u? lol what are we playing terminator roles?? lol
s i l v e r . ütleb (0:32):
you are a machine, cause it's the exact sentece
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:32):
ok.. i'm not a machine.. R u? lol what are we playing terminator roles?? lol
s i l v e r . ütleb (0:34):
okay...
good night, good night. parting is such sweet sorrow,
that I shall say 'good night' till it be tomorrow.
but sorry, there's no tomorrow for you, cause I'm not actually "dating" viruses or computers
SanoraTopia7547@hotmail.com ütleb (0:34):
I mean... Do you want to see me on my cam?
***
olukorrale lisab tegelikult iroonilisust asjaolu, et
a) küsimusele "hey, hows it going?" andes vastust "but fine, thank's for asking" oli mul pigem vastupidine meeleolu;
b) msnis oli näha, et parasjagu kuulasin Lily Alleni laulu "Everything's just Wonderful", mille tegelik sisu on risti vastupidine laulu pealkirjale ja sõnu:
Oh yes, I'm fine
Everything's just wonderful,
I'm having the time of my life...
tuleb võtta sulaselge irooniana.
Kuid kes ütles, et viirused on halvad? Minul läks tuju vestluse lõpuks igaljuhul lakke!
Siit ka lõpetuseks üks positiivne mõte:
kui Su tuju pole kiita, kui Sa kuulad parasjagu Lily Alleni laulu "Everything's just Wonderful", siis looda, et keegi võõras ilmuks su msni ja küsiks esimese asjana: "hey, hows it going?".
Kui see "keegi" on juhuslikult viirus-programm - ja sa seda ei tea (vastasel juhul oleks ju igav!) - on su hea tuju garanteeritud!
(juhul kui sa muidugi õnge ei lähe vms:D)
*
lisaks vabandan kohati konarliku inglise keele pärast, sest ta "tippis" üsna kiiresti vastu ja mul polnud väga aega sõnastuse üle mõtlema jääda.
*
peale viimast rida lõppes vestlus "blokeeri ja teata väärkasutusest" 'neiu' viiruse kahjuks. But I guess that's the way that things go... (read juba varem mainitud Lily Alleni laulust "Everything's just Wonderful").
Saturday, January 30, 2010
Friday, January 29, 2010
Triin K. saatis täna hommikul üldlisti kirja, kus teavitas praegustest lõputööde kaitsmistest; ja soovitas eriti neil kohale ilmuda, kel kevadel see sama asi kavas. Ehkki mul oli hommikul vägagi sant olla, korjasin end kokku ja läksin kooli.
Tegelikult eks olen ka varem lõputöö-kaitsmistel käinud, kuid juhuse tahtel ainult magistritööde kaitsmistel.
Pealtnäha suurt erinevust ei olnudki, võib-olla seetõttu, et tänane kaitsja Kristjan L. (käisin vaid ühel kaitsmisel) on meil rohkemgi kui taibuka nupuga ja üliusin antropoloogia üliõpilane; niisiis oli ka tulemus oodatav:)
Tema töö nimi muide: 'Kõik lihtsad inimesed': eestlaste identiteedist Salme külas, Abhaasias
(Minu töö (planeeritav) nimi muide: Mina-loome Husserli ja Žižeki käsitluses
:D)
Kristjan käis selleks suisa n-ö välitööd tegemas. Vahva! Ja ehkki teema mulle endale erialaselt võrdlemisi kauge, oli seda huvitav kuulata.
Peaks ka 'sellesamusega' tegelema hakkama. St kirjutamisega. Siiani olen ainult lugenud, seda küll suvest saati, aga noh... viimane aeg ka midagi kirja panna. Peangi panema, vastasel juhul vaatab hr Viik mind reedesel päeval (mil mul on tema fenomenoloogia seminar) eriti kurja pilguga:P
Lähipäeval pean arvuti parandusse viima ja teise läpaka asemele võtma. Nii et teate siis, et... juhul kui too teine arvuti vastu ei pea...:P
Kusjuures täna sain viimase arvuti järelmaksu makstud! Jee! Aga nüüd see-eest on masu:D
Tegelikult eks olen ka varem lõputöö-kaitsmistel käinud, kuid juhuse tahtel ainult magistritööde kaitsmistel.
Pealtnäha suurt erinevust ei olnudki, võib-olla seetõttu, et tänane kaitsja Kristjan L. (käisin vaid ühel kaitsmisel) on meil rohkemgi kui taibuka nupuga ja üliusin antropoloogia üliõpilane; niisiis oli ka tulemus oodatav:)
Tema töö nimi muide: 'Kõik lihtsad inimesed': eestlaste identiteedist Salme külas, Abhaasias
(Minu töö (planeeritav) nimi muide: Mina-loome Husserli ja Žižeki käsitluses
:D)
Kristjan käis selleks suisa n-ö välitööd tegemas. Vahva! Ja ehkki teema mulle endale erialaselt võrdlemisi kauge, oli seda huvitav kuulata.
Peaks ka 'sellesamusega' tegelema hakkama. St kirjutamisega. Siiani olen ainult lugenud, seda küll suvest saati, aga noh... viimane aeg ka midagi kirja panna. Peangi panema, vastasel juhul vaatab hr Viik mind reedesel päeval (mil mul on tema fenomenoloogia seminar) eriti kurja pilguga:P
Lähipäeval pean arvuti parandusse viima ja teise läpaka asemele võtma. Nii et teate siis, et... juhul kui too teine arvuti vastu ei pea...:P
Kusjuures täna sain viimase arvuti järelmaksu makstud! Jee! Aga nüüd see-eest on masu:D
Thursday, January 28, 2010
***
...tänane hommik oli nii vahva, tegime Gertrudiga king-size "ühepere" parkla!:
Kõik autod mahtusid ära, väga täpselt!:)
***
Endiselt olen suures osas Lily Alleni lainel, see laul sobib praegu ülihästi:
Oh yes, I'm fine
Everything's just wonderful,
I'm having the time of my life...
:D
Nagu Tiina ütles, et kui küsida "kuidas läheb", siis tema vastus kõlas: "nagu ikka - vastavalt füüsikaseadustele: allamäge ikka kergemini".
***
...muuseas sain E juures mõned pildid fotokast mälupulgale transportida, sealt omakorda läpakasse; nt see on Hiiumaalt, Heltermaa sadamast:
Ja see on sealse kodukoha lähedalt:
Okei, praegu kõik.
***
Edit (õhtul):
Nii, nüüd sai tantsimas ka käidud; ja tantsime ruulib! Alati ruulib!
Oh, need on niivõrd head stseenid, kus filmis "Zorba the greek" (1964) kreeklane Zorbas sirtakit tantsima hakkab, ja üldse need hetked, kus tantsitakse. Ma ütleks, et tantsus on maagiat. Alati!
Siia veel üks pilt, tehtud Hiiumaal:
'sirtaki on ice':)
(õigemini püüab sedamoodi välja näha, sest sirtakit ma kohe kindlasti tantsida ei oska!)
...tänane hommik oli nii vahva, tegime Gertrudiga king-size "ühepere" parkla!:
Kõik autod mahtusid ära, väga täpselt!:)***
Endiselt olen suures osas Lily Alleni lainel, see laul sobib praegu ülihästi:
Oh yes, I'm fine
Everything's just wonderful,
I'm having the time of my life...
:D
Nagu Tiina ütles, et kui küsida "kuidas läheb", siis tema vastus kõlas: "nagu ikka - vastavalt füüsikaseadustele: allamäge ikka kergemini".
***
...muuseas sain E juures mõned pildid fotokast mälupulgale transportida, sealt omakorda läpakasse; nt see on Hiiumaalt, Heltermaa sadamast:
Ja see on sealse kodukoha lähedalt:
Okei, praegu kõik.
***
Edit (õhtul):
Nii, nüüd sai tantsimas ka käidud; ja tantsime ruulib! Alati ruulib!
Oh, need on niivõrd head stseenid, kus filmis "Zorba the greek" (1964) kreeklane Zorbas sirtakit tantsima hakkab, ja üldse need hetked, kus tantsitakse. Ma ütleks, et tantsus on maagiat. Alati!
Siia veel üks pilt, tehtud Hiiumaal:
'sirtaki on ice':)
(õigemini püüab sedamoodi välja näha, sest sirtakit ma kohe kindlasti tantsida ei oska!)
Wednesday, January 27, 2010
üks nali.
Nii, ehk teate seda anekdooti optimistisit, pessimistist ja realistist?
Lugu kõlas umbkaudu nõnda: pessimist näeb üksnes pimedust; optimist näeb pimedust, kuid tunneli lõpus lähenevat valgust.
Ja realist on rongijuht, kes näeb kaht idiooti raudteel omavahel arutlemas.
Vaatasin youtube'ist intervjuud Slavoj Žižekiga "BBC HARDtalk" ja tema lisas sellele justkui veel ühe tasandi/variandi:
we see another light at the end of the tunnel
maybe another train is approaching us?
Raske öelda, mis see võiks olla, ehk samuti realistlik positsioon!?
***
Õff, kui külm väljas on!
ps: tegin muide Hiiumaal olles üsna mitmeid pilte, kuid et unustasin rõõmsalt kaabli sinna, samuti ka mälukaardi lugeja peale Win7 pealepanemist ei taha toimida, siis ei saa neid ka kusagile üles laadida:( Ehkki tahaks.
Ehk varsti saan, E-l peaks olema lauaarvutis kaardilugeja, mis tähendab seda, et saaksin läbi tolle arvuti pildid mälupulgale panna. Ehk. Kui hästi läheb.
***
Vaatasin siin taas üht videolõiku Žižekist, kus on muuhulgas juttu ka praegusest kriisist; jupp aega tagasi said EHI Tallinna saalis kokku M. Lotman, R. Raud ja J. Kaplinski ning nagu ma mäletan, on ka lisaks neile palju räägitud n-ö eetilisest kriisist. Žižek aga ütleb seal videos, et tegu pole mitte niivõrd eetilis-moraalse kriisiga, vaid süsteemi enese kriisiga (mis omakorda tingib eelmainitu). Ehkki... kokkuvõttes teeb see minu arvates sama välja. Kuid võib-olla tõesti ei tule probleemi-põhjust-tagajärge otsida mitte niivõrd n-ö vaimsetest väärtustest, vaid pigem kapitalistlikust süsteemist enesest.
Ma ei tea, kuivõrd loogiline-arusaadav jutt see siin oli. Aga kel huvi, saab ise tollele videole pilgu peale visata. Ehkki mulle see video iseenesest üldse ei meeldi: Žižek on kuidagi liiga poose-olukorda pandud vms.
Edit: ehk lisamõtted...
Juba jupp aega on räägitud sellest, millisest hetkes alates on meie planeedikese olukord n-ö taastumatu ja suuremad katastroofid vältimatud. Minu endine (ja tegelikult ka praegune) lemmik Alan Watts arvas selleks olevat aasta 1974 (kui ma nüüd ei eksi). Nüüd räägitakse muuhulgas aastast 2012. Jne jne.
Mina aga arvan, et planeet on sisuliselt määratud hukule sellest ajast, mil (mil iganes) inimesel 'arenes välja' (vms) n-ö abstraktne mõtlemine. Inimene 'loomult' on juba selline, et varem või hiljem hävitab ta planeedi, mis jääb talle paratamatult väikseks ja ühel või teisel viisil tee peale ette.
Räägitakse, et (eriti nt kristlaste poolt) maailm on nõnda fantastiline, et see on ime, et elu on nõnda arenenud nagu ta on, jne; mina arvan (ehkki see võib olla teatud mõttes vaid tagantjärele tarkus), et üldjoontes kujuneks inimkonna elu suht samasuguseks hukutavaks-segaseks-tragikoomiliseks seikluseks nagu see siiani on kujunenud. Ja et tegelikult pole siin midagi müstilist.
Teisalt aga: tehnika, kõik-kõik ümbrus muudab tohutult meie vastuvõtuvõimet, olemust, isiksust, rääkimata maailmavaadetest jne, siis... sellegipoolest arvan, et see inimesele omane 'põhituumik' jääb samaks; ja see on midagi võrdlemisi võimsat ja: egoistlikku. Selle nn tuumiku sisu peitub ilmselt nn abstraktses mõtlemises, või milleski sarnases, mis teeb ühtlasi ka kultuuri (kollektiivse mälu ja keele jne...) kui sellise võimalikuks.
Tegelikult: mõte, mida ma siin lisaks tahtsin väljendada on see, et ma ei usu, et ükski ühiskondlik kord toimiks; et leiduks püsivat süsteemi, mis suudaks inimkonda ilma kriiside-probleemideta ohjeldada, ja et teatud mõttes osutuvad kõik süsteemid varem või hiljem läbikukkunuteks. Oskus on lihtsalt valida kõige vähem ebaõnnestunum.
(järeldus: mida suuremad illusioonid, seda suurem sellele järgnev kriis!? (nt kommunism jne))
Inimene on piisavalt irratsionaalne olend, et jääb mulje, justkui inimesed ise tüdineksid ühel hetkel ka kõige 'täiuslikumast' süsteemist (kui selline asi võimalik on) ja looksid sellele vastukaaluks hoopis midagi muud, mis selle täiuslikkuse taaskord teise äärmusesse kihutab. Ja kui üks süsteem hakkab lagunema, on selle tulemuseks kriis. Ja selles mõttes pole ma üldse optimistlik ja julgen arvata, et üleüldise kaoseni pole just palju aega jäänud...
aga kes teab. See on mingis mõttes pigem intuitiivne tunnetus, mida oskaksin küll vajadusel põhjalikumalt lahti seletada, kuid samas niivõrd lai üldistus, et kahtlemata pole ma selleks võimeline ja kes teab, ehk läheb üldse (loodetavasti) teistpidi või suisa mõnd kolmandat pidi, mida keegi isegi aimata ei oska...:)
See on muuseas põhjus, miks mind hakkas huvitama... ma ei teagi, kuidas seda nimetada - poliitikafilosoofia? See, millega Žižek viimasel ajal tegeleb. Sest eks suures plaanis ja ühiskondlikul tasandil ole ju nähtaval ka üksikinimese sügavam olemus.
ps: siinkohal soovitan pilgu peale visata Alan Wattsi videole A Conversation with Myself. Mulle mõjus see küllaltki 'valgustavalt' kui seda kunagi esimest korda nägin ja siiani ei kahtle neis mõtetes, mille Watts lihtsalt, kuid oskuslikult lagedale toob:)
Lugu kõlas umbkaudu nõnda: pessimist näeb üksnes pimedust; optimist näeb pimedust, kuid tunneli lõpus lähenevat valgust.
Ja realist on rongijuht, kes näeb kaht idiooti raudteel omavahel arutlemas.
Vaatasin youtube'ist intervjuud Slavoj Žižekiga "BBC HARDtalk" ja tema lisas sellele justkui veel ühe tasandi/variandi:
we see another light at the end of the tunnel
maybe another train is approaching us?
Raske öelda, mis see võiks olla, ehk samuti realistlik positsioon!?
***
Õff, kui külm väljas on!
ps: tegin muide Hiiumaal olles üsna mitmeid pilte, kuid et unustasin rõõmsalt kaabli sinna, samuti ka mälukaardi lugeja peale Win7 pealepanemist ei taha toimida, siis ei saa neid ka kusagile üles laadida:( Ehkki tahaks.
Ehk varsti saan, E-l peaks olema lauaarvutis kaardilugeja, mis tähendab seda, et saaksin läbi tolle arvuti pildid mälupulgale panna. Ehk. Kui hästi läheb.
***
Vaatasin siin taas üht videolõiku Žižekist, kus on muuhulgas juttu ka praegusest kriisist; jupp aega tagasi said EHI Tallinna saalis kokku M. Lotman, R. Raud ja J. Kaplinski ning nagu ma mäletan, on ka lisaks neile palju räägitud n-ö eetilisest kriisist. Žižek aga ütleb seal videos, et tegu pole mitte niivõrd eetilis-moraalse kriisiga, vaid süsteemi enese kriisiga (mis omakorda tingib eelmainitu). Ehkki... kokkuvõttes teeb see minu arvates sama välja. Kuid võib-olla tõesti ei tule probleemi-põhjust-tagajärge otsida mitte niivõrd n-ö vaimsetest väärtustest, vaid pigem kapitalistlikust süsteemist enesest.
Ma ei tea, kuivõrd loogiline-arusaadav jutt see siin oli. Aga kel huvi, saab ise tollele videole pilgu peale visata. Ehkki mulle see video iseenesest üldse ei meeldi: Žižek on kuidagi liiga poose-olukorda pandud vms.
Edit: ehk lisamõtted...
Juba jupp aega on räägitud sellest, millisest hetkes alates on meie planeedikese olukord n-ö taastumatu ja suuremad katastroofid vältimatud. Minu endine (ja tegelikult ka praegune) lemmik Alan Watts arvas selleks olevat aasta 1974 (kui ma nüüd ei eksi). Nüüd räägitakse muuhulgas aastast 2012. Jne jne.
Mina aga arvan, et planeet on sisuliselt määratud hukule sellest ajast, mil (mil iganes) inimesel 'arenes välja' (vms) n-ö abstraktne mõtlemine. Inimene 'loomult' on juba selline, et varem või hiljem hävitab ta planeedi, mis jääb talle paratamatult väikseks ja ühel või teisel viisil tee peale ette.
Räägitakse, et (eriti nt kristlaste poolt) maailm on nõnda fantastiline, et see on ime, et elu on nõnda arenenud nagu ta on, jne; mina arvan (ehkki see võib olla teatud mõttes vaid tagantjärele tarkus), et üldjoontes kujuneks inimkonna elu suht samasuguseks hukutavaks-segaseks-tragikoomiliseks seikluseks nagu see siiani on kujunenud. Ja et tegelikult pole siin midagi müstilist.
Teisalt aga: tehnika, kõik-kõik ümbrus muudab tohutult meie vastuvõtuvõimet, olemust, isiksust, rääkimata maailmavaadetest jne, siis... sellegipoolest arvan, et see inimesele omane 'põhituumik' jääb samaks; ja see on midagi võrdlemisi võimsat ja: egoistlikku. Selle nn tuumiku sisu peitub ilmselt nn abstraktses mõtlemises, või milleski sarnases, mis teeb ühtlasi ka kultuuri (kollektiivse mälu ja keele jne...) kui sellise võimalikuks.
Tegelikult: mõte, mida ma siin lisaks tahtsin väljendada on see, et ma ei usu, et ükski ühiskondlik kord toimiks; et leiduks püsivat süsteemi, mis suudaks inimkonda ilma kriiside-probleemideta ohjeldada, ja et teatud mõttes osutuvad kõik süsteemid varem või hiljem läbikukkunuteks. Oskus on lihtsalt valida kõige vähem ebaõnnestunum.
(järeldus: mida suuremad illusioonid, seda suurem sellele järgnev kriis!? (nt kommunism jne))
Inimene on piisavalt irratsionaalne olend, et jääb mulje, justkui inimesed ise tüdineksid ühel hetkel ka kõige 'täiuslikumast' süsteemist (kui selline asi võimalik on) ja looksid sellele vastukaaluks hoopis midagi muud, mis selle täiuslikkuse taaskord teise äärmusesse kihutab. Ja kui üks süsteem hakkab lagunema, on selle tulemuseks kriis. Ja selles mõttes pole ma üldse optimistlik ja julgen arvata, et üleüldise kaoseni pole just palju aega jäänud...
aga kes teab. See on mingis mõttes pigem intuitiivne tunnetus, mida oskaksin küll vajadusel põhjalikumalt lahti seletada, kuid samas niivõrd lai üldistus, et kahtlemata pole ma selleks võimeline ja kes teab, ehk läheb üldse (loodetavasti) teistpidi või suisa mõnd kolmandat pidi, mida keegi isegi aimata ei oska...:)
See on muuseas põhjus, miks mind hakkas huvitama... ma ei teagi, kuidas seda nimetada - poliitikafilosoofia? See, millega Žižek viimasel ajal tegeleb. Sest eks suures plaanis ja ühiskondlikul tasandil ole ju nähtaval ka üksikinimese sügavam olemus.
ps: siinkohal soovitan pilgu peale visata Alan Wattsi videole A Conversation with Myself. Mulle mõjus see küllaltki 'valgustavalt' kui seda kunagi esimest korda nägin ja siiani ei kahtle neis mõtetes, mille Watts lihtsalt, kuid oskuslikult lagedale toob:)
Sunday, January 24, 2010
üks teekond.
Teekond võtab jalad valusaks. Veel natuke. Veel mõned sammud! Õhk muutub hõredaks, hingamine seguneb õhuahmimisega. Pilved on kõikjal, kohe-kohe oled pilvede sees, samas kaovad nad kohe ära kui pilgu tõstad ja enda ette vaatad. Kivid praksuvad jalge all. Mõned kukuvad tuldud teed tagasi põhjatusse ja näitavad Sinu raskust, Sinu jõudu, ja jõuetust, kui peaksid taas kukkuma ja alla vajuma... - kuid tead: see oleks liig kõrge hind! See hoiab Sind teel. Näitab Sulle teed, mis asub eespool, mitte tagapool...
Süda tuksub. - näitab rütmi, millel astud. Näitab teed. Mida katkendlikumaks ta muutub, seda enam aimad lõppu; või algust. Uue algust. Mäetippu.
[...]
...kuid tippu jõudes - nähes enese taha maha jäänud mindud teed, samme, kive, raskust ja vaeva - lased raskusel langeda õlult ja vaeval kaduda. Hingamine taastub. Korraga tabad end ilmselgelt mõttelt: milleks, milleks, pagana pihta, milleks see mägi!? On's alati vaja säärast mõõdupuud?
Sa ei oska sellele küsimusele vastata. Mõte tõrgub. Tunne astus justkui teraviku otsa. Jääb üksnes sõnatu pilk...
[...]
Pilved koonduvad Su ümber. Tulevad, ja lähevad siis jälle. Hingamine muutub vastavalt õhuhoovustega. Pilk avardub ja pimeneb, päike pimestab ja valgustab ja... kaob siis sootuks. Öö võtab ka mäe, ka pilved, võtab kõik enda alla. Mattub. Kõik mattub, et hommikul ärgata taas. Soovid, et tähed oleksid lähemal. Mõned punased, mõned sinised. Milline ilu!
Kui kaua, kui kaua veel, pead Sa nautima oma võitu, et see viimaks Sinu omaks saaks?
Oh, millal võtab ta Sind endale, tunnistab end Sinuks; tunnistab end Sinu koduna? Ajad end sirgu, ohkad, lööd jalaga mõned kivid enda eest tagasi kuristikku, kus asusid kunagi ka Sina. Vaikus. Endiselt vaikus.
Meenuvad kimbatused, kus oled ka varem viibinud. Pealtnäha lahendamatud olukorrad, millele on siiski lahendus leidunud. Ja sellistel hetkedel hakkad iseendaga katsetama. Taipad, et oled olnud liig kaua magamata. Unine; kannatad, kuni uni Su murrab ja jalust niidab. Lööd end kusagile ära. Pimedus. Rohkem ei mäleta, peale selle, et nägid unes, kuidas mäest alla kukkusid, kuidas haarasid kivide järele, mis koos Sinuga ühes suunas vihisesid, kuniks märkasid, et mõned kivid mitte ei lange, vaid lendavad üles. Haarasid nende järele, karjusid neile järele... ja siis: ärkasid!
Süda tuksus. Ja hakkas seejärel maha rahunema. "Mu jumal!", kordasid kusagilt kuuldud sõnu, ehkki tead, et jumalasse Sa ei usu.
Taevas on endiselt tähine. Õhk jahe. Äkitselt hakkad naerma. Naer kajab. Kajab kaugele. Hetkeks tundub, et keegi justkui naerab vastu, kuid see naer on liialt sarnane Sinu omale, et kuuluda kellelegi teisele.
Vaatad alla. "Siin ma nüüd olen," tabad end mõtlemas "maailma tipus". Aga kellele kuulub see maailm? Kellele kuulun mina? Kellele kuulud Sina? Kui seda teaks, oleks kõik hästi...
seepärast hakkad laskuma alla, ja mõtled: tõustes mäkke, oleks pidanud ehk alustama teisiti. Veidi teise nurga alt. Veel on aega, et rännak taaskord läbi teha... veel on aega. Veel on aega, et...
[...]
Jalad kandsid Sind kergemini kui varem, kuid hinges pitsitas tunne, et see ei saa olla õige; et tagasi minna pole kunagi õige. Kuid kui edasi pole ka minna, mida siis veel tegema peab? Sest kusagile minema ju ometi peab. See on lausa sundus. Paigal inimene ei püsi. Kunagi ei püsi ta paigal, seniks kuni süda tuksub, - alati on kusagile minna. Kusagile...
"Kusagile," naerad, ja jooksed alla... tormad. Tormad.
Hetkeks kujutled end kõrvalt nägevat - üht inimest mööda mäejalamit alla tormamas - mille peale tuleb veelgi suurem naer peale...; see naer on vabastav. Võib-olla peaksidki rohkem naerma? Pidavat ju naer kasulik olema...
Milline narr! Milline narr naerab enda üle! Ilmselt kuningas, kel polnud võimalust endale palgata õukonnanarri, kes ütleks talle seda, mida tegema peab, kes ainsana julgeks olla aus...
...oh, on's ju varemgi olnud, et
maailm kannatab meil mitut santi
kaht lurjust ja
üht moosekanti;
- eeslit, kes jookseb kahe heinakuhja vahet,
ja ütleb, et tänu neile, lurjustele,
ei suuda ta kunagi otsustada. Ta naerab.
Naerab nagu eesel. Nagu kuningas, kes tõesti arvab
et ta ongi kuningas. Nagu hullumeelne, kes peab end
kuningaks. Nagu kuningas, kes peab end hullumeelseks.
Milleks peab keegi olema, et olla olemas?
[spontaanselt kirjutatud jutuke; ärge võtke seda tõsiselt, sest mulle meeldib kirjutada igasuguseid asju; seekord midagi "mõistujutu" laadset, kui seda nõnda nimetada. ja ärge otsige siit (ühtset) sisu, sest alati ei pruugi seda olla, teinekord on lihtsalt... sõnad]
Süda tuksub. - näitab rütmi, millel astud. Näitab teed. Mida katkendlikumaks ta muutub, seda enam aimad lõppu; või algust. Uue algust. Mäetippu.
[...]
...kuid tippu jõudes - nähes enese taha maha jäänud mindud teed, samme, kive, raskust ja vaeva - lased raskusel langeda õlult ja vaeval kaduda. Hingamine taastub. Korraga tabad end ilmselgelt mõttelt: milleks, milleks, pagana pihta, milleks see mägi!? On's alati vaja säärast mõõdupuud?
Sa ei oska sellele küsimusele vastata. Mõte tõrgub. Tunne astus justkui teraviku otsa. Jääb üksnes sõnatu pilk...
[...]
Pilved koonduvad Su ümber. Tulevad, ja lähevad siis jälle. Hingamine muutub vastavalt õhuhoovustega. Pilk avardub ja pimeneb, päike pimestab ja valgustab ja... kaob siis sootuks. Öö võtab ka mäe, ka pilved, võtab kõik enda alla. Mattub. Kõik mattub, et hommikul ärgata taas. Soovid, et tähed oleksid lähemal. Mõned punased, mõned sinised. Milline ilu!
Kui kaua, kui kaua veel, pead Sa nautima oma võitu, et see viimaks Sinu omaks saaks?
Oh, millal võtab ta Sind endale, tunnistab end Sinuks; tunnistab end Sinu koduna? Ajad end sirgu, ohkad, lööd jalaga mõned kivid enda eest tagasi kuristikku, kus asusid kunagi ka Sina. Vaikus. Endiselt vaikus.
Meenuvad kimbatused, kus oled ka varem viibinud. Pealtnäha lahendamatud olukorrad, millele on siiski lahendus leidunud. Ja sellistel hetkedel hakkad iseendaga katsetama. Taipad, et oled olnud liig kaua magamata. Unine; kannatad, kuni uni Su murrab ja jalust niidab. Lööd end kusagile ära. Pimedus. Rohkem ei mäleta, peale selle, et nägid unes, kuidas mäest alla kukkusid, kuidas haarasid kivide järele, mis koos Sinuga ühes suunas vihisesid, kuniks märkasid, et mõned kivid mitte ei lange, vaid lendavad üles. Haarasid nende järele, karjusid neile järele... ja siis: ärkasid!
Süda tuksus. Ja hakkas seejärel maha rahunema. "Mu jumal!", kordasid kusagilt kuuldud sõnu, ehkki tead, et jumalasse Sa ei usu.
Taevas on endiselt tähine. Õhk jahe. Äkitselt hakkad naerma. Naer kajab. Kajab kaugele. Hetkeks tundub, et keegi justkui naerab vastu, kuid see naer on liialt sarnane Sinu omale, et kuuluda kellelegi teisele.
Vaatad alla. "Siin ma nüüd olen," tabad end mõtlemas "maailma tipus". Aga kellele kuulub see maailm? Kellele kuulun mina? Kellele kuulud Sina? Kui seda teaks, oleks kõik hästi...
seepärast hakkad laskuma alla, ja mõtled: tõustes mäkke, oleks pidanud ehk alustama teisiti. Veidi teise nurga alt. Veel on aega, et rännak taaskord läbi teha... veel on aega. Veel on aega, et...
[...]
Jalad kandsid Sind kergemini kui varem, kuid hinges pitsitas tunne, et see ei saa olla õige; et tagasi minna pole kunagi õige. Kuid kui edasi pole ka minna, mida siis veel tegema peab? Sest kusagile minema ju ometi peab. See on lausa sundus. Paigal inimene ei püsi. Kunagi ei püsi ta paigal, seniks kuni süda tuksub, - alati on kusagile minna. Kusagile...
"Kusagile," naerad, ja jooksed alla... tormad. Tormad.
Hetkeks kujutled end kõrvalt nägevat - üht inimest mööda mäejalamit alla tormamas - mille peale tuleb veelgi suurem naer peale...; see naer on vabastav. Võib-olla peaksidki rohkem naerma? Pidavat ju naer kasulik olema...
Milline narr! Milline narr naerab enda üle! Ilmselt kuningas, kel polnud võimalust endale palgata õukonnanarri, kes ütleks talle seda, mida tegema peab, kes ainsana julgeks olla aus...
...oh, on's ju varemgi olnud, et
maailm kannatab meil mitut santi
kaht lurjust ja
üht moosekanti;
- eeslit, kes jookseb kahe heinakuhja vahet,
ja ütleb, et tänu neile, lurjustele,
ei suuda ta kunagi otsustada. Ta naerab.
Naerab nagu eesel. Nagu kuningas, kes tõesti arvab
et ta ongi kuningas. Nagu hullumeelne, kes peab end
kuningaks. Nagu kuningas, kes peab end hullumeelseks.
Milleks peab keegi olema, et olla olemas?
[spontaanselt kirjutatud jutuke; ärge võtke seda tõsiselt, sest mulle meeldib kirjutada igasuguseid asju; seekord midagi "mõistujutu" laadset, kui seda nõnda nimetada. ja ärge otsige siit (ühtset) sisu, sest alati ei pruugi seda olla, teinekord on lihtsalt... sõnad]
Medium is the Message...
Olen viimasel ajal natuke Marshall McLuhani lainel. Sõitsin eile Hiiumaale ja u 2,5 tunni pikkusel praamisõidul oli hea üht tema kirjutatud raamatut lugeda. Lõpuks jõudsin kohale.
Hommikul selgus, et arvuti Win7 op-süsteem oli otsustanud streikima hakata ja seega läks käiku üks vanem arvuti, millel on samuti omad probleemid, mistõttu istun praegu rõõmsalt Win98 peal, millel isegi tavapärane MSN Messenger ei taha töötada, vaid peab leppima WebMessengeriga. Klaviatuur suht ebamugav ja kõik justkui aegluubis. Jne.
See tõi mind tagasi selle lause "medium is the message" juurde ja just webmessengeris Piretiga paar sõna vahetades tundsin jällegi selle lause kehtivust: meedium ON sõnum, või vähemalt suur osa sõnumist*. Seda on raske sõnades väljendada, kuid kõik väljendatu oli minu jaoks kuidagimoodi "teise tähendusega", justkui suhtleks läbi mingitlaadi võre, mida tavapäraselt näha ei ole. Võib-olla sama moodi nagu tavapärane MSN on võre võrreldes silmast-silma n-ö reaalse suhtlusega. Seekord oli võreks see harjumatu ebamugavus (harjumatu klaviatuur jne), mis oli justkui mürana n-ö vahetu suhtluse vahel.
Iseenesest polnud see otseselt häiriv, ei olnud nii ebamugav kui siit jutust järeldada võiks, kuid ometi oli nõnda, et sõnad, mis ekraanile ilmusid, olid justkui "teise tähendusega". Vähemalt paistsid nad nõnda, ehkki ma tean, et nad polnud seda. Sest Tema jaoks oli ikka kõik sama. Minupoolne võre, meedium, muutis nad minu enda jaoks natuke teistsuguseks...
Okei, see oli segane tekst. Aga kui võrrelda nt n-ö meediumit n-ö tavakirja (tigukirja), MSNi, telefoni, "sõnumeerimise", silmast-silma suhtluse vms vahel, ja kui nüüd tuua näite 12 aasta taguse lauaarvuti ja tänapäeva Win7 mugava op-süsteemiga, siis see n-ö meedium, kuidas sõnum ühest punktist teise liigub, määrab ometi, ühel või teisel viisil, selle sõnumi iseloomu...
I'm sure you'll understand. Ja ehkki säärased olukorrad on mõnevõrra kentsakad, on neid teinekord tore läbi elada; "läbi elada" on palju öeldud; - vähemalt mõelda neile. Märgata neid.
(paneks siia McLuhani lingi videost "McLuhan on youtube!?" (või mis selle nimi ka oli), kus ta justkui ettenägevalt viitas youtube'ile, kuid ei saa seda teha, sest isegi flash siin arvutis ei tööta, rääkimata sellest, et isegi youtube'i videod jääksid aeglasteks (nt kui tahtsin Live Messengeri peale panna, tuli teade, et "vana op-süsteem" vms)...
nagu viibiks teises ajas. Nii jabur kui see ka ei tundu. Kuid omamoodi vahva.)
* muuseas McLuhan ei mõtle üksnes seda ilmselget tõsiasja, et vorm mõjutab sisu, vaid et vorm võib ka määrata sisu! Aga seda ei oska ma ka ise praegu täpselt lahti seletada, endalgi veel raamat pooleli. Intuitiivselt justkui tajun, kuidas asjad on, oskamata neid sõnadesse panna...
Hommikul selgus, et arvuti Win7 op-süsteem oli otsustanud streikima hakata ja seega läks käiku üks vanem arvuti, millel on samuti omad probleemid, mistõttu istun praegu rõõmsalt Win98 peal, millel isegi tavapärane MSN Messenger ei taha töötada, vaid peab leppima WebMessengeriga. Klaviatuur suht ebamugav ja kõik justkui aegluubis. Jne.
See tõi mind tagasi selle lause "medium is the message" juurde ja just webmessengeris Piretiga paar sõna vahetades tundsin jällegi selle lause kehtivust: meedium ON sõnum, või vähemalt suur osa sõnumist*. Seda on raske sõnades väljendada, kuid kõik väljendatu oli minu jaoks kuidagimoodi "teise tähendusega", justkui suhtleks läbi mingitlaadi võre, mida tavapäraselt näha ei ole. Võib-olla sama moodi nagu tavapärane MSN on võre võrreldes silmast-silma n-ö reaalse suhtlusega. Seekord oli võreks see harjumatu ebamugavus (harjumatu klaviatuur jne), mis oli justkui mürana n-ö vahetu suhtluse vahel.
Iseenesest polnud see otseselt häiriv, ei olnud nii ebamugav kui siit jutust järeldada võiks, kuid ometi oli nõnda, et sõnad, mis ekraanile ilmusid, olid justkui "teise tähendusega". Vähemalt paistsid nad nõnda, ehkki ma tean, et nad polnud seda. Sest Tema jaoks oli ikka kõik sama. Minupoolne võre, meedium, muutis nad minu enda jaoks natuke teistsuguseks...
Okei, see oli segane tekst. Aga kui võrrelda nt n-ö meediumit n-ö tavakirja (tigukirja), MSNi, telefoni, "sõnumeerimise", silmast-silma suhtluse vms vahel, ja kui nüüd tuua näite 12 aasta taguse lauaarvuti ja tänapäeva Win7 mugava op-süsteemiga, siis see n-ö meedium, kuidas sõnum ühest punktist teise liigub, määrab ometi, ühel või teisel viisil, selle sõnumi iseloomu...
I'm sure you'll understand. Ja ehkki säärased olukorrad on mõnevõrra kentsakad, on neid teinekord tore läbi elada; "läbi elada" on palju öeldud; - vähemalt mõelda neile. Märgata neid.
(paneks siia McLuhani lingi videost "McLuhan on youtube!?" (või mis selle nimi ka oli), kus ta justkui ettenägevalt viitas youtube'ile, kuid ei saa seda teha, sest isegi flash siin arvutis ei tööta, rääkimata sellest, et isegi youtube'i videod jääksid aeglasteks (nt kui tahtsin Live Messengeri peale panna, tuli teade, et "vana op-süsteem" vms)...
nagu viibiks teises ajas. Nii jabur kui see ka ei tundu. Kuid omamoodi vahva.)
* muuseas McLuhan ei mõtle üksnes seda ilmselget tõsiasja, et vorm mõjutab sisu, vaid et vorm võib ka määrata sisu! Aga seda ei oska ma ka ise praegu täpselt lahti seletada, endalgi veel raamat pooleli. Intuitiivselt justkui tajun, kuidas asjad on, oskamata neid sõnadesse panna...
Friday, January 22, 2010
Lily Allen (ja paar sõna reklaamist)
...niisiis mõtlesin, et kirjutaks Lily Allenist ja sellest, miks mulle tema muusika ühtäkki meeldima hakkas. Esiteks muusika enese pärast, teisalt aga olen avastanud sõnumi, mis selle muusikaga imeliselt kaasas käib ja minu arvates üsnagi ainulaadselt kõlab.
Esiteks laul, mis oli ka ühes eelmises postituses:
Fuck you (very much)!
(okei, meenub Jim Carrey ütlus "Spank you very much!", aga see selleks:p)
Tegelikult ei teagi kas seda on siin väga lahti mõtestada; kes vähegi laulu sõnu kuulab, saab vast isegi aru. Juba esimesed read viitavad sellele...:
Look inside, look inside, your tiny mind... jne.
Lugu, kus lauljanna nimetab toda 'pikaltsaadetavat' muuhulgas "poolearuliseks" (sobiks hästi tiny mind vasteks, kas pole!?), rassistiks, kurjuse kehastuseks jne, viidates ühtlasi, et too tegelane on pärit mingisugusest grupist/jõugust (crew), kus ollakse sarnaselt meelestatud; et pikaltsaadetav on n-ö keskaegse mõtteviisiga jne. Eks sõnu saab huvikorral igaüks ise otsida.
Kuid minu jaoks iseloomustab see kirjeldus enam-vähem tüüpilist "bully-bmw-rullnokka" (okei, ma ei osanud paremat terminit leiutada; kusjuures elan suht ühe hamburgeriputka läheduses ja seoses filmiga "Tulnukas" vähemalt bmw, burksid, dressid ja hilisõhtune tümps on midagi, mis peab ka n-ö reaalses elus paika; ehkki üldiselt on nad üsna sõbraliku mulje jätnud; kuid kindlasti on ka teistsuguseid...), kel on oluline kuuluda kusagile jõuku, näha 'lahe' välja, pidada igasugust nahaalsust 'lahedaks' jne. Ühesõnaga: eristumine (st vastandumine) eristumise enese pärast, mille liikumapanevaks jõuks on n-ö toores jõud, millel ei ole ei mõistuse ega sisukusega midagi pistmist (sääraseks ilminguks pidas Žižek muide justnimelt rassismi, mis põhineb iseenda n-ö madalamate tungide väljaelamisel ("Id-Evil") ja millel pole muud sisu kui vastandumine vastandumise enese pärast: st see, kellele vastandutakse, on vastandaja enese loodud, lihtsalt et oleks keegigi, kellele vastanduda;
säärane suhtumine aga näitab inimese enda vaimset impotentsust: sest vägivald lööb lõkkele üksnes siis kui inimene ei oska end muud moodi kaitsta ega õigustada (rääkimata veel nõrgemate kiusamisest)).
Niisiis, mis Lily Alleni laulu juures kõige rohkem meeldib, ongi ilmselt tõenäoliselt see kõige-kõige valusam viis tollele "lahedale" tüübile lähenemiseks: lauldes lõbusalt-rõõmsalt säärast viisi: "F**k you..."
Ilmselt pole sedalaadi 'machole' midagi alandavamat kui tüdruk, kellele püütakse meeldida (ja noile on kahtlemata väärt kõigi (ilusate) tüdrukute imetlus), nõnda vastu naerab ja tõe (nimetagem seda sedapuhku nõnda) otse näkku välja ütleb.
(meenub varemmainitud film Scarlet Street, kus naine petetud mehe äpususe välja naeris ja mille tõttu too mees aru kaotas; seda lõbusalt lauldes oleks kahtlemata olnud mehele veelgi traagilisem: eks iseloomusta ju laul (ja ennekõike koos naeruga!) laulja/naerja teatud turvalist distantseeritust sellest, millest/kellest lauldakse või kelle üle naerdakse)
Okei, järgmine laul:
The Fear
Esiteks arvan, et sel laulul on küllalt hää video. Ja sõnad, nt:
And I am a weapon of massive consumption
and it's not my fault, it's how I'm program to function
I'll look at the sun and I'll look in the mirror
I'm on the right track, yeah, I'm on to a winner
Sõnad liigagi head. Tegu tüdrukuga, kelle eesmärgiks on raha, kuulsus, kiired autod jne, kuid mille keskel ei saa ta ühel hetkel enam isegi aru, tegu on tõelisuse või fantaasiaga. Või mis üldse on tõelisus? Sest eks soovil "raha raha pärast, ilu ilu pärast" jne on oma hind: pakuks, et justkui kest ilma sisuta. Mis selle laulu juures meeldib ongi ühelt poolt sõnad, teiselt poolt hääletoon, millega need öeldud on. Hirm (The Fear), mis on alla surutud, mis on pealkirjana kõikehõlmav, kuid mille asemel on "fu**ing fantastic" naeratus.
- kõik see kokku teebki minu arvates tolle laulu üheks fantastiliseks tervikpildiks:)
Kolmas laul oleks Who'd have known, kuid seda, mis selle laulu mulle meeldivaks teeb, on keeruline sõnades edasi anda. Ennekõike justkui see meeleolu ise: it's five o'clock in the morning... jne; selline meeldivalt unenäoline, justkui kusagil teispool reaalsust, hetkes, suurtes pisiasjades, mis on siiski teinekord suuremad ja olulisemad kui kõik muu... - seetõttu see laul mulle meeldibki:)
Tõesti (nagu Piretki selle kohta esimese asjana ütles), tundub, et Lily Alleni puhul tavatult nunnu, aga siiski nunnu, ja mõttega!:)
Ja teised laulud ka, millesse ma veel väga süveneda pole jõudnud. Samas kohe kindlasti ei kuula ma neid laule "sõrmega järge ajades", kuulan neid ennekõike lihtsalt: teinekord üldse sõnadele mõtlemata, teinekord sõnu kuulates, enamasti siiski mõlemat korraga kui olen juba jõudnud lauluga harjuda. Niisiis ei tasu siit järeldada, et ma peaksin muusika puhul esmaoluliseks sõnumit, seda kindlasti mitte! Teinekord naudin ka n-ö täiesti mõttetuid laule (a la Niki "See suveöö", mis mulle lauluna vägagi meelejärele on, ehkki ma ei ütleks, et see nüüd päris mõttetute laulude hulka kuuluks; kõik laulud ei peagi olema "eriti diibi sisuga", teinekord on teatav lihtsus palju rohkem väärt (nagu Karina blogist võiks järeldada: mõned Kareva luuletused, mis on niivõrd lihtsad, et samavõrd geniaalsed ja ilusad, et liigutavad hinge...).
Kusjuures enamus laulude kohta ei oskakski kohe midagi väga öelda, aga Lily Allen hakkas mulle just sellega silma, et seal peitus minu jaoks midagi, mida ma pole veel nõnda puhtalt (ja minu arvates ka geniaalselt) kohanud!
Reklaamist.
...lõpetuseks üks pisike tähelepanek. Nimelt hot.ee-sse logides vilkus vastu säärane reklaam:
Üha enam mulle tundub, et mida "ebaeetilisem" on ettevõte ja mida vähem on tal argumente enese õigustamiseks, seda enam hakatakse väitma vastupidist sellele, millega tegelikult tegeletakse: sest mis see raha laenamine muud on kui raha müümine! (muuseas seda ütles ükskord ka Mihhail Lotman, et raha laenamine on raha eest raha ostmine).
Okei, ja teine on sisuliselt samas kategooriast silma jäänud ja ka varem ühes postituses mainitud kasiino hüüdlause:
"avatud ainult võitjatele"
- see on siililegi selge, et: kasiino on avatud ainult kaotajatele; nagu ka loterii. Ainult võitjatele kasiino ei toimiks. Mida rohkem on kaotajaid ja mida vähem võitjaid, seda kasulikum ettevõttele.
Lihtsalt. Need kaks reklaami oleksid justkui kusagilt stereotüüp-kataloogist võetud; nende 'keel' räägib iseenese eest. Raha loeb. Muul pole tähtsust. Ammugi mitte inimestel. Aga näete, kindlasti leidub neid, kes seda 'usuvad', ja kellele säärane asi mõjub (isegi kui ei mõjuks, oleks ju tulemus ikka enam-vähem sama!?)... rääkimata... tollest Viru Keskuse "sale-slave" reklaamist, mis on juba täiesti omaette teema:P
Nii, praegu kõik. Aitäh tähelepanu eest! Ma nüüd tudule, homme kõigi eelduste kohaselt mõneks päevaks Hiiumaale...
Järgmise päeva lisa:
Rääkisime sellest kunagi Eevaga, eile jälle, ja tema omakorda vahepeal hr S-iga. Ma ei tea, minu meelest on see reklaam parasjagu müstika, liiga sürr, et olla tõsi.
...minu arvates on siin seos kasiino-sms-laenu reklaamidega, mis üsnagi jõhkralt väljendavad oma 'monopoolsust', öeldes otse välja tõe ja teades, et nad sellega midagi ei kaota. Kas pole mitte sama Viru Keskuse puhul? - ma tean küll, et olen "ostuori" (et ma kasiinoga ei võida, ja raha laenates seda raha tegelikult ostan), AGA sellegipoolest käitun ma nõnda; veelgi enam annab sellele õigustust justkui allumine, mida ühiskond ja antud ettevõtted minus tekitavad: muidu ma nii ei käituks, kuid kuna kõik teised ka nõnda teevad, pole ma neist parem ega halvem, mis omakorda tagab ka minu käitumisele õigustuse. Ma ei võida loteriiga, keegi tegelikult ei võida, aga sellegipoolest võib seda mängida (kasiinoga on asi teatavasti muidugi hullem); justkui sisaldades endas õhkõrna, kuid seda suuremat mõju omandavat võimalust, et teoreetiliselt on mul võimalus "neile ära teha", juhul kui peaksin võitma!
Igat sorti "ostuteraapia" puhul on ju muidugi ka see 'nartsissistlik efekt', kus inimene saab näidata oma 'võimeid' pangakaarti letti lüües!
Okei, tsiteerin siia ka veel Marshall McLuhanit, keda juhuslikult taas lugema sattusin:
Archimedes once said, "Give me a place to stand and I will move the world." Today he would have pointed to our electric media and said, "I will stand on your eyes, your ears, your nerves, and your brain, and the world will move in any tempo or pattern I choose." We have leased these "places to stand" to private corporations.
(McLuhan, Understanding Media, peatükk Challenge and Collapse: The Nemesis of Creativity, lk 75; teos ise teatavasti kirjutatud 1964, prohvetlik, indeed!)
Ja kas selle kõigega ei lähe mitte imeliselt kokku Lily Alleni laul "The Fear"!?
And I am a weapon of massive consumption
and it's not my fault, it's how I'm program to function
I'll look at the sun and I'll look in the mirror
I'm on the right track, yeah, I'm on to a winner
Nii, laen pleieri Lily Allenit täis ja hakkan end Hiiumaa kanti sättima...
Esiteks laul, mis oli ka ühes eelmises postituses:
Fuck you (very much)!
(okei, meenub Jim Carrey ütlus "Spank you very much!", aga see selleks:p)
Tegelikult ei teagi kas seda on siin väga lahti mõtestada; kes vähegi laulu sõnu kuulab, saab vast isegi aru. Juba esimesed read viitavad sellele...:
Look inside, look inside, your tiny mind... jne.
Lugu, kus lauljanna nimetab toda 'pikaltsaadetavat' muuhulgas "poolearuliseks" (sobiks hästi tiny mind vasteks, kas pole!?), rassistiks, kurjuse kehastuseks jne, viidates ühtlasi, et too tegelane on pärit mingisugusest grupist/jõugust (crew), kus ollakse sarnaselt meelestatud; et pikaltsaadetav on n-ö keskaegse mõtteviisiga jne. Eks sõnu saab huvikorral igaüks ise otsida.
Kuid minu jaoks iseloomustab see kirjeldus enam-vähem tüüpilist "bully-bmw-rullnokka" (okei, ma ei osanud paremat terminit leiutada; kusjuures elan suht ühe hamburgeriputka läheduses ja seoses filmiga "Tulnukas" vähemalt bmw, burksid, dressid ja hilisõhtune tümps on midagi, mis peab ka n-ö reaalses elus paika; ehkki üldiselt on nad üsna sõbraliku mulje jätnud; kuid kindlasti on ka teistsuguseid...), kel on oluline kuuluda kusagile jõuku, näha 'lahe' välja, pidada igasugust nahaalsust 'lahedaks' jne. Ühesõnaga: eristumine (st vastandumine) eristumise enese pärast, mille liikumapanevaks jõuks on n-ö toores jõud, millel ei ole ei mõistuse ega sisukusega midagi pistmist (sääraseks ilminguks pidas Žižek muide justnimelt rassismi, mis põhineb iseenda n-ö madalamate tungide väljaelamisel ("Id-Evil") ja millel pole muud sisu kui vastandumine vastandumise enese pärast: st see, kellele vastandutakse, on vastandaja enese loodud, lihtsalt et oleks keegigi, kellele vastanduda;
säärane suhtumine aga näitab inimese enda vaimset impotentsust: sest vägivald lööb lõkkele üksnes siis kui inimene ei oska end muud moodi kaitsta ega õigustada (rääkimata veel nõrgemate kiusamisest)).
Niisiis, mis Lily Alleni laulu juures kõige rohkem meeldib, ongi ilmselt tõenäoliselt see kõige-kõige valusam viis tollele "lahedale" tüübile lähenemiseks: lauldes lõbusalt-rõõmsalt säärast viisi: "F**k you..."
Ilmselt pole sedalaadi 'machole' midagi alandavamat kui tüdruk, kellele püütakse meeldida (ja noile on kahtlemata väärt kõigi (ilusate) tüdrukute imetlus), nõnda vastu naerab ja tõe (nimetagem seda sedapuhku nõnda) otse näkku välja ütleb.
(meenub varemmainitud film Scarlet Street, kus naine petetud mehe äpususe välja naeris ja mille tõttu too mees aru kaotas; seda lõbusalt lauldes oleks kahtlemata olnud mehele veelgi traagilisem: eks iseloomusta ju laul (ja ennekõike koos naeruga!) laulja/naerja teatud turvalist distantseeritust sellest, millest/kellest lauldakse või kelle üle naerdakse)
Okei, järgmine laul:
The Fear
Esiteks arvan, et sel laulul on küllalt hää video. Ja sõnad, nt:
And I am a weapon of massive consumption
and it's not my fault, it's how I'm program to function
I'll look at the sun and I'll look in the mirror
I'm on the right track, yeah, I'm on to a winner
Sõnad liigagi head. Tegu tüdrukuga, kelle eesmärgiks on raha, kuulsus, kiired autod jne, kuid mille keskel ei saa ta ühel hetkel enam isegi aru, tegu on tõelisuse või fantaasiaga. Või mis üldse on tõelisus? Sest eks soovil "raha raha pärast, ilu ilu pärast" jne on oma hind: pakuks, et justkui kest ilma sisuta. Mis selle laulu juures meeldib ongi ühelt poolt sõnad, teiselt poolt hääletoon, millega need öeldud on. Hirm (The Fear), mis on alla surutud, mis on pealkirjana kõikehõlmav, kuid mille asemel on "fu**ing fantastic" naeratus.
- kõik see kokku teebki minu arvates tolle laulu üheks fantastiliseks tervikpildiks:)
Kolmas laul oleks Who'd have known, kuid seda, mis selle laulu mulle meeldivaks teeb, on keeruline sõnades edasi anda. Ennekõike justkui see meeleolu ise: it's five o'clock in the morning... jne; selline meeldivalt unenäoline, justkui kusagil teispool reaalsust, hetkes, suurtes pisiasjades, mis on siiski teinekord suuremad ja olulisemad kui kõik muu... - seetõttu see laul mulle meeldibki:)
Tõesti (nagu Piretki selle kohta esimese asjana ütles), tundub, et Lily Alleni puhul tavatult nunnu, aga siiski nunnu, ja mõttega!:)
Ja teised laulud ka, millesse ma veel väga süveneda pole jõudnud. Samas kohe kindlasti ei kuula ma neid laule "sõrmega järge ajades", kuulan neid ennekõike lihtsalt: teinekord üldse sõnadele mõtlemata, teinekord sõnu kuulates, enamasti siiski mõlemat korraga kui olen juba jõudnud lauluga harjuda. Niisiis ei tasu siit järeldada, et ma peaksin muusika puhul esmaoluliseks sõnumit, seda kindlasti mitte! Teinekord naudin ka n-ö täiesti mõttetuid laule (a la Niki "See suveöö", mis mulle lauluna vägagi meelejärele on, ehkki ma ei ütleks, et see nüüd päris mõttetute laulude hulka kuuluks; kõik laulud ei peagi olema "eriti diibi sisuga", teinekord on teatav lihtsus palju rohkem väärt (nagu Karina blogist võiks järeldada: mõned Kareva luuletused, mis on niivõrd lihtsad, et samavõrd geniaalsed ja ilusad, et liigutavad hinge...).
Kusjuures enamus laulude kohta ei oskakski kohe midagi väga öelda, aga Lily Allen hakkas mulle just sellega silma, et seal peitus minu jaoks midagi, mida ma pole veel nõnda puhtalt (ja minu arvates ka geniaalselt) kohanud!
Reklaamist.
...lõpetuseks üks pisike tähelepanek. Nimelt hot.ee-sse logides vilkus vastu säärane reklaam:
Üha enam mulle tundub, et mida "ebaeetilisem" on ettevõte ja mida vähem on tal argumente enese õigustamiseks, seda enam hakatakse väitma vastupidist sellele, millega tegelikult tegeletakse: sest mis see raha laenamine muud on kui raha müümine! (muuseas seda ütles ükskord ka Mihhail Lotman, et raha laenamine on raha eest raha ostmine).
Okei, ja teine on sisuliselt samas kategooriast silma jäänud ja ka varem ühes postituses mainitud kasiino hüüdlause:
"avatud ainult võitjatele"
- see on siililegi selge, et: kasiino on avatud ainult kaotajatele; nagu ka loterii. Ainult võitjatele kasiino ei toimiks. Mida rohkem on kaotajaid ja mida vähem võitjaid, seda kasulikum ettevõttele.
Lihtsalt. Need kaks reklaami oleksid justkui kusagilt stereotüüp-kataloogist võetud; nende 'keel' räägib iseenese eest. Raha loeb. Muul pole tähtsust. Ammugi mitte inimestel. Aga näete, kindlasti leidub neid, kes seda 'usuvad', ja kellele säärane asi mõjub (isegi kui ei mõjuks, oleks ju tulemus ikka enam-vähem sama!?)... rääkimata... tollest Viru Keskuse "sale-slave" reklaamist, mis on juba täiesti omaette teema:P
Nii, praegu kõik. Aitäh tähelepanu eest! Ma nüüd tudule, homme kõigi eelduste kohaselt mõneks päevaks Hiiumaale...
Järgmise päeva lisa:
Rääkisime sellest kunagi Eevaga, eile jälle, ja tema omakorda vahepeal hr S-iga. Ma ei tea, minu meelest on see reklaam parasjagu müstika, liiga sürr, et olla tõsi.
...minu arvates on siin seos kasiino-sms-laenu reklaamidega, mis üsnagi jõhkralt väljendavad oma 'monopoolsust', öeldes otse välja tõe ja teades, et nad sellega midagi ei kaota. Kas pole mitte sama Viru Keskuse puhul? - ma tean küll, et olen "ostuori" (et ma kasiinoga ei võida, ja raha laenates seda raha tegelikult ostan), AGA sellegipoolest käitun ma nõnda; veelgi enam annab sellele õigustust justkui allumine, mida ühiskond ja antud ettevõtted minus tekitavad: muidu ma nii ei käituks, kuid kuna kõik teised ka nõnda teevad, pole ma neist parem ega halvem, mis omakorda tagab ka minu käitumisele õigustuse. Ma ei võida loteriiga, keegi tegelikult ei võida, aga sellegipoolest võib seda mängida (kasiinoga on asi teatavasti muidugi hullem); justkui sisaldades endas õhkõrna, kuid seda suuremat mõju omandavat võimalust, et teoreetiliselt on mul võimalus "neile ära teha", juhul kui peaksin võitma!
Igat sorti "ostuteraapia" puhul on ju muidugi ka see 'nartsissistlik efekt', kus inimene saab näidata oma 'võimeid' pangakaarti letti lüües!
Okei, tsiteerin siia ka veel Marshall McLuhanit, keda juhuslikult taas lugema sattusin:
Archimedes once said, "Give me a place to stand and I will move the world." Today he would have pointed to our electric media and said, "I will stand on your eyes, your ears, your nerves, and your brain, and the world will move in any tempo or pattern I choose." We have leased these "places to stand" to private corporations.
(McLuhan, Understanding Media, peatükk Challenge and Collapse: The Nemesis of Creativity, lk 75; teos ise teatavasti kirjutatud 1964, prohvetlik, indeed!)
Ja kas selle kõigega ei lähe mitte imeliselt kokku Lily Alleni laul "The Fear"!?
And I am a weapon of massive consumption
and it's not my fault, it's how I'm program to function
I'll look at the sun and I'll look in the mirror
I'm on the right track, yeah, I'm on to a winner
Nii, laen pleieri Lily Allenit täis ja hakkan end Hiiumaa kanti sättima...
Subscribe to:
Posts (Atom)
