ateismi ajalugu.

Ükspäev tuli koolis minuga rääkima üks tüüp (kahjuks ei mäleta ta nime, kuid kindlasti jätan selle meelde kui teda taas näen; põhimõtte pärast, mitte seepärast, teda siin mainida vms!), kes küsis, et kuidas suhtun kristlusesse jne.
Nagu ikka, võtavad mind sellised küsimused enamasti tummaks: sest... kuidas seletada lühidalt oma 99%-ateistlikku - 1%-agnostitsistlikku positsiooni!? Suht keeruline.

Kuid ta tundus olevat mõnusalt avatud mõttemaailmaga ja valmis sisukaks diskussiooniks; ja kui üldiselt ei leia ma sedalaadi vestlustel mõtet, siis nüüd mõtlesin, et: miks mitte proovida!?

Sest olen ju üldiselt kristlastele ette heitnud nende suletust ja enesekriitika puudumist. Ehkki arvan, et tõenäoliselt jääb tulev vestlus lõppkokkuvõttes seisu "igaühel oma põhjendatud arvamus" - mis ei oleks üldse halb variant - siis huvitav oleks teada, et kuidas ja milliseks see täpselt kujuneb.

Peaksin Temaga neljapäeval kokku saama. Ütlesin kohe, et usklikku minust ei saa ja olen need asjad enda jaoks läbi mõelnud, kuid tal oli siiski huvi olemas minu arvamust kuulata ja enda arvamust öelda, siis... miks mitte, eksole:)


Jah, eks minuga on ju nii, et üldiselt kui inimesel on oma seisukoht vähegi põhjendatud ja ta sellega teisi ei ohusta ega peale ei käi, siis minu poolest uskugu mida tahes. Selles mõttes suhtun religiooni siiski positiivselt. Aga oleneb muidugi millega võrrelda. Näiteks kasvõi "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks" on minu arvates ateismi seisukohast järgituna hulga üllam-'eetilisem' kui religiooni seisukohast, sest siis ei tee inimene seda mitte käsust või soovist ise taevariiki pääsedes vabaneda, vaid käitub... võrdlemisi 'puhtalt'. Isetult. Vähemalt minu arvates. Selles mõttes leian, et ateism võib olla hulga eetilisem kui religioossus. Samas eks see ju ole võrdluse küsimus, et mida millelegi ja millises olukorras vastandada.


Niisiis mõtlesin huvipärast vaadata üht juba varem arvutisse tiritud BBC doc-filmi: ateismi ajalugu (History of atheism). Kokku kolm osa, igaüks u tunnipikkune. Täna peale esimest rohkem ei jõua vaadata, tuni tuleb peale ja homme peab hakkama lõputööga tõsisemalt tegelema, kuid paar mõtet jäid esimesest osast silma, mida võiks siia ära tuua:

* ateism ei pruugi tähendada religioossusele vastandumist, vaid mingis mõttes on see pigem neutraalsemat sorti kahtlev suhtumine. (ehkki ateism minu arvates on mingis mõttes sama moodi usk: usk, et jumalat pole olemas)

* uskumise ja teadmiste erinevus: kummaline kuidas usku võetakse niivõrd tõsiselt, samas justkui ei märgata, et uskumiste puhul räägitakse siiski ennekõike olukordades, kus on niivõrd suur arvamuste paljusus, et teadmiseks sedalaadi asju nimetada ei saa. Näiteks usutakse või mitte-usutakse demokraatiasse, erinevatesse poliitilistesse režiimidesse, religiooni jne - ühegi puhul ei saa öelda, et nende kohta teatakse, ehkki religiooni puhul uskumine tähendab justkui teadmist. Kas siin pole mängus mitte mingitlaadi enesepette mehhanism?

* ateism hakkas võrsuma alles sel hetkel kui tekkis kirjasõna. Kirjasõna võimaldab kirjutatu üle justkui kõrvaltseisjana arutleda, reflekteerida, n-ö filosofeerida. Ennekõike: küsida.

* enne kirjasõna asendasid kirjutatud teatavasti mälutehnikad. Kirjasõnaga mälutehnikad muutusid. Ja mulle tundub, et siin paralleelis on midagi: justkui kirjaeelsed (pre-literate, nagu McLuhan sellest palju kirjutab) ühiskonnad ei saanud ilma usuta, sest usk oli mälutehnika (vt nt J. Lotman, kes kirjeldab kirjaeelset ühiskonda), mis võimaldas üldse ühiskonna toimimist. Kirja tekkides midagi muutus... inimene muutus mingis mõttes sõltumatuks, iseseisvamaks ja seega kaugenes jumalast...
- vähemalt midagi sellist ütleb minu intuitsioon.

* religioossus on oma arengu poolest oluliselt seotud võimuga. Kuidas, mis perioodidel ja mil viisil täpselt, see on minu jaoks veel segane. Kuid tänapäevases mõttes monoteistlikke religioone ja nt Ameerikat-Ameerika patriotismi vaadates on see minu arvates silmaga-nähtav. Mõneti sarnased mõtted ilmnesid ka sealt filmist, mille teist osa vaatan millalgi hiljem. Kolm osa on üldse kokku.


Niisiis sellised mõtted. Lihtsalt iseendale pildi selgemaks tegemiseks. Ja mitte, et ma neid argumente hakkaksin kohe Temale ette laduma, aga ennekõike tahaksin ikka ise selle teema iseenda jaoks põhjalikumalt läbi mõelda ja süsteemi seada. Siin olid niisiis taaskord argumendid religioossuse vastu. Aga kui leidub argumente selle poolt, palun väga: ehkki ise jään "100% tõenäoliselt" 99%-ateistiks-1%-agnostikuks, siis ei vaidle vastu, et kellelegi teisele võib mõni muu seisukoht olla samavõrd põhjendatud.


Nii, ma nüüd unedemaale. Täna sain oma arvuti garantiist tagasi, lasin kohe ka Win7 taas peale. Tipp-topp näib funkavat. Mõnus!:)


Siia lõppu ka üks mõnusalt neutraalne pilt-tekst seoses religioossuse ja ateismiga:

tudengivarju päev II

Nii, tänane päev oli küll suuremalt osalt metsas, aga kindlasti mitte päris!
Miks metsas? Noh, pluss veel mõni asi, kuid ühelt poolt ei saanud üht avaldust ära anda (ehk saan seda siiski veel teha, ehk...) ning teisalt ei kantud õppetoetust üle, mis alati on tulnud ja millega olin suht arvestanud. Ju tuleb siis esmaspäeval.

Ja positiivne oli loomulikult ennekõike tudengivarju päev II, ehk: Raplast kaks abiturienti. Käisime nendega Kersti Markuse kunstiajalugu kuulamas ja hiljem filosoofia teadusseminaril, mis oli minu arvates siiski ka küllaltki hea näide ülikoolielust ja filosoofiast. Et nad pidid 17.20 rongile jõudma, siis viimane loeng jäi ära, kuid usun, et sellest pole hullu.

Ja miks see kõik? Esiteks nagu ma hiljem kuulsin, tuli vist varjutajatest isegi puudus, ning teisalt ja ennekõike see, et niivõrd vahva on abiturientidele tudengielu ja erialasid tutvustada! Mingis mõttes isegi sarnane koolitunniga, mida Hiiumaal andsin, kuid loomulikult teistsugune, sest minu osa oli seal pigem giidi ja vajadusel nõudandja osas. Aga nii ongi vahva!:)

Ja muidu meeldib ka noortega suhelda. Ma kuidagi usun noortesse!:)

Kersti kunstiajalugu oli sürr, ja ehkki see aine on mul aasta-kaks tagasi juba läbitud, pole ju kõik päris meeles ja... just nüüd juhus ka teema: asteegid, maiad. Ühiskond, kus mingil hetkel 3-4 päevaga olevat ohverdatud ca 80 000 inimest ja kelle arusaamine elu mõttest seisnes sõna otseses mõttes verevalamisel. Kartsin, et ehmatab abituriendid ära, kuid loenguna neile väga meeldis. Neiu L kirjutas veel usinasti mingeid asju ka üles ja puha.
Ja see on vahva! Sellised inimesed, kel on huvi! Ja see oli huvitav. Kersti on Kersti, ta räägib alati niivõrd kaasahaaravalt, põhjalikult ja lisaks näitab juurde ka pilte.

Mingil jabural kombel hakkas see ühiskond mind huvitama, noh nagu ikka pakuvad teinekord huvi kõikvõimalikud äärmused. Selline kultuurilis-filosoofiline huvi, ja huvi selle vastu, mis küll nonde inimeste peas võis toimuda. Ehkki umbes aiman.
Absurdselt julm tegelikult, siiani ei suuda uskuda, et säärane ühiskond kunagi eksisteeris.

Oh, ja nüüd tuleb see teema: oleks vaid rohkem aega! Mul ju siiani üks üsna hea kunstiajaloo raamat, hea meelega loeks selle läbi, kui ainult tuhat muud asja lugeda poleks. Ja prioriteediks nr 1 hakkab saama: lõputöö!

Praegu aga liialt tõbine-zombi-magamata, et sellele rohkem mõelda. Kui enesetunne parem, asun asjakallale! Täna juba hr Viik küsis, et kuidas sellega on, et peaks hakkama kirjutama, mina vastu stiilis "Ma ei taha sellest rääkida!":D
Aga küll saan soonele, üldiselt olen alati soonele saanud kui väga vaja, eriti nüüd vajab see vastavat ettevõtmist!

Ma ei hakka seda siin lahti seletama, aga eelmises teadusseminaris tegi hr L. Luks head nalja: "skisofreenikute probleem on see, et neid ümbritsevad mitte-fenomenoloogid." Noh, 'skisofreenikud' pole siinkohal vist päris õige nimetus, aga... ehk seletan selle ühel hetkel lahti. Lihtsalt enda jaoks panin praegu kirja, et meelest ei läheks.


Okei, blablabla. Ühesõnaga tahtsin lihtsalt seda kõike väljendada: neid halbu asju, kuid positiivsena vahvaid varjusid, kes täna loengutes seltsiks olid ja teiseks taaskord sürri kogemust maiade-asteekide kultuurist.
Ja üha enam tekib tunne: esimese korraga ei jää kunagi kõik nii hästi meelde, kuid teist korda ja hoopis uue mõtte ja keskendumisega sama asja uuesti kuulata/vaadata, on hoopis teine asi!:) Justkui vastuvõtuvõime paraneks iga korraga.


Muuseas on hakanud natuke huvitama ka hip hop (vms, ma ei tea kuidas seda stiili nimetada!) tants!:)

tudengivarju päev

Tudengivarju päev. Õigemini: nädal. Nädal, kus abituriendid saavad võimaluse üliõpilaseluga tutvuda ja üliõpilastega loengutes käia. Täna oli selline päev, kus ka mina ühe noist abiturientidest n-ö sappa sain, seda muidugi omal soovil. Ja: vahva oli!
Õigemini kokkuvõttes oli meid neli: kaks abiturienti, kaks üliõpilast. Jagunesid täpselt nõnda: kaks kultuuriteaduse huvilist, kaks filosoofia huvilist. Mõlemast üks üliõpilane, teine abiturient. Ja ka seetõttu oli säärane kooslus mulle teretulnud, et ma ise samuti kultuuriteaduse õppekavaga küllaltki kursis; nõnda sai hästi mõningaid paralleele ja erinevusi välja tuua.

Loengutega läks vägagi hästi! Hr Kahu rääkis "Tehnoloogilises kultuuris ja tehnoloogilises teadvuses" seekord küllaltki laiahaardelist ja ülevaatlikku juttu (ekstroopiast-gnostitsismist tehisintellektini välja); Lotmani "Tekstianalüüs: draama" oli samuti ühelt poolt laiahaardeline, teisalt jäi teema piiridesse, milleks oli draama. Ning viimaseks Lotmani "Kultuurisemiootika", mis oli vägagi huvitav. Endalgi pole mõnda aega olnud nii häid loenguelamusi:)

Eks nendega ole nagu on: kuidas kunagi. Nõnda sai ka lp. abiturientidele öeldud.


Kokkuvõttes väike asi, ja eks minu asemel võinuks seal kes tahes olla, kuid kokkuvõttes olen ma väga rõõmus säärase ürituse üle; ja selle üle, et sain ka ise sellest osa võtta. Üha enam tunnen mingisugust missioonitunnet (nagu ka eelmises postituses kirjutasin) ja rõõmu sellest kui saab natukenegi säärastes asjades kasulik olla. Teinekord ka väga pisikeste asjadega, mis mingis plaanis või kellelegi võivad oluliseks osutuda. Ja kui ei osutu, siis ühel või teisel viisil vast ikka osutuvad. Ehk aitavad tuua vähemalt selgust.

Ja sellega seotud on ka asjaolu, et vähemalt praegu ma väga usun noortesse inimestesse; ja on ühtlasi põhjuseks, miks ma tahaks kunagi õpetamisega tegeleda. Justnimelt filosoofia õpetamisega (loodetavasti muidugi võrdlemisi laiahaardeliselt, filosoofia ajalugu kui ajalugu... - noh, seda peaks oskama hästi edasi anda, pigem eelistaksin tänapäevaseid käsitlusi. Aga: eks näis, kuidas, kas ja millised võimalused üldse tekivad). Kuidagi olen leidnud, ja ütlen seda täiesti siiralt, et kõige parem võib olla andmisrõõm, juhul kui selleks tekib võimalus ja vastav keskkond/sihtgrupp, kellele see kuidagi kasulik võib olla. Siis on ka endale kasulik. Ja see on midagi, millega ma tahaks elus tegeleda!


Jah, olen endiselt naiivne 'maailmaparandaja', aga see on midagi, millesse ma veel usun ja milles ma tõesti mõtet näen; isegi kui mingis mõttes on see "mõttetu", siis teisalt on see minu arvates justnimelt oluline...!


Ja...
eks näis, ehk neljapäeval-reedel taas veidi varjutamist oodata:)

Heal the World!

Lihtsalt, tahtsin siia midagi kirjutada, kuid õigupoolest pole ma sel lainel, et seda normaalselt väljendada. Selle väljendamiseks sobiks ehk mõni luuletus;
õigemini: see tunne vajab... teistlaadi eneseväljendust kui isegi üks blogi sissekanne seda võimaldaks...

Mõte on iseenesest väga lihtne.

Näiteks: olen märganud, et inimesed ei näi tunnistavat elementaarseid viisakusreegleid, nt kaubanduskeskuses (ja tegelikult ju kõikjal) justkui üldteada tõde, et "enne lastakse inimesed välja, siis minnakse ise sisse" - see ei näi enam üldse kehtivat. Olen märganud üsna nahaalseid olukordi, kus lausa trügitakse uksest sisse, mõtlematagi selle peale, et enne võiks lasta inimestel väljuda. Suht absurdne minu arvates. Peaks vist varsti panema ka sedalaadi asutustele silte nagu valgusfooridel, et "mine rohelisega" ehk antud juhul: "enne lastakse inimesed välja".

Okei, see oli taaskord pisike kriitikanool, hukkamõist. Kuid siit ka mõni isiklik hea kogemus, mida olen vist ka varem maininud: käitu normaalselt ja sa näed, kuidas su päev algab ilusti!
Läksin ükspäev kooli ja ei teinud midagi erilist, kuid...: müstika, kuidas inimesed siiralt tänasid kui väljujatele ust lahti hoidsin, et peale neid sisse minna. Ehkki ma leian, et normaaljuhul pole siin midagi tänada, siis eks neilegi ole see absurdsus silma hakanud ja normaalne käitumine näib juba erandina... ja see tegi endagi hommiku ilusaks! - sest märkad inimesi, kes teistest lugu peavad!

Ei, ma ei ole selles asjas pedant ega äärmuslik, aga elementaarne viisakus on minu arvates siiski elementaarne viisakus. Vähemalt selle näite puhul.

Okei, see oli eellugu, mis tegelikult polnud oluline. See tunnetus, ehkki too eellugu võis seda mõneti 'annulleerida', seisneb selles mõttes ja tundes, et: et maailm ja inimene ise oleks ilusam, peaks ta suunama oma energia ja tähelepanu pigem sellele, mis on õige ja hea, mitte niivõrd sellele, mis on valesti.

Selle näite puhul: mitte süüdistama neid, kes ei käitu nii nagu sinu arvates võiks või nagu on või peaks olema elementaarne, vaid suunama oma tähelepanu neile olukordadele, mil käitutaksegi hästi. Mitte kiruma "kurat, kuidas saab nii ebaviisakas ja hoolimatu olla!", vaid pigem märkama seda, mil inimesed ei ole ebaviisakad ja hoolimatud.

Miks? Ja olen seda mõtet ka varem väljendanud: kui vaadata eriti kurja pilguga mõnd vanakest, kes tuiskab punase tule alt läbi, samas kui vastas on noor ema lapsega ja laps küsib "aga miks tema läheb?" või kui väljendada mingil viisil otsest pahameelt neile, kes ei lase enne väljuda, siis ma kardan, et see teeb olukorra veel hullemaks: sest nad saavad ju tegelikult aru, et nende käitumine pole õige, ja et nad sellest aru saavad, (mul on tunne) hakkavad nad teatava enesepette abil seda iseenda eest varjates justkui kaitserefleksina veelgi rohkem väljendama (stiilis: aga 'kõik' teevad ju nii! - sulgudes: sest muud vabandust ei leidugi). Usun, et saate aru, mida ma sellega öelda tahan.

Seetõttu minu viimase aja eluhoiak ongi kujunenud pigem selliseks, et ma vähemalt püüan... küll märgata seda, mis on halvasti, seda kuidagi võimalikult objektiivselt analüüsida või paremaks muuta, aga kindlasti mitte mingitesse emotsioonidesse langedes, mis teeks asja minu arvates veelgi hullemaks; ja oma emotsioone väljendada pigem selles suunas, mis on hästi!

Esiteks sel samal põhjusel, millest juba juttu tegin. Teiseks seetõttu, et: ma arvan, et vaid siis saab olla inimene n-ö vaba. Vaba ei ole kunagi see, kes vihkab. Vaba ei tähenda ka seda, et ei peaks märkama probleeme, vaid vaba tähendab minu arvates seda, et vähemalt omalt poolt püüad anda parimat. Ja peagi näed: ehkki see pole eesmärk(!), tuleb see ühel või teisel viisil tagasi. Kasvõi mõne lihtsa tänusõnana. Või kellelegi eeskujuks olemisega. Või kasvõi sellega, et mõni negatiivne emotsioon jääb olemata, isegi kui see tihtilugu märkamatuks jääb... (märkamatuks selles mõttes, et kui inimesed käituvad n-ö normaalselt, siis korda ju mingis mõttes ei märgata, sest see on loomulik seisund... või vähemalt peaks olema).

Märgata elu kui harmoonilist muusikat, et seda seejärel edasi levitada, mitte niivõrd märgata selles teinekord esinevaid ebakõlasid. Ja kui need ebakõlad on, siis püüda neid võimalikult objektiivselt elimineerida, neile tähelepanu pöörata, mitte emotsionaalsetes olukordades neid veelgi suurendada... sest ma ei usu, et viha või kättemaks vms oleks kunagi lahenduseks.

Siuksed mõtted. Ma pole kindel kuivõrd arusaadavad need olid ja ma ei mõtle mingit äärmuslikku "pööra ka oma teine põsk löögile ette", vaid pigem tendentsi, kuidas ma arvan, et oleks mõttekas ellu ja kaasinimestesse ja tegemistesse suhtuda. - ...et nii maailm kui ka iseenda elu oleks parem paik, kus elada.


Heal the World!:)
'cause it starts with you, it always starts with you!
so: lets make that change!

Nii, täna sai nüüd lõputöö kaitsmise avaldus sisse antud!

Sellega on nüüd n-ö "asi otsustatud". Natuke sürr tunne, samas tore. Ja müstika kui kiiresti ikka aeg läheb!
Teisalt jällegi aeglaselt, sest ma tõesti tunnen, et olen vähemalt niigi palju selle peaaegu kolme aasta jooksul juurde õppinud, et sisseastujana mõtlesin enamus asjadest siiski hoopis teisiti. Õppekava kohta näib see täiesti klappivat, et annab n-ö aluse edasisele iseseisvale... ütleme nii, et: enesearendusele. Tundub, et õpetas n-ö iseseisvalt orienteeruma (kultuuri)filosoofilistes tekstides. Ja tundub, et ka elus üleüldiselt. Ja võib-olla ennekõike iseendas.

Samuti on tunne, et alles nüüd võib huvitavaks hakata minema.

Mäletan omal ajal pabinat, et "saaks selle keskkooli ometi ära lõpetatud!". Okei, it-õpingud jätan mainimata, siis ma olin natuke... ma isegi ei tea, ütleme nii et ei teadnud ise ka mida ma elult tahan.

Ehkki ülikool oli pingevabam (st filosoofia, sisseastumisest alates), esiteks minu arvates hulga lihtsam kui keskkool, teiseks huvitavam, sest kui eriala on sobilik, siis on see aeg ennekõike nauditav. Ometi oli pabin, et "saaks selle esimese semestri läbi".
Mis seal salata, praeguse masu tõttu on tunne "saaks selle baka lõpetatud". Ehkki eks varem või hiljem saaksin, RE koht ja isegi kui lükkuks edasi poleks mul vast probleemi seda lõputööd kuidagi varem või hiljem ära teha. AGA siiski.

Loodan, et peagi tuleb aeg, mil saan südamerahus magistrantuuris õppida, nii nagu praegu bakas. Lisaks ma on ju vaid nominaalajaga 2 aastat, lisaks saab kohe hakata lõputööga tegelema. Selles mõttes huvitavam. Saab kohe n-ö asja kallale asuda.
Oh, ja siis doktorantuur. Aga mis ma ikka, vaja see baka enne ära lõpetada ja eks siis näis. Igaljuhul praegu ma ei kahtle, et kui vähegi võimalust, siis... ma, do...
(a)

Lihtsalt... huvitab ju kogu see krempel!!!
Ja mis saab olla paremat kui inimene leiab endale eriala, milles tunneb end koduselt!?:)

Huh, täna oli pikk päev; seda enam, et ka päev (ja öö) enne seda oli võrdlemisi pikk, ehkki sain end üsna kenasti välja magatud. Aga siiski...
Esimese asjana käisime Eevaga raamatukogus, tal oli oma lõputöö jaoks sealt üht-teist lugeda-sirvida. Samal ajal tegin aega parajaks ja lappasin Dominic Strianti teost Sissejuhatus populaarkultuuri teooriasse; teadsin seda raamatut ka varem, kuid sellesse süveneda polnud veel jõudnud. Lugesin paar peatükki. Ja avastasin, et see on midagi, mida tahaks kindlasti ühel hetkel läbi lugeda! Ja üle pika aja üks neist, mille puhul on tunne, et see raamat võiks endalgi olla. Kuid... seda enam ei müüda. Enamus enda arvates olulistest Avatud Eesti Raamatu sarja teoseid on mul siiski juba kodus olemas:)
Igaljuhul see teos oli üks tore avastus, mida julgeks täitsa soovitada. Aitab vast paremini mõista tänapäeva maailma. Reklaamist kuni muude psühholoogiliste detailideni välja.

Siis läksime Maurusesse sööma. Hästi hea oli! Minul lõhesupp, nagu enamasti.

Seejärel kooli. E-l hakkas loeng siirderiitustest, vms, mis pidi väga hea olema. Ja täiesti usun seda, sest olin tollelt õppejõult kunagi üht loengut kuulamas käinud. Et mul oli hr Viigiga kahe tunni pärast kohtumine, siis mõtlesin aega loengu loovutada ja valmistuda selleks ette, mida talle rääkima pidin, ehkki üldjoontes oli see mul juba teada. Kokkuvõttes oli põhjalikemast ettevalmistustest siiski kuhjaga kasu!

Vahepeal tuli neiu M. rääkima. Ja siis hr H. Ja... siis üks teine neiu M (kellega käisin ka eelmisel korral tantsimas). Tore on kui kool on niivõrd koduks juba saanud!

Okei, siis nägin Viiki (tegelikult: keda see üldse huvitama peaks? noh, igaljuhul, niisama kirjutan, sest mulle oli see kuidagi oluline päev) ja istusime sealses aatriumi kohvikus ja vatrasin talle oma lõputöö ideed ette. Noh, talle sobis, aga juba tavaliseks saanud arvamus: kõigist nendest mõtetest annaks kokku mitu doktoritööd kirjutada!
Mina aga vaikselt mõtteis arvutan: "nii, 3 lk, pluss 3 lk, pluss, pluss 2 lk... ei tea kas tuleb 30 ikka ära!?". Hehe. Ehkki kogemusest tean, et pean kirjutama 7, kirjutan 11. Pean tegema ettekande maks 15 minutit, räägin üle poole tunni (eelmisel aastal proseminaril). Õnneks koolitund läks hästi, mille Hiiumaal andsin. Täpselt minuti pealt 45 minutit!:)

Igaljuhul teema sai nüüd lõplikult paika ja sain ka ise kindlustunnet, et seda kõike kirja hakata panema. Husserli kohta peaks rohkem lugema. Ta andis ka üht-teist vihjeid ja kirjandust.
Fenomenoloogiaga on üldse nii, et: alguses tundus huvitav, mingil hetkel viskas üle, aga nüüd kui sain aastavahetusel puhata, siis hakkas taas huvitama.
Lisaks nt Maurice Merleau-Ponty (kelle teos Phenomenology of Perception on mul muide täitsa olemas, natuke sissejuhatavat osa loetud ka), kes on minu arusaamist järgi Husserli 'psühholoogilisem' edasiarendus; tahtsin küsida, et miks just Husserl, mitte Ponty, aga kuna oli palju muid teemasid, siis jäi see ilmselt järgmiseks korraks...

Ja (ma ei tea, kes seda loevad) kui nt mittefilosoofiaga tegelevad inimesed pole fenomenoloogigaga kursis (nagu mina enne kui filosoofat üldse õppima läksin), siis on see midagi sellist: põhimõtteliselt ta ei püüa anda mitte niivõrd seletusi, kuidas miski on: st näha sündmuste taga teooriaid, vaid püüab võimalikult objektiivselt ja eelarvamuste vabalt keskenduda kogemustele ja kõigele sellele nii nagu ta näib.
Noh, näiteks kui kunagi arvati, et kui lõin jala ära ja mädanema läks, järelikult on tegu nõidusega; fenomenoloogia hoidub säärastest asjadest. Ta püüab seletada kõiki kogemusi-nägemusi nii nagu need meile meie teadvuses meile näivad, olgu tegu kujutlusega või millega tahes.
Asi võib kõlada segasena, aga mind hakkas see huvitama ja mul on tunne, et sellega võib nii mõnelegi asjale jälile saada. Aga selleks võiksin siia vist mõne eelmisel tehtud analüüsi üles riputada. Näiteks armumistunde või muusikapala kuulamise kogemusest.

Ja siis loengusse "Kultuur, kõne ja mõtlemine". See oli super! Õppejõuks mulle varem tundmatu Aaro Toomela (PhD, muide). Sisuliselt psühholoogia. Kirjeldus siin.

Enne lõppu pidin siiski ruumist välja lipsama, sest 15 minutit enne kaheksat tantsimine. See andis justnimelt kokkuvõttes energiat juurde. Ja siin ma nüüd olen ja pean homseks fenomenoloogia seminariks veel u 30 lk teksti läbi lugema ja 2 lk kokkuvõtet kirjutama. Oeh. See on küll huvitav... aga mind ennast teades: on asendustegevused tihtilugu huvitavamad, nagu ka selle sissekande kirjutamine siin. Hehe.

Tegelikult olen ma lihtsalt rõõmus, et lõputöö osas näib nüüd lõpuks olevat paigas, et millest ja mil viisil ma täpselt kirjutada tahan ja et Viigiga sellest ka räägitud ja temapoolne (kui juhendaja) heakskiit saadud.

Okei, punkt. Ja õppima-lugema-kokkuvõtet kirjutama!

Ei, veel üks hüüumärk, et natukenegi venitada olulisemate asjadega tegelemise algust. Siin:!
Üks veel: !
Okei, viimane:!
Paar sekundit sai venitatud.

...ja kui siis teha see hüpe ja astuda teise tegevuse juurde, peagi võib see täitsa huvitada ja võib sellest suisa hasatri sattuda. Alati pole see hüpe nii kerge ja vajab sujuvamat üleminemist; nagu nt blogi kirjutamine ja hüüumärkide ladumine. Ja siis selle sama tegevuse kirjeldamine, et seda sama tegevust veelgi edasi lükata ja pikendada. Jee. Nii, nüüd küll aitab!
!

Ei ole olemas, liiga nunnu!

cuteoverload.com
:)