rõõmsad päevad.

Hetked, mis ometi omavad endas teatavat emotsioonilaengut, mis omakorda venib justkui kummina mälestustes ka peale nende hetkede endi möödumist...

Mulle meeldis kuidas kirjutas Tuglas:

"[...] Ajud destilleerivad mõtet. Sama mõte võtab iga uue aju järgi värvingu, raskuse ja temperatuuri. Ühed ajud puhastavad mõtet nagu söed mudast vett, teised ainult reostavad. Kuid ükski idee, ka kõige idiootlikum, ei möödu sinust jälgi jätmata. Muutuvad mõtted, kuid muutuvad ka ajud. Iga mõte kõlbab su elu, su mõtte- ja tundeilma kriteeriumiks. Iga mõtet oma peast läbi lastes annad sa näite oma mõtlemisvõimeist."

(Friedebert Tuglas, Kogutud novellid 2, "Poeet ja idioot", lk 158)

Tegelikult, mulle näib, ei ütle see lause suurt midagi, vähemalt nõnda - väljalõigatuna. Sellegipoolest: see võtab justkui midagi kokku.
Näiteks selle, et mõtted võivad ühel hetkel olla liialt "destilleeritud". Ehk sobiks siin öelda: nad mitte ei muutu niivõrd selgeks, puhtaks, läbinähtavaks, vaid vastupidi: tühjadeks (umbes nagu E.M. Cioran neid oma "Lagunemise lühikursuses" kirjeldab - tsitaati ei oska ma sealt praegu hoobilt üles otsida, ega viitsikski).

Kipun olema seisukohal, et ideed võivad muutuda tühjadeks, kuid kirjeldused enamasti mitte. Ideed võivad olla universaalsed - see tähendab: üldistavad ja abstraktsed - kirjeldustel on aga alati oma eripära, kordumatus, perspektiiv. See mõte hakkab mulle üha enam meeldima: mõte kirjeldustest!

Kirjeldada saab ka emotsioone, niivõrd-kuivõrd, loomulikult. Ja see on tore. Kui päevas on juba mõni hetk, mille kirjeldus võib osutuda... teatud mõttes haaravamaks kui see hetk ise, siis on päev juba korda läinud. Need hetked, mis loovad seoseid. Hetked, mis sisaldavad eneses midagi "enamat". Sisu, tähendust. Tihedust. Kus aeg ja ruum justkui painduvad.
(meenub jutt Siretiga seoses "esinemiskogemusega", kus säärast 'meeldejäävust' ilmselt küllalt selgelt täheldada võiks - ehkki üldse säärast 'äärmust' ei pea ma silmas, sest: ka lihtsuses peitub võlu!)

Üheks selliseks "hetkeks" oli eilne David Vseviovi loeng "Räägitud ja rääkimata lood: Sai. Tulp. Nauding. Kass." Loeng, mis näitas (vähemalt) mulle, kuivõrd oluline võib siiski olla hästi rääkida, see tähendab: märgata ja luua... seoseid. Need seosed ei ole kunagi päris otsesed seosed, neis peitub teatav katkestus. Justnimelt see katkestus ongi nauding (siinkohal oleks hea vihjata Hasso Krulli esseekogule "Katkestuse kultuur" - ma pole seda küll läbi lugenud, kuid mulle tundub, et "katkestus ja nauding" on seal üheks läbivaks teemaks; nii nagu ka Roland Barthesi mõistel naudingtekst - läbi katkestuse sünnib alati midagi uut).
See, kuidas hr Vseviov kirjeldab ühes loos üht momenti, olgu tegu kasvõi sekundi murdosa pikkuse momendiga, milles ometi peitub oma kordumatu emotsionaalne laeg - seda tarvitseb vaid märgata, sellele tähelepanu pöörata ja äkitselt ilmub ta nähtavale. Ja meenutada või kanda seesama laeng siis ühte või mitmesse järgmisesse loosse, mälestusse või sündmusesse edasi. Ja  nõnda rikastub inimhing - kui nii võib öelda. Läbi seoste, läbi kirjelduste, läbi märkamiste, läbi naudingu.

Märkasin, et David Vseviovil on ööülikoolis ka loeng "Ajalugu kui nauding", mille puhul mõtlen, et seda pean lähiajal kindlasti kuulama!

Pilt eilsest:

(kino Sõprus oli puupüsti täis! - ja see on hästi vahva: mõned ühiselt jagatud lood)


Mida värvilisem kirjeldus, seda tihedamad seosed, seda muutlikumad seosed, seda paindlikumad seosed. Üha enam hakkan pooldama fenomenoloogilist arusaama, et üksnes kirjeldustes võib läheneda sellele, mis vähegi võiks meenutada seda, mida võiks nimetada "tõeks". Väljumine vastandusest "hea-halb", ehkki mingis mõttes on see vastandus seal olemas, sest juba kirjeldus(t)e valik viitab ühtlasi väärtustele... igaljuhul...

a) olen tänulik Siretile et Ta mind seoses tudengipäevadega sinna kutsus, muidu oleksid need loengud ( + esimene: Turovski) tõenäoliselt meelest läinud - aeg lendab teinekord nõnna märkamatult;
ning muuseas: palju õnne ürituse kordamineku puhul!!!
- tore oli, tore oled!:)
b) viimaste päevadega on mingid mõtted seoses eelnevaga justkui selginenud, võtmas ühtsemat kuju, süsteemi, muutunud omavahel seotuks. Ja see on jubemõnus tunne! See "filosoofiline heureka hetk", mil tundub, et midagi justkui klikib. Mingi arusaamishetk. Mingi mõte, mis justkui klapib.

Need mõlemad loengud andsid sellele oma värvingu, mõlemad rääkisid seostest ja tohutust avarusest, mis seda kõike erinevat omavahel ühendab. Nii loomariigis kui inimeste erinevates lugudes. Mõlemad... täis kirjeldusi ja märkamisi.



***

Teine teema, panen siia ühe kirjutise, mida analüüsisime seminaris "pärimusteksti analüüs":

Jeesus läks maale kõndimaie;
Küüsis süüa Maarijalta.
"Leib on armas allitanud!"
Küüsis juua Maarijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Kibu kuldane kujunud,
Vitsad vasksed vajunud!"
Küsis kaaru Marijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Kaarad salve sammeltanud!"
Küsis einu Marijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Einäed kuhja kopitanud!"
Ärä piab Jeesus surema
Siiä Maarija majasse,
Püha risti ooneesse.

(VI 4. Viljandi. / EKS Peet 253. J. Peet 257.)

Arutelus selgus, et ilmelt võiks seda lugeda kahest vaatepunktist: "paganlikust" või äärmiselt ateistlikust; esimesel juhul poleks luuletuses või selle hääles midagi negatiivset: tegu on lihtsalt kristliku tsükliga, kus Jeesus igal aastal 'sureb' ja siis taas üles tõuseb. Tõsikindlat lahendust Hasso Krull sellele leida ei osanud... ilmselt üks kummalisemaid ja tõlgenduse mõttes keerulisemaid pärimustekste. Vähemalt tundub nii.
(Jeesus tuleb Maarja juurde, tol ei ole talle midagi süüa anda, mille tulemusena Jeesus sureb Maarja enese 'püha kotta' ära???).
Tõlgendus tõlgenduseks. Nagu ütlesin, olen pigem kirjelduste, mitte niivõrd tõlgenduste pooldaja. Ületõlgendamisest rääkimata.

Ometi on minu jaoks pärimustekstides - nii nagu ka mütoloogias, mütoloogilises maailmas ja näiteks unenägude loogikas - midagi "spirituaalset". Mitte niivõrd selles religioosses tähenduses, aga selles tähenduses, millest ka äsja rääkisin: mänguline seosteloomine. Hüpe ühest kohast (ja ajast) teise; pealtnäha vastakad pildid, mis siiski on omavahel põhjalikult segunenud ja mis kärje kombel oma kindla süsteemi moodustavad.


Lõpetuseks: üks triksteri tegelaskuju,

kes... samuti üha enam on hakanud sümpatiseerima ja huvi pakkuma, ehkki ei saa öelda, et ma temast just palju teaks. Tundub, et ta on justkui

"osa jõust, kes kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."

- nagu oleks tegu mingisuguse alateadliku ekstaasiga, loomishetkega, kus ennastunustavas naudingus sünnib midagi uut. Kujutan ette, et umbes sellises seisundis luuakse midagi uut. Olgu see kogu maailm või... kasvõi mõni pisem mälestus, mis oma loomishetkel hetkeks painutab ruumi ja aega. Kus tekib katkestus, mis painutab ja seejärel loob uusi seoseid. Midagi, mis ei kurna "loojat" liigsete mõtetega, kuid mis lihtsalt... on. Ta on hetkes. Aga ta on ka tulevikus. See, kus "looja" tantsib. Mängib. Naudib. Kus ta on vaba, kõige paremas ja ohutumas mõttes. Dionysos.
Võiks öelda, et kõigest olenemata ta isegi saab aru, mida ta teeb... ehkki selles ei saa üldse kindel olla. Võib-olla on asi selles, et tulemus näib olevat niivõrd... puhas, et "see ei saanud olla üksnes juhus".
"Maailm ei ole keeruline - ta on keeruline üksnes siis kui temale mõtlema hakkad" - ma arvan, et sama on sisuliselt loominguga. Ehkki... jah... (ja siia võiks jätkuda lõputu arutelu sel samal teemal)


***
Et asi päris filosoofiliseks-abstraktseks-segaseks kätte ära ei läheks, siis midagi natukenegi konkreetsemat:
veel paar rida Friedebert Tuglase novellist "Poeet ja idioot", mis mind kuidagi kummitama jäi:
" - Või kas peab igal planeedil korduma seesama Kristuse kannatusmüsteerium mis maakeralgi? Kuid siis peaks Jumalal olema palju poegi - müriaadid! Ja tema kutseks oleks ainult poegade ristipoomine!"
(lk 167)

Jah, liialdus! Aga siiski. Teinekord aitab justnimelt liialdus näha midagi, mis tavaolukorras võib jääda märkamatuks. Ironiseeri (iseennast), ja saad stiili - nagu Mati Unt olevat nõu andnud:)


***
Ei puutu eriti teemasse, aga: Chimpanzee Memory Test. Päris huvitav, kas pole? Sellele lingile sattusin siit. St sissekande "Raamatute tulevik" all olevast kommentaarist. Jah, too sissekanne on huvitav samuti, vahest huvitavamgi. Niisiis sedapuhku kaks viidet.


***
* Tudengipäevade raames oleksin tahtnud osa võtta massaažikoolitusest.
* Homme, st reedel (01.10), on kell 11.00 Leo Luksi doktoritöö kaitsmine - sinna ma lähen!


***
Aga nüüd: pean hakkama tubliks ning pidama meeles, et homseks on palju-palju teha.


***
PS: last but not least - üks toredaid hetki: Katrinat oli nii-nii tore üle pika aja jälle näha!;
ja Kristiniga telefonis 54 minutit ja 47 sekundit rääkida - I've missed you! - jah, me jääme alati sõpradeks ja kui vahepeal tekib suhtluses pikem paus, siis järgmisel hetkel teeme selle tasa, onju nii!:)

visandlikud uitmõtted teemal 'mängiv inimene'

Et pean kohe-varsti kooli lippama, siis piirdub see sissekanne üksnes märksõnadega. Ja see on tore, sest sellisel juhul ei hakka ma tõenäoliselt liialt korduvat ja segast juttu jahuma, vaid olen piisavalt konkreetne.
Lisaks pean ütlema, et see sissekanne on ennekõike iseenda jaoks visandatud; nimelt mõtlesin, et kui ma peaksin ka sel aastal kusagil mõned tunnid andma, siis hea meelega justnimelt "mängu" teemal (kindlasti mitte nii segases-abstraktses sõnastuses nagu siin!). Varem mõtlesin küll nimetuse all "tehnoloogiline kultuur" (niivõrd-kuivõrd ma sellest rääkida oskaksin), kuid... "mäng" on justkui iseenesest saanud üheks mind huvitavaks teemaks...

Niisiis mõned märksõnad.


* (tagataust)
Pigem on see teema kultuuriteoreetiline, mitte niivõrd filosoofiline. Vähemalt ideaalis. Kuid sellegipoolest: võiks alustada mõttega, et igasugune filosoofia võrsub tihtilugu kriisist. Sest mis on filosoofia? - sisuliselt mõtetemäng. Mäng kujutlustega.
Mida teeb inimene, kes satub enneolematusse kriisiseisundisse? - üldjoontes on kaks võimalust: ta hakkab filosofeerima, või ta hakkab tantsima. Need justkui välistavad teineteist ("filosoof tantsupõrandal?"), ometi on nad teineteisega lahutamatult seotud ja omavahel küllaltki läbipõimunud. Mõelgem tagasi kasvõi hõimuühiskondadele: rituaalsed tantsud ja teatav rituaalides väljendub filosoofia on üks esimesi elemente, mis hakkavad korrastama ning looma kultuuri.

*
Mäng on teatav viis, kuidas luua korda kaoses. Kultuuriloolane Johan Huizinga (1872-1945) kirjutab, et "inimkultuur tekib ja areneb mängus". Veelgi enam: ka loomad mängivad. Selles mõttes on mäng universaalsem kui religioon (ometi erineb inimeste mäng oluliselt loomade omast - aga sellest ma siinkohal pikemalt ei jahu; ausalt öeldes hetkel ei oskaksi jahuda).

*
Lapsed mängivad. Mäng on üks oluline osa avastamisest - avastamine on teatavas mõttes alati mänguline. Mäng peaks olema miski, milles sünnib alati midagi uut. Ja isegi kui mitte kohe, mängu tulemusena, siis kokkuvõttes. Ta on millegi uue eelduseks.

*
(Kultuuri-)semiootikast on tuntud väide, et kõik algab nimetamisega. Alguses oli Sõna - ja seda sõna otseses mõttes. Ometi: nimetamisel on oma varjukülg: ta jätab alati välja selle, mis jääb nimetatust väljapoole.

*
Teine semiootika tuntud väide on see, et märk erineb asjast. Märk on miski, mis viitab asjale. Kui ma viitan ühele asjale, jääb teine välja. See on keele ilu ja valu. Alati on midagi puudu.

*
Veelgi enam: et millelegi viidata, midagi nimetada, ei pruugi see asi ilmtingimata olemas olla. See võib olla ka kujutuslik. Üks märk võib viidata teisele märgile (ja seda arvab psühhoanalüütik Jacques Lacan, et inimlik alateadvus on keelelise ülesehitusega).

*
Mulle tundub, et sõnad ja asjad on teineteisest paratamatult lahus. Sellegipoolest: sõnad aitavad nähtut avada, piiritleda. Mõtestada. Ja lisaks sellele: nad aitavad sõna otseses mõttes näha. "Keel on olemise koda" - nagu ütleb Martin Heidegger. Meenub Marek Tamme väide, et palju lugenud inimese maailmapilt on rikkam. Tiina Kirsi avaaktuse kõnest võiks välja lugeda ka, et fantaasiarikkam.
Lugemine on muuhulgas kujutlema õppimine (lisaks nt seosteloomele).

** (mõtteid lõpetuseks)
Seda jada võiks jätkata vist lõputult ja iseenda pettuseks jäingi jahuma väga laialt ja vähe konkreetselt. Sellegipoolest olen mõtlenud, et (ja seda pole ma jõudnud lähemalt uurida - seega lähtun intuitsioonist)... et nimetamises võiks teha eristuse kirjelduse ja hinnangute andmise vahel. Mina pooldan esimest.

**
Kui võiks väita, et igasugune inimtegevus on teatud mõttes mänguline: see tähendab - ta ei saa olla kunagi liialt tõsine ega ka liialt vabameelne ja hoolimatu, siis sellest lähtuvalt ei saa siin tegu olla suuremamõõtlemisemate hinnangute andmis(t)ega. Või vähemalt ei tohiks.

**
Mäng vajab alati mänguplatsi. Ta on muust elust eraldatud. Seal kehtivad teised reeglid. Ja seda mõtet võiks filosoofiliselt veelgi laiendada, ehkki siis on oht, et see kaotab oma mõtte: et kogu inimelu on mäng. Igaühel on oma mäng mängida. Sotsiaalsus tähendab lihtsalt ühist mängu ühiste reeglitega.

**
Blablabla... juba mõtlen, kas peaksin selle draftiks seivima!? Mida ma tahan öelda on see, et mäng peaks olema midagi loomingulist - ja ilmselt ta seda ongi - mis mitte niivõrd ei välista, vaid loob. Ta ei anna hinnanguid, ta loob midagi uut, millel veel puudub hinnang.
Ometi: see hinnang siiski leidub - eeldusel, et see miski uus, mis on äsja loodud, et see on midagi positiivset. See tähendab: inimes(t)ele kasulik.

**
Mäng, nagu ka inimelu, peaks olema maksimaalselt kooskõlas "reaalsusega", see tähendab: ta peab olema valmis muutusteks, ta ei tohi olla dogmaatiline.
Minu subjektiivne eeldus on, et maailm ise on tähendusetu; tähendused ja väärtused loob inimene ise. Teisisõnu: maailm 'iseenesest' on traagiline ja nõnda on traagiline ka inimelu kui ta seda tühjust-absurdsust ühel hetkel taipab. Tragikoomine on aga juhtum, kus inimene loob endale jäiga ja muutumatu "ideaal-tee", midapidi liikuda ja misläbi ta paratamatult ühel või teisel hetkel maailma otsa komistab ja haiget saab.
Seepärast inimesed naeravad: koomika peitub jäikuses kui inimese idee on ühel hetkel liialt abstraktne ega vasta enam maailmale (hajameelne professor, kes jätkab oma harjumuslikku käitumist vales hetkes ega märka, et tema ümbus on muutunud).
- see ei ole enam niivõrd mäng, vaid traditsioon. Täpsemalt öeldes: dogmaatika (dogmaatiline traditsioon).

**
Mulle meeldiks mõelda mängutraditsioonist, kus pole hinnangute andmist ega hukkamõistu, vaid kus on kirjeldamine ja avastamise lõbu.
Mäng, mida mängitakse lõbuga. Mäng (loe: elu), mille puhul ollakse teadlik, et see on vaid mäng. Sest kui tahame üheskoos hästi läbi saada ja teineteist austada, siis vähe on väärtusi, mida saame võtta liialt tõsiselt - ja veelgi enam: teistele neid 'peale suruda' - ainus väärtus on see, et: austa nii ennast kui teisi ning vaata, kuidas kuidas mängivad ja õpi ka mängima kui mäng tundub tore. Aga ära keela kedagi kunagi mängimast.

Elada ja mängida tuleb eeskujulikult ja nõnda, et see ei ole hukkamõistev, vaid kaasahaarav (ja: mõistev).


***
(ikka jäin pläma ajama, aga las ta olla. niisiis hetke uitmõtted, mida ei tasu võtta siiski tõsiselt. tegu vaid mõttevooluga. lippan nüüd kooli...)

XIII päev Soomes

Ongi käes eelviimane päev. Sisuliselt viimane.Piltidest võib jääda mulje, et suht chill (oligi!), aga tegelikult sai iga päev hommikust õhtuni loenguid kuulatud, seminarides osaletud jne. Nüüd septembri lõpuks vaja kirjutada lõpuni Personal Study Plan ja oktoobri lõpuks u 10 lk essee valitud teemal. Üks hetk tänasest:

Kui Tallinnasse jõuan, siis ilmselt panen viimastest päevadest veel paar pilti üles, praegu olen selleks liialt väsinud, et nendega mässama hakata.
Tagasimineku puhul on üks tore asi see, et varsti hakkab kool ja saab prantsuse keelt õppida! Just eile-üleeile regasin end sinna ära ja sain vastuseks, et olen kirjas. Õppejõud pidi kuuldavasti tore olema. Oootan!!!

Praegu ei midagi muud rohkemat kui veel paar pilti, näiteks see:

Les Fleurs du mal - kui peaks sellele nime panema. Hehe.


Veel mõned:

Praeguseks kõik. Ehk millalgi hiljem lisan siia midagi...

VII päev Soomes

Käisime täna Suomenlinna saartel. Pole kindel kas homme siia midagi kirjutan (jällegi arvan, et pigem mitte, kuigi esialgu on plaanis O.-ga pildistama minna), kuid tänasest siiski mõned pildid:

I

II

III

IV

V

VI

VII

VIII

IX

X

XI

Tänaseks punkt.

VI päev Soomes

Soome keel on väga nunnu keel! Käisin täna 'bensuka' lähedal olevas poes (varem arvasin, et see on permanently closed, aga tuli välja, et täitsa avatud)... sest homse kohta pole kindel, et kas saab hotellis süüa. Ja müüja tänas: "kiitti!" - see oli lihtsalt niiii nunnu!
(umbes nagu 'kielletty', mis peaks justkui midagi keelama. vähemalt minu arvates kõlab täpselt vastupidiselt.)

Tegelikult mõtlesin, et ilmselt pean "iga päev" blogimisest pausi. Kergelt väsitab ja kohati on tunne, et "kas on kirjutada midagi, mis oleks ka kirjutamisväärne". Seni, õnnekombel, on seda leidunud. Tegelikult ka täna.


Näiteks oli mul järjekordne lühike vestlus Andriusega, sest tahtsin üht teist teemat arutada ja lõpetuseks sain ka kaks kena tekstisoovitust, mida lugeda (üks Jacques Derrida'lt, teine tema enda artikkel). Igaljuhul: ka varem soovitas ta kedagi, kes olevat fenomenoloogiliselt uurinud tantsukogemust. Kirjutasin tol korral nime üles. Täna oli see leht juhtumisi kaasas, seal oli kirjas: Gyvenimo Aprašymas. Ta vaatas ja muigas. Selgus, et olin nime pähe kirjutanud sõna, mis sisuliselt tähendab cv-d. Ta oli avanud autori cv, ning mina kirjutasin üles vale asja.
Haha, eksole. Igaljuhul.
(aga kõlab nagu nimi, kas pole!?)


Õige autor on: Gediminas Karoblis. "Phenomenology of Modern Ballroom Dance". Ma küll ei tea, kust seda saada, aga noh... kõlab huvitavalt.

***

Täna sai taas nii mõnegi inimesega natuke pikemalt räägitud. Islandi "Marek Tammega" (ühel esimesel pildil, ma ütleks, et näeb suht välja nagu hr. Tamm). Meil siin ka üks "päris inglane", kelle keelt on jubevahva kuulata!
(muide, pean märkima, et islandlaste inglise keel on... väga super!)
Ja üldse: väga vahva kui nii erinevaid inimesi koos, igaühel oma lugu rääkida ja oma traditsioone tutvustada ning võrrelda.

***

Õhtul otsustasin minna jalutama. Tulin poest ja üks tee nägi väga "kutsuv" välja, sest kadus kuidagi nurga taha ja... nõnda jalutasin-jalutasin; tegu tüüpilise maanteega, ühel hetkel otsustasin n-ö lambist keerata otse metsa. Seal oli mingi silt, mille tähendust ma ei hakanud väga välja veerima.
Igaljuhul. Jõudsin täiesti juhuslikult välja... ma ütleks, et väga-väga ilusasse kohta. Olin seal suisa mitu tundi. Lebotasin pingil, lugesin, ja tegin mõningaid pilte (lõpuks sai aku tühjaks):

Natuke suvakad pildid, sellised poosekad, mitte loomulikud, aga noh... paremaid ei tulnud. Üldiselt tahan sinna tagasi minna! Pole pikk maa, umbes 20 minutit jalutada:)

Lõpetan. Taas kord. Homme Helsingisse. Ma pole kindel kas viitsin lähemal ajal siin endast väga raporteerida, las jääb mõni päev vahele. Pealegi peaks homme üsna pikk päev tulema.

V päev Soomes

Kaks loengut. Viimane neist pealkirjaga: Applied Ethics: The Case of Animal Rights. Lektoriks Artis Svece, Läti ülikoolist:

Rääkis näiteks olukorrast, kus maja põleb. Majas on laps... ja koer. Ning omanik, kelle maja leekides, on juhtumisi 'animal-activist'. Kelle päästa?
the dog, or a child?

and...

you stand in front of a house, and you wonder: "wow! which theory to apply?";

you are in a hurry: philosophers, come, help!
and you get help like: if you are a kantian...
from this and that point of view...

etc. Kirjutasin inglise keeles, umbes nii nagu see oli. See oli naljakas. Ilmsesti ei õnnestunud seda siin 'teile' edasi anda, kuid iseenda meenutuseks küll. Tegin seal ka lühikese video, selle saan ehk tagasi jõudes üles laadida.

***

Ja ka kaks ülikooli tutvustust, üks neist TÜ, ning teine Läti ülikooli oma, mõlemad väga vahvad. Viimasest sai ka mõned pildid tehtud:

Ehk on piltideltki näha, et tutvustused olid huvitavad-andekad jne!
Üldse: tekkis tohutu sümpaatia lätlaste suhtes. Nii mitmelgi põhjusel...
nii palju kui nendega rääkinud olen ja kui palju nemad lätlastest rääkisid ja... aga seda oleks väga raske siin sõnades edasi anda. Igaljuhul väga super rahvus tundub olevat!

***

Hiljem rääkisin Artisega, sest see... inimeste ja loomade õiguste teema mind huvitab, ja...
Et mul on komme enda jaoks asjad üsnagi läbi mõtelda, siis peale küllalt pikka vestlust ei suutnud ma enam enda jaoks lahendust või seletust leida. Võib-olla seda polegi. Aga usun, et mingisugune peab siiski olema.
Eks see ole olukord, et kui ise seda põhjalikult ei tunne ja satud kokku kellegagi, kes näitab olukorra n-ö tegelikku sügavust ja keerukust, siis... avaneb lõputu väli, mille najal sa ei saa enam enda arvamuse juurde püsima jääda ja lööb hetkeks pildi üsna segi. Siis peab uus informatsioon natuke lahtuma, ja... ühel hetkel hakkab kujunema uus arvamus.

Ei, mingeid põhimõttelisi muutusi ei toimunud, aga kaugeltki "läbimõelduks" ei saa ma seda enam nimetada.


Igaljuhul: nii varem kui ka endiselt olen vägagi loomade kaitsmise poolt (kes poleks, eksole? aga mõtlen seda natuke põhimõttelisemalt, võib-olla isegi äärmuslikumast vaatepunktist). Ja näiteks respekteerin taimetoitlasi, ehkki ise seda pole (seda mitte-olekut ei oska, taha ega saa ma kuidagi õigustada). Ning muuseas üsna mitmed siin meist on taimetoitlased. Ja arvan, et taimetoitlasel on enda jaoks põhimõtteliselt hulga paremaid õigustusi kui neil, kes pole taimetoitlased.
Lihtsalt minu arvamus. Täna sai seda ka ühega arutatud.

Praeguseks lõpetan. Homseks üht-teist lugeda-kirjutada...

(ja taaskord pean ütlema, et see kõik on tohutult motiveeriv: paneb tahtma kõike ise lugeda.)

IV päev Soomes

Täna oli tore päev! Loengute poolest "igavam", sest täna oli kaks loengut ja mõlemad teemal "akadeemiline inglise keel". See-eest oli see kahtlemata kasulik!

Peale seda oli kohtumine enda valitud õppejõu ehk "tuutoriga" (tutor), kellega arutada oma ideid personal-plani ja MA-teema asjus. Valisin Andriuse (õige nime kontrollin peagi üle, samuti selle, kust ta pärit on)... igaljuhul: too on see sama, kes tuli minuga ükspäev rääkima analüütilise-kontinentaalse filosoofia eristuse tobedusest. Ta vaated tundusid mulle kohe alguses huvitavad ja tuttavad ja "minulikud"; näiteks näis temagi n-ö fännavat Nietzschet. Jne.
Niisiis valisin tema. Tegelikult oli igaühele mõeldud umbes 20 minutit, mina aga magasin selle aegade kokkuleppimise aja maha ja seega jäin viimaseks. Aga see on tore, sest sain paremini ette valmistada ja sisuliselt oma eesti keelse MA-põhjalikuma kava tõlkida inglise keelde. Teine pluss: kui hiljem kella vaatasin, siis selgus, et olime rääkinud vähemalt tund aega. See aeg möödus märkamatult ja kui seda nõnda võtta, siis 20 minutiga teemat edasi anda oleks olnud võrdlemisi keeruline. Kerge komplimendi sain ka: "ideede generaator" - või midagi sarnast, samuti nagu ütles ka hr. Viik kui BA teemat talle tutvustasin(A)

Niisiis tore on see, et idee on paigas ja näib sobivat. Õigemini ta kiitis selle väga heaks ja rääkis õhinal kaasa ja andis soovitusi. Vahva. Iseasi on seda muidugi kirjutama hakata (valdavalt sekundaarkirjanduse põhjal pole just raske mingit kava kokku panna; kuigi... jah... it depends, eksole)!

***
Teine tore osa päevast (õigem: õhtust!) oli see, et kaheksa paiku läksime ühe tüdrukuga (see sama, keda eile mainisin) jalutama ja pilte tegema. Juba Helsingis jalutades märkasin ma, et ta sama moodi fanatt ja pildistab suht kõike ettesattuvat (eks sellega ole nõnda, et: mitte alati, jne, eksole - mõistlikkuse piires ikka). Igaljuhul. Täna ka siin-seal rääkisime ja õhtul läksime kusagil suvasuunas pildistama... kusjuures nõnda, et jõudsime ringiga hotelli juurde tagasi (just siis kui tema kaamera aku hakkas tühjaks saama)!


Siit ka mõned pildid (kõik u 75%-60% väiksemaks tehtud, osalt ka arvutiga (kontrasti vms) muudetud), pildistamise järjekorras:

I - peale vestlust Andriusega tekkis mul korraga pähe sõnastus, kuidas seda teemat võiks kõige üldisemalt sisse juhatada (ilmselt muutub!). Kribasin selle enne pildistama minekut kiiruga paberile ja võtsin fotoka ning hakkasin juba välja minema... kuid...
siis tekkis mõte enne väljaminekut veel lauale jäetud paberist-pastakast pilti teha:

II - paljud suht 'suvapildid', aga siiski...

III

IV - proovisin arvutiga mingit 'color correctionit' vms...
mina: "hey, which one is better... this one, or this one...?"
sintija: "the first one, it looks more.. natural."
mina: "it is natural."
Niisiis jäigi seekord loomulik pilt (teine tuli heledam):

V

VI

VII

VIII

IX - ('jänes või 'peace' märk?')

X - lillemets:

XI - see viimane on eelmise ja üle-eelmise 'süntees' (või midagi sarnast), sest puht juhuslikult proovisin mingit nuppu combine vms. Tuli selline ja mõtlesin, et salvestan ära.

Praeguseks kõik. Olen juba üsna jupp aega neid pilte valinud ja arvutiga väiksemaks teinud, et kelluke näitab 22.29 (blogi järgi 10.28:P), mistõttu... salvestan ära ja kobin enda tuppa. Homme taaskord teemakohaste loengute päev nagu oli eile... eks näis, kas tuleb ka homsest teksti ja/või pilte.
Üldiselt on siin tore. Inimesed on siin toredad ja chillid...:)

Lisaks ei saa taaskord mainimata jätta, et inglise keele praktika on tore asi. Täna oli keel lõpuks ikka päris korralikult sõlmes...