Jah, hr Beethoven on minu jaoks ületamatu, AGA täna (taas)avastasin Chopini:
Endiselt pusin aeg-ajalt herr B. esimese klaverisonaadi esimese osaga. Kuid see valss hakkas niivõrd meeldima, et alates tänasest võtan ka selle kõrvale... aega selleks just palju ei jää, aga vahepeal ikka muude tegevuste kõrvale:)
Taaskord sai tunnetatud seda kuivõrd ma ikka klaverit ja klaverimuusikat armastan... ja kuivõrd see Chopini pala taaskord meeldima hakkas!
Sunday, February 27, 2011
Friday, February 18, 2011
kirjanduslike huvidega kodanike gäng.
Kolmapäeval (16ndal) oli tore: käisime kirjanduslikul kolmapäeval;
ning nii mõnigi avastas enda jaoks autori ning tema esikkogu nimega Helena Läks:)
Ja hiljem siirdusime kohvicumisse kohvi-kakaod jooma ja kirjutamisest ja muust säärasest rääkima. Eesotsas Katrinaga sai ka mõned pildid tehtud, millele ta ühtlasi vahvad pealkirjad (või allkirjad) välja mõtles.
Toon nad siia ka ära:
lugeda ja feisbukis istuda oskame
teha - intellektuaalseid naisi ja mehi
naeratada
ühte ja sama nägu
naerda nii et kõht kõveras.
***
ps: piltidelt on puudu Maret, kes pole saanud meiega paar viimast korda liituda, kuid keda me väga-väga tagasi ootame!!!
Tulles tagasi eelmainitud luuletaja H.L.-i juurde, siis kõlama jäid read:
pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle sest
tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata
(lk 28, Helena läks)
(siinkohal on siiski tegu vaid paari reaga pikemast luuletusest;
mida muide Sir ka feisbuukis tsiteeris ja mille puhul ma soovitasin jutumärgid ja autori nime ära jätta - seda ta muidugi ei teinud)
Jah, see oli kirjeldamatult tore päev! Ja pildid sest päevast tore mälestus:)
ps2: selline asi innustab ka ennast kirjutama ja selle aasta sees juba 15-16 kirjutist kirjas; ehkki ma neist midagi arvata ei oska ja tõenäoliselt üle poole neist on kõlbmatud. aga kirjutada on tore.
viimasel ajal kirjutangi rohkem n-ö sahtlisse. pealegi: ise on neid keeruline hinnata ja enamasti kipun suht mõttetuks pidama, mistõttu ei kipu neid ka väga üles panema.
nii et, jah. aga kunagi kavandatava luulekogu jaoks on hetkel üsna kriitiliselt välja valitud u 62-63 luuletust (u 7 aasta kohta, kuigi 'produktiivsus' - ja kriitikameel - on siiani suht kasvanud). ja aeg-ajalt ikka täieneb.
mitte, et ma selle üle arvet peaksin, aga lihtsa loogika järgi 2012 lõpuks peaks u 100 täis olema; loodetavasti siis ka MA lõpp; ning mõtlen, et siis võiks hakata mõtlema ka millegi ilmutamisele. mis tegelikult pole isegi mitte oluline, sest kirjutan ma neid nii või teisiti...
ps3: täna oli hr Marek Tamme seminar-loeng Michel Foucault'st; jubehuvitav oli!
Okei, lõppu siiski ka üks lamp-lulla tänasest päevast:
ps4: halastamatu kriitika on teretulnud!
(näiteks ei suuda ma otsustada kas 'armastuseavaldus' või armastusavaldus; viimane tundub 'korrektsem', kuid esimene tundub endale 'loomulikum' - seega jäin esialgu esimese variandi juurde;
sest 'armastuse avaldus' oleks nagu jällegi väga mööda; 'armastusavaldus'-ega pole ma aga ka (ei-tea-mis-põhjusel) rahul)
:)
Selleks korraks kõik.
ning nii mõnigi avastas enda jaoks autori ning tema esikkogu nimega Helena Läks:)
Ja hiljem siirdusime kohvicumisse kohvi-kakaod jooma ja kirjutamisest ja muust säärasest rääkima. Eesotsas Katrinaga sai ka mõned pildid tehtud, millele ta ühtlasi vahvad pealkirjad (või allkirjad) välja mõtles.
Toon nad siia ka ära:
lugeda ja feisbukis istuda oskame
teha - intellektuaalseid naisi ja mehi
naeratada
ühte ja sama nägu
naerda nii et kõht kõveras.
***
ps: piltidelt on puudu Maret, kes pole saanud meiega paar viimast korda liituda, kuid keda me väga-väga tagasi ootame!!!
Tulles tagasi eelmainitud luuletaja H.L.-i juurde, siis kõlama jäid read:
pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle sest
tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata
(lk 28, Helena läks)
(siinkohal on siiski tegu vaid paari reaga pikemast luuletusest;
mida muide Sir ka feisbuukis tsiteeris ja mille puhul ma soovitasin jutumärgid ja autori nime ära jätta - seda ta muidugi ei teinud)
Jah, see oli kirjeldamatult tore päev! Ja pildid sest päevast tore mälestus:)
ps2: selline asi innustab ka ennast kirjutama ja selle aasta sees juba 15-16 kirjutist kirjas; ehkki ma neist midagi arvata ei oska ja tõenäoliselt üle poole neist on kõlbmatud. aga kirjutada on tore.
viimasel ajal kirjutangi rohkem n-ö sahtlisse. pealegi: ise on neid keeruline hinnata ja enamasti kipun suht mõttetuks pidama, mistõttu ei kipu neid ka väga üles panema.
nii et, jah. aga kunagi kavandatava luulekogu jaoks on hetkel üsna kriitiliselt välja valitud u 62-63 luuletust (u 7 aasta kohta, kuigi 'produktiivsus' - ja kriitikameel - on siiani suht kasvanud). ja aeg-ajalt ikka täieneb.
mitte, et ma selle üle arvet peaksin, aga lihtsa loogika järgi 2012 lõpuks peaks u 100 täis olema; loodetavasti siis ka MA lõpp; ning mõtlen, et siis võiks hakata mõtlema ka millegi ilmutamisele. mis tegelikult pole isegi mitte oluline, sest kirjutan ma neid nii või teisiti...
ps3: täna oli hr Marek Tamme seminar-loeng Michel Foucault'st; jubehuvitav oli!
Okei, lõppu siiski ka üks lamp-lulla tänasest päevast:
ps4: halastamatu kriitika on teretulnud!
(näiteks ei suuda ma otsustada kas 'armastuseavaldus' või armastusavaldus; viimane tundub 'korrektsem', kuid esimene tundub endale 'loomulikum' - seega jäin esialgu esimese variandi juurde;
sest 'armastuse avaldus' oleks nagu jällegi väga mööda; 'armastusavaldus'-ega pole ma aga ka (ei-tea-mis-põhjusel) rahul)
:)
Selleks korraks kõik.
Tuesday, February 15, 2011
raamatutest.
Pole siia ammu midagi kirjutanud. Põhjus on ennekõike selles, et mõnusalt tegusad päevad on mind saatnud - mitte liialt kiired, kuid see-eest piisavalt sisustatud. Natuke olen saanud ka lugeda, osalt õpingutega seoses, osalt 'niisama'. Hetkel kirjutan küll ainult ühest raamatust, kuid ehk lisan siia hiljem veel mõningaid märkmeid loetu kohta.
Nimelt tegin ükspäev triki ja võtsin täiesti suvaliselt prantsuse kirjanduse riiulist endale lugemiseks kaks lühikest raamatut, millest mõlemad osutusid vägagi loetavateks. Anatole France' novellikogust Cranquebille kirjutan ehk hiljem, kuid praegu paar-kolm tsitaati Pascal Lainé'i Irrevolutsioonist (L'irrévolution, 1971; tõlge eesti keelde 'Loomingu' Raamatukogu 32/33, 1975), kus muide peategelane on juhtumisi filosoofiaõpetaja:
*
Siiski, kui ma tahan midagi kasulikku ära teha ja neile midagi õpetada, tuleks mul nad endaga rääkima panna; panna nad minuga rääkima teisiti kui sealt alt klassi tagaseinast. Kas sinatamine mind seejuures aidata võib, seda ma ei tea; minu suus on "sinal" kindlasti teine tähendus kui teiste õpetajate suus; nii ma vähemasti arvan, ja see ei lasegi mul sinatada.
Ma ei oska õieti midagi ette võtta; ja ometi pean ma oma kohuseks meid kõiki sellest olukorrast välja aidata. Isanda mängimisest on mul kõrini!
Nemad aga, paistab, võtavad minu isandlikku positsiooni endastmõistetavana; nemad on mulle selle rolli peale sundinud! Nende kuulekus ajab meeleheitele. Lõpp esimeste päevade naerukihinatel, lõpp nõudmistel loengute sisu kohta! Nüüd on nad leppinud; leppinud kõigega, mida ma teen või tegemata jätan. Nad on kohanenud; neil õnnestub minu segapudrust isegi midagi konspekteerida; konspekteerimine - see on ainus, millest nad iial ei tüdine!
Just siia ongi koer maetud: jõuda niikaugele, et nad enam ei konspekteeriks; et nad vaidleksid; et nad mulle vastu vaidleksid. Konspekt, kuhu nad panevad võrdselt kirja kõik, ükspuha, mis lollus mulle ka pähe ei kargaks - see on alistumise tunnus, leppemärk, see on allumisega nõustumine.
Mida teha, et nad minu vastu mässu tõstaksid? Sest alles siis, kui nad minu vastu mässu tõstavad, on nad minult midagi õppinud. Jah, mäss on see, mida ma püüan neile õpetada; mida õpetada on minu kohus ja mida ilmselt vaid minul üksi on iial võimalust neile õpetada! Muidu poleks minu siinolekul mõtet; sel poleks rohkem mõtet kui õpikuil, mida nad ostavad, et täiendada (pehmelt öeldes) minu "loenguid".
Mina räägin revolutsioonist; nemad kirjutavad endale konspekti revolutsioonist, uskudes tõemeeli, et kõik, mida ma ütlen, tuleb "ära õppida". Mäherdune jant!
(lk 45)
*
Eneseohverdamine on ränk asi. Juhul kui mul on üldse midagi kaotada. Selles peitub kogu küsimus; aga kas seda saabki küsimuseks nimetada? Ei tea. Nii ma siis kuulan oma õpilasi, kui nad suvatsevad minuga rääkida, ja ma hakkan nende seosetus vadinas rohkem mõtet leidma kui oma meelis- ja kinnisideedes: see ongi vastus.
(lk 53)
*
Juunis käis tehnikumis keegi naisüliõpilane Pariisist: ta kritiseeris "tarbimisühiskonda". Temalt küsiti, mida see tähendab. Ta ei osanud vastata.
(lk 54)
***
Ehk kirjutan siia hiljem veel mõnest raamatust, sest iseenesest kirjutada oleks ja üksjagu lugemist ootab mind samuti ees. Säärane muljetamine kuluks ehk ära.
Nimelt tegin ükspäev triki ja võtsin täiesti suvaliselt prantsuse kirjanduse riiulist endale lugemiseks kaks lühikest raamatut, millest mõlemad osutusid vägagi loetavateks. Anatole France' novellikogust Cranquebille kirjutan ehk hiljem, kuid praegu paar-kolm tsitaati Pascal Lainé'i Irrevolutsioonist (L'irrévolution, 1971; tõlge eesti keelde 'Loomingu' Raamatukogu 32/33, 1975), kus muide peategelane on juhtumisi filosoofiaõpetaja:
*
Siiski, kui ma tahan midagi kasulikku ära teha ja neile midagi õpetada, tuleks mul nad endaga rääkima panna; panna nad minuga rääkima teisiti kui sealt alt klassi tagaseinast. Kas sinatamine mind seejuures aidata võib, seda ma ei tea; minu suus on "sinal" kindlasti teine tähendus kui teiste õpetajate suus; nii ma vähemasti arvan, ja see ei lasegi mul sinatada.
Ma ei oska õieti midagi ette võtta; ja ometi pean ma oma kohuseks meid kõiki sellest olukorrast välja aidata. Isanda mängimisest on mul kõrini!
Nemad aga, paistab, võtavad minu isandlikku positsiooni endastmõistetavana; nemad on mulle selle rolli peale sundinud! Nende kuulekus ajab meeleheitele. Lõpp esimeste päevade naerukihinatel, lõpp nõudmistel loengute sisu kohta! Nüüd on nad leppinud; leppinud kõigega, mida ma teen või tegemata jätan. Nad on kohanenud; neil õnnestub minu segapudrust isegi midagi konspekteerida; konspekteerimine - see on ainus, millest nad iial ei tüdine!
Just siia ongi koer maetud: jõuda niikaugele, et nad enam ei konspekteeriks; et nad vaidleksid; et nad mulle vastu vaidleksid. Konspekt, kuhu nad panevad võrdselt kirja kõik, ükspuha, mis lollus mulle ka pähe ei kargaks - see on alistumise tunnus, leppemärk, see on allumisega nõustumine.
Mida teha, et nad minu vastu mässu tõstaksid? Sest alles siis, kui nad minu vastu mässu tõstavad, on nad minult midagi õppinud. Jah, mäss on see, mida ma püüan neile õpetada; mida õpetada on minu kohus ja mida ilmselt vaid minul üksi on iial võimalust neile õpetada! Muidu poleks minu siinolekul mõtet; sel poleks rohkem mõtet kui õpikuil, mida nad ostavad, et täiendada (pehmelt öeldes) minu "loenguid".
Mina räägin revolutsioonist; nemad kirjutavad endale konspekti revolutsioonist, uskudes tõemeeli, et kõik, mida ma ütlen, tuleb "ära õppida". Mäherdune jant!
(lk 45)
*
Eneseohverdamine on ränk asi. Juhul kui mul on üldse midagi kaotada. Selles peitub kogu küsimus; aga kas seda saabki küsimuseks nimetada? Ei tea. Nii ma siis kuulan oma õpilasi, kui nad suvatsevad minuga rääkida, ja ma hakkan nende seosetus vadinas rohkem mõtet leidma kui oma meelis- ja kinnisideedes: see ongi vastus.
(lk 53)
*
Juunis käis tehnikumis keegi naisüliõpilane Pariisist: ta kritiseeris "tarbimisühiskonda". Temalt küsiti, mida see tähendab. Ta ei osanud vastata.
(lk 54)
***
Ehk kirjutan siia hiljem veel mõnest raamatust, sest iseenesest kirjutada oleks ja üksjagu lugemist ootab mind samuti ees. Säärane muljetamine kuluks ehk ära.
Saturday, January 29, 2011
Азиза Ибрагимова и Маша Стасюк!
Olen hetkel veel Hiiumaal. Ja tänu papsile avastasin selle!!!:
Маша laulu puhul on kahjuks stereoga midagi väga paigas ära, aga parema versiooni leidsin siit!
(salvestasin mõlemad endale mp3-failina pleierisse ka)
Siiski esimene - st Азиза - meeldib kõige rohkem:)
Ma pole ammu midagi nii head kuulnud!
Маша laulu puhul on kahjuks stereoga midagi väga paigas ära, aga parema versiooni leidsin siit!
(salvestasin mõlemad endale mp3-failina pleierisse ka)
Siiski esimene - st Азиза - meeldib kõige rohkem:)
Ma pole ammu midagi nii head kuulnud!
Monday, January 24, 2011
'...sellist kireaktsenti, sellist läbilöögihoogu.'*
* Stefan Zweig "Friedrich Nietzsche", lk 45.
Eksamid said läbi. Mõni hetk mõnusat vajumist. Umbes nagu tol korral, mil oli viimane seminar, ja kuidas ma tundsin pinge vabanemist, väsimuse vägivaldset pealelaskumist, kaitsvate mehhanismide järk-järgulist murenemist... poolel teel koju helistas neiu S. ja tundis, et olin häälest ära. Isegi raske oli rääkida. Aga ma rääkisin, rõõmuga rääkisin!
Jõudsin koju ja - voodisse. Aga: see oli paganama nauditav! Isegi hetk, mil pea hakkas igal järgmisel sekundil üha tugevamalt vasardama, keha oli valmis justkui laiali valguma... ja hiljem valgus, sest ta tahtis puhata. Ta valutas, sest ta tahtis end välja elada. Ja ma ei pannud talle kätt ette, vastupidi: tundsin sellest kõigest rõõmu. Sest teadsin, et nii on kõige parem. Valutab - järelikult paraneb! Ja seda oli nii hea tunda!
Nüüd kui eksamid läbi...päris kirjeldatud olukorrani asi ei jõudnud, pidem vastupidi: viimane asi tehtud ja tundsin kuidas vaim ergastus. Iga hetkega üha rohkem. See oli laupäeval. Täna on esmaspäev. Puhkus piirdus laupäeva- pühapäevase "olesklemisena". Kuid ka see oli täis naudingut. Ka puhata peab oskama. Naudinguga.
Ja kui mul homme võrdlemisi sisukat päeva poleks, siis ma ei tahaks tunnistada sellist asja nagu und! Milleks uni?
Tekkis kujutlus: mis tunne võiks olla kui saaks nõnda käiata, et nt 2-3-4 päeva järjest, ilma, et tunneks kordagi väsimust? Inimene vajab und. Teinekord on uni hea. Magus. Aga mitte praegu! (jah, et homne oleks tore, pean seda endale kuidagi tekitama)
Aga üldplaanis... mitte lähemal ajal. Ma loodan, et uus semester tuleb tore... ka prantsuse keelde registreerisin end täna ära. Samuti tuleb uus fenomenoloogia seminar, kus muuhulgas kirjutame pooleliolevat uurimust edasi... ja selle taustal: tahaks nüüd lõpuks ometi tutvuda lähemalt Nietzsche ja Weil'ga, et näha - kas neist võiks saada potentsiaalseid lõputöö... partnereid!?
ps: vabandage mu eufoorilist olekut!
ps2: tantsida tahaks! (varsti, millalgi, ehk, jälle!:))
Eksamid said läbi. Mõni hetk mõnusat vajumist. Umbes nagu tol korral, mil oli viimane seminar, ja kuidas ma tundsin pinge vabanemist, väsimuse vägivaldset pealelaskumist, kaitsvate mehhanismide järk-järgulist murenemist... poolel teel koju helistas neiu S. ja tundis, et olin häälest ära. Isegi raske oli rääkida. Aga ma rääkisin, rõõmuga rääkisin!
Jõudsin koju ja - voodisse. Aga: see oli paganama nauditav! Isegi hetk, mil pea hakkas igal järgmisel sekundil üha tugevamalt vasardama, keha oli valmis justkui laiali valguma... ja hiljem valgus, sest ta tahtis puhata. Ta valutas, sest ta tahtis end välja elada. Ja ma ei pannud talle kätt ette, vastupidi: tundsin sellest kõigest rõõmu. Sest teadsin, et nii on kõige parem. Valutab - järelikult paraneb! Ja seda oli nii hea tunda!
Nüüd kui eksamid läbi...päris kirjeldatud olukorrani asi ei jõudnud, pidem vastupidi: viimane asi tehtud ja tundsin kuidas vaim ergastus. Iga hetkega üha rohkem. See oli laupäeval. Täna on esmaspäev. Puhkus piirdus laupäeva- pühapäevase "olesklemisena". Kuid ka see oli täis naudingut. Ka puhata peab oskama. Naudinguga.
Ja kui mul homme võrdlemisi sisukat päeva poleks, siis ma ei tahaks tunnistada sellist asja nagu und! Milleks uni?
Tekkis kujutlus: mis tunne võiks olla kui saaks nõnda käiata, et nt 2-3-4 päeva järjest, ilma, et tunneks kordagi väsimust? Inimene vajab und. Teinekord on uni hea. Magus. Aga mitte praegu! (jah, et homne oleks tore, pean seda endale kuidagi tekitama)
Aga üldplaanis... mitte lähemal ajal. Ma loodan, et uus semester tuleb tore... ka prantsuse keelde registreerisin end täna ära. Samuti tuleb uus fenomenoloogia seminar, kus muuhulgas kirjutame pooleliolevat uurimust edasi... ja selle taustal: tahaks nüüd lõpuks ometi tutvuda lähemalt Nietzsche ja Weil'ga, et näha - kas neist võiks saada potentsiaalseid lõputöö... partnereid!?
ps: vabandage mu eufoorilist olekut!
ps2: tantsida tahaks! (varsti, millalgi, ehk, jälle!:))
Monday, January 17, 2011
(nietzsche) eeskuju. [+ muusikalisa]
Sess on. Kopp on ka (ees). Mitte alati, aga kohati. Ja siis... võtsin üle pika aja ette Stefan Zweigi raamatu "Friedrich Nietzsche", lugesin peatüki (need on küllalt lühikesed) ja... tunnen kuidas jaks ja tahe minusse kandub; niisiis otsustasin kesta vahetada ja reisida aastasse 1868 (ja-jah, tõsine asi, ärgne naerge, eksole):
...ja esseede-värkidega edasi võidelda. Lihtne ju kui mõtlema hakata.
Tegelikult olin Nietzschest vaimustuses juba ju enne ülikooli ja esimesel filosoofiakursusel ootasin õhinaga, millal siis hr Luure Nietzschest räägib (ühtlasi viimane peatükk Esa Saarineni filosoofia ajaloo raamatust, mille olin seks ajaks vist ise juba niikuinii läbi lugenud); aga... kerge pettumus - hr Luure ei rääkinudki. Tagantjärele mõeldes ei imesta ma selle üle, tal on teistsugused eelistused, nii nagu igaühel on oma eelistused.
Igaljuhul: mina aga endiselt vaimustun. Ja muuhulgas mõtlen vahetada lõputöö teemat Nietzsche-Weil'-teemaliseks. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Enne veel need paar tööd kirjutada...
...näiteks u 10 lk analüüs filmist "Inglorious Basterds".
ps: ülemise pildi originaal on siin.
* üldiselt mõtlesin, et kui mõne raamatu (taaskord) läbi loen, siis võiks hakata märkima üles kuupäevi, millal üht või teist raamatut viimati lugesin. ma arvan, et see oleks täitsa tore idee... jälgida, millal ja kuivõrd mul midagi millestki meeles on. pealegi arvan, et enamus enda jaoks olulisi raamatuid tuleb nii või naa korduvalt läbi lugeda.
Lisa:
Hakkasid meeldima järgmised laulud:
Ja ennekõike:
Serge Gainsbourg on üha enam muljet avaldanud: geniaalsed laulud, plus asjaolu, et ta on tegelenud niivõrd erinevate valdkondadega (muusika, film, kirjandus). Ja see dionysoslik säde!
(nüüd aga mässan oma esseega edasi...)
...ja esseede-värkidega edasi võidelda. Lihtne ju kui mõtlema hakata.
Tegelikult olin Nietzschest vaimustuses juba ju enne ülikooli ja esimesel filosoofiakursusel ootasin õhinaga, millal siis hr Luure Nietzschest räägib (ühtlasi viimane peatükk Esa Saarineni filosoofia ajaloo raamatust, mille olin seks ajaks vist ise juba niikuinii läbi lugenud); aga... kerge pettumus - hr Luure ei rääkinudki. Tagantjärele mõeldes ei imesta ma selle üle, tal on teistsugused eelistused, nii nagu igaühel on oma eelistused.
Igaljuhul: mina aga endiselt vaimustun. Ja muuhulgas mõtlen vahetada lõputöö teemat Nietzsche-Weil'-teemaliseks. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Enne veel need paar tööd kirjutada...
...näiteks u 10 lk analüüs filmist "Inglorious Basterds".
ps: ülemise pildi originaal on siin.
* üldiselt mõtlesin, et kui mõne raamatu (taaskord) läbi loen, siis võiks hakata märkima üles kuupäevi, millal üht või teist raamatut viimati lugesin. ma arvan, et see oleks täitsa tore idee... jälgida, millal ja kuivõrd mul midagi millestki meeles on. pealegi arvan, et enamus enda jaoks olulisi raamatuid tuleb nii või naa korduvalt läbi lugeda.
Lisa:
Hakkasid meeldima järgmised laulud:
Ja ennekõike:
Serge Gainsbourg on üha enam muljet avaldanud: geniaalsed laulud, plus asjaolu, et ta on tegelenud niivõrd erinevate valdkondadega (muusika, film, kirjandus). Ja see dionysoslik säde!
(nüüd aga mässan oma esseega edasi...)
Saturday, January 8, 2011
Subscribe to:
Posts (Atom)
