Monday, May 21, 2012
Saturday, May 19, 2012
masinate evolutsioon
[ehk natuke ilukirjanduslikku spekuleerimist ja fantaasialendu]
Võib arvata, et alguses oli lihtsus. Kuid ka lihtsus oli Midagi - näiteks erinevad aineosakesed ja nendevaheline mõju (või "jõud" - kuidas keegi soovib nimetada). Kogu see Miski - see Supp - see oli olemas.
Igaljuhul: ühel hetkel ja täpsemalt: ühel perioodil - umbes 4,54 miljardit aastat tagasi - kujunes välja meie planeet Maa. Vesi kui selline kujunenut mõningate andmete kohaselt u 3,9 miljardit aastat tagasi ning esimesed elusolendid veel u 3,4 miljardit aastat tagasi.
Üks korrapärasemaid ja stabiilsemaid moodustisi on ilmselt teemat; nii nagu ka talvised lumehelbed võtavad teatud tingimustel vastava kuju. Selles lihtsuses on olemas teatav struktuur ja struktuuril ajaline kestus.
Miski pole igavene, üks aine tõmbab teist ja Supp ei näi lakkavat lainetamast, ometi - ja see pidi juhtuma vaid ühe korra - kujunes välja struktuur, mis juhtus produtseerima endast koopiaid: mitte üks ei muutunud iseenesest mitmeks, vaid tõmbas ligi osakesi, mis omakorda tõmbasid ligi osakesi, mis omakorda tõbasid ligi osakesi... ja millest igaüks moodustas omaette terviku ja selles tervikus vastavad "juhised", milline saab olema järgmine tervik. Ta "toitus".
Ühtlasi sündis pärilikkus; kuid et sedalaadi automaatsel kopeerimisel juhub ikka ja jälle vigu, satub sekka ootamatuid aineid, siis hakkas välja kujunema teatav variatsioon. Kogu selles Supis hakkasidki rolli mängima kolm põhilist tegurit: pärilikkus, variatsioon ja kestvus; ning nendest kolmest tulenevalt: selektsioon (selection) ehk valik. "Looduslik valik," kui võib öelda.
Et Supis "toitu" pole lõputult, siis paratamatult ühed lagunesid, kaotasid oma pidevuse, teised kestsid edasi. Edasi keses, suuresti tänu juhuslikele mutatsioonidele, toimus miljonite-miljonite Supis ulbitud aastate vältel pidev järk-järguline areng: "surid välja" (kadusid, lagunesid) lihtsamad struktuurid ning jäid alles ja täiustusid need, mis juhtusid olema täiuslikumad. Neil polnud mõistust, neil polnud tahet, nad lihtsalt olid olemas ja kujunsid, ilma igasuguse "tunde" või "tahte" kui selliseta - sest "tunne" ja "tahe" eeldab komplekssemat organismi, aju, sensoreid, jne.
Supis hulpides ja erinevate ainete ja koosmõjudega kokku põrkudes hakkas kopeeruvale - ja ühtlasi kopeeritavale - ümber kujunema teatav "kaitsev kiht". See kiht ei "tekkinud" või ei "arenenud" mitte niivõrd ühe üksuse elu ajal, vaid "juhistes", struktuuris toimus vahel juhuslikke muudatusi, mis osutusid vastupidavamateks kui teised, ja et nad kandsid eneses edasi seda sama muudatust, siis kandus see edasi ka järgnevatele põlvkondadele. Mitte miski ei "kaitsnud" end selles tähenduses, vastavalt keskkonnale ja Supis ulpides juhtusid nad lihtsalt kujunema arvult levinumaks kui need, mis olid lihtsama ülesehitusega ja seetõttu keskelt läbi ebastabiilsemad ning lühema kestvusega ning kippusid lagunema.
Nõnda, selles Supis, tekkis rakk, mitmeraksed olendid... nad olid "ellujäämismasinad"; ja - ilma, et oleks olnud olemas mingi "tahe" või "suunatus" - arenes välja näiteks: nt valgustundlikkus; ja hiljem rakud, mida võib nimetada seemne- ja munarakkudeks. Põhjus on iseenesest väga lihtne: kahe isendi ristumisel ja informatsiooni ülekandel tekib suurem variatiivsus ja seeläbi suurem võimalus alles püsida kui neil isenditel, kes teevad iseendast sisuliselt ühesugusid koopiaid - kui esimesi saadab pidev "areng", siis teised on võrdlemisi muutumatud.
Sealt päineb 'seksuaalsus' ning ühtlasi võib seda pidada sugulise erinevuse sünniks; sel on muidugi järgnev aspekt: soodsamad tingimused püsima jäämiseks on neil olenditel, kes on "täiuslikumad", "rohkem arenenud" ning kõik see vajab aega, toitu, kaitset. Muidugi ei juhtunud see üleöö, selleks läks aega miljoneid-miljoneid aastaid; areng ja muudatused ei toimunud mitte niivõrd ühe elu jooksul, vaid põlvkondade ja juhuslike mutatsioonide ning pidevate surma-sünni ja väljasuremiste (loe: kadumiste, lagunemiste) ning ellujäämiste (loe: edasipüsimiste ja informatsiooni edasiandmiste) käigus...
***
...selle segase, abstraktse ja võib-olla faktiliselt mitte üldse täpse jutu jätkuks võib mõtelda kasvõi neile taimedele-loomadele, mis on inimeste poolt aretatud, need rebased, mis u 50. aastaga aretati nõnda koerasarnasteks (valiti jaa paaritati omavahel kõige sõbralikumad isendid), jne...
Ellujäämismasinad on geenide viis edasi püsida.
Dawkins toob mängu mõiste "meem", mis on uus isekopeeruv replikaator. Nii nagu geenid lihtsalt on ja kõikvõimalikud "elusolendid" on nende kandjad (inimesed, taimed, loomad - teinekord ka kolooniad, nt mesilased, sipelgad; ka inimene, mis on teatavas mõttes geenide koloonia)... nii on inimesed meemide kandjad. Meemid kanduvad edasi, et püsida ja kasutavad selleks ära inimesi.
Kuid siin on huvitav aspekt: nii nagu geenid määravad teatavad statistilised tingimused end kandvatele masinatele (nt inimene ei saa lennata), nii määravad ka meemid, kuid sealjuures on masinad saavutanud teatava iseseisvuse. Põhjus on lihtne: mida iseseisvam ellujäämismasin, seda suurem tõenäosus on tal väliskeskkonnale paremini reageerida ja edasi püsida. Mitte, et mõni putukas või mistahes olned "tahaks" edasi püsida (nt kolooniates on loomulik, et mitmed olendid lähevad "vabatahtlikult" surma, sest neil on lihtsalt vastavad juhised - seda kõike geenide üleüldise kestvuse nimel, juhul kui kolooniale ja geenisupile on see üleüldiselt "kasulik")... - nad on lihtsalt selliseks "programmeeritud", see tähendab: kujunenud, sest vastasel juhul oleksid nad välja surnud.
Nõnda on arenenud välja nii "valikuvabadus" (sest see on osutunud geenide edasikestmisel kasulikuks) ning ühtlasi aju ning "teadvus"; ning koos kõige eelnavaga ka ellujäämismasinate suurem iseseisvus oma 'programmeerijatest'.
***
KUID kust läheb piir programmeeritava ja programmeeritud ellujäämismasina vahel? Dawkins väidab, et geen või meem eeldab sisuliselt isekopeeruvust, mille vahendeks on kas vastav olend ellujäämismasin...
see tähendav teatavat ärakasutamist, "söömist".
Mäletan üht nalja, et "põrandad kasutavad inimesi ära, et inimesed neid pidevalt juurde ehitaksid ja seeläbi paljundaksid"; Dawkins peab meemide kandjaiks ennekõike inimeste ajusid (koos inimeste enestega, loomulikult), kuid kas ei kanna nii meeme kui geene kogu keskkond? Kuhu tõmmata piiri?
Jared Diamond näitas edukalt kuidas Ida ja Lääne majanduslik erinevus ei tule mitte geneetikast, vaid geograafiast ja geograafilisest juhuslikkusest, eks nõnda ole ju ka kõigi muude masinatega, mis peavad "ära kasutama" oma keskkonda: nii nagu ideed kasutavad ära inimesi, geenid mistahes elusolendeid, nõnda kasutavad ära ("kasutavad ära" mitte (teadliku) ekspluateerimise mõttes) oma keskkonda erinevad mineraalid, et nad saaksid olemas olla, nõnda kasutab ära oma keskkonda vesi, et ühel hetkel maha sadada ja siis taas aurustuda...
Lihtsalt geenid ja meemid on ühed olulised vaheetapid ja astmed, mis on juhtumisi aset leidnud, et ühed ained grupeeruksid just niimoodi, mitte aga naamoodi...
...muuhulgas kujundades kaasproduktina nt erinevaid olendeid, mis on saavutanud teatava "iseseisvuse" (mitte, et "iseiseisvust" kui sellist evolutsioonibioloogilises mõttes üldse olemas oleks) ja inimese, kes ON VÕIMELINE SAAMA ARU ISEENDA TEKKEST JA PROTSESSIST. Vat see on IME!
Aga kogu selle spekulatsiooni ja hämamise ja ehk udujutu tulemusena tekib küsimus (olles lisaks kõigele võhik ja alles valdkonda avastamas): kas evolutsioonibioloogiat ei võiks asendada millegi veel üldisemaga: "evolutsioon" laiemas mõttes. Ja kas just "evolutsioon", pigem ehk üleüldine tendents ainetel koonduda, omada mingit füüsilist-keemilist (vms) mõju...
...mu meelest hästi huvitavad küsimused! Kahju, et sellest veel ei tea ja et siinne arutlus on nõnda ähmane ja võib-olla suuresti ekslik, aga mu meelest põnev teema!
Kui programmeerijateks on teatavad vähegi püsivad algkomponendid (nt erinevad ained, DNA molekulid, inimeste genereeritud ideed, keeled, mis tahes - igaüks neist erineval ajaskaalal) ja nende kandjateks erinevad masinad (ennekõike elus, aga mu meelest võiksid olla ka eluta olendid; lõppeks ei ole "elu" ju miski muu kui isekopeerumine...)...
Lõpetuseks üks video:
Ehkki rangelt võttes ei tasu seda videot tõsiselt võtta: kui masinates toimuks säärane evolutsiooniline areng, et neist saaksid tõepoolest mei planeedi valitsejad, siis on jabur mõtelda, et "üks masin sööks teise ära nagu loomad seda teevad" (juhul kui toituval masinal pole kõhus mingit 'töökoda', mis toiduks saanud olendi kuidagi enda "organismi" sulandaks või monteeriks).
Sellegipoolest mu meelest huvitav video!
PS: tundub, et Richard Dawkinsi "The Selfish Gene" võib tõesti panna maailma teise pilguga vaatama!
Muidugi: kelles tekitab masendust, keda paneb imestama ja elu üle rõõmu tundma! Ja, tõesti, kuidas üldse saab tahta midagi "enamat" (nt 'teispoolsust', vms) kui meil - inimestel - on võimalus tunda, ja sealjuures veel teadvustada oma tundmist ja nägemist, mõtelda "ma olen olemas, ma näen, ma tunnen!" - mitte ühelgi meile teadaoleval elusolendil pole Sellist enesereflektsioonivõimet!
Nõnda igapäevane, nõnda lihtne, ometi ju nõnda eriline!
Tundkem rõõmu siis oma kaasinimestest ja iseendast, mitte vahendatuna läbi mõne teise kujuteldud maailma või olendi - minu arvates ennekõike nõnda saame elada tõeliselt väärtuslikult ja anda endast parimat, nii iseendale kui teistele, igas mõttes!:)
Võib arvata, et alguses oli lihtsus. Kuid ka lihtsus oli Midagi - näiteks erinevad aineosakesed ja nendevaheline mõju (või "jõud" - kuidas keegi soovib nimetada). Kogu see Miski - see Supp - see oli olemas.
Igaljuhul: ühel hetkel ja täpsemalt: ühel perioodil - umbes 4,54 miljardit aastat tagasi - kujunes välja meie planeet Maa. Vesi kui selline kujunenut mõningate andmete kohaselt u 3,9 miljardit aastat tagasi ning esimesed elusolendid veel u 3,4 miljardit aastat tagasi.
Üks korrapärasemaid ja stabiilsemaid moodustisi on ilmselt teemat; nii nagu ka talvised lumehelbed võtavad teatud tingimustel vastava kuju. Selles lihtsuses on olemas teatav struktuur ja struktuuril ajaline kestus.
Miski pole igavene, üks aine tõmbab teist ja Supp ei näi lakkavat lainetamast, ometi - ja see pidi juhtuma vaid ühe korra - kujunes välja struktuur, mis juhtus produtseerima endast koopiaid: mitte üks ei muutunud iseenesest mitmeks, vaid tõmbas ligi osakesi, mis omakorda tõmbasid ligi osakesi, mis omakorda tõbasid ligi osakesi... ja millest igaüks moodustas omaette terviku ja selles tervikus vastavad "juhised", milline saab olema järgmine tervik. Ta "toitus".
Ühtlasi sündis pärilikkus; kuid et sedalaadi automaatsel kopeerimisel juhub ikka ja jälle vigu, satub sekka ootamatuid aineid, siis hakkas välja kujunema teatav variatsioon. Kogu selles Supis hakkasidki rolli mängima kolm põhilist tegurit: pärilikkus, variatsioon ja kestvus; ning nendest kolmest tulenevalt: selektsioon (selection) ehk valik. "Looduslik valik," kui võib öelda.
Et Supis "toitu" pole lõputult, siis paratamatult ühed lagunesid, kaotasid oma pidevuse, teised kestsid edasi. Edasi keses, suuresti tänu juhuslikele mutatsioonidele, toimus miljonite-miljonite Supis ulbitud aastate vältel pidev järk-järguline areng: "surid välja" (kadusid, lagunesid) lihtsamad struktuurid ning jäid alles ja täiustusid need, mis juhtusid olema täiuslikumad. Neil polnud mõistust, neil polnud tahet, nad lihtsalt olid olemas ja kujunsid, ilma igasuguse "tunde" või "tahte" kui selliseta - sest "tunne" ja "tahe" eeldab komplekssemat organismi, aju, sensoreid, jne.
Supis hulpides ja erinevate ainete ja koosmõjudega kokku põrkudes hakkas kopeeruvale - ja ühtlasi kopeeritavale - ümber kujunema teatav "kaitsev kiht". See kiht ei "tekkinud" või ei "arenenud" mitte niivõrd ühe üksuse elu ajal, vaid "juhistes", struktuuris toimus vahel juhuslikke muudatusi, mis osutusid vastupidavamateks kui teised, ja et nad kandsid eneses edasi seda sama muudatust, siis kandus see edasi ka järgnevatele põlvkondadele. Mitte miski ei "kaitsnud" end selles tähenduses, vastavalt keskkonnale ja Supis ulpides juhtusid nad lihtsalt kujunema arvult levinumaks kui need, mis olid lihtsama ülesehitusega ja seetõttu keskelt läbi ebastabiilsemad ning lühema kestvusega ning kippusid lagunema.
Nõnda, selles Supis, tekkis rakk, mitmeraksed olendid... nad olid "ellujäämismasinad"; ja - ilma, et oleks olnud olemas mingi "tahe" või "suunatus" - arenes välja näiteks: nt valgustundlikkus; ja hiljem rakud, mida võib nimetada seemne- ja munarakkudeks. Põhjus on iseenesest väga lihtne: kahe isendi ristumisel ja informatsiooni ülekandel tekib suurem variatiivsus ja seeläbi suurem võimalus alles püsida kui neil isenditel, kes teevad iseendast sisuliselt ühesugusid koopiaid - kui esimesi saadab pidev "areng", siis teised on võrdlemisi muutumatud.
Sealt päineb 'seksuaalsus' ning ühtlasi võib seda pidada sugulise erinevuse sünniks; sel on muidugi järgnev aspekt: soodsamad tingimused püsima jäämiseks on neil olenditel, kes on "täiuslikumad", "rohkem arenenud" ning kõik see vajab aega, toitu, kaitset. Muidugi ei juhtunud see üleöö, selleks läks aega miljoneid-miljoneid aastaid; areng ja muudatused ei toimunud mitte niivõrd ühe elu jooksul, vaid põlvkondade ja juhuslike mutatsioonide ning pidevate surma-sünni ja väljasuremiste (loe: kadumiste, lagunemiste) ning ellujäämiste (loe: edasipüsimiste ja informatsiooni edasiandmiste) käigus...
***
...selle segase, abstraktse ja võib-olla faktiliselt mitte üldse täpse jutu jätkuks võib mõtelda kasvõi neile taimedele-loomadele, mis on inimeste poolt aretatud, need rebased, mis u 50. aastaga aretati nõnda koerasarnasteks (valiti jaa paaritati omavahel kõige sõbralikumad isendid), jne...
Ellujäämismasinad on geenide viis edasi püsida.
Dawkins toob mängu mõiste "meem", mis on uus isekopeeruv replikaator. Nii nagu geenid lihtsalt on ja kõikvõimalikud "elusolendid" on nende kandjad (inimesed, taimed, loomad - teinekord ka kolooniad, nt mesilased, sipelgad; ka inimene, mis on teatavas mõttes geenide koloonia)... nii on inimesed meemide kandjad. Meemid kanduvad edasi, et püsida ja kasutavad selleks ära inimesi.
Kuid siin on huvitav aspekt: nii nagu geenid määravad teatavad statistilised tingimused end kandvatele masinatele (nt inimene ei saa lennata), nii määravad ka meemid, kuid sealjuures on masinad saavutanud teatava iseseisvuse. Põhjus on lihtne: mida iseseisvam ellujäämismasin, seda suurem tõenäosus on tal väliskeskkonnale paremini reageerida ja edasi püsida. Mitte, et mõni putukas või mistahes olned "tahaks" edasi püsida (nt kolooniates on loomulik, et mitmed olendid lähevad "vabatahtlikult" surma, sest neil on lihtsalt vastavad juhised - seda kõike geenide üleüldise kestvuse nimel, juhul kui kolooniale ja geenisupile on see üleüldiselt "kasulik")... - nad on lihtsalt selliseks "programmeeritud", see tähendab: kujunenud, sest vastasel juhul oleksid nad välja surnud.
Nõnda on arenenud välja nii "valikuvabadus" (sest see on osutunud geenide edasikestmisel kasulikuks) ning ühtlasi aju ning "teadvus"; ning koos kõige eelnavaga ka ellujäämismasinate suurem iseseisvus oma 'programmeerijatest'.
***
KUID kust läheb piir programmeeritava ja programmeeritud ellujäämismasina vahel? Dawkins väidab, et geen või meem eeldab sisuliselt isekopeeruvust, mille vahendeks on kas vastav olend ellujäämismasin...
see tähendav teatavat ärakasutamist, "söömist".
Mäletan üht nalja, et "põrandad kasutavad inimesi ära, et inimesed neid pidevalt juurde ehitaksid ja seeläbi paljundaksid"; Dawkins peab meemide kandjaiks ennekõike inimeste ajusid (koos inimeste enestega, loomulikult), kuid kas ei kanna nii meeme kui geene kogu keskkond? Kuhu tõmmata piiri?
Jared Diamond näitas edukalt kuidas Ida ja Lääne majanduslik erinevus ei tule mitte geneetikast, vaid geograafiast ja geograafilisest juhuslikkusest, eks nõnda ole ju ka kõigi muude masinatega, mis peavad "ära kasutama" oma keskkonda: nii nagu ideed kasutavad ära inimesi, geenid mistahes elusolendeid, nõnda kasutavad ära ("kasutavad ära" mitte (teadliku) ekspluateerimise mõttes) oma keskkonda erinevad mineraalid, et nad saaksid olemas olla, nõnda kasutab ära oma keskkonda vesi, et ühel hetkel maha sadada ja siis taas aurustuda...
Lihtsalt geenid ja meemid on ühed olulised vaheetapid ja astmed, mis on juhtumisi aset leidnud, et ühed ained grupeeruksid just niimoodi, mitte aga naamoodi...
...muuhulgas kujundades kaasproduktina nt erinevaid olendeid, mis on saavutanud teatava "iseseisvuse" (mitte, et "iseiseisvust" kui sellist evolutsioonibioloogilises mõttes üldse olemas oleks) ja inimese, kes ON VÕIMELINE SAAMA ARU ISEENDA TEKKEST JA PROTSESSIST. Vat see on IME!
Aga kogu selle spekulatsiooni ja hämamise ja ehk udujutu tulemusena tekib küsimus (olles lisaks kõigele võhik ja alles valdkonda avastamas): kas evolutsioonibioloogiat ei võiks asendada millegi veel üldisemaga: "evolutsioon" laiemas mõttes. Ja kas just "evolutsioon", pigem ehk üleüldine tendents ainetel koonduda, omada mingit füüsilist-keemilist (vms) mõju...
...mu meelest hästi huvitavad küsimused! Kahju, et sellest veel ei tea ja et siinne arutlus on nõnda ähmane ja võib-olla suuresti ekslik, aga mu meelest põnev teema!
Kui programmeerijateks on teatavad vähegi püsivad algkomponendid (nt erinevad ained, DNA molekulid, inimeste genereeritud ideed, keeled, mis tahes - igaüks neist erineval ajaskaalal) ja nende kandjateks erinevad masinad (ennekõike elus, aga mu meelest võiksid olla ka eluta olendid; lõppeks ei ole "elu" ju miski muu kui isekopeerumine...)...
Lõpetuseks üks video:
Ehkki rangelt võttes ei tasu seda videot tõsiselt võtta: kui masinates toimuks säärane evolutsiooniline areng, et neist saaksid tõepoolest mei planeedi valitsejad, siis on jabur mõtelda, et "üks masin sööks teise ära nagu loomad seda teevad" (juhul kui toituval masinal pole kõhus mingit 'töökoda', mis toiduks saanud olendi kuidagi enda "organismi" sulandaks või monteeriks).
Sellegipoolest mu meelest huvitav video!
PS: tundub, et Richard Dawkinsi "The Selfish Gene" võib tõesti panna maailma teise pilguga vaatama!
Muidugi: kelles tekitab masendust, keda paneb imestama ja elu üle rõõmu tundma! Ja, tõesti, kuidas üldse saab tahta midagi "enamat" (nt 'teispoolsust', vms) kui meil - inimestel - on võimalus tunda, ja sealjuures veel teadvustada oma tundmist ja nägemist, mõtelda "ma olen olemas, ma näen, ma tunnen!" - mitte ühelgi meile teadaoleval elusolendil pole Sellist enesereflektsioonivõimet!
Nõnda igapäevane, nõnda lihtne, ometi ju nõnda eriline!
Tundkem rõõmu siis oma kaasinimestest ja iseendast, mitte vahendatuna läbi mõne teise kujuteldud maailma või olendi - minu arvates ennekõike nõnda saame elada tõeliselt väärtuslikult ja anda endast parimat, nii iseendale kui teistele, igas mõttes!:)
Sunday, May 13, 2012
Lana Del Rey!
Nii, avastasin enda jaoks ühe uue laulja, nimeks Lana Del Rey. Tema esimene album ilmus aastal 2010 (kui ma nüüd ei eksi) ja teine ("Born to Die") 2012, seega võrdlemisi uustulija. Wikipedia andmetel on ta hetkel 25. aastane ning 21. juunil saab 26.
Senise kuulamise põhjal tundub, et tegu on kellegagi, kes teeb oma asja hingega, kel on oma isukupärane ja sealjuures loomulik käekiri ja... näib, et temas on see, mida ma artistide puhul ilmselt kõige enam hindan: tung otsida ja teha midagi uut! Ja ma ei mõtle originaalitsemist, vaid seda, et see uue-otsing tuleb kuidagi loomulikult, iseendast ja iseenesest, mitte teiste soovist või ootustest lähtuvalt.
Mõistagi, see kõik pole lihtne ja minu arvates enamus kipuvad püsima päris kindlates piirides ja žanrites (ja see pole alati halb). Artistid, kes minu arvates geniaalse laiahaardelisusega silma paistavad on nt Michael Jackson, Serge Gainsbourg ning ilmselt ka Tom Waits (viimase loominguga ma pole jõudnud eriti veel tutvuda) - nende puhul ei teadnud kunagi, et millega nad järgmisena lagedale võivad tulla.
Mulle tundub, et Lana Del Rey on sarnane!
Ehkki: albumit "Born to Die" saadab võrdlemisi sarnane toon, siis esimese albumiga võrreldes on see jällegi midagi teistsugust. Ma tahaks loota, et kolmas album tuleb jälle midagi uut ja võib-olla värvikirevam kui eelnevad kaks kokku. Eks seda näha ole.
Mis veel: ta näib olevat tõeline perfektsionist, nii muusika kui videopildi alal, ühel või teisel viisil on iga teos kordumatu ja kõige paremas mõttes lõpuni välja lihvitud! Ka intervjuust ilmneb see sisukus ja pühendumus:
Ilmselt üks levinumaid laule "Blue Jeans":
Teine tuntuimatest on "Without you". Mulle endale on meeldinud (ja ehk isegi rohkem meeldinud) nt "Million Dollar Man" (ei leidnud praegu head linki) ja "Lucky ones".
Kuid ilmselt kõige enam meeldivad järgmised kaks laulu:
Mermaid Motel (1):
ja teisena Gramma (2):
Mitmed (või enamus) laulud on siiski ka sellised, et jätavad külmaks või kui isegi saan aru, et laulud on head, siis pole päris minu maitse... kuid need kaks, eriti esimene - üle pika aja avastasin midagi sellist, mida mulle tõesti väga kuulata meeldib:)
"Mermaid Motel" kõlas küll esimesel kuulamisel kuidagi võõralt, imelikult ja isegi kuidagi 'suvaliselt', kuid mida enam seda kuulan (eriti kõrvaklappidega ja vol-talutava-maksimumi peal), seda rohkem see lugu meeldima hakkab ja seda rohkem tuleb esile see särts ja pinge, minu nägemist mööda ka see lihvitus ja et "kõik on omal kohal", mis minu arvates seda laulu ja muusikat saadab!
Senise kuulamise põhjal tundub, et tegu on kellegagi, kes teeb oma asja hingega, kel on oma isukupärane ja sealjuures loomulik käekiri ja... näib, et temas on see, mida ma artistide puhul ilmselt kõige enam hindan: tung otsida ja teha midagi uut! Ja ma ei mõtle originaalitsemist, vaid seda, et see uue-otsing tuleb kuidagi loomulikult, iseendast ja iseenesest, mitte teiste soovist või ootustest lähtuvalt.
Mõistagi, see kõik pole lihtne ja minu arvates enamus kipuvad püsima päris kindlates piirides ja žanrites (ja see pole alati halb). Artistid, kes minu arvates geniaalse laiahaardelisusega silma paistavad on nt Michael Jackson, Serge Gainsbourg ning ilmselt ka Tom Waits (viimase loominguga ma pole jõudnud eriti veel tutvuda) - nende puhul ei teadnud kunagi, et millega nad järgmisena lagedale võivad tulla.
Mulle tundub, et Lana Del Rey on sarnane!
Ehkki: albumit "Born to Die" saadab võrdlemisi sarnane toon, siis esimese albumiga võrreldes on see jällegi midagi teistsugust. Ma tahaks loota, et kolmas album tuleb jälle midagi uut ja võib-olla värvikirevam kui eelnevad kaks kokku. Eks seda näha ole.
Mis veel: ta näib olevat tõeline perfektsionist, nii muusika kui videopildi alal, ühel või teisel viisil on iga teos kordumatu ja kõige paremas mõttes lõpuni välja lihvitud! Ka intervjuust ilmneb see sisukus ja pühendumus:
Ilmselt üks levinumaid laule "Blue Jeans":
Teine tuntuimatest on "Without you". Mulle endale on meeldinud (ja ehk isegi rohkem meeldinud) nt "Million Dollar Man" (ei leidnud praegu head linki) ja "Lucky ones".
Kuid ilmselt kõige enam meeldivad järgmised kaks laulu:
Mermaid Motel (1):
ja teisena Gramma (2):
Mitmed (või enamus) laulud on siiski ka sellised, et jätavad külmaks või kui isegi saan aru, et laulud on head, siis pole päris minu maitse... kuid need kaks, eriti esimene - üle pika aja avastasin midagi sellist, mida mulle tõesti väga kuulata meeldib:)
"Mermaid Motel" kõlas küll esimesel kuulamisel kuidagi võõralt, imelikult ja isegi kuidagi 'suvaliselt', kuid mida enam seda kuulan (eriti kõrvaklappidega ja vol-talutava-maksimumi peal), seda rohkem see lugu meeldima hakkab ja seda rohkem tuleb esile see särts ja pinge, minu nägemist mööda ka see lihvitus ja et "kõik on omal kohal", mis minu arvates seda laulu ja muusikat saadab!
Friday, May 4, 2012
lugemis(t)est...
Nagu teate, meeldib mulle lugeda!
Sellega on muidugi omamoodi lugu: gümnaasiumi lõpuks olin vaevalt 10 raamatut läbi lugenud (kui sedagi) ning neiu L. oli see, kes mind lugema, õppima ning huvi tundma inspireeris. Mäletan siiani sära ta silmis kui ta mulle tollal abituriendina (oli see vist aasta 2003 või 2004) õhinal rääkis Tartu Ülikooli avalikust loengust (või avatud uste päevast)...
ja need teadmised, mida ta kõikjalt ammutas! Meie planeedi Maa vanusest kuni nt põhiteadmisteni Nietzsche isiksuse ja filosoofiani, olles ise tollal 17.-18. aastane. Vat selline inimene sai minule "saatuslikuks" ja ilmselt suuresti tänu Temale olen ma täna see kes olen... ja ma olen rõõmus selle üle, kes olen - keegi, kes tunneb naudingut avastamistest!
Ja teine tüdruk - kes on seda kõike omamoodi tasakaalustanud ja toonud mind tagasi kui esmane 'ärkamine' oli aset leidnud - on neiu E.
Aga see selleks.
Igaljuhul: kui algselt mulle ei meeldinud lugeda, see oli tüütu ja igav, isegi kui nt Remarque võis teinekord isegi päris huvitavaks muutuda (kohustusliku kirjandusena), siis pärast eksami sooritust (spikriga või ilma) jätsin raamatu sinnapaika. Siiani olen võrdlemisi aeglane lugeja; ning lugemise algusaastatel (paar-kolm aastat pärast gümnaasiumit) - siis kui hakkasin aru saama, milline maailm sealt võib avaneda - oli lugemine küll tore, kuid protsess ise omamoodi piin: eks vajab see ju siiski võrdlemisi suurt pühendumust ja aega.
Nüüd hakkab asi juba ilmet võtma: lugemine läheb suht ludinal ja see on täielik nauding. Lisaks muidugi lõputöö, mis ootab kirjutamist...
Niisiis tahtsin lihtsalt jagada oma praegust (kavandatavat) lugemiskava:
hetkel käsil:
1) Richard Dawkins "The Selfish Gene"
- nn 'isekas geen'. Ühe teise raamatu alguses räägib Dawkins, et nii mõnedki inimesed olla pärast "Iseka geeni" lugemist tema juurde tulnud ning kurtnud, et: uni on läinud ja kõik tundub kuidagi... tühine, mõttetu, sisutu. Ehk osalt neist tiivustatuna kirjutas ta artiklikogumiku "Unweaving the Rainbow" - raamat teaduse ilust ja võlust!
Teised aga on need, keda sama info sütitab elust seda rohkem rõõmu tundma! Noh, viimast hulka kuulun ka mina.
Olen raamatuga alles u 66ndal leheküljel (ja eelnevalt temalt lugenud raamatuid "Jõgi Eedenist" ning "The Ancestor's Tale"), kuid - tõepoolest - niivõrd haarav, huvitav... ja paneb juba praegu siiski elu natuke teisiti vaatama!
Geeni vaatepunktist: inimesed on "ellujäämismasinad" (survival machines) - mulle meeldib see nimetus! Kuid ühtlasi on nad saavutanud teatava iseseisvuse ja valitsuse oma geenide üle. Dawkins toob paralleeli malet mängiva arvutiprogrammiga: kõik käigud pole inimeste/programmeerija poolt üksühele ette programmeeritud, pigem on programmeeritud teatud käitumisjuhendid, et kuidas võiks vastavas olukorras käituda, misjärel on programm jäetud omapäi, et ise hakkama saada. Inimestega on sama lugu: me oleme programmeeritud geenide poolt (ja nn loodusliku valiku tulemusel), kuid meil on teatav võim meie geenide üle, kusjuures inimestel suurem kui loomadel ("elu mõte" pole üksnes järglasi saada); ometi määravad nad üldjuhul üht: elu alalhoiuinstinkti + paljunemistungi - mõlemad olulised, et geenid saaksid edasi kanduda ja iseendast üha uusi ja uusi koopiaid teha. Meie oleme nende "sõidukid"; sõidukid, kes kohati tõstavad mässu.
Igaühe enda otsustada kas see mäss on hea või halb, kuid minu arvates näitab see inimese vabadust ja see on tore...:)
Ja eks ole ju võluv: sisuliselt elutust ainest oleme jõudnud punktini, kus meie planeedil on arenenud nõnda kirev elu! Ja selleks ei läinud tarvis muud kui... ühe isekopeeruva molekuli teket, mis omakorda tegi võimalikuks ja sai eelduseks evolutsioonile: pärilikkuse (kui kopeeritakse iseennast, siis päritakse ka vastavad kopeerimisjuhised ja muu säärase), variatsiooni (ükski kopeerimine ei toimu vigadeta) ning nende põimumisel: valik (selection). Ja... voila!
Küsite: kuidas saab olla nii, et elutust ainest tekkis elu?
Olen nüüdseks üht-teist evolutsiooni kohta lugenud ja seda pole ju raske ette kujutada: isegi elutul ainel on 'komme' koonduda ja sarnast või erinevat ainet ühel või teisel viisil tõmmata või tõugata; ning arvestades, et meile on antud miljoneid-miljoneid-miljardeid aastaid (kujuteldamatu, kas pole!), siis... see pidi juhtuma vaid korra ("it only had to happen once"), et sellises ainete supis saaks tekkida üks vastav isekopeeruv molekul...!
Ta kopeerus-kopeerus ja lihtse arvutuse kohaselt levis ühtäkki massiliselt, temas tekkisid erinevused, geenid puhtautomaatselt ja 'loodusliku valiku' tulemusel "leiutasid" endale uusi viise, kuidas end kaitsta ja edasi püsida ("nõrgad" lihtsalt surid välja ja kadusid). Mind hämmastab ja mulle meeldib mõtelda sellele, et siit ei ole mõtet otsida mingit tahet inimlikus mõttes... ja seda hämmastavam on need tahted ja tunded mis on praegu inimestel ja loomadel (jah, ja mis ühtlasi aitavad geenidel end endiselt võrdlemisi hästi edasi kanduda - mitte, et geenid seda "tahaksid", aga nad lihtsalt on... - see on mu meelest hästi huvitav teema!)!
Ja need molekulid teevad imesid: paarist pisikesest rakust võib sisuliselt areneda inimene (või mistahes olend, olenevalt vanemate liigist)!
Kui selle üle järele mõelda, siis ei midagi müstilist, samas ju niivõrd imeline!
Jne. Nagu öeldud: raamat alles pooleli (ja üht-teist jutust põhines praegu tema teistel mainitud raamatutel).
Järgmisena on plaanis "Iseka geeni" nn 'järg':
2) Richard Dawkins "The Extended Phenotype"
Olen jupp aega tagasi natuke selle raamatu algust lugenud ja seal ta kirjutas, et kui autoril võib olla üks raamat mida autor ise tahaks, et tema lugejad kindlasti loeksid, siis oleks see Dawkinsi puhul "The Extended Phenotype". Millalgi pärast seda ilmus Dawkinsi u 600-700 leheküljeline "The Ancestor's Tale" ja ma ei oska öelda millist teost ta tänapäeval on olulisimaks peab (ilmselt üht neist kahest-kolmest).
Nagu ma aru saan, siis räägibki raamat sellest, et mis saab siis või mis võimalused avanevad kui inimene saavutab üha enam võimu oma programmeerija ehk geneetika üle...
Niisiis moodustavad need kaks raamatut justkui ühe põneva rännaku, mis on lihtsalt kahe osaline.
Kolmas:
3) Peter Sloterdijk "Bubbles: Spheres Volume I: Microsphereology",
ilmunud algselt 1998 (II osa 1999 ja III osa 2004 - kui õigesti mäletan) ning tõlgitud nüüd, st 2011, saksa keelest ka inglise keelde.
Eelneva kolme raamatu põhjal võiks tekkida mõningaid lõputöö ideid.
Lisaks plaanin sinna kõrvale lugeda täna Rahva Raamatu raamatuturult u 1 euro eest saadud
4) Marilyn Yalom "Rindade ajalugu".
Häirivad küll juba alguse (ja tagakaane) juures silma jäänud paar trükiviga, aga üleüldiselt... räägib pealkiri iseenda eest. Naiste rinnad pole miskid, mis oleksid üleüldiselt ja alati (olnud) seotud seksuaalse nägemusega" (nt Aafrikas ja Vaikse ookeani saarte kultuurides ei ole rinnal sellist erootilist tähendust nagu Läänes; mitte-läänelikel kultuuridel on oma fetišid, nt Hiinas väikesed jalad, jne)... - hämmastav, kuivõrd palju on tegelikult meie ümber kultuurisõltelisust, mida me aga oleme harjunud pidama tavapäraseks ja meist sõltumatuks!
Ja eks siingi ole mängus: geneetika + kultuur ja keskkond.
Üha enam huvitavad mind erinevad ajalood: näiteks tahaks kunagi lugeda "Lugemise ajalugu" (raamat, mis nt Islandil oli müügil, kuid ei raatsinud osta; eesti rahas oleks olnud u 400-500 eeku). See-eest ostsin sealt nt Darwini elulooraamatu... ja veel mõned hääd raamatud (mis on loetud või siiani pooleli).
Ning viiendaks
5) tahaks endale kunagi muretseda
David Hull "The Philosophy of Biology".
Seda autorit on siin-seal mainitud ja tundub, et filosoofia-bioloogiahuvilisele justkui kohustuslik. U 600 lk lugemist, seal leidub nii üksikautorite artikleid kui ka koondautorlust.
Ja kui peaks vähegi aega olema, siis võiks raamatukogust võtta
6) Norbert Elias "Tsiviliseerumisprotsess" (1. osa), alapealkirjaga "Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides".
Raamatukoi.ee kodulehel on seda iseloomustatud järgmiselt (ilmselt raamatust pärit sõnadega):
Üldiselt kõik (va nr 4) võiks vähemal või suuremal määral olla seotud mu potentsiaalse lõputööga. Nii et lugemist jätkub; ja ei saa eitada, et kurss vahepeal muutub ja üks raamat asendub teisega.
Igaljuhul: jah, huvitav-huvitav!
Nüüd aga tuleb äkitselt uni peale ja lähen magama. Homme jälle päev!
:)
Sellega on muidugi omamoodi lugu: gümnaasiumi lõpuks olin vaevalt 10 raamatut läbi lugenud (kui sedagi) ning neiu L. oli see, kes mind lugema, õppima ning huvi tundma inspireeris. Mäletan siiani sära ta silmis kui ta mulle tollal abituriendina (oli see vist aasta 2003 või 2004) õhinal rääkis Tartu Ülikooli avalikust loengust (või avatud uste päevast)...
ja need teadmised, mida ta kõikjalt ammutas! Meie planeedi Maa vanusest kuni nt põhiteadmisteni Nietzsche isiksuse ja filosoofiani, olles ise tollal 17.-18. aastane. Vat selline inimene sai minule "saatuslikuks" ja ilmselt suuresti tänu Temale olen ma täna see kes olen... ja ma olen rõõmus selle üle, kes olen - keegi, kes tunneb naudingut avastamistest!
Ja teine tüdruk - kes on seda kõike omamoodi tasakaalustanud ja toonud mind tagasi kui esmane 'ärkamine' oli aset leidnud - on neiu E.
Aga see selleks.
Igaljuhul: kui algselt mulle ei meeldinud lugeda, see oli tüütu ja igav, isegi kui nt Remarque võis teinekord isegi päris huvitavaks muutuda (kohustusliku kirjandusena), siis pärast eksami sooritust (spikriga või ilma) jätsin raamatu sinnapaika. Siiani olen võrdlemisi aeglane lugeja; ning lugemise algusaastatel (paar-kolm aastat pärast gümnaasiumit) - siis kui hakkasin aru saama, milline maailm sealt võib avaneda - oli lugemine küll tore, kuid protsess ise omamoodi piin: eks vajab see ju siiski võrdlemisi suurt pühendumust ja aega.
Nüüd hakkab asi juba ilmet võtma: lugemine läheb suht ludinal ja see on täielik nauding. Lisaks muidugi lõputöö, mis ootab kirjutamist...
Niisiis tahtsin lihtsalt jagada oma praegust (kavandatavat) lugemiskava:
hetkel käsil:
1) Richard Dawkins "The Selfish Gene"
- nn 'isekas geen'. Ühe teise raamatu alguses räägib Dawkins, et nii mõnedki inimesed olla pärast "Iseka geeni" lugemist tema juurde tulnud ning kurtnud, et: uni on läinud ja kõik tundub kuidagi... tühine, mõttetu, sisutu. Ehk osalt neist tiivustatuna kirjutas ta artiklikogumiku "Unweaving the Rainbow" - raamat teaduse ilust ja võlust!
Teised aga on need, keda sama info sütitab elust seda rohkem rõõmu tundma! Noh, viimast hulka kuulun ka mina.
Olen raamatuga alles u 66ndal leheküljel (ja eelnevalt temalt lugenud raamatuid "Jõgi Eedenist" ning "The Ancestor's Tale"), kuid - tõepoolest - niivõrd haarav, huvitav... ja paneb juba praegu siiski elu natuke teisiti vaatama!
Geeni vaatepunktist: inimesed on "ellujäämismasinad" (survival machines) - mulle meeldib see nimetus! Kuid ühtlasi on nad saavutanud teatava iseseisvuse ja valitsuse oma geenide üle. Dawkins toob paralleeli malet mängiva arvutiprogrammiga: kõik käigud pole inimeste/programmeerija poolt üksühele ette programmeeritud, pigem on programmeeritud teatud käitumisjuhendid, et kuidas võiks vastavas olukorras käituda, misjärel on programm jäetud omapäi, et ise hakkama saada. Inimestega on sama lugu: me oleme programmeeritud geenide poolt (ja nn loodusliku valiku tulemusel), kuid meil on teatav võim meie geenide üle, kusjuures inimestel suurem kui loomadel ("elu mõte" pole üksnes järglasi saada); ometi määravad nad üldjuhul üht: elu alalhoiuinstinkti + paljunemistungi - mõlemad olulised, et geenid saaksid edasi kanduda ja iseendast üha uusi ja uusi koopiaid teha. Meie oleme nende "sõidukid"; sõidukid, kes kohati tõstavad mässu.
Igaühe enda otsustada kas see mäss on hea või halb, kuid minu arvates näitab see inimese vabadust ja see on tore...:)
Ja eks ole ju võluv: sisuliselt elutust ainest oleme jõudnud punktini, kus meie planeedil on arenenud nõnda kirev elu! Ja selleks ei läinud tarvis muud kui... ühe isekopeeruva molekuli teket, mis omakorda tegi võimalikuks ja sai eelduseks evolutsioonile: pärilikkuse (kui kopeeritakse iseennast, siis päritakse ka vastavad kopeerimisjuhised ja muu säärase), variatsiooni (ükski kopeerimine ei toimu vigadeta) ning nende põimumisel: valik (selection). Ja... voila!
Küsite: kuidas saab olla nii, et elutust ainest tekkis elu?
Olen nüüdseks üht-teist evolutsiooni kohta lugenud ja seda pole ju raske ette kujutada: isegi elutul ainel on 'komme' koonduda ja sarnast või erinevat ainet ühel või teisel viisil tõmmata või tõugata; ning arvestades, et meile on antud miljoneid-miljoneid-miljardeid aastaid (kujuteldamatu, kas pole!), siis... see pidi juhtuma vaid korra ("it only had to happen once"), et sellises ainete supis saaks tekkida üks vastav isekopeeruv molekul...!
Ta kopeerus-kopeerus ja lihtse arvutuse kohaselt levis ühtäkki massiliselt, temas tekkisid erinevused, geenid puhtautomaatselt ja 'loodusliku valiku' tulemusel "leiutasid" endale uusi viise, kuidas end kaitsta ja edasi püsida ("nõrgad" lihtsalt surid välja ja kadusid). Mind hämmastab ja mulle meeldib mõtelda sellele, et siit ei ole mõtet otsida mingit tahet inimlikus mõttes... ja seda hämmastavam on need tahted ja tunded mis on praegu inimestel ja loomadel (jah, ja mis ühtlasi aitavad geenidel end endiselt võrdlemisi hästi edasi kanduda - mitte, et geenid seda "tahaksid", aga nad lihtsalt on... - see on mu meelest hästi huvitav teema!)!
Ja need molekulid teevad imesid: paarist pisikesest rakust võib sisuliselt areneda inimene (või mistahes olend, olenevalt vanemate liigist)!
Kui selle üle järele mõelda, siis ei midagi müstilist, samas ju niivõrd imeline!
Jne. Nagu öeldud: raamat alles pooleli (ja üht-teist jutust põhines praegu tema teistel mainitud raamatutel).
Järgmisena on plaanis "Iseka geeni" nn 'järg':
2) Richard Dawkins "The Extended Phenotype"
Olen jupp aega tagasi natuke selle raamatu algust lugenud ja seal ta kirjutas, et kui autoril võib olla üks raamat mida autor ise tahaks, et tema lugejad kindlasti loeksid, siis oleks see Dawkinsi puhul "The Extended Phenotype". Millalgi pärast seda ilmus Dawkinsi u 600-700 leheküljeline "The Ancestor's Tale" ja ma ei oska öelda millist teost ta tänapäeval on olulisimaks peab (ilmselt üht neist kahest-kolmest).
Nagu ma aru saan, siis räägibki raamat sellest, et mis saab siis või mis võimalused avanevad kui inimene saavutab üha enam võimu oma programmeerija ehk geneetika üle...
Niisiis moodustavad need kaks raamatut justkui ühe põneva rännaku, mis on lihtsalt kahe osaline.
Kolmas:
3) Peter Sloterdijk "Bubbles: Spheres Volume I: Microsphereology",
ilmunud algselt 1998 (II osa 1999 ja III osa 2004 - kui õigesti mäletan) ning tõlgitud nüüd, st 2011, saksa keelest ka inglise keelde.
Eelneva kolme raamatu põhjal võiks tekkida mõningaid lõputöö ideid.
Lisaks plaanin sinna kõrvale lugeda täna Rahva Raamatu raamatuturult u 1 euro eest saadud
4) Marilyn Yalom "Rindade ajalugu".
Häirivad küll juba alguse (ja tagakaane) juures silma jäänud paar trükiviga, aga üleüldiselt... räägib pealkiri iseenda eest. Naiste rinnad pole miskid, mis oleksid üleüldiselt ja alati (olnud) seotud seksuaalse nägemusega" (nt Aafrikas ja Vaikse ookeani saarte kultuurides ei ole rinnal sellist erootilist tähendust nagu Läänes; mitte-läänelikel kultuuridel on oma fetišid, nt Hiinas väikesed jalad, jne)... - hämmastav, kuivõrd palju on tegelikult meie ümber kultuurisõltelisust, mida me aga oleme harjunud pidama tavapäraseks ja meist sõltumatuks!
Ja eks siingi ole mängus: geneetika + kultuur ja keskkond.
Üha enam huvitavad mind erinevad ajalood: näiteks tahaks kunagi lugeda "Lugemise ajalugu" (raamat, mis nt Islandil oli müügil, kuid ei raatsinud osta; eesti rahas oleks olnud u 400-500 eeku). See-eest ostsin sealt nt Darwini elulooraamatu... ja veel mõned hääd raamatud (mis on loetud või siiani pooleli).
Ning viiendaks
5) tahaks endale kunagi muretseda
David Hull "The Philosophy of Biology".
Seda autorit on siin-seal mainitud ja tundub, et filosoofia-bioloogiahuvilisele justkui kohustuslik. U 600 lk lugemist, seal leidub nii üksikautorite artikleid kui ka koondautorlust.
Ja kui peaks vähegi aega olema, siis võiks raamatukogust võtta
6) Norbert Elias "Tsiviliseerumisprotsess" (1. osa), alapealkirjaga "Sotsiogeneetilised ja psühhogeneetilised uurimused. Käitumise muutused Õhtumaa ilmalikes ülemkihtides".
Raamatukoi.ee kodulehel on seda iseloomustatud järgmiselt (ilmselt raamatust pärit sõnadega):
20. sajandi ühe kõige silmapaistvama sotsioloogi Norbert Eliase klassikaline uurimus inimkäitumise ja kommete muutumisest keskajast 20. sajandini. «Tsiviliseerumisprotsess» (1939) vaatleb põneval ja rikkalikul materjalil, kuidas on ajaloo käigus teisenenud inimeste söögitavad, hügieen ja viisakuskombed, muutunud suhtumine nuuskamisse, soojätkamisse ja vestluskunsti.Teine osa on mul endal olemas, kuid esimesest võiks alustada ja see tundub tõesti huvitav. Kõik säärased ajaloolised-populaarteaduslikud uurimused panevad maailma - nii iseennast, kaasaega, kui kõike ümbritsevat - tiba teise nurga alt vaatama.
Üldiselt kõik (va nr 4) võiks vähemal või suuremal määral olla seotud mu potentsiaalse lõputööga. Nii et lugemist jätkub; ja ei saa eitada, et kurss vahepeal muutub ja üks raamat asendub teisega.
Igaljuhul: jah, huvitav-huvitav!
Nüüd aga tuleb äkitselt uni peale ja lähen magama. Homme jälle päev!
:)
Monday, April 30, 2012
üle pika aja kirjutada...
...ja kirjutada oleks nii mõndagi. Näiteks võiks raamatublogisse teha kokkuvõtte Jared Diamondi raamatust "The Rise and Fall of the Third Chimpanzee".
Või võiks proovida rääkida tulnukatest. Nimelt neiu L-iga tuli see teemaks, siis kui tema juures Raplas käisin (hästi ilus linn!) ja... noh, tekkis mõtteid. Aga mõtlesin, et enne võiks huvipärast läbi lugeda C. G. Jungi raamatu "Tänapäeva müüt: asjadest, mida nähakse taevas". Olen seda kunagi üksjagu lugenud, kuid meeles suurt pole, samuti ei saa just öelda, et ma teab-mis Jungi austaja oleksin (mingis mõttes pigem vastupidi), kuid... jah, täitsa teema, mis hakkas piisavalt huvitama, et selle kohta üht-teist lugeda.
P.S. Mitte, et ma arvaksin, et tulnukad oleksid meie planeeti külastanud, pigem vastupidi, ja see mind huvitabki.
Teiseks: võtsin ette Richard Dawkinsi raamatud "The Selfish Gene" (st jätkan seda) ja kui see läbi, siis ilmselt "The Extended Phenotype"; ning seejärel mõtlen endale sebida Peter Sloterdijki "Mullid", triloogia esimese osa, mis on nüüd ka inglise keelde tõlgitud. Kunagi proovisin saksakeelset pusida, aga suurt midagi sellest välja ei tulnud...
et, jah, lisaks tekkis mõte, et EHK võiks Sloterdijkist välja kooruda midagi lõputöö teema sarnast; tema ideedest sattusin vaimustusse suht esimesest hetkest kui neid H.K. loengus kuulsin. Nüüd on ka esimene osa tõlgitud ja peagi pidavat ilmuma ka järgnevad osad... - avastamist kui palju (originaalis u 2500 lk - st kõik kolm osa)!
Kolmandaks: möödunud reedel ülikooli (st seminarile) minnes, siis jäid tänaval silma (andke andeks, ma olen meesterahvas!) mõned reklaamid, mis paari päeva pärast tänavalt ära kadusid. Ja mina veel mõtlesin ülikooli ees selle taustal "poosepilti teha", sõnumiga: õppimine, ilusad (ja targad) naised ja teinekord parajas koguses veini (aga üha enam on tunne, et parem on veinita), kuid... täna - läinud mis läinud:/
Neiu S. andis mulle sellega seoses ka lingi.
Ilmselt põhilise pildivastase kriitika võtab kokku järgnev kommentaar:
Ehkki, tõsi, reklaamil võivad olla teinekord halvad mõjud: võivad tekkida võltsideaalid, jne; siiski leian, et inimestel peaks olema niigi palju mõistust, et reklaami kui sisuliselt fiktsioonina võtta (nt enamus moeajakirjade modellide fotosid on töödeldud); ja kui seda mõistust pole - siis pole midagi teha.
Selle reklaamiga seoses "kõige ignoreerimist" ja "varastamist" või "tapmist" näiteks tuua on mu meelest lollus. Ja mehel, kel on oma naine, ta võib ju vaadata tänaval mõnd reklaami, kuid oma naist ei muuda see iial vähem erilisemaks (aga eks ole igasuguseid)!
Olen igasuguse vabaduse pooldaja, tingimusel, et see ei ohusta kedagi ei füüsiliselt ega vaimselt; "nii on alati tehtud" (kusjuures tegelikult pole 'alati tehtud') pole mingi argument.
Või ehk olen liialt rikutud, et ma selles reklaamis mingit probleemi ei näe. Pigem on probleemsed kõiksugu alkoholireklaamid, kus kujutatakse kõige absurdsemat lollust ja kiidetakse seda takka.
Või võiks proovida rääkida tulnukatest. Nimelt neiu L-iga tuli see teemaks, siis kui tema juures Raplas käisin (hästi ilus linn!) ja... noh, tekkis mõtteid. Aga mõtlesin, et enne võiks huvipärast läbi lugeda C. G. Jungi raamatu "Tänapäeva müüt: asjadest, mida nähakse taevas". Olen seda kunagi üksjagu lugenud, kuid meeles suurt pole, samuti ei saa just öelda, et ma teab-mis Jungi austaja oleksin (mingis mõttes pigem vastupidi), kuid... jah, täitsa teema, mis hakkas piisavalt huvitama, et selle kohta üht-teist lugeda.
P.S. Mitte, et ma arvaksin, et tulnukad oleksid meie planeeti külastanud, pigem vastupidi, ja see mind huvitabki.
Teiseks: võtsin ette Richard Dawkinsi raamatud "The Selfish Gene" (st jätkan seda) ja kui see läbi, siis ilmselt "The Extended Phenotype"; ning seejärel mõtlen endale sebida Peter Sloterdijki "Mullid", triloogia esimese osa, mis on nüüd ka inglise keelde tõlgitud. Kunagi proovisin saksakeelset pusida, aga suurt midagi sellest välja ei tulnud...
et, jah, lisaks tekkis mõte, et EHK võiks Sloterdijkist välja kooruda midagi lõputöö teema sarnast; tema ideedest sattusin vaimustusse suht esimesest hetkest kui neid H.K. loengus kuulsin. Nüüd on ka esimene osa tõlgitud ja peagi pidavat ilmuma ka järgnevad osad... - avastamist kui palju (originaalis u 2500 lk - st kõik kolm osa)!
Kolmandaks: möödunud reedel ülikooli (st seminarile) minnes, siis jäid tänaval silma (andke andeks, ma olen meesterahvas!) mõned reklaamid, mis paari päeva pärast tänavalt ära kadusid. Ja mina veel mõtlesin ülikooli ees selle taustal "poosepilti teha", sõnumiga: õppimine, ilusad (ja targad) naised ja teinekord parajas koguses veini (aga üha enam on tunne, et parem on veinita), kuid... täna - läinud mis läinud:/
Neiu S. andis mulle sellega seoses ka lingi.
Ilmselt põhilise pildivastase kriitika võtab kokku järgnev kommentaar:
vff 30.04.2012 15:31tekib küsimus milleks on siis üldse ühiskonnas eetika ja moraali piirid, tavad ja traditsioonid???
miks me peame õigeks riides käimist, seksuaalaktide toimumist teistele varjatult või ka nt tööl ja koolis käimist, liiklusreegleid, mitte varastamist, mitte tapmist. ignoreeriks äkki edaspidi kõike ja laseks inimestel end vabalt tunda, teha kõike mida soovivad millal kus ja kuidas tahavad, elame nagu ürgsed koopainimesed...
või jääks ikkagi mingisuguste eetiliste piiride juurde ja säilitaks mõisted õigest ning valest.
niigi propageeritakse täna alkoholi ja seksuaalset vabadust. teismelised joovad ja teevad lapsi, aga mõlema vanemaga perest ja pereülalpidamise vastutusest ei taha keegi midagi teada, kõik lähtuvad vaid hetke heaolust.
ps.hetkel siiski veel on mehi kes ei taha näha linnapildis võõraid paljaid naisi, on vanemaid kes ei soovi ka oma lastele sellist vaatepilti ja naisi keda selline reklaam häirib
Kirjutada sel teemal võiks pikalt, kuid piirdun ainult mõttega (ja see pole küll õigustus!), et: tänapäeval võib hulga jaburamaid ja ebaeetilisemaid asju märgata!
Ja põhiline ja ehk ainus asi miks pean seda reklaami mõneti ebasobivaks on ehk laste peale mõeldes (aga nt telekast reklaame vaadates ma usun, et nemadki on juba kõike näinud!).
Kangesti tahaks öelda (ja ehk ütlengi), et ehk on mul lihtsalt kergelt villand kõiksugu 'variserväärtuste kummardamisest'. Nende reklaamide kritiseerijatena kujutlen parajalt eakaid või keskealisi inimesi kelle noorusajal ei tulnud säärane asi kõne allagi.
Mitte miski pole iseenesest hea ega moraalne (või halb või mittemoraalne), absoluutselt kõigel on oma ajalugu, nõnda ka eetika- ja moraaliküsimustel. Juri Lotman kirjutab, et näiteks häbitunne on üks esimesi kontrolliprintisiipe, mis aitab ühiskonda korrastada. Kuid ka häbitundel (kui seda nõnda nimetada) on oma ajalugu.
Ma ei ütle, et "kõige ajaloolisus ja teatav juhuslikkus" lubaks seda kõike eirata, küll aga ütlen, et miski pole kunagi püsiv ja teatud väärtused ja arvamused lihtsalt surevad välja, ning see ei pruugi olla alati halb.
Mitte miski pole iseenesest hea ega moraalne (või halb või mittemoraalne), absoluutselt kõigel on oma ajalugu, nõnda ka eetika- ja moraaliküsimustel. Juri Lotman kirjutab, et näiteks häbitunne on üks esimesi kontrolliprintisiipe, mis aitab ühiskonda korrastada. Kuid ka häbitundel (kui seda nõnda nimetada) on oma ajalugu.
Ma ei ütle, et "kõige ajaloolisus ja teatav juhuslikkus" lubaks seda kõike eirata, küll aga ütlen, et miski pole kunagi püsiv ja teatud väärtused ja arvamused lihtsalt surevad välja, ning see ei pruugi olla alati halb.
Ehkki, tõsi, reklaamil võivad olla teinekord halvad mõjud: võivad tekkida võltsideaalid, jne; siiski leian, et inimestel peaks olema niigi palju mõistust, et reklaami kui sisuliselt fiktsioonina võtta (nt enamus moeajakirjade modellide fotosid on töödeldud); ja kui seda mõistust pole - siis pole midagi teha.
Selle reklaamiga seoses "kõige ignoreerimist" ja "varastamist" või "tapmist" näiteks tuua on mu meelest lollus. Ja mehel, kel on oma naine, ta võib ju vaadata tänaval mõnd reklaami, kuid oma naist ei muuda see iial vähem erilisemaks (aga eks ole igasuguseid)!
Olen igasuguse vabaduse pooldaja, tingimusel, et see ei ohusta kedagi ei füüsiliselt ega vaimselt; "nii on alati tehtud" (kusjuures tegelikult pole 'alati tehtud') pole mingi argument.
Või ehk olen liialt rikutud, et ma selles reklaamis mingit probleemi ei näe. Pigem on probleemsed kõiksugu alkoholireklaamid, kus kujutatakse kõige absurdsemat lollust ja kiidetakse seda takka.
Aga olgu, vähegi argumenteerituna oleks see pikem teema.
Praegu lõpetan. Ja kui aega saan, siis jätkan ehk Jared Diamondi raamatu kokkuvõttega või C. G. Jungi ning ufo-teemaga. Või millegi muuga.
Friday, April 27, 2012
natuke jaburaid või vähemjaburaid laulusõnu...
Nn "Orjapidaja laul": Terminaator "Ainult sina võid mu maailma muuta"
Maailm ära väsitanud hinge maha põletanud
kuid siiski pole lootus läinud kuigi silmad on valet näinud
et ükskord saan su endale
Tuul on segi ajand juuksed hääletuks on jäänd mu nuuksed
ja jääle seisan siin ja ootan keelatud ei ole ju loota
et ükskord saan su endale
Ref
Külmetan ning põhjatuuled hääl käher puruks huuled
siiski hüüan tahaks minagi suuta kuid ainult sina võid mu maailmamuuta
sest sa kuulud minule
tahaks minagi suuta kuid ainult sina võid mu maailma muuta
sest sa kuulud minule
Üksi liiga raske olla tahaks sinu juurde tulla
kuid sa ei tohi mulle andeks anda jalutama tulla randa
ja õelda et kuulun sinule
Vahemäng
Sa vaatad mind ja tasa nutad mu viimse mõistuse võtad
kui ütlen armastan sind kahtlemata, kuid ei tohi sind ma tahta
kuigi kuulun sinule
Ref
Kuulud ainult minule
***
Emo-Ja-Ülimalt-EGOistlik (ainult mina-mina-MINA-stiilis) "Somebody", Depeche Mode:
I want somebody to share, share the rest of my life
Share my innermost thoughts, know my intimate details
Someone who'll stand by my side and give me support
And in return she'll get my support
She will listen to me when I want to speak
About the world we live in and life in general
Though my views may be wrong, they may even be perverted
She'll hear me out, and won't easily be converted
To my way of thinking in fact she'll often disagree
But at the end of it all she will understand me
Aaa
I want somebody who cares for me passionately
With every thought and with every breath
Someone who'll help me see things in a different light
All the things I detest I will almost like
I don't want to be tied to anyone's strings
I'm carefully trying to steer clear of those things
But when I'm asleep I want somebody
Who will put their arms around me, kiss me tenderly
Though things like this make me sick
In a case like this I'll get away with it
Aaa
Ooh ohh
Ooh
Aah
***
Ja "If you go away", mida on esitanud paljud:
If you go away
On this summer's day
Then you might as well
Take the sun away
All the birds that flew
In the summer sky
When our love was new
And our hearts were high
And the day was young
And the nights were long
And the moon stood still
For the night bird's song
If you go away
If you go away
If you go away...
But if you stay
I'll make you a day
Like no day has been
Or will be again
We'll sail on the sun
We'll ride on the rain
And talk to the trees
And worship the wind
But if you go
I'll understand
Leave me just enough love
To fill up my hand
If you go away
If you go away
If you go away...
If you go away
As I know you will
You must tell the world
To stop turning
'til you return again
If you ever do
For what good is love
Without loving you?
Can I tell you now
As you turn to go
I'll be dying slowly
'til the next hello
If you go away
If you go away
If you go away...
But if you stay
I'll make you a night
Like no night has been
Or will be again
I'll sail on your smile
I'll ride on your touch
I'll talk to your eyes
That I love so much
But if you go
I won't cry
Though the good is gone
From the word goodbye
If you go away
If you go away
If you go away...
If you go away
As I know you must
There is nothing left
In this world to trust
Just an empty room
Full of empty space
Like the empty look
I see on your face
And I'd been the shadow
Of your shadow
If you might have kept me
By your side
If you go away
If you go away
If you go away...
If you go away
If you go away...
Nii, praegu kõik. Kõige vähem jaburam on neist mu meelest Terminaator, mis omamoodi võiks ju olla täitsa arusaadav.
Ma ei saa aru kuidas saab keegi üldse tõsiselt kirjutada tolle Depeche Mode'i stiilis sõnu; "If you go away" - eks ta nii ja naa ole, omamoodi vastuvõetav nagu Romeo & Julia lugu, isegi kui vähegi tervemõistuslikult selliste olukordadega väga samastuda ei suuda.
See muidugi vaid minu arvamus ja maitse, eksole.
Maailm ära väsitanud hinge maha põletanud
kuid siiski pole lootus läinud kuigi silmad on valet näinud
et ükskord saan su endale
Tuul on segi ajand juuksed hääletuks on jäänd mu nuuksed
ja jääle seisan siin ja ootan keelatud ei ole ju loota
et ükskord saan su endale
Ref
Külmetan ning põhjatuuled hääl käher puruks huuled
siiski hüüan tahaks minagi suuta kuid ainult sina võid mu maailmamuuta
sest sa kuulud minule
tahaks minagi suuta kuid ainult sina võid mu maailma muuta
sest sa kuulud minule
Üksi liiga raske olla tahaks sinu juurde tulla
kuid sa ei tohi mulle andeks anda jalutama tulla randa
ja õelda et kuulun sinule
Vahemäng
Sa vaatad mind ja tasa nutad mu viimse mõistuse võtad
kui ütlen armastan sind kahtlemata, kuid ei tohi sind ma tahta
kuigi kuulun sinule
Ref
Kuulud ainult minule
***
Emo-Ja-Ülimalt-EGOistlik (ainult mina-mina-MINA-stiilis) "Somebody", Depeche Mode:
I want somebody to share, share the rest of my life
Share my innermost thoughts, know my intimate details
Someone who'll stand by my side and give me support
And in return she'll get my support
She will listen to me when I want to speak
About the world we live in and life in general
Though my views may be wrong, they may even be perverted
She'll hear me out, and won't easily be converted
To my way of thinking in fact she'll often disagree
But at the end of it all she will understand me
Aaa
I want somebody who cares for me passionately
With every thought and with every breath
Someone who'll help me see things in a different light
All the things I detest I will almost like
I don't want to be tied to anyone's strings
I'm carefully trying to steer clear of those things
But when I'm asleep I want somebody
Who will put their arms around me, kiss me tenderly
Though things like this make me sick
In a case like this I'll get away with it
Aaa
Ooh ohh
Ooh
Aah
***
Ja "If you go away", mida on esitanud paljud:
If you go away
On this summer's day
Then you might as well
Take the sun away
All the birds that flew
In the summer sky
When our love was new
And our hearts were high
And the day was young
And the nights were long
And the moon stood still
For the night bird's song
If you go away
If you go away
If you go away...
But if you stay
I'll make you a day
Like no day has been
Or will be again
We'll sail on the sun
We'll ride on the rain
And talk to the trees
And worship the wind
But if you go
I'll understand
Leave me just enough love
To fill up my hand
If you go away
If you go away
If you go away...
If you go away
As I know you will
You must tell the world
To stop turning
'til you return again
If you ever do
For what good is love
Without loving you?
Can I tell you now
As you turn to go
I'll be dying slowly
'til the next hello
If you go away
If you go away
If you go away...
But if you stay
I'll make you a night
Like no night has been
Or will be again
I'll sail on your smile
I'll ride on your touch
I'll talk to your eyes
That I love so much
But if you go
I won't cry
Though the good is gone
From the word goodbye
If you go away
If you go away
If you go away...
If you go away
As I know you must
There is nothing left
In this world to trust
Just an empty room
Full of empty space
Like the empty look
I see on your face
And I'd been the shadow
Of your shadow
If you might have kept me
By your side
If you go away
If you go away
If you go away...
If you go away
If you go away...
Nii, praegu kõik. Kõige vähem jaburam on neist mu meelest Terminaator, mis omamoodi võiks ju olla täitsa arusaadav.
Ma ei saa aru kuidas saab keegi üldse tõsiselt kirjutada tolle Depeche Mode'i stiilis sõnu; "If you go away" - eks ta nii ja naa ole, omamoodi vastuvõetav nagu Romeo & Julia lugu, isegi kui vähegi tervemõistuslikult selliste olukordadega väga samastuda ei suuda.
See muidugi vaid minu arvamus ja maitse, eksole.
Sunday, April 22, 2012
***
Vaatasin täna filmi "Trust" (2010). Ühtaegu üks parimaid ning ühtaegu üks masendavamaid filme mida ma näinud olen. Lõpp polnud küll selline "titanic-vajus-põhja-ja-kõik-surid-ära" stiilis masendav, kuid pigem on see üks neist filmidest, mille puhul ei näigi olevat niivõrd oluline filmi lõpp, kuivõrd lugu ise.
Ma ei hakka siin selle sisu ümber jutustama (ehkki soovitan soojalt seda filmi vaadata), kuid mainin ära, et intervjuus (mille leiab pealkirja alt "Clive Owen, David Schwimmer, and Liana Liberato on Trust" (6:54)) rääkis režissöör, et sisuliselt on film pandud kokku näidete varal, mis pärinevad elust enesest.
Ja elu ei ole lihtne ning teinekord tuleb ette olukordi, kus näib olevat võimatu öelda, et "oleks pidanud nii või teisiti käituma". Osa filmi sõnumist ongi see, et me saame üksteise jaoks olemas olla ennekõike neil hetkedel mil kaaslane kukub, et teda siis uuesti jalule aidata. Film räägibki suuresti keerukusest, kuidas sääraseid kukkumisi ära hoida. Või püüab näidata, kuidas inimesed neis olukordades käituvad.
See oli siiski film. Liigutav ja tõenäoliselt suuresti tõsielul põhinev film, kuid siiski film. Pärast väikest toibumist ja rõõmsamatele asjadele mõtlemist tekkis tunne, et:
"tahaks midagi, aga ei tea mida".
Ilmselt pole see tunne võõras, vähemalt mitte minule. Erinevatel hetkedel on see "tahaks midagi, aga ei tea mida" erineva... tooniga. Teinekord piisab tükist šokolaadist, teinekord mõnest vestlusest, teinekord muusikast, teinekord on jällegi tunne, et mitte millestki (või näiteks korralikust uinakust).
Teinekord tantsimisest - ja see oli esimene mõte mis mulle pähe tuli. Teine mõte oli see, et kui kahju mul on, et ei oska laulda!
KUI oskaks, siis antud hetkes oleks tahtnud laulda just nii ja just sellistel teemadel ja sellise kire ja sisseelamisega nagu MJ siin:
"Tell me what about it". Igalt inimeselt on midagi õppida, kuid MJ on olnud minu jaoks üks neist, üks neist neljast:
Friedrich Nietzsche (julgus ja ausus nii iseenda kui teiste vastu; jõud ja tahe)
Richard Dawkins (see imetlus maailma ja teaduse vastu, mis aitab maailma imelisi saladusi avada)
Ludwig van Beethoven (...see jõud, ilu ja inimlikkus) ning
Michael Jackson - see tingimusteta ja siiras armastus!
Teinekord tahaks - kui vaid oskaks - niisamuti midagi vahetult anda ja anda endast nõnda, et teoretiseerimine õpetamise nimel või fotograafia näib selle kõrval kahvatuvat. Anda nõnda nagu inimesed annavad ja elavad andmisrõõmu läbi lauldes või tantsides, ennast unustades...
siis - mõtlema hakates - aga selgub, et tegelikkuses võib see andmine peituda ka pisikestes igapäeva asjades. Kasvõi olemasolemises või teadmises, et sa oled kellegi jaoks olemas (ja/või et keegi on sinu jaoks olemas).
Ja siis tulid kusagilt need read:
***
"minu suurim soov
on inimesi ilusaks teha"
ütles fotograaf
maalikunstnik
skulptor
õpetaja
ema
laps
kes joonistas pilti kellestki kujuteldavast inimesest
kes pidavat sümboliseerima iga inimest
mees
kes kirjutas oma armastatule kirja
naine
kes suudles oma meest
isa
kes armastas oma naist
noormees
kes kutsus tüdruku tantsima
"minu suurim soov on sind ilusaks teha"
mõtles jalakäija
ja naeratas vastutulijale!
22.04.2012
Teinekord on tunne, et just nii vähe ongi tarvis; samas on see ju niivõrd oluline.
Kui eesti luuletajatest on olnud mu lemmikuteks D. Kareva ja H. K., siis hiljuti lisandus Kristiina Ehin. Olen mõelnud, et riimluulet on niivõrd keeruline hästi kirjutada, tema seda minu arvates suudab. Ja ka proosat. Ja see kõik on lihtsalt niivõrd ilus, siiras ja ehe!
Kolm eesti luuletajat, kes on minu arvates üsnagi erinevad, kuid kes samas täiendavad teineteist. Igaüks oma erilisel ja ainulaadsel viisil.
Luulemaailmas on muidugi veel palju, mida avastada.
Ja siis avastan end taas mõttelt, et tahaks ka osata endast niimoodi midagi anda. Võib-olla selles peitubki õnn; selles püüdluses ja tahtes ning teinekord tundes, et ehk miskit õnnestus... et kedagi õnnestus (veel rohkem) naeratama panna...
*
Lõpetuseks taasavastasin kaks laulu: Hele Kõre & Kristjan Kasearu - Siis, kui maailm magab veel
ja Ei ole ükski ükski maa. Esimese laulu sõnade autor on vist Jaagup Kreem. Lihtsalt geniaalne!!!
Ma ei hakka siin selle sisu ümber jutustama (ehkki soovitan soojalt seda filmi vaadata), kuid mainin ära, et intervjuus (mille leiab pealkirja alt "Clive Owen, David Schwimmer, and Liana Liberato on Trust" (6:54)) rääkis režissöör, et sisuliselt on film pandud kokku näidete varal, mis pärinevad elust enesest.
Ja elu ei ole lihtne ning teinekord tuleb ette olukordi, kus näib olevat võimatu öelda, et "oleks pidanud nii või teisiti käituma". Osa filmi sõnumist ongi see, et me saame üksteise jaoks olemas olla ennekõike neil hetkedel mil kaaslane kukub, et teda siis uuesti jalule aidata. Film räägibki suuresti keerukusest, kuidas sääraseid kukkumisi ära hoida. Või püüab näidata, kuidas inimesed neis olukordades käituvad.
See oli siiski film. Liigutav ja tõenäoliselt suuresti tõsielul põhinev film, kuid siiski film. Pärast väikest toibumist ja rõõmsamatele asjadele mõtlemist tekkis tunne, et:
"tahaks midagi, aga ei tea mida".
Ilmselt pole see tunne võõras, vähemalt mitte minule. Erinevatel hetkedel on see "tahaks midagi, aga ei tea mida" erineva... tooniga. Teinekord piisab tükist šokolaadist, teinekord mõnest vestlusest, teinekord muusikast, teinekord on jällegi tunne, et mitte millestki (või näiteks korralikust uinakust).
Teinekord tantsimisest - ja see oli esimene mõte mis mulle pähe tuli. Teine mõte oli see, et kui kahju mul on, et ei oska laulda!
KUI oskaks, siis antud hetkes oleks tahtnud laulda just nii ja just sellistel teemadel ja sellise kire ja sisseelamisega nagu MJ siin:
"Tell me what about it". Igalt inimeselt on midagi õppida, kuid MJ on olnud minu jaoks üks neist, üks neist neljast:
Friedrich Nietzsche (julgus ja ausus nii iseenda kui teiste vastu; jõud ja tahe)
Richard Dawkins (see imetlus maailma ja teaduse vastu, mis aitab maailma imelisi saladusi avada)
Ludwig van Beethoven (...see jõud, ilu ja inimlikkus) ning
Michael Jackson - see tingimusteta ja siiras armastus!
Teinekord tahaks - kui vaid oskaks - niisamuti midagi vahetult anda ja anda endast nõnda, et teoretiseerimine õpetamise nimel või fotograafia näib selle kõrval kahvatuvat. Anda nõnda nagu inimesed annavad ja elavad andmisrõõmu läbi lauldes või tantsides, ennast unustades...
siis - mõtlema hakates - aga selgub, et tegelikkuses võib see andmine peituda ka pisikestes igapäeva asjades. Kasvõi olemasolemises või teadmises, et sa oled kellegi jaoks olemas (ja/või et keegi on sinu jaoks olemas).
Ja siis tulid kusagilt need read:
***
"minu suurim soov
on inimesi ilusaks teha"
ütles fotograaf
maalikunstnik
skulptor
õpetaja
ema
laps
kes joonistas pilti kellestki kujuteldavast inimesest
kes pidavat sümboliseerima iga inimest
mees
kes kirjutas oma armastatule kirja
naine
kes suudles oma meest
isa
kes armastas oma naist
noormees
kes kutsus tüdruku tantsima
"minu suurim soov on sind ilusaks teha"
mõtles jalakäija
ja naeratas vastutulijale!
22.04.2012
Teinekord on tunne, et just nii vähe ongi tarvis; samas on see ju niivõrd oluline.
Kui eesti luuletajatest on olnud mu lemmikuteks D. Kareva ja H. K., siis hiljuti lisandus Kristiina Ehin. Olen mõelnud, et riimluulet on niivõrd keeruline hästi kirjutada, tema seda minu arvates suudab. Ja ka proosat. Ja see kõik on lihtsalt niivõrd ilus, siiras ja ehe!
Kolm eesti luuletajat, kes on minu arvates üsnagi erinevad, kuid kes samas täiendavad teineteist. Igaüks oma erilisel ja ainulaadsel viisil.
Luulemaailmas on muidugi veel palju, mida avastada.
Ja siis avastan end taas mõttelt, et tahaks ka osata endast niimoodi midagi anda. Võib-olla selles peitubki õnn; selles püüdluses ja tahtes ning teinekord tundes, et ehk miskit õnnestus... et kedagi õnnestus (veel rohkem) naeratama panna...
*
Lõpetuseks taasavastasin kaks laulu: Hele Kõre & Kristjan Kasearu - Siis, kui maailm magab veel
ja Ei ole ükski ükski maa. Esimese laulu sõnade autor on vist Jaagup Kreem. Lihtsalt geniaalne!!!
Subscribe to:
Posts (Atom)
