Tartu!

Varahommikune rongisõit. Unetus. Veidi ärevust. Purskkaev. Lotman. Inimesed. Suvi. Päike. Vesi. Jalutamine. Paljajalu. Luuletused...

"Tead", ütlesin sõbrale "see on niivõrd kummaline, kuidas ma üha enam satun pisiasjadest (pisiasjadest?) vaimustusse! Kasvõi see rongisõit, justkui esimest korda sõidaksin ja see on niivõrd nauditav...!"



Ta ilmselt mõistis mind.

Ja Lotmani mälestusmärgi juures, purskkaevus jalgu sulistades olin ma justkui 10 aastat nooremaks muutunud. Mitte, et ma end muidu kuidagi "vanana" tunneksin, kuid... see oli midagi sarnast, mil unustad kõik, näiteks talvel kelguga mäest alla lastes, olgu sa kuitahes noor või vana. Mina pean end nooreks, siis olin veelgi noorem...

Tartus oleks justkui kõik paigas. Iga pisemgi nurgake, iga pisemgi põõsas. Ja enam-vähem kõik inimesed, isegi tundmatutele tüdrukutele üht armastuslaulu laulev (ilmselt Rootsi) turist ei tundunud sealkohal imelik...
rääkimata minust, kes ma peale Lotmani purskkaevu juures käimist ülejäänud tee paljajalu kõndisin. Õigemini: jalutasin. Sest mulle meeldib jalutada!

Muidugi, ei taha liialdada, olen ka varem Tartus käinud ja alati pole kõik nii roosiline. Kusagil ei ole. Aga on hetki, mil on... ja see päev oli üks neist!