KiMu

Nii, õhtul (22.04) käisin esimest korda KiMul ehk Kirjanduse ja Muusika õhtul, korraldajaks filoloogide kultuuriklubi. Tegelikult lugesin seal ka mõned luuletused. Et niimoodi esimest korda säärases olukorras (ma ootasin ausalt öeldes pisikest-tagasihoidlikku nurgakest, mitte päris lava), siis saba veidi värises, aga eks sain kuidagi hakkama. Isegi sinna minnes mõtlesin "miks küll ma otsustasin seda teha?", kuid kokkuvõttes on igasugune kogemus tore (üldiselt olen siiski üsna kriitiline igasuguste esinemiste ja 'esinejanatuuride' suhtes ja leian näiteks, et õpetaja ei tohiks olla see, kes ei suuda olla n-ö elav eeskuju; samuti esinejate kohta... ja usun, et küll ma ka kunagi selle paremini käppa saan, ehkki luuletuste lugemine pole iseenesest ju veel midagi keerulist:)). Kuid...
Eriti tore oli sealseid esinejaid kuulata. Tõesti, andekad! Eriti läks publikule peale Marko Pikkati lauluetteasted, kutsuti veel hiljem tagasi ka. Tõesti, see oli HEA, laul Vilmast ja siis mingist kolmest kosmonaudist, kes lendasid kosmosesse... - ja sinna nad jäid ja sinna nad surid. Hehe. Igaljuhul nii lauluhääl kui sõnad: minu arvates geniaalsed ja sobisid ülihästi kokku!
Too Vilma laul oli selline, mis lausa pani kuulama, esimestest sõnadest peale, ja alati oskas üllatada. Aga mis ma ikka... ma loodan, et ta kunagi paneb ka mõne oma laulu kusagile interneti üles, et saaks seda siis teiegagi jagada ja näidata, millega täpselt tegu.

Kunagi Poogna puhul ei meeldinud mulle too mina-mina-uhkeldamine (stiilis "oo, vaadake, MINA esinen!"), mis vähemalt 2005. aastal niivõrd domineerivalt välja paistis. Seetõttu pole ka rohkem säärastel üritustel käinud.
Kuid KiMu oskas heas mõttes üllatada: tõesti oli tegu andekate inimestega ja nad olid justkui omas elemendis ja lihtsalt nautisid seda, mida teevad... ja see ju ongi põhiline!:)


***
Ja nüüd ühest mõttest, mis on seoses KiMu üritusega täiendust saanud, kuid mis oli ka varem olemas.
Nimelt: nagu vist mõned märkavad, siis viimasel ajal on mind hakanud huvitama n-ö eneseleidmise teema. Just viimati oli midagi sellist ka Jungi seminaril teemaks. Ja minu arvates on n-ö individuatsiooniprotsessis üks oluline osa "loomingulisusel", võib-olla isegi kõige tähtsam osa.
Kristjan rääkis kuidas ka tema n-ö tuhavangi jäi, kuid ta pigem nautis seda: nii nagu inimene õpib nautima erinevaid ootamatuid olukordi, mis ehk toob inimesest välja midagi, mida tema ise ega keegi teine varem ei märganud. Võib-olla selle pärast reisitaksegi: näha teisi, et näha ennast. Või vähemalt võiks see ju nõnda olla:)
Eks loomingulisus mängibki tihtilugu olulist rolli kui puutud kokku tundmatuga ning oled siis sunnitud hakkama saamiseks improviseerima. Teatavas mõttes tegeleb ju iga inimene alati loominguga, ta mõtleb alati midagi uut välja...

Mul on raamat, Deleuze & Guattari sulest, mis räägib skisofreeniast, ja mida ma veel lugenud pole. Nemadki minu teada rõhutavad seda: pigem hullumeelne skisofreenik vabaduses kui neurootik psühhoanalüütiku lamamistoolil.
Ma pole kindel, aga mulle tundub, et mõte on midagi sarnast (eelmainitule).


Aga mõte, millest tahtsin rääkida? Tegelikult üsna lihtne: enne KiMut tuli mõttesse, et tahaks kuidagi väljendada midagi sellist, mis koosneb pidevatest uute teede otsimisest; kus jõutakse justkui mingile järeldusele, mingile tulemusele, kuid koheselt ollakse sunnitud sellest looma midagi uut ja teistsugust. Kus iga loodud sõna on justkui kildudeks visatud sõna, et sellest saaks sündida midagi uut ja hoopis teistsugust: võib-olla midagi helilist, mitte enam niivõrd sõnalist.

Ja see läks omakorda kokku mõttega-tundega, mille sain KiMu-lt: nimelt meeldib mulle tantsida, aga tegelikult niivõrd-kuivõrd huvitab ka teater-näitlemine (seotud viimase kahe aasta filmihuviga! - ehkki ma ennast ei pea üldse näitleja-inimeseks!)... ja kui vaatasin teiste esinemisi, siis tundsin, et "ainult" luuletuste lugemine... sinna saaks veel palju-palju juurde panna!
Ja et ka muud valdkonnad huvitavad, siis tekkiski tunne nagu "tantsiks (nt) rumbat, aga ainult põhisammudega, samas kui on lubatud kõik sammud". Või midagi sarnast. Polegi ju oluline kes luuletusi loeb, oluline on mõte-visioon, mida saaks sinna kõike juurde panna! On ju nii!?

Nii, ja mis oleks kui need kõik kokku panna!? Nt 'lavastada' ja põhjalikult mõtelda läbi olukord-etendus (u 10 minutit) kellestki, kes n-ö otsib oma teed, kes on võib-olla skisofreenik, kes võtab iga (nt psühhoanalüütiku, ühiskonna) etteantud sõna ja püüab sellest tuua välja midagi uut... - okei neid mõttepilte on raske sõnadesse panna, kuid ajapikku on mul mingi mõte hakanud tekkima ja võiks ju proovida, et mis välja tuleb. Ja loomulikult võib seal mitu osalejat olla:)

Igaljuhul mõtlesin, et prooviks hakata midagi sellist kirja panema ja eks näis mis saab...

Näiteks algus võiks olla üldsõnades järgnev:
Kõlab/keegi mängib Chopin'i (võib Beethoveni - ehkki see sobiks nt lõppu, vist) leinamarssi... väljendus masendusest, kuid samas loomingulisusest, jalutab ringi: kord ärevusest, kord alistunud rahumeelsusest; lõpetab oma tee psühhoanalüütiku juures (psühhoanalüütik võib olla tema ise, hehe:D), kes küsib: mis toda vaevab, milleks selline olek?
Ja siis tulevad põhjused... teatavas mõttes väljaelamine, iseenda otsimine, katsetamine, oma mõtete-tunnete seletamine ja kirjeldus. N-ö sõna sabast hakkamine. Ja mis sellest kõigest võiks välja tulla...?

Umbkaudu sellised mõtted. Ja et mu suurimaks kireks on igasugune vähegi loominguline tegevus, just seetõttu, et naudin seda tegevust kõige enam kui protsessi (aga miks mitte ka tulemust, juhul kui mingi tulemus peaks olema), siis oleks ju tegelikult tore hakata neid mõtteid peale kiiret eksamite aega edasi arendama...!?:)


***
Okei, teinekord on raskusi isegi ühe pisema luuletuse kirjapanekuga, kuid: miks mulle filmimaailm meeldima hakkas on see, et seal saab minu arvates kasutada niivõrd erinevaid lähenemisi: vaatenurka, heli, kõne, näitlemist - suht kõike. Ja see on midagi, mida tundsin eile ja mida tunnen seoses nende mõtetega: teatavat kujutluspilti millestki, mille suhtes pole otseseid piire, et "see peab olema luulevormis" vms.
Bää... aga eks näis. Enne veel vaja koolis eriti tubli olla ja eks siis alles vaatab, kas ja mis edasi saab...


***
Seoses loominguga sattusin taaskord Vincent van Goghi otsa. Tema on minu arvates üks fantastilisemaid n-ö kunstnikunatuure. Ja seda sõna otseses mõttes.
Ja hiljaaegu Chloe Agnew muusikat taasavastades leidsin, et ka Chloe laulab laulu "Vincent - Starry, Starry Night":

mida olin varem nt Julio Iglesiase esituses kuulnud.
Vincenti on peetud hulluks, aga vähemalt selline mulje nagu mul temast Irving Stone'i "Elujanu" lugedes jäi, siis oli ta kõike muud kui hull (pealegi, kes on hull? teatavas mõttes: ehk hoopis 'normaalne' inimene?)! Ja et silme-ees on mitmed van Goghi maalid ja see fantastiliselt kirjutatud raamat, mis on tegelikult siiani vist üks mu lemmikraamatuid üldse, siis läks ka too laul väga südamesse...!

Tirin siin ka filmi "The Eyes of van Gogh", mis tundub treileri järgi väga hea olevat, ehkki masendavalt hea. Selle filmi otsa sattusin juba varem, siis ei leidnud seda kusagilt, nüüd ehk õnnestub kätte saada.

Aga... jah. Tegelikult ei ole mul sõnu kuivõrd van Goghi elu selle raamatu (ja laulu, ja ehk ka filmi) vahendusel mulle hinge läks!
Tundub, et tegu oli fantastilise inimesega... ja ma isegi ei kahtle selles!