filmidest

Ma pole ammu kirjutanud filmidest, ehkki kiusatus selle järele on olnud. Nüüd püüan viga parandada. Siiski mitte midagi erilist, lihtsalt paar mõtet.

Mäletan minult sel suvel Soomes olles küsitavat: "Mida sa arvad Trieri "Antikristusest"?" - õigemini: selle tõlgendusest. Olid seal filmis ju mõned justkui sümboolsed loomad, mis võinuks omada mingit konkreetset allegoorilist tähendust. Ausalt öeldes ei oska suurt midagi arvata, ehk on asi minu rumaluses.
Sellegipoolest: nii või teisiti leian, et ühel hetkel on mõttetu hakata otsima ja küsima "Mida autor [selle ja selle asjaga] tegelikult mõtles!?" - "tegelikult mõttes" peaks olema jutumärkides.
Tihtilugu ei mõtelnudki midagi, olen selles üsna kindel. Parim näide, taas kord: Charlie Chaplini "City Lights" (1931). Kuigi seda küsimust esitama peab, kasvõi kõige elementaarsemal kujul, sest igal filmil peaks üldjuhul olema mingigi eesmärk.

Kui nüüd minna tagasi mainitud skeptitsismi juurde, ja seda muide toetab ka Veiko Õunpuu järgmine tsitaat:

"[...]et see nüüd on see ja film tähistab seda või filmi mõte on selles ja selles. Film peaks toimima iseeneses müsteeriumina: sa sisened sinna ja filmiruumis olles ei saa sa selle tähendust täiesti kätte.

Ta peab avama uksi, mitte neid sulgema."
Veiko Õunpuu (Sirp)

...kus pole väga mõtet ajada taga "mida autor tegelikult mõtles?", siis sattus mulle ette üks film, milles see küsimus jäi mind lausa painajalikult kummitama ja tegelikult kummitab siiani, ehkki mul pole viitsimist selle kohta uurida ja tõttöelda pole aimugi, kas uurimine mingit tulemust annaks - võib-olla olen mina ainus, kes säärase küsimuse kimpu langes.


Filmiks on "L'Ennui" (1998).

Siin filmis polegi minu arvates oluline see, mis toimub sündmusteliinil, oluline näib olevat peategelaste isiksused:
Martin, filosoofiaõpetaja, kel on loomuomane pidevalt ja kõikjal küsida "miks?" küsimusi, niivõrd pidevalt ja kõikjal, et see muutub suisa ebaloomulikuks, haiglaslikuks, isegi ohtlikuks. Ning tüdruk Cécilia, kel on 'loomuomane' enam-vähem kõigile neile küsimustele ka vastata.
Keeruline ongi siin midagi rohkemat rääkida, niivõrd kuivõrd keeruline oli mul seda filmi lõpuni vaadata (kestis u 2 tundi); kogu see aeg piinas mind üks küsimus: kas see film - st need vastandlikud tegelaskujud - olid teadlikult tehtud nõnda absurdselt vähetõenäolised, või teadmatult!?
Teisisõnu: kui teadlikult, siis oli ju tegu küllalt geniaalse filmiga (küllalt huvitav näide sellest, kui juhtuvad kokku üks haiglaselt kõige järele küsiv ja üks haiglaselt avatud inimene, kes neile küsimustele ka vastab), kui mitteteadlikult, siis oli tegu... tõenäoliselt küllalt halva inimpsüühikat tundva autoriga, see tähendab: teoreetiliselt on sellised tegelaskujud võimalikud, kuid praktiliselt siiski üsnagi ebatõenäolised. Ebamugavaks tegi vaatamise just viimane asjaolu: koguaeg oli tunne "kas tõesti saab nii jaburat filmi nii jaburate isiksustega teha!?".

Aga see selleks. See oli muide film, mida ma väga soovitada ei taha. Sellegipoolest: sel põhjusel oli vähemalt minul seda mõnevõrra ängistav vaadata - ja vististi üks väheseid (või suisa ainsaid) kordi, mil tekkis küsimus: mida täpselt autor mõtles kui ta seda filmi tegi!?
Kui see välja arvata, siis... jah, ei soovita.


***
Vahepeal hakkasid huvitama filmid ja teemad, kus keegi pidevalt midagi plaanib, kuid mis pidevalt edasi lükkub ja kunagi ei õnnestu. Üheks selleks on just viimasel öösel vaadatud "Paris When It Sizzles" (1964), kus režissöör peab filmi kirjutama, kuid kogu film on sellest, kuidas too küllalt tulutult filmi kirjutab: sealjuures on ilmselge, et tekib armuafäär naisega, kes justkui peaks dikteeritu üles kirjutama, mille tulemusena näib olevat ainus kindel ja lõpetatu filmi lõpu-stseen, mis näeb välja järgmine:

Põhimõtteliselt sarnane film on ka "Nine" (2009) - kus, kui ma ei eksi, filmi stsenaarium jääbki kirjutamata.

Omamoodi kummaline variant samast teemast näib olevat "Inglorious Basterds" (2009), mida praegu hr Lotmani aines Tekstianalüüs analüüsime: Hitlerile tehakse ühe päeva jooksul kolm teineteisest sõltumatut atendaadikatset, kõik nad ebaõnnestuvad, aga Hitler saab sellegipoolest surma.

Sealt ka sain ka idee vaadata filmi "Paris When It Sizzles", sest ühes dialoogis oli säärane lõik ja Lotman ütles, et uurige, mida selle fraasiga seoses leida õnnestub. Leidisin selle filmi. Ma pole muidugi kindel kas oli õige asi, aga noh...
Tõenäoliselt ei ole (!?), sest: seda mainitakse filmi teises osas, mille toimumisajaks on märgitud 1944, samas kui film "Paris When It Sizzles" valmis 1964, EHKKI "Inglorious Basterds" ise on tehtud 2009 (skript vist kirjutatud 2008 - ja muuseas skript ning film on kohati üsna erinevad).

Viimatimainitud filmi kohta veel nii palju, et muutub suisa koomiliseks kui vaadata üha uuesti ja uuesti samuti kohti ning dialooge. Samas on see tore ja tekib üha enam tunne: jah, nüüd olen ma tõesti seda filmi näinud!


Hiljuti sai vaadatud ka "The Dark Knighti" (2008), kus Heath Ledger tegi tõesti hämmastava Jokeri rolli; suht tüüp-actionfilm ja minu arvates Batmanidest üks parimaid, ehkki korra näinud - uuesti väga vaatama ei kipu.
Tim Burtoni Batmanid kogu oma meeleolult on minu arvates siiski asendamatud!

Veel: Disney "The Magnificent Rebel" (1960) on minu arvates siiani parim film Beethovenist, mis seni tehtud!
("Immortal Beloved" (1994) Beethoven oli pigem absoluutselt ebaveenev "kõrtsijoodik" - vähemalt Beethoveni austajana julgen seda käsi südamel öelda).

Samuti sai ära vaadatud "Püha Tõnu kiusamine" (2009), mis vägagi meeldis! Jah, võrreldes Trieri "Antikristusega" meeldis suisa rohkem, ehkki viimasest avaldasid muljed nn slow-motion efektid, mis tekitasid oma aeglusega justkui 'paralleelmaailmu'.
Miski, mis mulle "Püha Tõnu kiusamises" aga EI meeldinud, oli justkui filmsit "Eyes Wide Shut" (1999) üksühele mahavehitud "Das goldene Zeitalteri" stseen: isegi kui see filmi sobis, siis sarnasus oli liialt ilmne, et... pigem mõjus plagiaadina, ehkki liigagi meisterliku plagiaadina (ja ilmselt tsaub olla üsna kindel, et hr Õunpuu on toda Kubricku filmi näinud).


Kui vähegi aega saan, siis järgmisena ootab ees "Shakespeare In Love" (1998), mida hr Lotman juba aastaid kiidab ja mille puhul mõtlesin, et nüüd lõpuks ometi võiks selle ära vaadata! Arvutis juba ootamas.
Homseks üht-teist kirjutada ja lugeda, seega täna ilmselt ei jõua, aga ehk homme:)


Kahju, et mul pole välja kujunenud sellist lemmik-filmi, mida tõesti tahaks uuesti ja uuesti ja uuesti vaadata ning mis iga vaatamise järel üha paremaks läheks. Jah, "Before Sunrise" (1995) on üks lemmikutest, ja "Gone With The Wind" (1939), kuid needki pole kindlasti sellised, mida kohe korduvalt ja hea meelega vaataks. Ilmselt peaks see olema midagi... äärmiselt "kunstilist" ning... võib-olla allegoorilist. Sisukat.


Praeguseks kõik. Järgmise korrani ja järgmiste filmideni. Tahaks osata ja hakata filmidest põhjalikumalt kirjutama (nt ekraanipiltidega ja puha). Võib-olla teen kunagi põhjalikuma kokkuvõtte Tarantino "Inglorious Basterdsist" kui see tekstianalüüsi seminar kunagi ühele poole saab. Kuigi julgen natuke kahelda... sest see film mulle meeldib, kuid mitte nii väga; veelgi enam: olles seda tolleks ajaks ilmselt kordi-kordi näinud, siis kes teab kas ongi isu sellest enam midagi rohkemat kirjutada.

je te mangerais.

See prantsuse keele asi edeneb endiselt, kuid jõudsalt. Samuti vaatasin täna ühe filmi, mille olin endale juba mitu-mitu kuud tagasi tirinud, kuid seni polnud aega saanud vaadata... ja just nagu tellitult: prantsuse keeles (ingliskeelsete subtiitritega:p):)
Jubehea film muide, siin on treiler (niivõrd-kuivõrd see midagi ütleb):


Ja üks teine film, mida hiljuti vaatasin oli Kafka "Protsessi" järgi tehtud "The Trial" (1962). Samuti väga hea. Peaosas Anthony Perkins, kes muide mängis ka Hitchcocki "Psychos" psühhot. Super oli muidugi ka see, et muusikaliselt oli küllalt läbivaks Albinoni "Adagio", üks mu lemmik-muusikapalu üldse; seda ka treileris!
Magistritöö kava sain ka valmis ja vähemalt endale tundub, et rahuldavalt.

modern times.

Täna õnnestus lõpuks ometi ära vaadata Charlie Chaplini film "Modern Times" (1936) ja pean ütlema, et see on selgelt mu lemmikfilm Chaplinilt üldse!
Oh, ta oli geenius. Lavastatud-kirjutatud ja muusika - kõik Chaplini enda poolt, ja niivõrd meisterlikult. Siin üks stseen filmist:

Ehkki pean rõhutama, et Chaplini puhul sõna "komöödia" on üsna vale, pigem tragöödia või tragikomöödia.
Ja filmi kvaliteet oli samuti kordi parem kui see juutuubi variant siin. See film oli lihtsalt... super! Seal oli kõike: tõsidust, ühiskonnakriitikat, kunsti ja kunstilisust, koomikat, traagikat, ja peab ütlema, et võrdlemisi palju ja kirjeldamatult erilist "nunnulisust", mida ehk näitab osalt ka see stseen:)

Mõtlesin, et toon siia ära veel kaks stseeni, üks neist filmi lõpupoolt; huvitav on veel see, kuidas ta seob omavahel tumm- ja helifilmi tehnikaid, sest mõlemad võimalused olid tol ajal juba olemas:


Ja teine päris lõpust, kusjuures "Smile" on teatavasti samuti Chaplini enda kirjutatud:


Ühesõnaga: see on film, mida julgeksin kindlasti soovitada!!!

Alice in Wonderland

Nii, tegemist-õppimist on palju, kuid et homme on Jungi seminar, siis sai lõpuks ära vaadatud ka "Alice in Wonderland", ehkki õppejõud - kui oli seda ka ise näinud - oli mõneti kahetsenud, et seda soovitas. Ja... tahtsingi jagada mõtteid seoses selle filmiga.

Tegelikult... minu arvates enamus kinosjooksvaid filme on sellised tüüpilised: kui juba kinosaaldis oled, siis vaatad nad võrdlemisi naudinguga ära, kuid ega uuesti ei kipu vaatama ja järgmisel hetkel on nad meelest läinud. Justkui meelelahutus, mis tegelikult ei muuda sinus midagi ja jätab sind samaks. Võib-olla hetkeks tekitab mingitlaadi teistsuguse tunde, kuid järgmisel päeval on see kohe läinud. Põhimõtteliselt nõnda ka Alice'i filmiga.

Teisalt: olles nõnda tüüpiliselt tehtud, ilmselt lastele see sobib, ja et see ennekõike lastele ilmselt on mõeldud, siis selles mõttes ei kurda. Autor oli Tim Burton, keda ma viimasel ajal olen suht fännama hakanud: esimesed Batmanid ja nt Corpse Bride... tema maailm on justkui täiesti omaette maailm.
Alice'i film oli midagi teistsugust. See oli tõesti ehtne Alice, (vist) kergelt Tim Burton'lik Alice. Ja see ei olnud halb. Kuid...

tahtsin kirja panna värskelt tekkinud mõtted:
filmi heast küljest juba rääkisin: olles lastele mõeldud - oma stereotüüpsuses suht hea ja võib-olla isegi väga hea, sest... noh, see ongi mõjuv, eriti lastele, ja seda on tegelikult vaja. Lihtsalt ja loogiliselt näidata, et inimesed peavad oskama fantaseerida ja uskuda millessegi.

halvast küljest: paljud stseenid olid filmituna niivõrd ennustatavad, et mul oli raske neid tõsiselt vaadata. Nt algusepoole, kus üks neljajalgne elukas Alice'it taga ajas, ja veelgi enam kui arvestada, et tegu oli 3D filmiga (mina vaatasin küll arvutist, aga noh), siis kasutatud tüüpefekti, kuidas miski (antud juhul too elukas) tuleb kaugelt ja "maandub vaataja silme-ees, nii et tolm kinosaali välja jõuab". See on niiiiii tüüpiline (esimesena meenub StarWars 3 jne jne)... ja kui näha-tajuda seda tulemas... ja kui see tulebki, siis... siis korraga vaatad kogu filmi ja neid ülesvõtteid ja mõtled, et kõik on nagu mingi tüüp-hollivuudliku skripti järgi filmitud, mitte midagi uut. Justkui täiesti stamp, peaasi, et saaks filmi lõpule viia...
ja sellest hetkest ei ole film n-ö ülesvõttelt enam nauditav. Kaadrid kõik ühesugused. Nii: siis hakkad jälgima seda, mida on filmitud. - Noh, ja siin ei ole mul üldiselt Burtonile küll midagi ette heita, minu arvates täitsa hea ja ehtne Alice. Fantaasia lendas. Eriti nunnu oli too teine natuke hulluke-jänes...
meenutas kohe Žižeki mõte chaplinlikest-multifilmitegelastest, kes... nad on kergelt ohtlikud, hullud, samas oma hulluses niivõrd süütud, et nad mõjuvad loomulikult. Seda oli mulle päris huvitav vaadata.

Kass kadus minu arvates liialt kiiresti, samas kui "originaalis" (okei, ma ei tea, mis see originaal täpselt on, aga noh...) oli ju nõnda, et ta kadus samm-sammult ja lõpuks jäi alles suu. See suu allesjäämine jättis minu arvates algselt justnimelt sellise kassi-irve surematu efekti, mida Burtoni versioonis enam näha polnud... sest... kiisuke kadus liiga kiiresti ära! (Hehe.)

Üks tähelepanek, mis tõi kohe muige näole: oli see kui esimest korda näitas võimuvõtnud kuningannat ja esimesena oli kuulda tragikoomiline karje, et keegi oli temalt midagi ära varastanud, mida ta nüüd üles ei leia. Täpselt sama stseen oli ka 1996. aasta Romeos ja Julias, kui esmakordselt näidati... oli vist proua Capluleti. Kusjuures: too Romeo & Julia oli teatavasti teadlikult-teatraalselt ülepingutatud, kuid... kas seda saab öelda ka Burtoni Alice'i in Wonderlandi kohta?
Minu arvates päris ei saa. Ehkki nt eelmises Jungi seminaris tõi keegi välja, et Alice ei tundnud filmis (peaaegu) kordagi hirmu... ma ei tea, ehk ongi säärane ebaloomulikkus juba niivõrd loomulik, et teatraalselt karjuv kuninganna... ongi hirmus nagu ta oleks karjunud 'tõsiselt'? Muidugi, siin lähme kohe filmi-lastelemõelduse teema juurde tagasi... kuid mulle tundus, et isegi kui ma oleksin laps, siis ei mõjuks säärane kuninganna mulle kogu oma absurdsuses tõsiseltvõetavalt, vähemalt selle stseeni põhjal... see oli lihtsalt liiiiga feik, isegi säärase lastefilmi kohta. Vähemalt minu arvates.

Edasi: sisuliselt... minu arvates liiga palju tüüpstseene, mis olid (nagu öeldud) liialt ennustatavad, kuid samas - lastele ju ehk sobiv ja piisavalt illustratiivne (kui nemad seda ka juba läbi näha ei oska, eksole!)... näiteks see kuidas Alice lõpus "draakoniga" (vms) võideldes meenutas oma kuut enne sööki mõeldud 'võimatut' asja/soovi... see on ju täiesti loomulik, et viimasena on "usk lohe tapmisesse". Daa! See pani tõsiselt muigama... täiskasvanu seisukohalt, niisiis.

Natuke ka ebaloogilisust (ehk oli see taotluslik): ühel hetkel väitis Alice tema kõrval viibivale Johnny Deppi poolt mängitavale tegelasele surmkindlalt, et kõik on ka fantaasia ja nõnda on ka hr Depp üksnes fantaasia, järgmisel hetkel oli ta surmani hirmunud kui sai teada, et peab üksi lohe vastu võitlema... justkui tegu oleks mingitlaadi enesepettega: ma tean küll, et see on fantaasia (mis teeks ju võitluse eriti lihtsaks, sest kaotada pole midagi - peale unest ärkamise), but nonetheless... (nagu Žižek ütleks).

Lõpp oli oodatav: oli's tegu unenäoga või mitte? You'll never know... eksole. Ehk antud filmi keeles: kas lõpustseenis lendav liblikas oli tavaline liblikas või too ussike unenäost, kes pidi "ümber sündima"?
Jah, säärane küsimuse õhku rippuma jätmine, et oleks huvitavam (ja et mitte kõik liialt selge oleks), see võib mingis mõttes olla parim lahendus, aga kas see samuti juba mitte liialt stambiks ei kujune? Muidugi... taaskord peame meeles pidama filmi sihtgruppi, milleks on ilmselt lapsed. Ja see on nunnu. Seega pean end taaskord õigustama, et see pole niivõrd etteheide, vaid pilk täiskasvanu silme-läbi (mina ja täiskasvanu, haha!).

Muuseas: Shutter Island (2010), film mida samuti hiljuti vaatasin, seal oli see lõpumoment minu arvates siiski paremini lahendatud, et seda ei jäetud niivõrd lahtiseks, vähemalt mitte selles tüüpmõttes, et "oli see nüüd unenägu või tegelikkus". Küsimus asetus kusagile mujale. Selles mõttes: Shutter Island - super! Võrrelge nende kahe filmi lõppu kui keegi viitsib ja öelge mulle ka, mida arvate!
Kuigi jah, et Alice on mõeldud lastele, siis... blablabla, ma ei hakka end kordama, ehkki just tegin seda.

Üks positiivne asi, mis mulle filmi juures väga meeldis ja justkui lahutamatult peaks käima iga endast lugupidava unenäo juurde, oli: see "ebaloomulik unenäolisus", mis antud hetkel mõjus loomulikuna. - Noh, nagu unenäos... kui üks inimene muutub teiseks või järsku satud ühest kohast hetkega hoopis teise kohta, siis sa ei ütle "ebaloogiline". Minu arvates oli midagi sellist ka seal filmis: Alice täiesti rahulikult käib mööda lossi ringi, isegi mitte niivõrd vargsi hiilides, nagu üldiselt peaks, vaid enam-vähem täiesti vabalt joostes, sattudes ühest ruumist teise, nii et silm ka ei pilgu. Jäädes isegi kuninganna poolt valvatud aarde kõrvale magama, ilma, et peaks end väga varjama, et selle aarde juurde teel oli jne... kuid kui seda filmi vaatasin, siis mulle tundus see veenev. Või noh, see oli kuidagi nii hästi edasi antud, et see ei tundunud ebaloomulik, "ebaloogiline". Ja vat see oli minu arvates selle filmi puhul ehk isegi parim saavutus, mille puhul ma imestan, et kuivõrd meisterlikult seda oli edasi antud!

Aga mis oleks võinud olla parem...? Ma arvan, et see oleks võinud olla unenäolisem, sürrim. Kasvõi mainitud ülesvõtete kohapealt: praegusel juhul ei olnud isegi suurt vahet, et kas sündmused toimusid unes või ilmsi: ülesvõtted olid sama moodi tüüpilised 'hollivuudlikku-actionfilmi tüüpi' (jah, see oli holluvuudi kohta üldistus; aga on ka erandeid!:)).
Niisiis: minu arvates oleks see film saanud olla hulga parem kui: võtted oleksid olnud unenäolisemad, sisu oleks unenäolisem ja mitte NII tüüp-loogiline-etteaimatav, ja need kaks käiksid minu arvates unenäo-maailma suhtes ideaalselt käsikäes ja Alice'i filmi sobiksid justkui valatuna!
Mida ma pean silmas unenäolisuse all? Esiteks - tehnoloogiaga saab tänapäeval kõike teha - ja kui natuke vaeva näha, siis nt tegelased oleksid muutunud ühest teiseks, nad oleksid tolle kassikombel haihtunud, võib-olla muutunud, hääled oleksid olnud rohkem varieeruvad, samuti kõik ruumid oleksid võinud olla... unenäolisemad (mitte siiski tüüpilised-katsutavad) jne jne. Midagi sellist. Jah, see oleks küll kordi raskem, vajaks tohutut läbimõtlemist, filmi eelarve oleks kindlasti kordi suurem jne... aga kui mängus on siiski Tim Burton, siis... minu arvates oleks saanud teha meeldejääva-kordumatu meistriteose, mis tõesti oleks Alice'i unenägu! - mitte nagu praegu välja tuli: suht tüüp-lastefilm, mis tegelikult on sarnane igale teisele ja milliseid tehakse veel mitmeid-mitmeid ja mille puhul ka sõnum on üks ja seesama. Nii sisult ja vormilt: mitte midagi uut, - lihtsalt seekord oli sündmustik valatud Alice'i seikluste vormi.

Ma pole küll mingi filmikriitik või asjatundja ja kasutasin siin pigem oma intuitsiooni, kuid kui seda filmi hinnata, siis mulle tundub, et:
* antud kirjelduse põhjal oleks saanud näha 10 korda rohkem vaeva, kuid oleks saanud ka kordi parema filmi.
* tüüp-lastefilmi kohta siiski väga hea ja midagi pole ette heita.
* kui eelmine lastelemõelduse-mõjususe-aspekt välja jätta, siis siiski peaaegu igas mõttes liiga tüüpiline ja vähegi filme vaatav või filmidele mõtlev inimene tajub ära selle, et kõik stseenid on ühesugused ja etteaimatavad. Nagu oleks filmi tegemisel tänapäeva filmi-stereotüüpide käsiraamatust järge peetud ja kõik üksühele maha loetud "kuidas on tehtud ja kuidas n-ö massile peale läheb".
* selles mõttes natuke pettunud Tim Burtonis, sest varased Batmanid ja Corpse Bride olid minu arvates mõõtmatult paremad! - meeldejäävalt omanäolisemad.

* see ei ole otseselt ei hea ega halb, aga Johnny Depp paistis minu arvates kohati välja "tüüp-johnny-deppina", nagu oleks tegu artistiga, kes mitte niivõrd ei näitle, vaid teeb iseendale omaseid liigutusi-žeste. Umbes selline tunne tekkis nagu Johnny Depp oleks nt Michael Jackson, kes teeb Alice'i filmis moonwalki; midagi sellist deppilikku paistis minu jaoks üsna palju silma ka Deppi puhul.

Muidugi, iga näitleja on omamoodi, jah... aga kui saate aru, siis: Depp on Depp. Ja see ei olegi halb, see on tegelikult tore. Ilmselt seepärast teda hinnataksegi, sest ta on Depp ja ta oskab seda!
Samas, näiteks: DiCaprio: igas filmis (minu arvates, kui suht DiCaprio fännina!) alati erinev, ta pole kunagi korduv ja ta ei mängi mitte iseennast, vaid seda rolli, millesse ta on pandud.
Depp mängib iseennast; DiCaprio on meister erinevates rollides. Mõlemad ju täiesti iselaadi kunst ja meisterlikkus. Vähemalt minu arvates.


Kokkuvõtteks: filmi vaadates olid väga vastakad tunded. Ühelt poolt väga tore-meeldiv vaatamine, ehkki filmi käigus hakkas kohati igav, sest... see oli nii tüüpiline ja seal polnud midagi uut-põnevusega-oodatavat (stiilis: jaa, nüüd ta peab läbima järgmise takistuse, huvitav kas see on uss või ämblik?); teiselt poolt ei suutnud ma sellesse sisse elada, sest kogu see stereotüüpsus häiris ja oli nii läbinähtav, et oleks tahtnud appi hüüda, et... Burton, kas nii tahtsidki filmi teha või??? - teisalt: eks Burton on Burton ja ka see fantaasia-meisterlikkus kumas tugevalt läbi ja see pool jällegi tegi filmist siiski Alice'i wonderlandi, mis oli täitsa tore maailm, kuhu sattuda:)

Niisiis vastakad tunded, kuid vaadake ise ja öelge, mida arvate. Mina ei oska seda ei soovitada ega mitte soovitada. Kuid nt lastele sobib küll väga hästi, selles mõttes väga hea!:)
Lihtsalt... minu arvates oleks saanud palju paremini... (aga oleks võinud olla ka palju hullem:P).


Ja ehk on sedalaadi kahetine emotsioon tore, vähemalt pani mõtlema... nii nagu paneb mõtlema, et kui keegi meister midagi hoopis teistsugust-harjumatut teeb, et kas see on nüüd hea või halb või olen hoopis mina lolliks läinud, et ei oska selle väärtust näha, või...?


Filmi treiler on siin.
Ja üks päris huvitav intervjuu hr Deppiga:)


***
Nii, vaatasin huvipärast filmi Shutter Islandi lõpu üle ja... tabasin end mõttelt, et küsimus "kas tegu oli une või reaalsusega" on siiski küllalt teisejärguline küsimus, sest... oli see uni või mitte, see mõjus sulle niikuinii reaalsena, seega kui sa kvalitatiivset vahet ei tee, siis polegi sel ju enam niivõrd tähtsust! Kas pole?
Nagu Alice'i puhul: sisu on oluline, ja tegelikult seda olulisemaks muutub sisu kui rõhk "oli see reaalsus või mitte" suunatakse nõnda, et "seal polegi ju tegelikult vahet". Selles mõttes on selle küsimuse lahtijätmine hea, kuid see on hea üksnes siis kui see reaalsuse/ebareaalsuse küsimus kokkuvõttes ei määra enam midagi.
Kui saab öelda "huh, see oli ainult uni" ja reaalsuses midagi ei muutu, siis on minu arvates tegu pigem ebaõnnestunud 'kunstilise trikiga'.
Umbes nõnda ka Shutter Islandi puhul: lahendus anti vaatajale lõpuks teada, sest küsimus polnud üldse selles. Küsimus oli valikutes, inimloomuses ja kõiges selles, mis filmi jooksul meile näha oli; ja selles, mis järeldusi sellest teha või kuidas käituda või kuidas peaks käituma...

Nii et sellised lisamõtted. Praeguseks kõik, hakkan siin nüüd muude asjade-kohustustega tegutsema (filmi vaatamine teatavasti kuulus nende hulka, siinse arutelu kirjutamine mitte, sest mõeldut ei tarvitse ju alati kirja panna:))!

***
Kusjuures neile lisamõtetele lisandus veel üht-teist, mis vajaks täpsustamist, võib-olla isegi vastuvaidlemist, kuid mul pole praegu mahti seda kirja panna. Aga millalgi hiljem ikka.

üks filmiidee.

Nii, kes mind teavad-tunnevad, need teavad ka seda, et filmimaailm on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud. Oli see vist umbes aasta aega tagasi, mil me neiu E-ga hilisõhtul mööda Mustamäge ringi jalutasime ja mõtlesime, et võiks katsetada mingi lühifilmi tegemist...; ja noh, eks huvi selle vastu on olnud ka varem, jupp aega enne seda. Kusagil 2007 aastast alates...

...siiani on olnud kõik idee taga, kuid täna - vaadates filmi The Five Obstructions (2003) - tekkis konkreetsem idee: nimelt mis oleks kui prooviks teha lühifilmi Tõnu Viigi "Kultuurivormide loomuse" artikli kohta (Vikerkaar 1-2/2009). Sellest artiklist ja sisust kohe lähemalt, kuid...

mida see film võimaldaks, oleks üsna hästi see, mille kallal olen tahtnud juba ammu kätt proovida!
Nimelt ühelt poolt võimalus mässata lühistseenide kallal, et seejärel proovida neid arvutis kokku panna (jne), teiselt poolt oleks sel minu arvates üsna hea sisu, mistõttu sellega tegelemine oleks rohkemgi kui motiveeritud (mingi suvakaga ei taha ka päris jännata).
Mõned kuud tagasi proovisin esimest korda filmi arvutisse laadida, subtiitreid lisada jne - kuidagi tulin toime. Oleksin väga rõõmus kui saaks sedalaadi uue eksperimentaalse katsetuse kätte võtta!:)

Niisiis, sisust:
tsiteerides vastava artikli algust:

Järgnevad teesid puudutavad meile nii lähedast kultuurifenomeni, et me seda enamasti märgatagi ei oska - nii harjumuspärased ja igapäevased on meie jaoks need reaalsused, mille kujul rullub lahti meie elu, milles avalduvad meie ideaalid ja unistused, meie tegemiste põhimõtted ja eeskujud. Need moodustavad ühe erilise koha, mida ma olen nimetanud ilmalavaks. Ilmalava asustavad asjad, mida nimetaksin kultuurivormideks ning mille olemuse selgitamisele ongi pühendatud käesolev kirjatükk. Alustame järgmisest miniatuursete näidete jadast:

Miks sa niiviisi teed? - See on minu töö.

Miks sa ei aita? - See pole minu vastutusvaldkond.

Miks sa nii käitud? - Sest ma teen, mida tahan.

Igaüks on oma õnne sepp.

Ära rabele, õpi oma saatust usaldama.

Tee nagu vaja.

Ära kuula neid, kes arvavad, et teavad, kuidas vaja.

Miks sul nii ebamugavad riided seljas on? - Sest ma olen cool.

Ja miks sul neid riideid seljas pole? - Sest ma pole trendipede.

Miks sa nii kramplikult käitud? - Sest ma tahan välja näha loomulik, aga tean, et pean veel palju harjutama.

Miks te seda naist kividega loobite? - Sest ta murdis truudust.

Miks te seda imelikku juttu nii pikalt kuulate? - Sest see, kes räägib, on õppejõud.

Miks sa põlvili oled? - Sest nii tuleb palvetada.

Miks sa põlvili ei ole? - Sest mina juba põlvitama ei hakka.

Miks te tahate selle naise vette visata? - Sest ta on nõid.

Miks te neid inimesi loomavagunisse ajate? - Sest nad on sotsialismi vaenlased.

Miks te seda inimest sõimate? - Sest ta on meie rahva reetur.

Miks sa olid nii vägivaldne? - Ma olen ju mees!

Miks sa nõusid ei pese? - Ma olen ju mees!

Miks seda aparaati ära ei paranda? Sa oled ju mees!

No vaata, mis ta teeb. Oled sa mees või ei ole?

Miks sa kogu aeg naeratad? - Sest see on viisakas.

Miks sa kunagi ei naerata? - Sest naeratamine on totakas.

Miks sa teda kaitsed? - Sest nii on õige.

Miks sa teda ei kaitse? - Sest tal pole õigus.

Miks sa nii teed? - Mul on selleks õigus.

Ära sina nii tee, sul pole selleks õigust.

Neil polnud mingit õigust nii öelda, käituda, arvata.

Maailmas pole õiglust. Sellepärast ma midagi jagama ei hakka.

Lõpuks võidab õiglus niikuinii. Vahet pole, kas jagad nüüd või hiljem.

Ära kiirusta, kõik tulen omal ajal. Kannatust!

Kui jääd ootama, siis midagi ei saa. Võitle enda eest, pane ennast maksma!

Miks ma hüppasin? - See on loomulik, ma kardan surma.

Aga miks mina hüppasin? - Sest ma ei karda surma.


Kõik need read moodustavad minimaalse ühelauselise ilmalavastuse, kus subjekt seob millegi ideaalse, üldise ja üldarusaadava sellega, mida ta parasjagu teeb, väidab või usub, nii et need üldised ideaalsused annavad tema konkreetsele tegevusele, suhtumisele või ütlemisele mingi tähenduse või mõtte. (lk 127-128)


Jne. Sellele järgneb artikkel ise.
Niisiis mõte, mis mul tekkis, oleks proovida nende lausete põhjal moodustada lühistseene, millest võiks välja kujuneda illustreeriv pilt sellele artiklile. Ei tundu olevat väga keeruline ja minu arvates prooviks väga vahva. Ehkki paljud asjad tuleks välja jätta (nt too kividega loopimine:P), siis ma arvan, et põhilised võiks proovida ära teha ja vaadata, mis välja tuleb:)

Ehk saaks isegi asja...!?:)

I have a dream...

Öösel vastu tänast sai ära vaadatud Lars von Trieri "Antikristus".
(et videot ei saa siia otse panna, siis link küllalt heale treilerile)

Ei oskagi selle filmi kohta midagi kosta. Sürr, ja hea. Mõlemat. Ja üldiselt... üks lemmikuid. Kasvõi kogu see maailm, mida hr Trieril õnnestus edasi anda. Ütleks, et puhas kunst!
See on film, mida kipub uuesti vaatama... mitte küll kohe, aga siiski. Ja võib-olla hoopis teise pilguga.
Sealne sürr maailm ei tundunud mitte kunstlik või "meelega segaselt tehtud", vaid pigem ühelt poolt loomulik ja teisalt... kui ka midagi selgusetuks jäi, siis annab see niivõrd palju tõlgendusvõimalusi, et vaataja saab endale sobivaima valida. Ehkki filmi vaadates ei jäänud muljet, et autor meelega oleks tahtnud otsi lahti jätta... kuigi ta seda vist siiski tegi.

***

Ja hetkel... olen suht väsinud. Tulin taaskord tantsimast. Homme tantsima teisi tantse, mis on väga vahva vaheldus ja ootan seda hea meelega! Seda enam, et reeeedene päev!

Enne veel vaja veidi kooliasju teha. Kättevõtmise asi, sest enamus juba varem valmis tehtud.

***

I have a dream...
Taaskord üks pealtnäha utoopiline, kuid samas minu arvates täiesti teostatav unistus. Ja see unistus on mul juba üsna kaua aega olnud, alguse sai umbes 2-3 aastat tagasi, kuid on üha selgemaid mõõtmeid võtnud... ja olen sellest ka varem kirjutanud: mu unistus on kunagi film teha!

Loomulikult mitte film filmi pärast, vaid nagu olen vist ka varem kirjutanud, siis minu arvates on film üks täiuslikumaid kunstivorme...; mõnda aega olin vaimustuses ennekõike fotograafiast, kuid mida rohkem filme vaatan ja mida rohkem mõtlen, et kuidas ja mil viisil ja mis sõnumi ja eesmärgiga (jne jne) nad on tehtud, siis seda rohkem avastan filmimaailma mõjusid... - justkui tegu oleks liikuvate fotodega, kuhu saab lisada veel ka heli. Fantast, kas pole!?

Ja et ma siiralt naudin kõikvõimalikku loomingulist tegevust, siis... ma kujutan ette, et filmimaailmast võiks see saadud nauding olla kõige parem. Olen seda veidi ka kogenud, ja muidugi pole seda raske ette kujutada.
Ja noh... eks näis mida tulevik toob. Eile nt sobrasin taas BFMi kodulehel. Ei saa kuidagi, ja ei tahagi saada, sellest ideest üle ega ümber, et ehk kunagi... olgu see siis 5-10-20-ne aasta pärast... ja mingis mõttes käib läbi huvi see protsess juba praegu.
Panna kirja mõtteid stseenidest (siiani u 1 lk filmiideid, hehe)... ja noh, see kõik pole minu arvates midagi sellist, et "ma nüüd võtan ette ja teen", vaid pigem tuleb see loomulikult. Kasvõi filme vaadates ei saa enam muidu kui paratamatult mõtlen, et mis miks mingi stseeni heaks teeb... aeg-ajalt loen sedalaadi kirjandust jne.

Vahva.
I have a dream...
:)

filmidest...

Nii, olen viimasel ajal mõned filmid ära vaadanud. Ja mõtlesin, et teeks muljetest lühikokkuvõtte.

Filmimaailm hakkas tegelikult esmalt rohkem huvi pakkuma kui olin 2007 aasta paiku I kursusel ja kui M. Lotman korraldas seminari "Film ja kultuur". Ja sealt edasi seoses Slavoj Žižeki avastamise ja lugemisega, sest on ju temal film "Pervert's Guide to Cinema" (mida nägin tegelikult juba 2006. aasta filosoofia aastakonverentsil) ja ka teostes mainib ta tihti erinevaid filme. Näiteks teos "Enjoy Your Symptom: Jacques Lacan in Hollywood and Out" on ju orienteeritud filmimaailma psühhoanalüütilisele käsitlusele. Niisiis ka sealt nii mõnedki viited:)

Kuid nähtust lähemalt; nii iseenda jaoks ja kes teab, ehk leiab siit keegi veel kunagi enda jaoks midagi või avastab samuti filmimaailma võlud:)


Gone with the Wind (1939)

"Gone with the Wind" on film, mida sattusin vaatama aastavahetuse paiku. Telekast. Raamatut polnud lugenud, kuid olin sellest kuulnud. Emme kiitis filmi, et film olevat talle vist suisa raamatust rohkem meeldinud ja olevat olnud omal ajal suurejooneline tähtteos.

Film ise koosnes ilmselt kahest osast, mis televisioonitarvis olid (elamuse mõttes: õnneks!) kokku pandud ja näidati järjest; seega ligi neli tundi vaatamist. Kuid see oli seda väärt!

See on film, millest ma pikemalt ei tahakski rääkida, sest ei oska kusagilt alustada ning sisu kokkuvõtte tegemisel ei näe ka suurt mõtet. Kuid üht ma ütlen: minu jaoks on see vist üks lemmikumaid filme üldse!

Ei, tegu pole üldse mingitlaadi 'seebikaga', vaid vägagi tõsise filmiga: lugu noorest naisest nimega Scarlett O'Hara, kes erineb seltskonnast selle poolest, et ta julgeb tolleaegsest mentaliteedist erineda ja otse välja öelda seda, mida mõtleb. Scarlett armub mehesse, kes on paraku andnud oma südame kellelegi teisele, ja enne kui ta seda endale teadvustab, kaotab ta selle, kes teda tõeliselt armastas. Sekka veel sõjasündmused jne jne.
Mis mulle selle filmi puhul meeldis, olid pisemadki detailid, kunstiliselt, samas loomulikuna näivad ja nauditavad stseenid, tegelaste näitlejatöö, iseloom... ja see, kuidas põimuvad omavahel absurdne "au" kohaselt käitumine, ning see, mida tegelikult mõeldakse; kuidas kaob ja tekib "elu mõte"... - ühesõnaga: seda on mul raske kõike sõnadega edasi anda, ja vast poleks mõtet üritadagi. Samuti ei pruugi filmi treiler ega pildid midagi öelda. See on film, mida peab algusest lõpuni ise nägema...!
Minu jaoks üks vähestest absoluutsetest lemmikutest!


Scarlet Street (1945)

Film, mida vaatasin täna öösel ja mis mul kenasti arvutis olemas on. Samuti üks avastusi, mis oli minu arvates tõeliselt hea sisuga film: lugu kobakäpast pangaametnikust nimega Christopher Cross - keskealine talumatu naisega elav üdini altruistlik, kuid kurbusest nõretav meesterahvas - kohtub juhuslikult ilusa, kuid kergemeelselt manipuleeriva naise Kittyga, kel on aga oma kaaslane juba olemas...

Filmi tegi minu arvates heaks mitu momenti:
a) ilmselt võtmestseen, kus Chriss saab teada, et Kitty on teda petnud ja on temaga vaid mänginud ja raha välja petnud, kuid oma kinnisideedes sulgeb ka selle eest silmad ning on valmis kõik unustama, paludes Kittyt endaga abielluma: kuni Kitty (keda Chriss arvab nutvat, kuid kes tegelikult vastupidi: naerab!) ei suuda sellele enam vastu panna ja paiskab kõik välja:
"I'm not crying you fool, I'm laughing! Oh, you idiot! How can a man be so dumb?
I wanted to laugh in your face ever since I first met you. You're old and ugly and I'm sick of you..."
mispeale ühel hetkel üdini andestav-armastav Chriss murdub ning kellest jääb järele vaid viha, obstsöönne viha ('viha' pole isegi õige sõna, pigem midagi hullumeelsuse laadset): Chriss tapab Kitty.

...kuid Chrissi asemel läheb hukatusse ja mõistetakse süüdi hoopis Kitty boyfriend Johnny, keda Chriss igasuguste süümepiinadeta ise Kitty kannatustes süüdlaseks peab. Kuid filmi lõpupoole hakkab ka Chrissile kohale jõudma kõige traumeerivam asjaolu: Kitty sõnad - olgu Johnnyga kuidas on, kuid Kitty oli algusest lõpuni kiindunud Johnnysse, mitte aga Chrissi; mispeale Chriss tahab end üles anda, kuid kelle puhul keegi enam ei usu, et Chriss võis olla tapateo ohver. Ka ebaõnnestunud enesetapukatse ei jäänud proovimata.

b) teine key-scene oli minu arvates filmi lõpuosa, kus Chriss, kes harraskuskunstnikuna osutus muuseas üliandekaks maalikunstnikuks ja kelle teoseid müüdi petetuna (ja Chrissi eneseohverduslikust nõusolekust) Kitty nime all, jalutab mööda kunstinäitust külastavatest möödakäijatest, kes kiidavad Chrissi teoste kvaliteeti ja hinda taevani: mille peale Chrissil silm ka ei pilgu. Tema unistused kunstnikukarjäärist, rahaline olukord, kõik - tema elu - oli muutunud mõttetuks.
Siinkohal tegevusetus, külm süütunne, rahuandmatud minevikukajad (pealtkuuldud Kitty sõnad Johnnyle: "Cheepers, I love you, Johnny!") - kõik see oli muutnud Chrissi apaatseks, üksnes surma ootavaks koguks, kes oli juba niivõrd tundetu, et ei suutnud enam isegi peale tuima tänavaid mööda lonkimise isegi enesevihkamist-emotsiooni välja näidata, oma kunstnikuunistuste täitumise märkamisest rääkimata.

b) ning kolmas moment: vaataja omapoolne hoiak. Vähemalt minu puhul. Alguses kui peategelane Chriss on pigem kaastunnet äratav, siis peagi muutub tema tahtmatu rumalus ka vaatajale vastikuks, ning filmi lõppedes on ka peategelasest üsna ükskõik, et mitte suisa põlastav arvamus.

Pluss, nagu minu arvates paljude 'vanemate' filmide puhul ikka, nauditavad võtted ja kaader-kaadrihaaval põhjalikult läbimõeldud stseenid. Ei olnud kunstlikkust, vaid loomulikkus, aga see loomulikkus oli oma meisterlikkus niivõrd nauditav; justkui tüdrukutel teinekord meik, mis on kõige ilusam siis, kui sa tead, et see on olemas, kuid see ei paista otseselt silma - nii ka filmis.
Antud filmis mainitud stseen Chrissi ja Kitty-vahelisest vestlusest ja sellele järgnevast tapatööst on youtube'is üleval siin (nagu ka kogu film; ehkki ma ise soovida jätva kvaliteedi tõttu youtube'ist kunagi täispikke filme ei vaata).


Psycho (1960)

Järgmine film on Hitchcocki "Psycho". Sisu ma siin taaskord lahti jutustama ei hakka, sellel poleks mõtet ja pealegi rikuks filmielamuse neil, kes seda veel näinud pole ja kavatsevad vaadata (teinekord annab eelnev sisukokkuvõte pigem filmile juurde, ma usun, näiteks Scarlet Street'i puhul). Kuid ometi kuulub see kahtlemata minu küllalt väheste vaieldamatute lemmikute hulka, nagu ka eelnimetatud. Sellest sain aru ennekõike siis kui sattusin telekast peale originaali nägema ka Gus Van Sant'i 1998. aastal tehtud remaike'i: mis kaader-kaadrilt oli sama, kuid mis võrreldes Hitchcockiga täiesti külmaks jättis.

Oma teose "Enjoy Your Symptom" lõpupeatükkides arutleb Slavoj Žižek Hitchcocki fenomeni üle: Hitchcocki huvitas teatavasti psühhoanalüüs, nõnda püüdis ta seda ka oma filmides rakendada, neid momente, mis inimestele mitteteadlikult on justnimelt need kõige mõjuvamad... tema meetod ei olnud mitte nii, et süžeeliin, millele tippida juurde pisi-sündmusi üheks tervikuks, vaid pigem vastupidi: pisi-tervikud, momendid-kaadrid, mida siduda üheks terviklikuks süžeeks. Niisiis ongi tulemus teada: sa võid kaader-kaadri-haaval teha justkui täpselt sama filmi, samade sündmustega, samade kohtadega, kuid see pole enam see, sest Hitchcocki filmide mõju ei ole mitte niivõrd storyline'is, vaid üksikutes kaadrites, mille Hitchcock'ilikku eripära ja tunnetust on teinekord suisa võimatu nõnda tabada... - vähemalt mina saan sellest nõnda aru (suurelt osalt läbi Žižeki arvamuse).

Pluss näitlejatöö: kui võrrelda 1998. aasta versiooni ja 1960. Hitchcocki 'originaali', siis ilmselt ei kahtle keegi, et Hitchcocki valitud võtted on asendamatud. Nii näitlejate kui enamus pisidetailide poolest. Kasvõi see, kuidas Marion Crane (näitlejana Janet Leigh) sõidab tihedas vihmasajus ja kuidas ta end äkitselt kõrvalteelt Bates'i motelli eest leiab (säilitades selle hämara-müstilis-sünge meeleolu, mis 1998. aasta versioonil sel tasemel minu arvates selgelt kaduma oli läinud); või Norman Bates'i oskuslikult mängiv Anthony Perkins, kes on võrreldes remake'iga justkui omas kestas ja vaatajal ei teki justkui kõhklustki, et too tegelane on psyco; justkui Anthony Perkinsi puhul polekski tegu näitlemisega.

Jne.


Rear Window (1954)

Jah, taaskord: Alfred Hitchcock. Selle filmi kohta ei oskagi suurt öelda, võrreldes eelnevatega ei olnud ta minu arvates pooltki nii hea, kuid kohe kindlasti mitte halb. Kui eelnevad olid filmid, mida vaataks veel... ja veel... siis "Rear Window" puhul päris nii ei ole: hea film, kuid minu arvates pigem ühekordseks vaatamiseks, või vähemalt äsjanähtuna ei kipu teist korda vaatama (samas kui "Gone with the Wind" puhul oli esimane mõte: tahaks kohe uuesti vaadata!).
Filmi üks omapära on ehk see, et peategelane (James Stewart) ei lahku kordagi oma ruumist (jah, välja arvatud filmi lõpuosa), olles murtud jalaga naelutatud oma korterisse ja suures toas asuvasse ratastooli. Nõnda mängib film üksnes vaatemängul, millesse L. B. 'Jeff' Jefferies (James Stewart) ise otseselt sekkuda ei saa: peale teiste suunamise, (läbi binokli) vaatamise ja telefonisideme kaudu. Kõlab ehk triviaalsena, ehk mitte väga originaalsena, kuid Hitchcocki puhul on siiski tegu omaette meistriteosega;
lisaks on veel kasulik kõrvale lugeda Žižeki teostes peatükke nagu nt "The case of the missing gaze" (Enjoy Your Symptom, lk 228-231), "The Impotent Gaze and Its Guilt" (The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality, lk 73-75) vms.

Lõppu üks filmist tuntud ja minu jaoks lemmik-stseen Lisa Carol Fremont'i (Grace Kelly) ja Jefferies'i (James Stewart'i) suudlusest:


Mõistate, miks ma pean Hitchcocki geniaalseks!?!:)


Lisaks:
...vaatasin ära ka nt Hitchcocki "To Catch a Thief" 1955. aasta versiooni, mida ei oska kuidagi kommenteerida; mulle isiklikult ei avaldanud väga muljet, ehkki mõni stseen oli hää (hääletu 'karje', nagu ka filmis "The Birds"; hetk, mil "keel jääb kurku kinni", mis iseloomustab minu arvates hulga traagilisemat momenti kui lõplik eneseväljendus).

Enne seda, juba jupp aega tagasi, sai vaadatud Hitchcocki filmi "Vertigo" (1958) - ja see juba oli midagi; minu arvates suures seda laadi film, mis mängib lõpukaadritel (nagu C. Chaplini "City Lights" (1931), mille loen kindlasti algulmainitud kolme lemmikfilmi sekka!!!). Vertigo - seda peab ise nägema, soovitan soojalt; minul vähemalt lõi filmi lõpp nii mõnegi judina läbi selja.

Ja et mitte jäädagi siia neid üles lugema, siis kindlasti mainin ära ka Roberto Rossellini "Stromboli" (1950), mille vaatamiseks sain tõuke Žižeki teosest Enjoy Your Symptom!. "Stromboli", peaosas Ingrid Bergman, lugu sõjapõgenikust nimega Karin, kes ainsa võimalusena põgenikelaagrist pääsemiseks satub vulkaanisaarele nimega Stromboli. Selleks peab ta sundkorras abielluma sealse mehega, kes temasse n-ö esimesest silmapilgust armunud on. Hiljem, saarele kohale jõudes, pole aga enam tagasiteed ja üha enam hakkavad ilmnema Karini ja tema mehe ning saareelanike vastuolud ja kultuurilised konfliktid.
Siingi on võtmestseeniks lõpukaadrid, kus ateistlik Karin, kes külast põgenedes ja püüdes teisele poole vulkaanisaart pääseda, kus olevat veel üks küla ja ehk lootus paremale elule kui seljataha jäänud talumatu mees, kes ta muuseas viimses ahastuses ukse taha naelutas (kuid kust Karinil õnnestus siiski pääseda), hüüab Karin põgenedes isiksuseta "Jumala" poole, et too teda aitaks ja talle ses lootusetus olukorras jaksu annaks...

Me ei tea, mis saab edasi. See filmi lõpp-punkt on justkui punkt inimelus, kus säärases ühiskonnast väljaarvatud ja identiteedi kaotanud isiksusel on kaks varianti: võtta omaks kumbki sümboolne staatus (minna tagasi mehe juurde ja leppida, või püüelda edasi - mis on samavõrd lootusetu), või, jah, kolmas variant: enesetapp. - ühel hetkel peab tegema asjaosaline radikaalse otsuse. Enne seda aga: lõppes film. Kuid see, mil viisil oli näidatud Karini lootusetut olukorda, tühja karjet jumala poole (jumala, keda Karin ei usu)... - see oli minu arvates niivõrd meisterlik, et "Stromboli" on samuti üks mu vaieldamatuid lemmikfilme.

Samuti sai vahepeal vaadatud David Lynchi filmi "Blue Velvet" (1986), mis mulle siiski suuremat muljet ei jätnud. Ta oli vaadatav, huvitav, lugedes Žižekit - ka esmapilgul märkamatuks jäävate 'Hitchcock'ilike' momentidega, kuid kokkuvõtteks... - sama moodi nagu "Rear Window" puhul: teist korda ei kipu vaatama. Kui, siis alles peale mõne aja möödumist.

Ka "Who's Afraid of Virginia Woolf?" (1966), peaosas Elizabeth Tayloriga, sai ära vaadatud. Hea film; suhted, mis oma absurdsuses püsivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiripeal, kus elu ja mäng segunevad: film, mis on vaadatav kogu oma kestuses ning mille võlu on just neis detailides...! - kuid ma ei hakka seda siinkohal rohkem lahti seletama. Ei oska. Sest pealtnäha pole selle filmi kohta mul otseselt midagi öelda, seda peab ise nägemata. Kahtlemata väärt vaatamist ja ühtlasi film, millel on samuti täiesti omaette meeldejääv psühholoogiline mõõde nagu enamus eelmainitutel.


Praeguseks vist ongi kõik. Kasvõi iseendale väike "filmipäevik", millele tuleb loodetavasti ühel hetkel lisa, sest avastada on veel palju. Uskuge mind, sel ajal tehti häid filme; kes pole näinud, soovitan vaadata.
Lõppu toon ära mõned minu lemmikfilmid:

Gone with the Wind (1939)
Scarlet Street (1945)
Psycho (1960)
Vertigo (1958)
City Lights (1931)
Stromboli (1950)


ja lisaks eelmainitutele kindlasti (ütleks, et siinkohal suisa paremusjärjestuses):

Solaris (Tarkovsky, 1972)
Before Sunrise (1995)
Dogville (2003)
The Hours (2002)
The Magnificent Rebel (1960)
The Aviator (2004)
The Truth about Cats & Dogs (1996)...


Filmid, mida ma pole veel näinud (kui, siis vaid jupiti), kuid mida tahaks lähemal ajal ära vaadata, on nt:
David Lynch "Mulholland Drive" (2001)
Alfred Hitchcock "North by Northwest" (1959)


Aitäh tähelepanu eest:)