Olgu veel öeldud, et väljaprindituna mahtus essee napilt-napilt nõutud maksimumpiiridesse. Ning et essee oli mõeldud erialalisena õppejõule esitamiseks, mitte "artikliks", seetõttu ehk ka vastav stiil, keelekasutus, jne.
Sisu poolest on ehk hea märkida, et täisnimetus "Solaris Keskus" on tänaseks justkui kusagile kadunud ning võtnud kuju "Solaris"; ning et pärast varingujuhtumit on Cinnamon asendunud "Kino Artisega". Ma usun, et see pole juhus!
Solaris ja Solaris
Sissejuhatuseks
Truth is suspended in the name of efficiency:
the ultimate legitimization of the system is that it works. - Slavoj Žižek [i]
Rääkides ideoloogiatest, võime ideoloogiaks nimetada ideede kogumit; veelgi enam: see ideede kogumik on diskursiivsel viisil sõelutud läbi teatava läätse, prisma; ta on kallutatud. Ta ei ole midagi otsest, teadvustatut, otse suunatut, vaid ta on alati midagi ‚viltust’, midagi n-ö ala- ehk mitteteadvustatut. Ta on alati millegi teenistuses. Ta on midagi kohandatut, asetatut. Ta on vahend. Ta ütleb alati midagi muud, mis kirjas. Kuniks tänapäevani...:
käesolevas essees tahan analüüsida nime „Solaris” kontekstis, mis puudutab Tallinnasse uue vabaajakeskuse Solaris Keskus ehitamist; näidates, et esiteks on valitud nimi äärmiselt ebaõnnestunud, suisa irooniline; teiseks asjaolu, kuidas justkui musternäidisena vastavast ideoloogilisusest läbiimbunud Solaris Keskus on võrreldav Solaris-nimelise S. Lemi teose ning A. Tarkovski filmiga: teatava nurga alt, ja seda nurka pole raske leida, on nende vahel äravahetamisi sarnane ideoloogiline side. Esseele andis tõuke asjaolu, kuidas nime Solaris avaldades oli ka interneti kommentaariumides rahva poolt märgata selget paralleeli uue keskuse ja Lemi/Tarkovski Solarise vahel. Ma usun, et see on märk...
Ideoloogia
The existence of ideology and the hailing or interpellation of individuals as subjects
are one and the same thing. - Louis Althusser [ii]
...märk millestki: sellest, mida Peter Sloterdijk nimetab „valgustatud valeteadvuseks”. Teisisõnu: enam pole vaja ideoloogilisi prille, mis ütlevad, et sildi „see on sulle kasulik” taga on lause tegelik mõte: „tarbi!”, piisab sellest kui öelda otsesõnu: „Tarbi!” – ja tarbitakse. Ma tean küll, et ma ei saa „ostuteraapiast” õnnelikuks, kuid sellegipoolest käitun ma nii, nagu see toimiks. Juhtumile lisab iroonilisust Solaris Keskuse sõna solaris tähendus, mis on seotud ladinakeelse sõnaga päike. Edasi näeme, kuidas seda „päikest” võib hõlpsalt seostada Lemi/Tarkovski teoses asuva alateadvust elluäratava planeedi ideoloogilise olemusega.
Althusser väidab, et alati kui tekib mingigi kommunikatsioon, saab subjekt olema ideoloogia poolt kõnetatud. On selge, et ideoloogia on efektiivne kui ta jõuab subjektini; ja et tänapäevases ühiskonnas on Solaris Keskuse subjektiks tarbimisühiskond, tuleb ka ideoloogiline „bränd” selletarvis kohandada: ohud summutada ja kasusaajate jaoks positiivseid aspekte rõhutada. Siit aga koorub minu arvates välja eriskummaline, tragikoomiline Solaris-juhtum, mida püüan neil lehekülgedel lahti mõtestada.
I OSA: Solaris...
Solaris – romaan/film
Lähtudes essee pealkirjast Solaris ja Solaris[iii], mis viitab kõneall oleva romaani/filmi ja keskuse kui hoone ühisjoontele, tahaksin alustada esimesest ning lühidalt välja tuua nimetatud teos(t)e sisu: Solarise puhul on tegu planeediga, millelt avastati senitundmatu eluvorm, mis kujutab endast justkui ‚elavat’ ookeani ja millel on võime inimestes (Solarisel viibivatel astronautidel) sõna otseses mõttes ellu äratada alateadlikud ja allasurutud soovid minevikust; mistõttu peategelane Kelvin kohtub oma aastaid tagasi surnud naisega, kelle surmas tunneb ta end süüdi olevat. See süütunne on see, mis on naist Kelvini maailmas elusana hoidnud. Süütunne, millest ühtaegu tahetakse vabaneda, kuid milleta – näib et – inimene pole enam täisväärtuslik tundeküllane inimene. Kelvin poleks enam Kelvin, sest tema naine ning mälestus naisest on osa Kelvini identiteedist.
Süütunne saab äkitselt reaalse kuju, mispeale suurest hirmust ja vaatepildist šokeerituna saadab Kelvin oma naise esimese asjana kosmoselaevaga orbiidile. Paraku aga selgub, et oma alateadvusest niivõrd lihtsalt pääseda ei õnnestu ja peagi ilmub naine – Harey – taas Kelvini silme-ette, justkui midagi poleks juhtunud...
Edasi tahangi näidata, et nii kummaline kui see esmapilgul ka ei tundu, näib Stanislaw Lemi Solarise lugu olevat võrdlemisi hästi seotud äsja valminud Solaris-Keskusega; ja tänapäevase ideoloogilise olukorraga üleüldiselt [iv].
Ideoloogia II
Niisiis kirjeldagem, kuidas nii filmis kui ka tänapäeval on omavahel seotud ala- ehk mitteteadvus ja ideoloogia.
Kõigepealt tahaks korrata Donald Rumsfeld’i küllaltki siitlset filosoofilis-osavat (ja kaugeltki mitte vähetähenduslikku) vastust, mille ta andis pressile 2003. aastal, mil temalt küsiti teavet Iraagis toimuva kohta. Vastus kõlas umbkaudu järgnevalt:
On asju, mida me teame, et me teame (kõige lihtsam, mis ei vaja ilmselt lahtiseletamist); on asju, mida me teame, et me ei tea (näiteks me teame, et maja ees on autod, kuid me ei tea nende arvu vms); ja on asju, mida me ei tea, et me ei tea (mis on meie haardeulatusest niivõrd väljas, et me ei oska isegi aimata, et me neid ei tea: näiteks kas võis Saddamil olla mingeid kosmilisi relvi, mille olemasolu keegi isegi aimata ei oska(ks));
kuid tal jäi mainimata viimane ja vahest kõige olulisem: et on asju, mida me teame, aga me ei tea, et me neid teame! Teisisõnu võiks seda (sloveenia filosoofi-kultuurikriitiku-psühhoanalüütiku Slavoj Žižeki kombel) nimetada ideoloogiaks! – me järgime mingit ideoloogiat, oleme ideoloogiast teadlikud, aga me ei teadvusta endale seda, et me seda järgime. Näiteks võiks tuua kasvõi küllalt levinud näite kuningast/valitsejast: kõik teavad, et valitseja on üksnes siis valitseja kui rahvas teda valitsejaks peab, ometi käitub rahvas nagu valitseja olekski valitseja iseenesest, sõltumata rahvast. Sisuliselt sama kehtib ka demokraatia kohta: me ei usu sellesse, ometi me käitume, nagu usuksime.
Ja nõnda jõuame olulise punktini, mis seob nime Solaris, Solaris-Keskust ja tänapäeva postmodernset ühiskonda liigagi hästi. Seda võiks märgata mitmel tasandil, millest vahest peamised püüan siia ka ära tuua. Julgen pakkuda, et kõik need seosed on puhtalt ideoloogilised.
II OSA: ...ja Solaris!
Solaris Keskuse sünd ehk Nimetamine: alguses oli Sõna!
astu sisse. alati. kogu aeg. koputamata. elu on ilus.[v]
Sõnal on vägi. Kõnetamise ideoloogilisest väest oleme juba põgusalt rääkinud, samuti sellest, millele viitab ka siinse peatüki motona äratoodud lause: sa võid otse välja öelda, et kaubanduskeskus „teeb elu ilusaks”, ja ehkki kõik teavad, et see nii ei ole, nad käituvad sellegipoolest nõnda, nagu see nii oleks. Tarbi ja saa õnnelikuks, ja inimesed tarbivad ja saavad õnnelikuks. Vähemalt käituvad nad nõnda, nagu saaksid (viidates sissejuhatava peatüki alguses olevale motole: „...that it works”). Kuid mis puudutab käsku, sõna ja nimetamist üldiselt, läheneme olulisemate ideoloogiliste paralleelide juurde:
„...Ma ei tea. Kardan, et kui sa tõepoolest oleksid tema, ma ei suudaks sind armastada.”
„Miks?”
„Sellepärast, et ma tegin midagi kohutavat.”
„Temale?”
„Jah. Kui olime...”
„Ära räägi.”
„Miks?”
„Sest tahan, et sa teaksid – ma ei ole tema.” [vi]
„Sest ma tahan, et sa teaksid – ma ei ole tema”, ütles Harey Kelvinile. Kui algselt oli Kelvin šokeeritud ja tundis end naise ees kaitsetuna, siis sellest hetkest alates nende suhe paranes. Toimus justkui üleminek traumaatiliselt ja süütundest läbiimbunud mälestuselt millegi uue ja vastuvõetavama suunas. Teatavas mõttes leidis aset ümbersünd. Ühelt poolt aastate möödumine, Kelvini uus elu, tema elus toimunud muudatused, ning teiselt poolt traumaatiliselt otse minevikust tulev Harey – mistõttu otsene seos/link nende vahel oli sisuliselt võimatu. Parim viis erinevust maskeerida on läbi ümbernimetamise; sest eks ole ju keel inimesele mitte üksnes omane, vaid ehk isegi peamine; vähemalt sel tasandil kui uskuda Martin Heideggeri väidet, et „keel on olemise koda” ja Lacani psühhoanalüütilist lähenemist, mille kohaselt inimese ala- ehk mitteteadvus on keelelise struktuuriga ning keel on ainus, mille abil inimene on võimeline varjama iseenda olemuslikku tühikut. Niisiis:
Ideoloogia juurutamiseks on laias laastus olemas kaks äärmuslikku varianti: ‚ohvri’ teadmata hakata teda vähehaaval mõjutama (ideoloogiline manipulatsioon); ja teiseks: lisaks eelnevalt mainitud ideoloogilisele maniplulatsioonile järsk-füüsiline sissetung. Viimatimainitud variant leidis aset Kelvini puhul: Kelvin oli šokeeritud kui Harey tema ette ilmus, mistõttu naine esimese hoobiga mehe poolt ka orbiidile saadeti.
N-ö reaalses elus toovad mõlemad juhtumid endaga enamasti kaasa nimemuutuse (eriti järsult toimub see viimase šokeerivama-füüsilisema rünnak-varianti puhul), mis saab üldjuhul alguse uue ideoloogia rajajast, endise ülevõtjast. Olgu siis tegu mõne ettevõtte või riigikorraga [vii]. Nime muutmine on vältimatu. Mis räägib liigagi hästi sellest, et nimi Sakala Keskuse või „Uus Sakala” promomine oleks mõeldamatu. Ja ennekõike seostub see liigagi selge paralleeliga, mis puutub vallutamisse: nimetatud viimase variandina (kui enam muu ei aita) käib uue ideoloogia pealesurumine vägivaldselt ja hetkega; ja mida kiiremini toimub ideoloogia vahetus, seda järsem ja konkreetsem on ka nime vahetus. Siit ka essee alguses mainitud märkimisväärne seik, et kummalisel kombel sai selleks uueks nimeks justnimelt „Solaris”, mis minu jaoks ei räägi mitte ettevõtte imagoloogiast, vaid justnimelt (ilmselt soovimatult!) seostuvast ideoloogiast. Niisiis: ühelt poolt nime muutus, teisalt uue nime sünd; ning nende seos ja iseloom on see, mille lähem vaatlus on minu essee läbivaks teemaks.
Nime-muutuses oli siiski teatav ettevaatlikkus, mis esmapilgul võib märkamatuks jääda ja ilmelt pidigi jääma: asjaolu, et asendamaks nime Sakala Keskus, kandis uus maja algselt nime Solaris-Keskus. Võiks öelda, et midagi vahepealset. Hiljem võttis muutus veelgi suuremad mõõtmed: vabaajakeskuseks nimetatud hoone sai täisnimeks „Solaris Keskus - Nokia Kontserdimaja”, kusjuures sõna „Keskus” on selgelt tagaplaanile jäänud. Ütleks, et väike, kuid ideoloogilises nimetamisprotsessis oluline moment. Veelgi enam: oma totaalse muutumise käis läbi (ilmselt võib nii öelda) ka uut keskust rajav ettevõtlik pool: krediidiinfost võib näha, et firma Uus Sakala AS on tänaseks likvideeritud ning endine sakala.ee kodulehel valitseb tühjus. N-ö totalitaristliku nimetamise viimane, kuid oluline faas. Lisaks: ilmselt kaugelt vähem-märkamatuks, kuid siiski sarnaselt toimivaks, osutus „Nokia Kontserdimaja” nime lisamine, mis tõstis ehituse justkui sümboltasemele. Justkui uue ehituse olemasolule annaks õigustust ning (sümboolset) kaalu juurde tunnustatud nimi Nokia. Ehkki: professionaalsetelt muusikutelt kuulduna olevat too kontserdisaal vähemalt klassikalise muusika esitamiseks sisuliselt kõlbmatu ning kõlbab ehk muusikalide korraldamiseks. Sellegipoolest: minevik on ärapühitud, et olevik saaks kanda kinnitada uuel ning plahvatusjärgsel maastikul; sest inimeste mälu kipub olema lühike...
Ruumipuuduse tõttu jätan suures osas mainimata asjaolud, mis lühidaltmainituna täiendaksid antud esseed ja viitaksid poliitilisele korruptsioonile, mis tegid võimalikuks Solaris Keskuse tekke. Alustades asjaolust, et nüüdseks likvideeritud (loe: ümbernimetatud) Uus Sakala AS (praeguse nimega Solaris Keskus AS) juht Peeter Rebane astus vaid aasta (aastal 2006) enne endise Sakala Keskuse lammutamist (aastal 2007) Keskerakonda; et võitjaks kuulutati Uus Sakala AS (BDG), kes oli teinud pakkumise vaid alghinnas – miljon krooni aastas (samas kui max: Sangvis OÜ (Pindi KV) 5 miljonit aastas) [viii]; et kopp löödi hoonesse just valimiste-eelsel ajajärgul; et mõned sealsed puud võeti märkamatult maha öisel ajal (isiklik tähelepanek eelmisel õhtul-järgneval hommikul ehitustööde ajal mööda sõites), et restauratsiooni asemel oli tegu „pigem” siiski kapitaalsete lammutustöödega jne...
sedalaadi seiku põgusalt mainides saame sellegipoolest anda Sakala Keskuse lammutamisele ja uue Solaris Keskuse sünnile kui iseseisvale ja omaette sündmusele tänapäevast alatooni, mida iseloomustab teatav plahvatuslikkus, ideoloogiline manipulatsioon, võimuühiskond jne. Teisisõnu: kui Kelvin oleks tänapäeva inimene ja ühiskond, siis Harey oleks šokeeriv sissetungija Solaris Keskuse näol. Solaris on kuis inimeste (ala)teadvusse tungiv traumaatiline moment, millele esmapilgul avaldatakse tugevat vastupanu, protesti, kuid millega sellegipoolest ühel hetkel harjutakse ja mis pidevate ideoloogilis-manipuleerivate-ümbernimetamiste abil lõpuks omaks ollakse sunnitud võtma. Kuid: isegi kui trauma näib olevat kadunud ning väljajuuritud, ja isegi kui näib, et traumast ollakse üle saadud, on see siiski alati omal kohal inimhinges ja kultuuris alati olemas ja määramas inimes(t)e tulevikku.
Ilmselt pole „juhus”, et psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud võrdleb oma teoses „Ahistus kultuuris” ala- ehk mitteteadvust ruumilise (Rooma) linnaga, kuhu iga pisemgi muutus Maa mällu jäädvustub [ix]. Justkui oleksid keskkond ja ruum, milles liigume, ja meie sisemaailm – alateadvus, lahutamatult seotud; seda ka sõna otseses mõttes: Solaris ja Solaris: nii ideedes, fantaasiates kui ka reaalsuses. Selles seisnebki minu arvates nimetuse „Solaris” ilmselge äpardumine. Kusjuures usun, et ma pole ainus, sest antud nime avalikustamise hetkel umbkaudseid paralleele nähti veelgi, sest mis see muu ikka „Solarist” mainides meelde tuleb kui Lemi/Tarkovski teos (peale ühe poola ühissõidukeid tootva firma või operatsioonisüsteemi) ja selle teosega seonduv. Võimalik, et nüüdseks on prioriteedid muutunud või muutumas...
III OSA: Lõpetuseks...
...ja kokkuvõtteks: mis saab edasi ehk plahvatusjärgne olukord
Our desires are artificial. We have to be taught to desire. – Slavoj Žižek [x]
Plahvatusjärgse [xi] oluorrana seisab nüüdseks kultuurilise plahvatuse toimumise keskpunktis hoone nimega „Solaris Keskus - Nokia Kontserdimaja”. Üldiseloomustusena oleks hea tsiteerida Eesti Kunstiakadeemia professor Krista Kodrest, kelle hinnangul pole Solaris Keskuse lahendus kaugeltki mitte õnnestunud:
„Arhitektuurses mõttes, see vorm, mis on valitud, on selgelt kommertsiaalse kaubamaja vorm[xii], mida näeme igal pool maailmas. Ta pole arhitektuurselt silmapaistev, pole iseloomulik ja ta ei arvesta keskkonda, kuhu ta ehitatud on, ei materjalide mõttes ja mastaabi mõttes loomulikult ka.” [xiii]
Jah, minugi arvates rikub uus keskus lisaks koledale välimusele ka Estonia Kontserdimaja külastust, sest eks peale vähegi kultuurseid sündmusi tuledes kaubamajaga tõtt vaadata pole just minu arusaam kultuurist. Aga võib-olla peabki see nii olema ja võib-olla käivad Charlie Chaplin ja Hesburger käsikäes: nagu seda Solarise Cinnamon kinno minnes kohata võib. Piirduks veel lood sellega, aga ei: lisaks halvale helikvaliteedile tuleks küsida: mis on ühist Viru Keskusel ja Solarisel? Vastus: ehituspraak – Viru Keskusel viis esimene suurem torm klaasid eest, Solarisel varises kinosaali ripplagi alla. See pole veel kõik: kui Solarise avamiseelselt väideti, et tööplatsil käib pidev töö, siis ehitusfoorumist [xiv] võis tööliste poolt midagi hoopis vastupidist välja lugeda: ehitusobjekt olevat tööliste sõnul võrreldav pigem hullumajaga (sündsuse mõttes jätan täpsed tsitaadid huvilise enda lugeda).
Olgu praakidega, kuidas on, kuid tulles tagasi Solaris-ideoloogilise tõlgenduse juurde, tuletagem meelde, et igasugune ideoloogia baseerub suurel määral alateadvusel, ühtlasi ka manipulatsioonil; - täpselt nagu põhineb alateadvusel ka tänane ühiskond ja tarbimisühiskond kui ideoloogia. Ja siin ilmneb järgnev kahetsusväärne moment Solarise kui „ideoloogilise tarbimismasina” juures: vähegi tähelepanelikum külastaja märkab, kuidas kasvõi eskalaatorid on nõnda täpselt asetatud, et kui külastaja tahab n-ö korrust vahetada, peab ta tegema ringi, et minna järgmisele/eelmisele korrusele viiva eskalaatori juurde. Ilmselt on ilmselge, et säärane täpne eskalaatorite asetus ei saa olla juhus, vaid on kavandatud manipulatsiooni tarbeks teadliku projekteerimise tulemus. Tegu on ostu-müügi labürindiga, n-ö tarbijamasinaga, milles eksimine on soovituslik. Kui peaks juhtuma tulekahju või mõni muu õnnetus, siis ilmselt võib öelda, et tarbimisest saadud rahalise tuluga võrreldes pole oluline, kas inimesed sealt ka eluga pääsevad. Oluline on müük-kasum-raha, mitte kultuur, turvalisus või inimesed.
Solaris-Keskuse rajamine ei lõpe üksnes kultuuri ja tarbimiskultuuri sidumisega, vaid teatavasti omandas ka kultuurilised ja poliitilised mõõtmed, mis on eetilises-ennetavas mõttes vahest olulisemgi ja mille eest astusid välja mitmed kodanikud, eesotsas professor Rein Einasto, kes pälvis ühtlasi samal aastal kodanikuühiskonna aasta tegija 2007 tiitli.
Sarnaselt Solaris-Keskuse rajamisele tolleaegse vastanduva kriitikaga, lennutas ka Kelvin oma naise esimese reaktsioonina otsekohe orbiidile. Ometi: viimaks Kelvin harjus Hareyga ja ehkki Harey oli vaid tema fantaasia vili - liigagi tõeline fantaasia vili – hakkas too talle meeldima ja muutus suisa armsaks ja ihaldusväärseks. Kes teab, ehk muutuvad ka isegi ‚kõige kultuursemale’ osale rahvast, kunagi lahutamault vajalikuks kohata enne üritust tarbimisühiskonna mõnu, rõõme ja kontserdile minnes hamburgeriputkat; ja ehk vajab ka tulevikus igasugune säärane muutus jõulist sisseastet, sest rahumeelne sisseaste teinekord lihtsalt ei toimi ja tekitab kokkuvõttes rohkem kära kui vaja... Kui juba, siis juba.
Lõpetuseks tahaksin sellegipoolest küsida: kas hamburger ja kultuur siiski peavad käima käsikäes; ja kas ka siinsest arutelust ei tulnud kõigest olenemata üsna hästi välja manipuleeriv ja inimeste asemel selgelt üksnes raha-võimu väärtustav jõud, mis kultuuri, vaimsete väärtuste ning jätkusuutlikkuse arvel sõidab toore jõuga teerulli kombel üle igasugusest mõistlikkusest ja dialoogilisusest, kehtestades sealjuures oma ainuvalitsejalikku bürokraatiat? Lohutuseks võib öelda, et ka Kelvin harjus Hareyga, kuniks too viimaks ise kadus: nõnda nagu Solarise asemele tuleb kunagi Uus Solaris. Ja seda tõenäoliselt ikka vallutamisega, sest rahumeelselt me enam ei oska ja kultuur, mõistus ning Inimene pole enam väärtusteks... kasumi kõrval.
[i] Slavoj Žižek, Enjoy Your Symptom! Jacques Lacan in Hollywood and Out, Routledge Classics 2006, lk xxii
[ii] Louis Althusser, Ideology and Ideological State Apparatuses, Verso 1984, lk 163
[iii] Ilmselt on märgata, kuidas ma Solarise keskusele annan pidevalt täisnimetuse Solaris Keskus; ehkki kampaaniates ja linnapildis on sõna Keskus tagaplaanile jäänud ning domineerib üksnes Solaris; ka mina teeks seda meelsasti, kuid terviknimetusega Solaris Keskus on mul siinkohal hõlpsam lugeja jaoks eristada Solarist kui raamatut/filmi ning Solarist kui hoonet
[iv] et liigume ideoloogiate ja ala- ehk mitteteadvuse tsoonis, siis tuleks rõhutada neis mõlemis süütunde olulisust ning paralleeli Solarise ja Solaris Keskuse vahel: kui ühes võttis alateadvusesse takerdunud süütunne n-ö surnust ülestõusnud naise vormi, siis teisel juhul on süütunne midagi, mis psühhoanalüütilise tõlgenduse kohaselt on samuti igasuguse grupikuuluvusse ja ideoloogilise käitumise liikumapanev jõud.
Olgu veel ära märgitud, et psühhoanalüütiline ja kultuurisemiootiline lähenemine näivad mulle isiklikult vägagi sarnased ja sisaldavat palju ühist; eks ole ju mõlemi lähtepunkt keeleline/märgiline ja kommunikatsioonile viitav, jne
[v] nõnda ilutseb kiri Solaris Keskuse hoone seinal
[vi] Lõik Stanislaw Lemi teosest Solaris (Eesti Raamat 1989); täpset viidet paraku ei oska anda, sest lõigu otsisin välja juba tükk aega tagasi ja unustasin märkida tsitaadi täpse asukoha
[vii] nägime, kuidas Hansapank „liitus” Swedbank’iga ning Eesti Ühispank SEB-ga; pole juhus, et toimus ka säärane nimemuutus, mistõttu rahalises mõttes võib öelda, et suurem sõi/ostis väikese ära: nad mitte niivõrd ei liitunud, vaid üks kadus teise alla. Ütleks, et sama on toimunud ka riiklikul tasandil, kasvõi kui meenutada Nõukogude Liitu ja Eesti NSV-d
[viii] http://et.wikipedia.org/wiki/Sakala_keskus
[ix] „[...]hingeelus ei saa hävida midagi sellest, mis seal kord on loodud, et kõik jääb kuidagi püsima ning kohastes oludes [...] on kõik jälle võimalik esile tuua.” Sigmund Freud, Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi, Vagabund 2000, lk 12
[x] Slavoj Žižek, film The Pervert’s Guide To Cinema (2006)
[xi] lotmanilikku plahvatust võiks võrrelda psühhoanalüütilise Reaalse registriga, mis iseloomustab traumaatilist ja sümboliseerimisest tõrkuvat tundmatu/nimetamatu sissetungi; pole siis juhus, et Slavoj Žižek on kasutanud psühhoanalüütilist meetodit ka kultuuri uurimisel (nt Titanicu vrakk kui sümptom jne, vt „Ideoloogia ülev objekt”, Vagabund 2003, lk 123-126)
[xii] meenutagem kasvõi esimesi bussipeatustes asuvaid reklaame Solarisest: a la kui see koht (bussipeatus) siin oleks Solaris, istuksid sa praegu kohvikus; teisisõnu: kultuurist kui sellisest ei jälgegi
[xiii] http://uudised.err.ee/index.php?06180369
[xiv] http://www.ehitusfoorum.com/viewtopic.php?f=15&t=19089
No comments:
Post a Comment