Keel. Käib suust sisse ja välja,
aga kus on tema koht? Kuidas saab
sinna? Keele juurde,
sõna
väga otseses
mõttes,
juuresse, juure sisse,
selle juure otsad lähevad järjest peenemaks
ja saavad lõpuks otsa, kui otsad
saavad otsa,
eks ole
see otsa
ots? Keeleotsa,
see ei tunne õieti maitset,
seal otsas on midagi täitsa mittemidagi-
ütlevat, kui nii võib öelda,
üks punkt, bindu, selles otsas
on
otsad otsas, ilmaotsata
palju algab keelest. Aga kummast otsast
seda arutada? Harutada, keel
on terav ja teeb järjest uusi
arusid, harusid, sealt edasi saab maailm
ilma maa-
ilmata maailmatuma
vägevasti, küüned kasvavad
sissepoole, keel aga käib suust
sisse ja välja
ega ole asigi?
Tuesday, January 12, 2010
blablabla...
mustad kingad on meie toas
korista ära, raisk!
käratab naine
korista ise, kõrvits!
käratab mees
mustad kingad on meie toas
ja must on nende sisu
[...]
ütleb vanaema teisest toast
toidujäänustes
on võimatu elada!
noored kolisid ära.
rahu majas.
korista ära, raisk!
käratab naine
korista ise, kõrvits!
käratab mees
mustad kingad on meie toas
ja must on nende sisu
[...]
ütleb vanaema teisest toast
toidujäänustes
on võimatu elada!
noored kolisid ära.
rahu majas.
***
*
taevas
liigub sinu käsu peale
üles-alla
ega ütle sõnagi
-sõnad
need sosistavad kusagil
omaette
igatsevaid laulukesi:
tahavad
peremehe juurde tulla
tulla koju;
joosta ummisjalu!
*
pilved
sõuavad kusagil kaugel
sinna-tänna
ega leia koduteed
kodu
see mälestus sünniajast
puhkekohast
meenub unedes tal siiani:
üks kord siis
millest räägitakse seni
ja viimseni;
ja veel, ja ikka veel...
[...ja lapsepõlves
koduteel.]
taevas
liigub sinu käsu peale
üles-alla
ega ütle sõnagi
-sõnad
need sosistavad kusagil
omaette
igatsevaid laulukesi:
tahavad
peremehe juurde tulla
tulla koju;
joosta ummisjalu!
*
pilved
sõuavad kusagil kaugel
sinna-tänna
ega leia koduteed
kodu
see mälestus sünniajast
puhkekohast
meenub unedes tal siiani:
üks kord siis
millest räägitakse seni
ja viimseni;
ja veel, ja ikka veel...
[...ja lapsepõlves
koduteel.]
Monday, January 11, 2010
luuletus.
...nimelt hakkas meeldima üks Hasso Krulli luuletus kogust "Kornukoopia" ja mõtlesin ta siia ümber toksida:
olemine, ja tundmine, ja olemine, ja tundmine
ja ei midagi rohkemat ainult arvestus
kui kaua see kestab nii et oleme ja tunneme
ainus võimalus on et see kestab nii lõputult
soe ilm ei kesta lõputult
aga sooja ilma tundmine kestab
muidu see oleks ammugi lõppenud
ja kui ta lõpeb siis igaveseks
ja igavik on ju üks teine
lõpmatus mis seob meie silmad
uuesti kokku ja paneb nad silmade sisse
ja sellega on igavik lõppenud
(lk 76)
olemine, ja tundmine, ja olemine, ja tundmine
ja ei midagi rohkemat ainult arvestus
kui kaua see kestab nii et oleme ja tunneme
ainus võimalus on et see kestab nii lõputult
soe ilm ei kesta lõputult
aga sooja ilma tundmine kestab
muidu see oleks ammugi lõppenud
ja kui ta lõpeb siis igaveseks
ja igavik on ju üks teine
lõpmatus mis seob meie silmad
uuesti kokku ja paneb nad silmade sisse
ja sellega on igavik lõppenud
(lk 76)
Friday, January 8, 2010
Oh, kooliaeg, oh kooliaeg...:)
Mõnus on mõelda sellele, kuidas mõtlemine on seoses õpingutega pidevas muutumises. Selgelt on meeles esimese õppeaasta ärevus: "Kas ikka saan hakkama?" Siiani olen saanud, rohkemgi kui kenasti.
Esimese õppeaasta lõpus sai tehtud kokkuvõte (neid oli hea jagada Eevaga ja tunda koos seda sama äratundmisrõõmu, et näeme õpingutes ja kõiges selles neid samu aspekte:)):
see koosnes enamjaolt vaimustusest pungil hetkedest, mil miski justkui arvardus, avanes: "Tõesti, ma pole sellele kunagi mõelnud, aga see ju ongi nii!" (nt erinevus ajaloo ja mineviku vahel).
Teine aasta: kui esimest aastat iseloomustas ühtlasi rõõm saada uusi teadmisi, sõna otseses mõttes avastamisrõõm, justkui oleks lennanud kosmosesse ja näinud oma silmaga seda, mida varem polnud näinud, siis teise aasta juures lisandus sellele minu jaoks kaks olulist momenti:
a) ennekõike hakkasin esmakordselt ja üsna selgelt tundma, kuidas säärased õpingud aitavad mul ennast kui inimest paremini leida. Pidev eneseanalüüs ja arusaamine ("arusaamine", mis on ju tegelikult lõputu protsess), et kes ma siis lõppudelõpuks olen või võiksin olla. Ja see on fantastiline tunne: see, mil tundub, et saad endast aru (või vähemalt aimad, kuidas selleni jõuda, ja näed seda silmapiiril)!
b) loomulikult hakkasin üha selgemalt taipama ka tõsiasja, et esmapilgul lihtsad ja lühikesed teemad on tegelikult tohutult laiad ja avarad. Et kui kuulad või loed üht mõtet ja arvad, et "see ongi see põhiline mõttetuumik", siis selle tegelik sisu võib asuda üldse kusagil mujal: detailides (nt puhtal kujul minevikus, kättesaadavalt autori teostes (st mitte ümberjutustatuna vms)).
Kolmas aasta: siin ma nüüd olen. Ja ehkki kõik on nauditav, ja kui need "kõrvalised asjaolud" (nt masu! vms:P) välja jätta, siis õpingutega seoses tunnen teatavat ängi: isemoodi soovi võtta kõike rahulikumalt, sest iga pisemagi essee puhul on tunne, et iial ei suuda ma seda kirjutada nii põhjalikult kui tegelikult sooviksin.
Justkui igatsen võimalust panna aeg umbes pooleks aastaks seisma ja lugeda-lugeda-lugeda, täita need põhilised lüngad, mis praegusel juhul lahtised näivad, et siis seejärel vurada edasi. Ei, ma ei arva, et ma oleksin maha jäänud, seda vast kindlasti mitte, kuid... kõik tundub äkitselt nii suur.
Näiteks: lugesin/sirvisin just Giorgio Agambeni teost "Homo Sacer: Suveräänne võim ja paljas elu" - see kõik oli väga huvitav, kuid... kui autor mainis Kojéve'i, siis tekkis kohe lünk: mis moodi täpselt erinevus Kojéve'i 'ajaloo lõpu teooria' nt Hegeli või Fukuyama omast?
Mäletan, et H.K. rääkis temast esmesel semestril üsna põhjalikult (aines "Kultuurikeskkonna analüüs") ja et seda oli tohutult huvitav kuulata; ja ehkki ka Agamben kirjutab seoseid üsna selgelt lahti, kuid...???
...või sama teose puhul Kafka: pigem olen lugenud rohkem Kafka kohta kui Kafkat ennast. Neid tekste lugedes tekib kohe suisa ängistav tahtmine lugeda kõik Kafka teosed läbi ja need minul olemasolevad teosed Kafka kohta (nt too Deleuze & Guattari "Kafka: Väikese kirjanduse poole", mida olen sirvinud ja mis tundub väga huvitav, kuid...)...
...ehkki tegu on siiski pigem positiivse ängiga (kui sellest tingitud sessiaja stress välja arvata), siis sellegipoolest nimetaksin seda ängiks: sest eks ole ju äng see ahistatuse tunne, kus sa näed enese ees niivõrd palju võimalusi, kuid oled sealjuures teadlik, kuivõrd pisike kübeke on sulle sellest kättesaadav.
Positiivne on see, et: varem või hiljem jõuan ma ikka lugeda läbi vähemalt need raamatuid, millele praegu mõtlen (ja seks ajaks neid kahtlemata lisandub... võib-olla lõputult);
negatiivne see, et kui mõtlen Kafkale, Kojéve'ile, kasvõi Fukuyamale, mind huvitavatele psühhoanalüütikutele (Freud, Lacan, Žižek), siis... kujutan ette, millise selguse ja naudinguga võiks kirjutada esseid, olles neid rohkem lugenud, kuid ma ei saa sellele isegi mõelda, sest see on puht inimlikult võimatu.
Ja see ongi see äng, mida ma nüüd - olles justkui lõpusirgel - tunnen. Aga eks ülikool olegi ju selline: kas võrdlemisi kiiresti ja pealiskaudselt, või kordi aeglasemalt ja põhjalikumalt. Minu puhul pigem viimane: ja sealjuures ei saa ma end süüdistada pealiskaudsuses, vaid... selles paratamatuses, mille määrab tegeliku materjali hulk ja aeg, millise aja jooksul see tuleks läbi võtta (kolm aastat on vähe, võib-olla on ka kümme aastat vähe; kuidas võtta, eksole...). Siis tekib igatsus hetke järele, mil oleks suurem kindlustunne, nt filosoofia õpetaja (vms) ametikoht, kus saaks tegeleda sellega, mis huvitab ja mis ei tekita kärsitust "kiiresti paremasse olukorda pääseda" ja mille kõrval saaks rahulikult (st rahulikumalt) tegeleda õppetööga...
Selles mõttes kadestan oma ülikooli doktorante (ja magistrante), kel näib see kindlustunne olevat: neil on vähem aineid ja nad võtavad asja rahulikumalt. Rohkem süvitsi. Eks baka ongi vist suuresti selline läbijooksmine...
Oleneb muidugi. Alati oleneb. Ja ma olen sellise "läbijooksmise" vastu, kuid... olukord ilmselt peabki selline olema ja ilmselt soovin vist lihtsalt võimatut...
...tuleb leppida, võtta üks umbes sajast raamatust, mida veel kindlasti "eel-loona" lugeda tahaks, ja jätkata sealt, kuhu pooleli olen jäänud. Nautida seda. Ja nautida mõtet, et loodetavasti on mul kunagi võimalus pääseda ka selle sajanda raamatuni, mis seob kõik eelnevad paremini üheks ja mil lugemine ja loetust kirjutamine on vahest veelgi suurem rõõm kui ta varem seda oli...
ps: Hasso Krulli luuletus ETV-s.
Esimese õppeaasta lõpus sai tehtud kokkuvõte (neid oli hea jagada Eevaga ja tunda koos seda sama äratundmisrõõmu, et näeme õpingutes ja kõiges selles neid samu aspekte:)):
see koosnes enamjaolt vaimustusest pungil hetkedest, mil miski justkui arvardus, avanes: "Tõesti, ma pole sellele kunagi mõelnud, aga see ju ongi nii!" (nt erinevus ajaloo ja mineviku vahel).
Teine aasta: kui esimest aastat iseloomustas ühtlasi rõõm saada uusi teadmisi, sõna otseses mõttes avastamisrõõm, justkui oleks lennanud kosmosesse ja näinud oma silmaga seda, mida varem polnud näinud, siis teise aasta juures lisandus sellele minu jaoks kaks olulist momenti:
a) ennekõike hakkasin esmakordselt ja üsna selgelt tundma, kuidas säärased õpingud aitavad mul ennast kui inimest paremini leida. Pidev eneseanalüüs ja arusaamine ("arusaamine", mis on ju tegelikult lõputu protsess), et kes ma siis lõppudelõpuks olen või võiksin olla. Ja see on fantastiline tunne: see, mil tundub, et saad endast aru (või vähemalt aimad, kuidas selleni jõuda, ja näed seda silmapiiril)!
b) loomulikult hakkasin üha selgemalt taipama ka tõsiasja, et esmapilgul lihtsad ja lühikesed teemad on tegelikult tohutult laiad ja avarad. Et kui kuulad või loed üht mõtet ja arvad, et "see ongi see põhiline mõttetuumik", siis selle tegelik sisu võib asuda üldse kusagil mujal: detailides (nt puhtal kujul minevikus, kättesaadavalt autori teostes (st mitte ümberjutustatuna vms)).
Kolmas aasta: siin ma nüüd olen. Ja ehkki kõik on nauditav, ja kui need "kõrvalised asjaolud" (nt masu! vms:P) välja jätta, siis õpingutega seoses tunnen teatavat ängi: isemoodi soovi võtta kõike rahulikumalt, sest iga pisemagi essee puhul on tunne, et iial ei suuda ma seda kirjutada nii põhjalikult kui tegelikult sooviksin.
Justkui igatsen võimalust panna aeg umbes pooleks aastaks seisma ja lugeda-lugeda-lugeda, täita need põhilised lüngad, mis praegusel juhul lahtised näivad, et siis seejärel vurada edasi. Ei, ma ei arva, et ma oleksin maha jäänud, seda vast kindlasti mitte, kuid... kõik tundub äkitselt nii suur.
Näiteks: lugesin/sirvisin just Giorgio Agambeni teost "Homo Sacer: Suveräänne võim ja paljas elu" - see kõik oli väga huvitav, kuid... kui autor mainis Kojéve'i, siis tekkis kohe lünk: mis moodi täpselt erinevus Kojéve'i 'ajaloo lõpu teooria' nt Hegeli või Fukuyama omast?
Mäletan, et H.K. rääkis temast esmesel semestril üsna põhjalikult (aines "Kultuurikeskkonna analüüs") ja et seda oli tohutult huvitav kuulata; ja ehkki ka Agamben kirjutab seoseid üsna selgelt lahti, kuid...???
...või sama teose puhul Kafka: pigem olen lugenud rohkem Kafka kohta kui Kafkat ennast. Neid tekste lugedes tekib kohe suisa ängistav tahtmine lugeda kõik Kafka teosed läbi ja need minul olemasolevad teosed Kafka kohta (nt too Deleuze & Guattari "Kafka: Väikese kirjanduse poole", mida olen sirvinud ja mis tundub väga huvitav, kuid...)...
...ehkki tegu on siiski pigem positiivse ängiga (kui sellest tingitud sessiaja stress välja arvata), siis sellegipoolest nimetaksin seda ängiks: sest eks ole ju äng see ahistatuse tunne, kus sa näed enese ees niivõrd palju võimalusi, kuid oled sealjuures teadlik, kuivõrd pisike kübeke on sulle sellest kättesaadav.
Positiivne on see, et: varem või hiljem jõuan ma ikka lugeda läbi vähemalt need raamatuid, millele praegu mõtlen (ja seks ajaks neid kahtlemata lisandub... võib-olla lõputult);
negatiivne see, et kui mõtlen Kafkale, Kojéve'ile, kasvõi Fukuyamale, mind huvitavatele psühhoanalüütikutele (Freud, Lacan, Žižek), siis... kujutan ette, millise selguse ja naudinguga võiks kirjutada esseid, olles neid rohkem lugenud, kuid ma ei saa sellele isegi mõelda, sest see on puht inimlikult võimatu.
Ja see ongi see äng, mida ma nüüd - olles justkui lõpusirgel - tunnen. Aga eks ülikool olegi ju selline: kas võrdlemisi kiiresti ja pealiskaudselt, või kordi aeglasemalt ja põhjalikumalt. Minu puhul pigem viimane: ja sealjuures ei saa ma end süüdistada pealiskaudsuses, vaid... selles paratamatuses, mille määrab tegeliku materjali hulk ja aeg, millise aja jooksul see tuleks läbi võtta (kolm aastat on vähe, võib-olla on ka kümme aastat vähe; kuidas võtta, eksole...). Siis tekib igatsus hetke järele, mil oleks suurem kindlustunne, nt filosoofia õpetaja (vms) ametikoht, kus saaks tegeleda sellega, mis huvitab ja mis ei tekita kärsitust "kiiresti paremasse olukorda pääseda" ja mille kõrval saaks rahulikult (st rahulikumalt) tegeleda õppetööga...
Selles mõttes kadestan oma ülikooli doktorante (ja magistrante), kel näib see kindlustunne olevat: neil on vähem aineid ja nad võtavad asja rahulikumalt. Rohkem süvitsi. Eks baka ongi vist suuresti selline läbijooksmine...
Oleneb muidugi. Alati oleneb. Ja ma olen sellise "läbijooksmise" vastu, kuid... olukord ilmselt peabki selline olema ja ilmselt soovin vist lihtsalt võimatut...
...tuleb leppida, võtta üks umbes sajast raamatust, mida veel kindlasti "eel-loona" lugeda tahaks, ja jätkata sealt, kuhu pooleli olen jäänud. Nautida seda. Ja nautida mõtet, et loodetavasti on mul kunagi võimalus pääseda ka selle sajanda raamatuni, mis seob kõik eelnevad paremini üheks ja mil lugemine ja loetust kirjutamine on vahest veelgi suurem rõõm kui ta varem seda oli...
ps: Hasso Krulli luuletus ETV-s.
Wednesday, January 6, 2010
filmidest...
Nii, olen viimasel ajal mõned filmid ära vaadanud. Ja mõtlesin, et teeks muljetest lühikokkuvõtte.
Filmimaailm hakkas tegelikult esmalt rohkem huvi pakkuma kui olin 2007 aasta paiku I kursusel ja kui M. Lotman korraldas seminari "Film ja kultuur". Ja sealt edasi seoses Slavoj Žižeki avastamise ja lugemisega, sest on ju temal film "Pervert's Guide to Cinema" (mida nägin tegelikult juba 2006. aasta filosoofia aastakonverentsil) ja ka teostes mainib ta tihti erinevaid filme. Näiteks teos "Enjoy Your Symptom: Jacques Lacan in Hollywood and Out" on ju orienteeritud filmimaailma psühhoanalüütilisele käsitlusele. Niisiis ka sealt nii mõnedki viited:)
Kuid nähtust lähemalt; nii iseenda jaoks ja kes teab, ehk leiab siit keegi veel kunagi enda jaoks midagi või avastab samuti filmimaailma võlud:)
Gone with the Wind (1939)
"Gone with the Wind" on film, mida sattusin vaatama aastavahetuse paiku. Telekast. Raamatut polnud lugenud, kuid olin sellest kuulnud. Emme kiitis filmi, et film olevat talle vist suisa raamatust rohkem meeldinud ja olevat olnud omal ajal suurejooneline tähtteos.
Film ise koosnes ilmselt kahest osast, mis televisioonitarvis olid (elamuse mõttes: õnneks!) kokku pandud ja näidati järjest; seega ligi neli tundi vaatamist. Kuid see oli seda väärt!
See on film, millest ma pikemalt ei tahakski rääkida, sest ei oska kusagilt alustada ning sisu kokkuvõtte tegemisel ei näe ka suurt mõtet. Kuid üht ma ütlen: minu jaoks on see vist üks lemmikumaid filme üldse!
Ei, tegu pole üldse mingitlaadi 'seebikaga', vaid vägagi tõsise filmiga: lugu noorest naisest nimega Scarlett O'Hara, kes erineb seltskonnast selle poolest, et ta julgeb tolleaegsest mentaliteedist erineda ja otse välja öelda seda, mida mõtleb. Scarlett armub mehesse, kes on paraku andnud oma südame kellelegi teisele, ja enne kui ta seda endale teadvustab, kaotab ta selle, kes teda tõeliselt armastas. Sekka veel sõjasündmused jne jne.
Mis mulle selle filmi puhul meeldis, olid pisemadki detailid, kunstiliselt, samas loomulikuna näivad ja nauditavad stseenid, tegelaste näitlejatöö, iseloom... ja see, kuidas põimuvad omavahel absurdne "au" kohaselt käitumine, ning see, mida tegelikult mõeldakse; kuidas kaob ja tekib "elu mõte"... - ühesõnaga: seda on mul raske kõike sõnadega edasi anda, ja vast poleks mõtet üritadagi. Samuti ei pruugi filmi treiler ega pildid midagi öelda. See on film, mida peab algusest lõpuni ise nägema...!
Minu jaoks üks vähestest absoluutsetest lemmikutest!
Scarlet Street (1945)
Film, mida vaatasin täna öösel ja mis mul kenasti arvutis olemas on. Samuti üks avastusi, mis oli minu arvates tõeliselt hea sisuga film: lugu kobakäpast pangaametnikust nimega Christopher Cross - keskealine talumatu naisega elav üdini altruistlik, kuid kurbusest nõretav meesterahvas - kohtub juhuslikult ilusa, kuid kergemeelselt manipuleeriva naise Kittyga, kel on aga oma kaaslane juba olemas...
Filmi tegi minu arvates heaks mitu momenti:
a) ilmselt võtmestseen, kus Chriss saab teada, et Kitty on teda petnud ja on temaga vaid mänginud ja raha välja petnud, kuid oma kinnisideedes sulgeb ka selle eest silmad ning on valmis kõik unustama, paludes Kittyt endaga abielluma: kuni Kitty (keda Chriss arvab nutvat, kuid kes tegelikult vastupidi: naerab!) ei suuda sellele enam vastu panna ja paiskab kõik välja:
"I'm not crying you fool, I'm laughing! Oh, you idiot! How can a man be so dumb?
I wanted to laugh in your face ever since I first met you. You're old and ugly and I'm sick of you..."
mispeale ühel hetkel üdini andestav-armastav Chriss murdub ning kellest jääb järele vaid viha, obstsöönne viha ('viha' pole isegi õige sõna, pigem midagi hullumeelsuse laadset): Chriss tapab Kitty.
...kuid Chrissi asemel läheb hukatusse ja mõistetakse süüdi hoopis Kitty boyfriend Johnny, keda Chriss igasuguste süümepiinadeta ise Kitty kannatustes süüdlaseks peab. Kuid filmi lõpupoole hakkab ka Chrissile kohale jõudma kõige traumeerivam asjaolu: Kitty sõnad - olgu Johnnyga kuidas on, kuid Kitty oli algusest lõpuni kiindunud Johnnysse, mitte aga Chrissi; mispeale Chriss tahab end üles anda, kuid kelle puhul keegi enam ei usu, et Chriss võis olla tapateo ohver. Ka ebaõnnestunud enesetapukatse ei jäänud proovimata.
b) teine key-scene oli minu arvates filmi lõpuosa, kus Chriss, kes harraskuskunstnikuna osutus muuseas üliandekaks maalikunstnikuks ja kelle teoseid müüdi petetuna (ja Chrissi eneseohverduslikust nõusolekust) Kitty nime all, jalutab mööda kunstinäitust külastavatest möödakäijatest, kes kiidavad Chrissi teoste kvaliteeti ja hinda taevani: mille peale Chrissil silm ka ei pilgu. Tema unistused kunstnikukarjäärist, rahaline olukord, kõik - tema elu - oli muutunud mõttetuks.
Siinkohal tegevusetus, külm süütunne, rahuandmatud minevikukajad (pealtkuuldud Kitty sõnad Johnnyle: "Cheepers, I love you, Johnny!") - kõik see oli muutnud Chrissi apaatseks, üksnes surma ootavaks koguks, kes oli juba niivõrd tundetu, et ei suutnud enam isegi peale tuima tänavaid mööda lonkimise isegi enesevihkamist-emotsiooni välja näidata, oma kunstnikuunistuste täitumise märkamisest rääkimata.
b) ning kolmas moment: vaataja omapoolne hoiak. Vähemalt minu puhul. Alguses kui peategelane Chriss on pigem kaastunnet äratav, siis peagi muutub tema tahtmatu rumalus ka vaatajale vastikuks, ning filmi lõppedes on ka peategelasest üsna ükskõik, et mitte suisa põlastav arvamus.
Pluss, nagu minu arvates paljude 'vanemate' filmide puhul ikka, nauditavad võtted ja kaader-kaadrihaaval põhjalikult läbimõeldud stseenid. Ei olnud kunstlikkust, vaid loomulikkus, aga see loomulikkus oli oma meisterlikkus niivõrd nauditav; justkui tüdrukutel teinekord meik, mis on kõige ilusam siis, kui sa tead, et see on olemas, kuid see ei paista otseselt silma - nii ka filmis.
Antud filmis mainitud stseen Chrissi ja Kitty-vahelisest vestlusest ja sellele järgnevast tapatööst on youtube'is üleval siin (nagu ka kogu film; ehkki ma ise soovida jätva kvaliteedi tõttu youtube'ist kunagi täispikke filme ei vaata).
Psycho (1960)
Järgmine film on Hitchcocki "Psycho". Sisu ma siin taaskord lahti jutustama ei hakka, sellel poleks mõtet ja pealegi rikuks filmielamuse neil, kes seda veel näinud pole ja kavatsevad vaadata (teinekord annab eelnev sisukokkuvõte pigem filmile juurde, ma usun, näiteks Scarlet Street'i puhul). Kuid ometi kuulub see kahtlemata minu küllalt väheste vaieldamatute lemmikute hulka, nagu ka eelnimetatud. Sellest sain aru ennekõike siis kui sattusin telekast peale originaali nägema ka Gus Van Sant'i 1998. aastal tehtud remaike'i: mis kaader-kaadrilt oli sama, kuid mis võrreldes Hitchcockiga täiesti külmaks jättis.
Oma teose "Enjoy Your Symptom" lõpupeatükkides arutleb Slavoj Žižek Hitchcocki fenomeni üle: Hitchcocki huvitas teatavasti psühhoanalüüs, nõnda püüdis ta seda ka oma filmides rakendada, neid momente, mis inimestele mitteteadlikult on justnimelt need kõige mõjuvamad... tema meetod ei olnud mitte nii, et süžeeliin, millele tippida juurde pisi-sündmusi üheks tervikuks, vaid pigem vastupidi: pisi-tervikud, momendid-kaadrid, mida siduda üheks terviklikuks süžeeks. Niisiis ongi tulemus teada: sa võid kaader-kaadri-haaval teha justkui täpselt sama filmi, samade sündmustega, samade kohtadega, kuid see pole enam see, sest Hitchcocki filmide mõju ei ole mitte niivõrd storyline'is, vaid üksikutes kaadrites, mille Hitchcock'ilikku eripära ja tunnetust on teinekord suisa võimatu nõnda tabada... - vähemalt mina saan sellest nõnda aru (suurelt osalt läbi Žižeki arvamuse).
Pluss näitlejatöö: kui võrrelda 1998. aasta versiooni ja 1960. Hitchcocki 'originaali', siis ilmselt ei kahtle keegi, et Hitchcocki valitud võtted on asendamatud. Nii näitlejate kui enamus pisidetailide poolest. Kasvõi see, kuidas Marion Crane (näitlejana Janet Leigh) sõidab tihedas vihmasajus ja kuidas ta end äkitselt kõrvalteelt Bates'i motelli eest leiab (säilitades selle hämara-müstilis-sünge meeleolu, mis 1998. aasta versioonil sel tasemel minu arvates selgelt kaduma oli läinud); või Norman Bates'i oskuslikult mängiv Anthony Perkins, kes on võrreldes remake'iga justkui omas kestas ja vaatajal ei teki justkui kõhklustki, et too tegelane on psyco; justkui Anthony Perkinsi puhul polekski tegu näitlemisega.
Jne.
Rear Window (1954)
Jah, taaskord: Alfred Hitchcock. Selle filmi kohta ei oskagi suurt öelda, võrreldes eelnevatega ei olnud ta minu arvates pooltki nii hea, kuid kohe kindlasti mitte halb. Kui eelnevad olid filmid, mida vaataks veel... ja veel... siis "Rear Window" puhul päris nii ei ole: hea film, kuid minu arvates pigem ühekordseks vaatamiseks, või vähemalt äsjanähtuna ei kipu teist korda vaatama (samas kui "Gone with the Wind" puhul oli esimane mõte: tahaks kohe uuesti vaadata!).
Filmi üks omapära on ehk see, et peategelane (James Stewart) ei lahku kordagi oma ruumist (jah, välja arvatud filmi lõpuosa), olles murtud jalaga naelutatud oma korterisse ja suures toas asuvasse ratastooli. Nõnda mängib film üksnes vaatemängul, millesse L. B. 'Jeff' Jefferies (James Stewart) ise otseselt sekkuda ei saa: peale teiste suunamise, (läbi binokli) vaatamise ja telefonisideme kaudu. Kõlab ehk triviaalsena, ehk mitte väga originaalsena, kuid Hitchcocki puhul on siiski tegu omaette meistriteosega;
lisaks on veel kasulik kõrvale lugeda Žižeki teostes peatükke nagu nt "The case of the missing gaze" (Enjoy Your Symptom, lk 228-231), "The Impotent Gaze and Its Guilt" (The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality, lk 73-75) vms.
Lõppu üks filmist tuntud ja minu jaoks lemmik-stseen Lisa Carol Fremont'i (Grace Kelly) ja Jefferies'i (James Stewart'i) suudlusest:
Mõistate, miks ma pean Hitchcocki geniaalseks!?!:)
Lisaks:
...vaatasin ära ka nt Hitchcocki "To Catch a Thief" 1955. aasta versiooni, mida ei oska kuidagi kommenteerida; mulle isiklikult ei avaldanud väga muljet, ehkki mõni stseen oli hää (hääletu 'karje', nagu ka filmis "The Birds"; hetk, mil "keel jääb kurku kinni", mis iseloomustab minu arvates hulga traagilisemat momenti kui lõplik eneseväljendus).
Enne seda, juba jupp aega tagasi, sai vaadatud Hitchcocki filmi "Vertigo" (1958) - ja see juba oli midagi; minu arvates suures seda laadi film, mis mängib lõpukaadritel (nagu C. Chaplini "City Lights" (1931), mille loen kindlasti algulmainitud kolme lemmikfilmi sekka!!!). Vertigo - seda peab ise nägema, soovitan soojalt; minul vähemalt lõi filmi lõpp nii mõnegi judina läbi selja.
Ja et mitte jäädagi siia neid üles lugema, siis kindlasti mainin ära ka Roberto Rossellini "Stromboli" (1950), mille vaatamiseks sain tõuke Žižeki teosest Enjoy Your Symptom!. "Stromboli", peaosas Ingrid Bergman, lugu sõjapõgenikust nimega Karin, kes ainsa võimalusena põgenikelaagrist pääsemiseks satub vulkaanisaarele nimega Stromboli. Selleks peab ta sundkorras abielluma sealse mehega, kes temasse n-ö esimesest silmapilgust armunud on. Hiljem, saarele kohale jõudes, pole aga enam tagasiteed ja üha enam hakkavad ilmnema Karini ja tema mehe ning saareelanike vastuolud ja kultuurilised konfliktid.
Siingi on võtmestseeniks lõpukaadrid, kus ateistlik Karin, kes külast põgenedes ja püüdes teisele poole vulkaanisaart pääseda, kus olevat veel üks küla ja ehk lootus paremale elule kui seljataha jäänud talumatu mees, kes ta muuseas viimses ahastuses ukse taha naelutas (kuid kust Karinil õnnestus siiski pääseda), hüüab Karin põgenedes isiksuseta "Jumala" poole, et too teda aitaks ja talle ses lootusetus olukorras jaksu annaks...
Me ei tea, mis saab edasi. See filmi lõpp-punkt on justkui punkt inimelus, kus säärases ühiskonnast väljaarvatud ja identiteedi kaotanud isiksusel on kaks varianti: võtta omaks kumbki sümboolne staatus (minna tagasi mehe juurde ja leppida, või püüelda edasi - mis on samavõrd lootusetu), või, jah, kolmas variant: enesetapp. - ühel hetkel peab tegema asjaosaline radikaalse otsuse. Enne seda aga: lõppes film. Kuid see, mil viisil oli näidatud Karini lootusetut olukorda, tühja karjet jumala poole (jumala, keda Karin ei usu)... - see oli minu arvates niivõrd meisterlik, et "Stromboli" on samuti üks mu vaieldamatuid lemmikfilme.
Samuti sai vahepeal vaadatud David Lynchi filmi "Blue Velvet" (1986), mis mulle siiski suuremat muljet ei jätnud. Ta oli vaadatav, huvitav, lugedes Žižekit - ka esmapilgul märkamatuks jäävate 'Hitchcock'ilike' momentidega, kuid kokkuvõtteks... - sama moodi nagu "Rear Window" puhul: teist korda ei kipu vaatama. Kui, siis alles peale mõne aja möödumist.
Ka "Who's Afraid of Virginia Woolf?" (1966), peaosas Elizabeth Tayloriga, sai ära vaadatud. Hea film; suhted, mis oma absurdsuses püsivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiripeal, kus elu ja mäng segunevad: film, mis on vaadatav kogu oma kestuses ning mille võlu on just neis detailides...! - kuid ma ei hakka seda siinkohal rohkem lahti seletama. Ei oska. Sest pealtnäha pole selle filmi kohta mul otseselt midagi öelda, seda peab ise nägemata. Kahtlemata väärt vaatamist ja ühtlasi film, millel on samuti täiesti omaette meeldejääv psühholoogiline mõõde nagu enamus eelmainitutel.
Praeguseks vist ongi kõik. Kasvõi iseendale väike "filmipäevik", millele tuleb loodetavasti ühel hetkel lisa, sest avastada on veel palju. Uskuge mind, sel ajal tehti häid filme; kes pole näinud, soovitan vaadata.
Lõppu toon ära mõned minu lemmikfilmid:
Gone with the Wind (1939)
Scarlet Street (1945)
Psycho (1960)
Vertigo (1958)
City Lights (1931)
Stromboli (1950)
ja lisaks eelmainitutele kindlasti (ütleks, et siinkohal suisa paremusjärjestuses):
Solaris (Tarkovsky, 1972)
Before Sunrise (1995)
Dogville (2003)
The Hours (2002)
The Magnificent Rebel (1960)
The Aviator (2004)
The Truth about Cats & Dogs (1996)...
Filmid, mida ma pole veel näinud (kui, siis vaid jupiti), kuid mida tahaks lähemal ajal ära vaadata, on nt:
David Lynch "Mulholland Drive" (2001)
Alfred Hitchcock "North by Northwest" (1959)
Aitäh tähelepanu eest:)
Filmimaailm hakkas tegelikult esmalt rohkem huvi pakkuma kui olin 2007 aasta paiku I kursusel ja kui M. Lotman korraldas seminari "Film ja kultuur". Ja sealt edasi seoses Slavoj Žižeki avastamise ja lugemisega, sest on ju temal film "Pervert's Guide to Cinema" (mida nägin tegelikult juba 2006. aasta filosoofia aastakonverentsil) ja ka teostes mainib ta tihti erinevaid filme. Näiteks teos "Enjoy Your Symptom: Jacques Lacan in Hollywood and Out" on ju orienteeritud filmimaailma psühhoanalüütilisele käsitlusele. Niisiis ka sealt nii mõnedki viited:)
Kuid nähtust lähemalt; nii iseenda jaoks ja kes teab, ehk leiab siit keegi veel kunagi enda jaoks midagi või avastab samuti filmimaailma võlud:)
Gone with the Wind (1939)
"Gone with the Wind" on film, mida sattusin vaatama aastavahetuse paiku. Telekast. Raamatut polnud lugenud, kuid olin sellest kuulnud. Emme kiitis filmi, et film olevat talle vist suisa raamatust rohkem meeldinud ja olevat olnud omal ajal suurejooneline tähtteos.Film ise koosnes ilmselt kahest osast, mis televisioonitarvis olid (elamuse mõttes: õnneks!) kokku pandud ja näidati järjest; seega ligi neli tundi vaatamist. Kuid see oli seda väärt!
See on film, millest ma pikemalt ei tahakski rääkida, sest ei oska kusagilt alustada ning sisu kokkuvõtte tegemisel ei näe ka suurt mõtet. Kuid üht ma ütlen: minu jaoks on see vist üks lemmikumaid filme üldse!
Ei, tegu pole üldse mingitlaadi 'seebikaga', vaid vägagi tõsise filmiga: lugu noorest naisest nimega Scarlett O'Hara, kes erineb seltskonnast selle poolest, et ta julgeb tolleaegsest mentaliteedist erineda ja otse välja öelda seda, mida mõtleb. Scarlett armub mehesse, kes on paraku andnud oma südame kellelegi teisele, ja enne kui ta seda endale teadvustab, kaotab ta selle, kes teda tõeliselt armastas. Sekka veel sõjasündmused jne jne.
Mis mulle selle filmi puhul meeldis, olid pisemadki detailid, kunstiliselt, samas loomulikuna näivad ja nauditavad stseenid, tegelaste näitlejatöö, iseloom... ja see, kuidas põimuvad omavahel absurdne "au" kohaselt käitumine, ning see, mida tegelikult mõeldakse; kuidas kaob ja tekib "elu mõte"... - ühesõnaga: seda on mul raske kõike sõnadega edasi anda, ja vast poleks mõtet üritadagi. Samuti ei pruugi filmi treiler ega pildid midagi öelda. See on film, mida peab algusest lõpuni ise nägema...!
Minu jaoks üks vähestest absoluutsetest lemmikutest!
Scarlet Street (1945)
Film, mida vaatasin täna öösel ja mis mul kenasti arvutis olemas on. Samuti üks avastusi, mis oli minu arvates tõeliselt hea sisuga film: lugu kobakäpast pangaametnikust nimega Christopher Cross - keskealine talumatu naisega elav üdini altruistlik, kuid kurbusest nõretav meesterahvas - kohtub juhuslikult ilusa, kuid kergemeelselt manipuleeriva naise Kittyga, kel on aga oma kaaslane juba olemas...Filmi tegi minu arvates heaks mitu momenti:
a) ilmselt võtmestseen, kus Chriss saab teada, et Kitty on teda petnud ja on temaga vaid mänginud ja raha välja petnud, kuid oma kinnisideedes sulgeb ka selle eest silmad ning on valmis kõik unustama, paludes Kittyt endaga abielluma: kuni Kitty (keda Chriss arvab nutvat, kuid kes tegelikult vastupidi: naerab!) ei suuda sellele enam vastu panna ja paiskab kõik välja:
"I'm not crying you fool, I'm laughing! Oh, you idiot! How can a man be so dumb?
I wanted to laugh in your face ever since I first met you. You're old and ugly and I'm sick of you..."
mispeale ühel hetkel üdini andestav-armastav Chriss murdub ning kellest jääb järele vaid viha, obstsöönne viha ('viha' pole isegi õige sõna, pigem midagi hullumeelsuse laadset): Chriss tapab Kitty.
...kuid Chrissi asemel läheb hukatusse ja mõistetakse süüdi hoopis Kitty boyfriend Johnny, keda Chriss igasuguste süümepiinadeta ise Kitty kannatustes süüdlaseks peab. Kuid filmi lõpupoole hakkab ka Chrissile kohale jõudma kõige traumeerivam asjaolu: Kitty sõnad - olgu Johnnyga kuidas on, kuid Kitty oli algusest lõpuni kiindunud Johnnysse, mitte aga Chrissi; mispeale Chriss tahab end üles anda, kuid kelle puhul keegi enam ei usu, et Chriss võis olla tapateo ohver. Ka ebaõnnestunud enesetapukatse ei jäänud proovimata.
b) teine key-scene oli minu arvates filmi lõpuosa, kus Chriss, kes harraskuskunstnikuna osutus muuseas üliandekaks maalikunstnikuks ja kelle teoseid müüdi petetuna (ja Chrissi eneseohverduslikust nõusolekust) Kitty nime all, jalutab mööda kunstinäitust külastavatest möödakäijatest, kes kiidavad Chrissi teoste kvaliteeti ja hinda taevani: mille peale Chrissil silm ka ei pilgu. Tema unistused kunstnikukarjäärist, rahaline olukord, kõik - tema elu - oli muutunud mõttetuks.
Siinkohal tegevusetus, külm süütunne, rahuandmatud minevikukajad (pealtkuuldud Kitty sõnad Johnnyle: "Cheepers, I love you, Johnny!") - kõik see oli muutnud Chrissi apaatseks, üksnes surma ootavaks koguks, kes oli juba niivõrd tundetu, et ei suutnud enam isegi peale tuima tänavaid mööda lonkimise isegi enesevihkamist-emotsiooni välja näidata, oma kunstnikuunistuste täitumise märkamisest rääkimata.
b) ning kolmas moment: vaataja omapoolne hoiak. Vähemalt minu puhul. Alguses kui peategelane Chriss on pigem kaastunnet äratav, siis peagi muutub tema tahtmatu rumalus ka vaatajale vastikuks, ning filmi lõppedes on ka peategelasest üsna ükskõik, et mitte suisa põlastav arvamus.
Pluss, nagu minu arvates paljude 'vanemate' filmide puhul ikka, nauditavad võtted ja kaader-kaadrihaaval põhjalikult läbimõeldud stseenid. Ei olnud kunstlikkust, vaid loomulikkus, aga see loomulikkus oli oma meisterlikkus niivõrd nauditav; justkui tüdrukutel teinekord meik, mis on kõige ilusam siis, kui sa tead, et see on olemas, kuid see ei paista otseselt silma - nii ka filmis.
Antud filmis mainitud stseen Chrissi ja Kitty-vahelisest vestlusest ja sellele järgnevast tapatööst on youtube'is üleval siin (nagu ka kogu film; ehkki ma ise soovida jätva kvaliteedi tõttu youtube'ist kunagi täispikke filme ei vaata).
Psycho (1960)
Järgmine film on Hitchcocki "Psycho". Sisu ma siin taaskord lahti jutustama ei hakka, sellel poleks mõtet ja pealegi rikuks filmielamuse neil, kes seda veel näinud pole ja kavatsevad vaadata (teinekord annab eelnev sisukokkuvõte pigem filmile juurde, ma usun, näiteks Scarlet Street'i puhul). Kuid ometi kuulub see kahtlemata minu küllalt väheste vaieldamatute lemmikute hulka, nagu ka eelnimetatud. Sellest sain aru ennekõike siis kui sattusin telekast peale originaali nägema ka Gus Van Sant'i 1998. aastal tehtud remaike'i: mis kaader-kaadrilt oli sama, kuid mis võrreldes Hitchcockiga täiesti külmaks jättis.Oma teose "Enjoy Your Symptom" lõpupeatükkides arutleb Slavoj Žižek Hitchcocki fenomeni üle: Hitchcocki huvitas teatavasti psühhoanalüüs, nõnda püüdis ta seda ka oma filmides rakendada, neid momente, mis inimestele mitteteadlikult on justnimelt need kõige mõjuvamad... tema meetod ei olnud mitte nii, et süžeeliin, millele tippida juurde pisi-sündmusi üheks tervikuks, vaid pigem vastupidi: pisi-tervikud, momendid-kaadrid, mida siduda üheks terviklikuks süžeeks. Niisiis ongi tulemus teada: sa võid kaader-kaadri-haaval teha justkui täpselt sama filmi, samade sündmustega, samade kohtadega, kuid see pole enam see, sest Hitchcocki filmide mõju ei ole mitte niivõrd storyline'is, vaid üksikutes kaadrites, mille Hitchcock'ilikku eripära ja tunnetust on teinekord suisa võimatu nõnda tabada... - vähemalt mina saan sellest nõnda aru (suurelt osalt läbi Žižeki arvamuse).
Pluss näitlejatöö: kui võrrelda 1998. aasta versiooni ja 1960. Hitchcocki 'originaali', siis ilmselt ei kahtle keegi, et Hitchcocki valitud võtted on asendamatud. Nii näitlejate kui enamus pisidetailide poolest. Kasvõi see, kuidas Marion Crane (näitlejana Janet Leigh) sõidab tihedas vihmasajus ja kuidas ta end äkitselt kõrvalteelt Bates'i motelli eest leiab (säilitades selle hämara-müstilis-sünge meeleolu, mis 1998. aasta versioonil sel tasemel minu arvates selgelt kaduma oli läinud); või Norman Bates'i oskuslikult mängiv Anthony Perkins, kes on võrreldes remake'iga justkui omas kestas ja vaatajal ei teki justkui kõhklustki, et too tegelane on psyco; justkui Anthony Perkinsi puhul polekski tegu näitlemisega.
Jne.
Rear Window (1954)
Jah, taaskord: Alfred Hitchcock. Selle filmi kohta ei oskagi suurt öelda, võrreldes eelnevatega ei olnud ta minu arvates pooltki nii hea, kuid kohe kindlasti mitte halb. Kui eelnevad olid filmid, mida vaataks veel... ja veel... siis "Rear Window" puhul päris nii ei ole: hea film, kuid minu arvates pigem ühekordseks vaatamiseks, või vähemalt äsjanähtuna ei kipu teist korda vaatama (samas kui "Gone with the Wind" puhul oli esimane mõte: tahaks kohe uuesti vaadata!).Filmi üks omapära on ehk see, et peategelane (James Stewart) ei lahku kordagi oma ruumist (jah, välja arvatud filmi lõpuosa), olles murtud jalaga naelutatud oma korterisse ja suures toas asuvasse ratastooli. Nõnda mängib film üksnes vaatemängul, millesse L. B. 'Jeff' Jefferies (James Stewart) ise otseselt sekkuda ei saa: peale teiste suunamise, (läbi binokli) vaatamise ja telefonisideme kaudu. Kõlab ehk triviaalsena, ehk mitte väga originaalsena, kuid Hitchcocki puhul on siiski tegu omaette meistriteosega;
lisaks on veel kasulik kõrvale lugeda Žižeki teostes peatükke nagu nt "The case of the missing gaze" (Enjoy Your Symptom, lk 228-231), "The Impotent Gaze and Its Guilt" (The Metastases of Enjoyment: On Women and Causality, lk 73-75) vms.
Lõppu üks filmist tuntud ja minu jaoks lemmik-stseen Lisa Carol Fremont'i (Grace Kelly) ja Jefferies'i (James Stewart'i) suudlusest:
Mõistate, miks ma pean Hitchcocki geniaalseks!?!:)
Lisaks:
...vaatasin ära ka nt Hitchcocki "To Catch a Thief" 1955. aasta versiooni, mida ei oska kuidagi kommenteerida; mulle isiklikult ei avaldanud väga muljet, ehkki mõni stseen oli hää (hääletu 'karje', nagu ka filmis "The Birds"; hetk, mil "keel jääb kurku kinni", mis iseloomustab minu arvates hulga traagilisemat momenti kui lõplik eneseväljendus).
Enne seda, juba jupp aega tagasi, sai vaadatud Hitchcocki filmi "Vertigo" (1958) - ja see juba oli midagi; minu arvates suures seda laadi film, mis mängib lõpukaadritel (nagu C. Chaplini "City Lights" (1931), mille loen kindlasti algulmainitud kolme lemmikfilmi sekka!!!). Vertigo - seda peab ise nägema, soovitan soojalt; minul vähemalt lõi filmi lõpp nii mõnegi judina läbi selja.
Ja et mitte jäädagi siia neid üles lugema, siis kindlasti mainin ära ka Roberto Rossellini "Stromboli" (1950), mille vaatamiseks sain tõuke Žižeki teosest Enjoy Your Symptom!. "Stromboli", peaosas Ingrid Bergman, lugu sõjapõgenikust nimega Karin, kes ainsa võimalusena põgenikelaagrist pääsemiseks satub vulkaanisaarele nimega Stromboli. Selleks peab ta sundkorras abielluma sealse mehega, kes temasse n-ö esimesest silmapilgust armunud on. Hiljem, saarele kohale jõudes, pole aga enam tagasiteed ja üha enam hakkavad ilmnema Karini ja tema mehe ning saareelanike vastuolud ja kultuurilised konfliktid.
Siingi on võtmestseeniks lõpukaadrid, kus ateistlik Karin, kes külast põgenedes ja püüdes teisele poole vulkaanisaart pääseda, kus olevat veel üks küla ja ehk lootus paremale elule kui seljataha jäänud talumatu mees, kes ta muuseas viimses ahastuses ukse taha naelutas (kuid kust Karinil õnnestus siiski pääseda), hüüab Karin põgenedes isiksuseta "Jumala" poole, et too teda aitaks ja talle ses lootusetus olukorras jaksu annaks...
Me ei tea, mis saab edasi. See filmi lõpp-punkt on justkui punkt inimelus, kus säärases ühiskonnast väljaarvatud ja identiteedi kaotanud isiksusel on kaks varianti: võtta omaks kumbki sümboolne staatus (minna tagasi mehe juurde ja leppida, või püüelda edasi - mis on samavõrd lootusetu), või, jah, kolmas variant: enesetapp. - ühel hetkel peab tegema asjaosaline radikaalse otsuse. Enne seda aga: lõppes film. Kuid see, mil viisil oli näidatud Karini lootusetut olukorda, tühja karjet jumala poole (jumala, keda Karin ei usu)... - see oli minu arvates niivõrd meisterlik, et "Stromboli" on samuti üks mu vaieldamatuid lemmikfilme.
Samuti sai vahepeal vaadatud David Lynchi filmi "Blue Velvet" (1986), mis mulle siiski suuremat muljet ei jätnud. Ta oli vaadatav, huvitav, lugedes Žižekit - ka esmapilgul märkamatuks jäävate 'Hitchcock'ilike' momentidega, kuid kokkuvõtteks... - sama moodi nagu "Rear Window" puhul: teist korda ei kipu vaatama. Kui, siis alles peale mõne aja möödumist.
Ka "Who's Afraid of Virginia Woolf?" (1966), peaosas Elizabeth Tayloriga, sai ära vaadatud. Hea film; suhted, mis oma absurdsuses püsivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiripeal, kus elu ja mäng segunevad: film, mis on vaadatav kogu oma kestuses ning mille võlu on just neis detailides...! - kuid ma ei hakka seda siinkohal rohkem lahti seletama. Ei oska. Sest pealtnäha pole selle filmi kohta mul otseselt midagi öelda, seda peab ise nägemata. Kahtlemata väärt vaatamist ja ühtlasi film, millel on samuti täiesti omaette meeldejääv psühholoogiline mõõde nagu enamus eelmainitutel.
Praeguseks vist ongi kõik. Kasvõi iseendale väike "filmipäevik", millele tuleb loodetavasti ühel hetkel lisa, sest avastada on veel palju. Uskuge mind, sel ajal tehti häid filme; kes pole näinud, soovitan vaadata.
Lõppu toon ära mõned minu lemmikfilmid:
Gone with the Wind (1939)
Scarlet Street (1945)
Psycho (1960)
Vertigo (1958)
City Lights (1931)
Stromboli (1950)
ja lisaks eelmainitutele kindlasti (ütleks, et siinkohal suisa paremusjärjestuses):
Solaris (Tarkovsky, 1972)
Before Sunrise (1995)
Dogville (2003)
The Hours (2002)
The Magnificent Rebel (1960)
The Aviator (2004)
The Truth about Cats & Dogs (1996)...
Filmid, mida ma pole veel näinud (kui, siis vaid jupiti), kuid mida tahaks lähemal ajal ära vaadata, on nt:
David Lynch "Mulholland Drive" (2001)
Alfred Hitchcock "North by Northwest" (1959)
Aitäh tähelepanu eest:)
Tuesday, January 5, 2010
Minus on rohkem Sind, kui ennast...
Sina.
Minus on rohkem Sind, kui ennast. Nõnda pelgangi ma kõige enam Sind: Sinus end, ja ennast Sinus; - Sina oled see, kes on minus alati kohal: kas puuduolevana, või olemasolevana, alati kohal. Reaalselt, või fantaasiapildis.
On kaht sorti puuduolekut, kirjutab Roland Barthes oma teoses A Lover's Discourse, üks on see, kui ma tunnen, et sind ei ole, teine on see, mil viisil see puuduolek on siiski kellelegi (sulle!) adresseeritud; justkui puuduolek oleks kahetine: midagi reaalsuse ja fantaasia vahepealset.
Reaalsuses sind pole, fantaasias sa oled. Kas võiks toimida ka vastupidine variant? Et ma näen sind, kuid ometi ma justkui ei tea, et see oled sina? - Sa oled, kuid mitte minu jaoks; minu jaoks oled Sa eikeegi.
?
Hea küsimus.
Vahest võrdub see tundega, et oled elus, ometi ühiskonnast välja heidetud. Sa elad, kuid samas oled surnud. Sümboolne surm - oli Sokratesele võrdväärne "reaalse" surmaga, mistõttu otsustas ta mürki võtta, selle asemel et pagulusse põgeneda. Armastuse kaotus võib olla hukatuslik, sõna otseses mõttes:
sokrates suri teistmoodi?
iga xanthippe
mürgitatud suudlus
tapnuks sokratese
kui naise huulile
imbunuks kellegi
teise
Armastus!
(09.10.2008)
Võib-olla vastus... küsimusele.
Jah, Sina oled see, kes annab elu. Pole elu igatsuseta, nii nagu pole igatsust eluta. Inimene elab igatsuses, nii või teisiti. Sest: alati on midagi puudu! - see ju ongi... nauding. Jouissance.
Ma räägin Sinuga - ja see jutt on nauding. Ma mõtlen, ja see mõte on nauding. Nauding ja äng ühtaegu. Kohalolek ja puuduolek. Sest: kui poleks midagi puudu, siis ma vaikiksin.
Jah, vaikida saab ka siis kui on midagi puudu; kuid kui see puuduolek läheb liialt sügavaks, traumeerivaks, ahistavaks, ütlen ma lõpuks ikkagi midagi. Midagi kramplikut; lootes, et öeldu võib mind veel vabastada.
Elan välja. Sõna otseses mõttes. Sõnad ju ongi väljaelamine. Välja olemine.
Ja millest tekivad sõnad? Kes mind õpetab?
Ikka Sina, kullake, ikka Sina. Oo, mu mitte-kunagi-mina-olev Teine!
Sina oled mu elu. Sina oledki elu. Ma armastan elu. Alati. Ükskõik kui võimatu või kättesaamatu ta ühel hetkel ka ei oleks. Ma armastan Sind, nagu iseennast, sest Sina ütled, et ma olen elus.
(ps: Kristin, andestust, et napsasin Sinu blogis oleva pildi, see oli lihtsalt liiga hea pilt!
pealegi: tango ju üks mu lemmiktantse:))
Sinu pilk.
S. Kierkegaard kirjutas ilmselt liigagi õigesti, kui oma teoses "Võrgutaja päevaraamat" ütles ta nõnda: "Ennast tüdrukusse luuletada on kunst, ennast tüdrukust välja luuletada on meistriteos. Ometi sõltub viimane oluliselt esimesest." (lk 84)
Tõeline armunu või armastaja, kui ta lähtub enda suhtes armastatusse, ei mõtle kunagi üksnes "mis tunne on olla sina", vaid "mis tunne on läbi sinu näha mind": kes olen ma Sinu jaoks? - see olen ma ka iseendale.
Ja armastaja silmad lähevad põlema, niipea kui Sa ütled, et Sa...
Pilk. Sõnatu määraja, ütleja, arvaja. Nagu ängistav-vastapandamatu ema maja Hitchcocki Psycho's, mille puhul sa tunned, kuidas keegi sind jälgib, kuid sa ei näe teda: Teises näed sa seda, mida sa kõige rohkem kardad või ihaldad. - seda aga, ei suuda sa kunagi endale tunnistada. Sest: kes suudaks endale tunnistada, et ta ise on tühjus, tühimik!?
Che vuoi? [Mida sa tahad?] - võrdub lausega: "Miks sa seda mulle räägid?"
Armumine. Kas armumine pole mitte see sama kõditav-ängistav-naudingutunne, kui sa mõttes ütled Temakesele: "Palun, räägi endast, mind huvitab... aga ainult nii palju, mis vastab minu fantaasiale sinust!"?
Milline nauding, kui Ta räägib sinuga, ja kui sa tunned seda seletamatut äratundmisrõõmu ja ühtekuuluvust: ma mõistan Sind!
Armumine oleks justkui illusioon, mis püüab ennast ära petta, et on tegu reaalsusega.
Armastus. Kas armastus pole mitte see, kui sa juba tunned Teda; kui oled leppinud reaalsusega, ja kui see reaalsus on ilus, koos oma täiuslikkuse ja vigadega?
Kui armumine on fantaasia, ja armastus reaalsus, pole siis ime, et armumine kaob teinekord kuis õhuloss, armastus aga püsib kui kindlus. Ja kui teinekord juhtub, et ka armastus peaks kaduma: oh, siis raske on ette kujutada sellest midagi raskemat, sest... kuis saab olla võimalik, et keegi, keda sa tundsid, ühel hetkel enam ei tunne!?
Küsimus "Miks sa mind armastad?" on ka sõnades nõnda vastamatu nagu küsimus "Miks sa mind ei armasta?".
Valed. Valed. Valed.
Süüdistused. Süüdistused. Süüdistused.
Kui Sa tõeliselt armastad: loobu neist! Ja parem vaiki, või räägi, kui selleks on sõnu. Kuid ära räägi siis kui sõnu pole. Sest siis räägid sa ju valet: sa ju tead seda väga hästi; - seepärast püüadki seda varjata... veel rohkem iseenda, kui teise eest.
Lapsikud on need tülid, mil ühel hetkel enam ei mäletata, mille pärast tülli mindi. Justkui laps, kellelt on võetud mängukann, kes selle mängukanni siis ühel hetkel siiski oma valdusesse saab, kuid sellegipoolest enam jonni ei jäta: mitte mängukann, vaid tähelepanu on see, mis on säärase jonnakuse põhjuseks.
Tähelepanu on ängi põhjuseks kui kaotatakse armastus; seda enam, kui seda kaotust ei osata seletada; sõnadesse panna.
...ja mina.
Minus on rohkem Sind, kui ennast... - nõnda ütled sa, ja soovid, et sind kallistataks. Ja ometi: sel hetkel tunnistad: Sinus on rohkem kui mind! Sest Sina oledki mina!
See pole tühipaljas filosoofiline sõnamäng, vähemalt ma tahaks loota nõnda, vaid... - eks ole ju nõnda, et tõeliste heategudega, tõelise armastusega, ei oota sa vastuteenet: viimane suisa rikuks andmise mõtte. Nii nagu Tema oled sina: Tema suure tähega, sina väikese tähega.
Ometi ei saa eitada, et poleks sind ilma Temata. Tema on selleks, et Sina saaksid eksisteerida. Ja vastupidi.
Tema on... justkui jumal, kelle kätesse sa end poetad. Tema teeb sind ühel hetkel nii tõeliselt olevaks, kui ka olematuks. Sa oled, Tema on: Teie olete - justkui kõikjal ja eikusagil.
Armastus on ülev, sõna otseses mõttes. Üle sõnade, kirjeldamatut, seal-teispoolset.
See vist ongi elu. Armastus. Armumine. Ja kõik muu, mis sellesse kuulub... kogu oma ängistavas-ihaldatavas vastuolus. Ja Sina? Sina oled tühimik, kelle käest on sünnist saati küsitud: che vuoi? Sa õppisid küsimuse selgeks - nagu keele - ja hakkasid seda ka teistelt küsima.
Mispeale armunud ja armastatud leiavad ühtaegu nii end kui teineteist, tundes ära selle küsimuse: Mida sa tahad, on ühtaegu vastus küsimusele, mida mina tahan...
Kes püstitas säärase tobeda küsimuse? Võib-olla loodus, elu ise, kes ütles, et ta tahab elada. Nagu Goethegi, kes väitis, et "elu mõte on elu ise". Jaburalt triviaalne, liiga lihtne, et olla tõsi, aga miks mitte!? Elu ongi lihtne. Vaid siis on ta keeruline kui selle üle mõtlema hakata. Elu pole müstika, vaid mõtlemine on müstika.
Inimene on müstika, iseeneses. Müstika ja fantaasia on see, mis täidab alati seda, mis on puudu. Alati on midagi puudu, seniks kuni on keel, fantaasia, kujutluspildid, soovid... kuni on elu ja armastus elu vastu.
[need olid lihtsalt öised mõtted. ma nüüd tudule]
Minus on rohkem Sind, kui ennast. Nõnda pelgangi ma kõige enam Sind: Sinus end, ja ennast Sinus; - Sina oled see, kes on minus alati kohal: kas puuduolevana, või olemasolevana, alati kohal. Reaalselt, või fantaasiapildis.
On kaht sorti puuduolekut, kirjutab Roland Barthes oma teoses A Lover's Discourse, üks on see, kui ma tunnen, et sind ei ole, teine on see, mil viisil see puuduolek on siiski kellelegi (sulle!) adresseeritud; justkui puuduolek oleks kahetine: midagi reaalsuse ja fantaasia vahepealset.
Reaalsuses sind pole, fantaasias sa oled. Kas võiks toimida ka vastupidine variant? Et ma näen sind, kuid ometi ma justkui ei tea, et see oled sina? - Sa oled, kuid mitte minu jaoks; minu jaoks oled Sa eikeegi.
?
Hea küsimus.
Vahest võrdub see tundega, et oled elus, ometi ühiskonnast välja heidetud. Sa elad, kuid samas oled surnud. Sümboolne surm - oli Sokratesele võrdväärne "reaalse" surmaga, mistõttu otsustas ta mürki võtta, selle asemel et pagulusse põgeneda. Armastuse kaotus võib olla hukatuslik, sõna otseses mõttes:
sokrates suri teistmoodi?
iga xanthippe
mürgitatud suudlus
tapnuks sokratese
kui naise huulile
imbunuks kellegi
teise
Armastus!
(09.10.2008)
Võib-olla vastus... küsimusele.
Jah, Sina oled see, kes annab elu. Pole elu igatsuseta, nii nagu pole igatsust eluta. Inimene elab igatsuses, nii või teisiti. Sest: alati on midagi puudu! - see ju ongi... nauding. Jouissance.
Ma räägin Sinuga - ja see jutt on nauding. Ma mõtlen, ja see mõte on nauding. Nauding ja äng ühtaegu. Kohalolek ja puuduolek. Sest: kui poleks midagi puudu, siis ma vaikiksin.
Jah, vaikida saab ka siis kui on midagi puudu; kuid kui see puuduolek läheb liialt sügavaks, traumeerivaks, ahistavaks, ütlen ma lõpuks ikkagi midagi. Midagi kramplikut; lootes, et öeldu võib mind veel vabastada.
Elan välja. Sõna otseses mõttes. Sõnad ju ongi väljaelamine. Välja olemine.
Ja millest tekivad sõnad? Kes mind õpetab?
Ikka Sina, kullake, ikka Sina. Oo, mu mitte-kunagi-mina-olev Teine!
Sina oled mu elu. Sina oledki elu. Ma armastan elu. Alati. Ükskõik kui võimatu või kättesaamatu ta ühel hetkel ka ei oleks. Ma armastan Sind, nagu iseennast, sest Sina ütled, et ma olen elus.
(ps: Kristin, andestust, et napsasin Sinu blogis oleva pildi, see oli lihtsalt liiga hea pilt!
pealegi: tango ju üks mu lemmiktantse:))
Sinu pilk.
S. Kierkegaard kirjutas ilmselt liigagi õigesti, kui oma teoses "Võrgutaja päevaraamat" ütles ta nõnda: "Ennast tüdrukusse luuletada on kunst, ennast tüdrukust välja luuletada on meistriteos. Ometi sõltub viimane oluliselt esimesest." (lk 84)
Tõeline armunu või armastaja, kui ta lähtub enda suhtes armastatusse, ei mõtle kunagi üksnes "mis tunne on olla sina", vaid "mis tunne on läbi sinu näha mind": kes olen ma Sinu jaoks? - see olen ma ka iseendale.
Ja armastaja silmad lähevad põlema, niipea kui Sa ütled, et Sa...
Pilk. Sõnatu määraja, ütleja, arvaja. Nagu ängistav-vastapandamatu ema maja Hitchcocki Psycho's, mille puhul sa tunned, kuidas keegi sind jälgib, kuid sa ei näe teda: Teises näed sa seda, mida sa kõige rohkem kardad või ihaldad. - seda aga, ei suuda sa kunagi endale tunnistada. Sest: kes suudaks endale tunnistada, et ta ise on tühjus, tühimik!?
Che vuoi? [Mida sa tahad?] - võrdub lausega: "Miks sa seda mulle räägid?"
Armumine. Kas armumine pole mitte see sama kõditav-ängistav-naudingutunne, kui sa mõttes ütled Temakesele: "Palun, räägi endast, mind huvitab... aga ainult nii palju, mis vastab minu fantaasiale sinust!"?
Milline nauding, kui Ta räägib sinuga, ja kui sa tunned seda seletamatut äratundmisrõõmu ja ühtekuuluvust: ma mõistan Sind!
Armumine oleks justkui illusioon, mis püüab ennast ära petta, et on tegu reaalsusega.
Armastus. Kas armastus pole mitte see, kui sa juba tunned Teda; kui oled leppinud reaalsusega, ja kui see reaalsus on ilus, koos oma täiuslikkuse ja vigadega?
Kui armumine on fantaasia, ja armastus reaalsus, pole siis ime, et armumine kaob teinekord kuis õhuloss, armastus aga püsib kui kindlus. Ja kui teinekord juhtub, et ka armastus peaks kaduma: oh, siis raske on ette kujutada sellest midagi raskemat, sest... kuis saab olla võimalik, et keegi, keda sa tundsid, ühel hetkel enam ei tunne!?
Küsimus "Miks sa mind armastad?" on ka sõnades nõnda vastamatu nagu küsimus "Miks sa mind ei armasta?".
Valed. Valed. Valed.
Süüdistused. Süüdistused. Süüdistused.
Kui Sa tõeliselt armastad: loobu neist! Ja parem vaiki, või räägi, kui selleks on sõnu. Kuid ära räägi siis kui sõnu pole. Sest siis räägid sa ju valet: sa ju tead seda väga hästi; - seepärast püüadki seda varjata... veel rohkem iseenda, kui teise eest.
Lapsikud on need tülid, mil ühel hetkel enam ei mäletata, mille pärast tülli mindi. Justkui laps, kellelt on võetud mängukann, kes selle mängukanni siis ühel hetkel siiski oma valdusesse saab, kuid sellegipoolest enam jonni ei jäta: mitte mängukann, vaid tähelepanu on see, mis on säärase jonnakuse põhjuseks.
Tähelepanu on ängi põhjuseks kui kaotatakse armastus; seda enam, kui seda kaotust ei osata seletada; sõnadesse panna.
...ja mina.
Minus on rohkem Sind, kui ennast... - nõnda ütled sa, ja soovid, et sind kallistataks. Ja ometi: sel hetkel tunnistad: Sinus on rohkem kui mind! Sest Sina oledki mina!
See pole tühipaljas filosoofiline sõnamäng, vähemalt ma tahaks loota nõnda, vaid... - eks ole ju nõnda, et tõeliste heategudega, tõelise armastusega, ei oota sa vastuteenet: viimane suisa rikuks andmise mõtte. Nii nagu Tema oled sina: Tema suure tähega, sina väikese tähega.
Ometi ei saa eitada, et poleks sind ilma Temata. Tema on selleks, et Sina saaksid eksisteerida. Ja vastupidi.
Tema on... justkui jumal, kelle kätesse sa end poetad. Tema teeb sind ühel hetkel nii tõeliselt olevaks, kui ka olematuks. Sa oled, Tema on: Teie olete - justkui kõikjal ja eikusagil.
Armastus on ülev, sõna otseses mõttes. Üle sõnade, kirjeldamatut, seal-teispoolset.
See vist ongi elu. Armastus. Armumine. Ja kõik muu, mis sellesse kuulub... kogu oma ängistavas-ihaldatavas vastuolus. Ja Sina? Sina oled tühimik, kelle käest on sünnist saati küsitud: che vuoi? Sa õppisid küsimuse selgeks - nagu keele - ja hakkasid seda ka teistelt küsima.
Mispeale armunud ja armastatud leiavad ühtaegu nii end kui teineteist, tundes ära selle küsimuse: Mida sa tahad, on ühtaegu vastus küsimusele, mida mina tahan...
Kes püstitas säärase tobeda küsimuse? Võib-olla loodus, elu ise, kes ütles, et ta tahab elada. Nagu Goethegi, kes väitis, et "elu mõte on elu ise". Jaburalt triviaalne, liiga lihtne, et olla tõsi, aga miks mitte!? Elu ongi lihtne. Vaid siis on ta keeruline kui selle üle mõtlema hakata. Elu pole müstika, vaid mõtlemine on müstika.
Inimene on müstika, iseeneses. Müstika ja fantaasia on see, mis täidab alati seda, mis on puudu. Alati on midagi puudu, seniks kuni on keel, fantaasia, kujutluspildid, soovid... kuni on elu ja armastus elu vastu.
[need olid lihtsalt öised mõtted. ma nüüd tudule]
Subscribe to:
Posts (Atom)
