Beethoven Sonata A flat major Op.110 Arioso, Cathal Breslin

Leidsin youtube'ist üles ühe Beethoveni pala, mis on üks mu vaieldamatutest lemmikutest, 31. sonaadi viimane (kolmas) osa. Ehkki see osa on kordi pikem, siis millegipärast mängib too pianist üksnes algust (või on video seal ära katkestatud, kus edasi peaks minema):

Kodus on mul sellest Emil Gilelsi versioon, mis on minu arvates suht võrreldamatult parem teistega. Võib-olla ka maitse asi, eksole, kes teab.
Igaljuhul lippan nüüd trenni... tantsima... jee!:)

KiMu

Nii, õhtul (22.04) käisin esimest korda KiMul ehk Kirjanduse ja Muusika õhtul, korraldajaks filoloogide kultuuriklubi. Tegelikult lugesin seal ka mõned luuletused. Et niimoodi esimest korda säärases olukorras (ma ootasin ausalt öeldes pisikest-tagasihoidlikku nurgakest, mitte päris lava), siis saba veidi värises, aga eks sain kuidagi hakkama. Isegi sinna minnes mõtlesin "miks küll ma otsustasin seda teha?", kuid kokkuvõttes on igasugune kogemus tore (üldiselt olen siiski üsna kriitiline igasuguste esinemiste ja 'esinejanatuuride' suhtes ja leian näiteks, et õpetaja ei tohiks olla see, kes ei suuda olla n-ö elav eeskuju; samuti esinejate kohta... ja usun, et küll ma ka kunagi selle paremini käppa saan, ehkki luuletuste lugemine pole iseenesest ju veel midagi keerulist:)). Kuid...
Eriti tore oli sealseid esinejaid kuulata. Tõesti, andekad! Eriti läks publikule peale Marko Pikkati lauluetteasted, kutsuti veel hiljem tagasi ka. Tõesti, see oli HEA, laul Vilmast ja siis mingist kolmest kosmonaudist, kes lendasid kosmosesse... - ja sinna nad jäid ja sinna nad surid. Hehe. Igaljuhul nii lauluhääl kui sõnad: minu arvates geniaalsed ja sobisid ülihästi kokku!
Too Vilma laul oli selline, mis lausa pani kuulama, esimestest sõnadest peale, ja alati oskas üllatada. Aga mis ma ikka... ma loodan, et ta kunagi paneb ka mõne oma laulu kusagile interneti üles, et saaks seda siis teiegagi jagada ja näidata, millega täpselt tegu.

Kunagi Poogna puhul ei meeldinud mulle too mina-mina-uhkeldamine (stiilis "oo, vaadake, MINA esinen!"), mis vähemalt 2005. aastal niivõrd domineerivalt välja paistis. Seetõttu pole ka rohkem säärastel üritustel käinud.
Kuid KiMu oskas heas mõttes üllatada: tõesti oli tegu andekate inimestega ja nad olid justkui omas elemendis ja lihtsalt nautisid seda, mida teevad... ja see ju ongi põhiline!:)


***
Ja nüüd ühest mõttest, mis on seoses KiMu üritusega täiendust saanud, kuid mis oli ka varem olemas.
Nimelt: nagu vist mõned märkavad, siis viimasel ajal on mind hakanud huvitama n-ö eneseleidmise teema. Just viimati oli midagi sellist ka Jungi seminaril teemaks. Ja minu arvates on n-ö individuatsiooniprotsessis üks oluline osa "loomingulisusel", võib-olla isegi kõige tähtsam osa.
Kristjan rääkis kuidas ka tema n-ö tuhavangi jäi, kuid ta pigem nautis seda: nii nagu inimene õpib nautima erinevaid ootamatuid olukordi, mis ehk toob inimesest välja midagi, mida tema ise ega keegi teine varem ei märganud. Võib-olla selle pärast reisitaksegi: näha teisi, et näha ennast. Või vähemalt võiks see ju nõnda olla:)
Eks loomingulisus mängibki tihtilugu olulist rolli kui puutud kokku tundmatuga ning oled siis sunnitud hakkama saamiseks improviseerima. Teatavas mõttes tegeleb ju iga inimene alati loominguga, ta mõtleb alati midagi uut välja...

Mul on raamat, Deleuze & Guattari sulest, mis räägib skisofreeniast, ja mida ma veel lugenud pole. Nemadki minu teada rõhutavad seda: pigem hullumeelne skisofreenik vabaduses kui neurootik psühhoanalüütiku lamamistoolil.
Ma pole kindel, aga mulle tundub, et mõte on midagi sarnast (eelmainitule).


Aga mõte, millest tahtsin rääkida? Tegelikult üsna lihtne: enne KiMut tuli mõttesse, et tahaks kuidagi väljendada midagi sellist, mis koosneb pidevatest uute teede otsimisest; kus jõutakse justkui mingile järeldusele, mingile tulemusele, kuid koheselt ollakse sunnitud sellest looma midagi uut ja teistsugust. Kus iga loodud sõna on justkui kildudeks visatud sõna, et sellest saaks sündida midagi uut ja hoopis teistsugust: võib-olla midagi helilist, mitte enam niivõrd sõnalist.

Ja see läks omakorda kokku mõttega-tundega, mille sain KiMu-lt: nimelt meeldib mulle tantsida, aga tegelikult niivõrd-kuivõrd huvitab ka teater-näitlemine (seotud viimase kahe aasta filmihuviga! - ehkki ma ennast ei pea üldse näitleja-inimeseks!)... ja kui vaatasin teiste esinemisi, siis tundsin, et "ainult" luuletuste lugemine... sinna saaks veel palju-palju juurde panna!
Ja et ka muud valdkonnad huvitavad, siis tekkiski tunne nagu "tantsiks (nt) rumbat, aga ainult põhisammudega, samas kui on lubatud kõik sammud". Või midagi sarnast. Polegi ju oluline kes luuletusi loeb, oluline on mõte-visioon, mida saaks sinna kõike juurde panna! On ju nii!?

Nii, ja mis oleks kui need kõik kokku panna!? Nt 'lavastada' ja põhjalikult mõtelda läbi olukord-etendus (u 10 minutit) kellestki, kes n-ö otsib oma teed, kes on võib-olla skisofreenik, kes võtab iga (nt psühhoanalüütiku, ühiskonna) etteantud sõna ja püüab sellest tuua välja midagi uut... - okei neid mõttepilte on raske sõnadesse panna, kuid ajapikku on mul mingi mõte hakanud tekkima ja võiks ju proovida, et mis välja tuleb. Ja loomulikult võib seal mitu osalejat olla:)

Igaljuhul mõtlesin, et prooviks hakata midagi sellist kirja panema ja eks näis mis saab...

Näiteks algus võiks olla üldsõnades järgnev:
Kõlab/keegi mängib Chopin'i (võib Beethoveni - ehkki see sobiks nt lõppu, vist) leinamarssi... väljendus masendusest, kuid samas loomingulisusest, jalutab ringi: kord ärevusest, kord alistunud rahumeelsusest; lõpetab oma tee psühhoanalüütiku juures (psühhoanalüütik võib olla tema ise, hehe:D), kes küsib: mis toda vaevab, milleks selline olek?
Ja siis tulevad põhjused... teatavas mõttes väljaelamine, iseenda otsimine, katsetamine, oma mõtete-tunnete seletamine ja kirjeldus. N-ö sõna sabast hakkamine. Ja mis sellest kõigest võiks välja tulla...?

Umbkaudu sellised mõtted. Ja et mu suurimaks kireks on igasugune vähegi loominguline tegevus, just seetõttu, et naudin seda tegevust kõige enam kui protsessi (aga miks mitte ka tulemust, juhul kui mingi tulemus peaks olema), siis oleks ju tegelikult tore hakata neid mõtteid peale kiiret eksamite aega edasi arendama...!?:)


***
Okei, teinekord on raskusi isegi ühe pisema luuletuse kirjapanekuga, kuid: miks mulle filmimaailm meeldima hakkas on see, et seal saab minu arvates kasutada niivõrd erinevaid lähenemisi: vaatenurka, heli, kõne, näitlemist - suht kõike. Ja see on midagi, mida tundsin eile ja mida tunnen seoses nende mõtetega: teatavat kujutluspilti millestki, mille suhtes pole otseseid piire, et "see peab olema luulevormis" vms.
Bää... aga eks näis. Enne veel vaja koolis eriti tubli olla ja eks siis alles vaatab, kas ja mis edasi saab...


***
Seoses loominguga sattusin taaskord Vincent van Goghi otsa. Tema on minu arvates üks fantastilisemaid n-ö kunstnikunatuure. Ja seda sõna otseses mõttes.
Ja hiljaaegu Chloe Agnew muusikat taasavastades leidsin, et ka Chloe laulab laulu "Vincent - Starry, Starry Night":

mida olin varem nt Julio Iglesiase esituses kuulnud.
Vincenti on peetud hulluks, aga vähemalt selline mulje nagu mul temast Irving Stone'i "Elujanu" lugedes jäi, siis oli ta kõike muud kui hull (pealegi, kes on hull? teatavas mõttes: ehk hoopis 'normaalne' inimene?)! Ja et silme-ees on mitmed van Goghi maalid ja see fantastiliselt kirjutatud raamat, mis on tegelikult siiani vist üks mu lemmikraamatuid üldse, siis läks ka too laul väga südamesse...!

Tirin siin ka filmi "The Eyes of van Gogh", mis tundub treileri järgi väga hea olevat, ehkki masendavalt hea. Selle filmi otsa sattusin juba varem, siis ei leidnud seda kusagilt, nüüd ehk õnnestub kätte saada.

Aga... jah. Tegelikult ei ole mul sõnu kuivõrd van Goghi elu selle raamatu (ja laulu, ja ehk ka filmi) vahendusel mulle hinge läks!
Tundub, et tegu oli fantastilise inimesega... ja ma isegi ei kahtle selles!

Chloë Agnew!

Jällegi taasavastus, ma sõna otseses mõttes jumaldan seda tüdrukut, sest ta lihtsalt laulab niiiii ilusti!

Tema lauluhäälde armusin ma esimesest hetkest kui sattusin kuulama tema esituses laulu "Someday". I just love that girl!:)

Olen täna täpselt 0 (loe: null!) tundi maganud (jah, lõputöö, jee!), (kell näitab hetkel natuke pool kümme läbi hommikul) mistõttu mul hakkab tekkima kummaline mõte, et võiks ehk pisikese uinaku teha:P

aegluubis...

Õigem oleks vast ingliskeelne väljend slow motion, sest mis luupi siin ikka väga on.

Igaljuhul: mööda youtube'i ringi sebides olen sattunud vahelduseks mõningate disco-lugude otsa ja äkitselt märkasin: järjest sattusid ette videod, kus oli suures osas kasutatud slow-motion efekti. Nagu mingi aegluubi buum oleks viimasel ajal lahti läinud vms. Aga samas on see minu arvates päris huvitav. Kasvõi nt Lars von Trieri filmis "Antikristus" oli päris palju sääraseid niivõrd häid kohti, et kunstilises mõttes saab sellega nii mõndagi teha!:)

Kuid siia mõni näide muusikamaailmast (mitte, et need väga kunsti alla kuuluks, aga noh):

Inna - Hot (Dancing in the Dark Video Edit)
Akcent - That's my name

Okei, need on veel aga hetkel ei tule ühtegi konkreetset meelde. Lihtsalt on meeles, et olen neid mitmeid näinud. Innal vist suht sellised laulud, kus seda on veel kasutatud.

Jacques Lacan!

Oeh... aeglaselt läheb täna... lihtsalt. Keskendumisraskused. Kes teab mis põhjused sel kõigel on...
* raske on kirjutada siis kui ei ole asjaga piisavalt kursis, sest ei tea kõiki nüansse
* raske on kirjutada siis kui oled piisavalt kursis: siis tundub kuidagi tobe seda kõike veel kirja panna!

Minu olukord? Ehk midagi vahepealset. Ehkki täna toimus mu arusaamises üks pisitilluke-nunnu muudatus: nimelt lugesin "20. sajandi mõttevooludest" natuke Lacani kohta, et oskaks ehk paremini kirjutada... ja ehkki töö jaoks on mul vast teada, kuidas ja millest kirjutada, siis avastasin äkitselt, et väga paljud asjad on Lacani puhul siiski jäänud kuidagi... teadvustamatuks.
Selle avastuse negatiivne külg on see: tunnen end võrdlemisi mannetuna kui mõtlen sellele, et otsustasin tööd kirjutada psühhoanalüüsist ja et olen sellega siiski juba mõnda aega tegelenud (põhjalikumalt u suvest saati, aga huvi olnud ka varem)
Positiivne külg on see: et asi hakkas mind veelgi rohkem huvitama.

Igaljuhul miks ma selle postituse siia tahtsin panna on allolev video, mille üsna juhuslikult leidsin:




Huvitavaks teeb veel asjaolu, et Lacanile seob vahele keegi kuulajaskonnast ja tekitab pisikese segaduse, pisikese monoloogi... ja lihtsalt... kuidagi sürr. Ühesõnaga: lacanlik psühhoanalüüs hakkas mind tänasest veelgi rohkem huvitama! Ehkki tema esimene on... kummaline. Ka Žižek ironiseeris seda.

inimlik lähedus!

Nägin täna üle "pika aja" (st paari-kolme päeva) neiu E-d. Et ta saaks paremini oma lõputööle keskenduda, läks ta n-ö "mägedesse", et puuduksid erinevad segavad - asendustegevusteks ideaalsed - faktorid. Jah, minul ju see sama probleem!

Täna tuli tagasi. Õhtul läksime jalutama ja natukeseks tema poole. Jagasime muljeid ja niisama tsillisime. Ülimalt tore oli teda taas näha! Eks ma ju isegi sellest ajast niivõrd oma urgu tõmmanud, et polnud ammu kedagi näinud, temast kui endale kõige lähedasemast inimesest rääkimata!
Minnes, kui esikus kingi jalga panin, kujutlesin justkui iseenesest hetkeks: nagu oleksin ma "külas". Jah, ma olingi, kuid et tema kodu on ka mulle endale niivõrd koduseks saanud, siis pole absoluutselt seda "külatunnet". Ma ei oska seletada millest see alateadlik tunne äkki pinnale kerkis, kuid hetkeks kerkis: ja kui ka teda hetkeks nõnda vaadata - ja ma ei mäleta, millal ma oleks seda varem teinud - siis tekkis kuidagi... võõras tunne.

Ma ei tea kui arusaadav mu tekst siin praegu on, kuid püüan seda edasi anda.

Sest eks ole ju nõnda, mulle tundub, et inimestega suheldes on vähesed need, kes on tõesti omad. Nii omad, et sa oled nendega 100% vabalt. Ma ise üldiselt arvan, et suhtlen enamus inimestega võrdlemisi vabalt. Nii koolis kui kõikjal mujal. Ometi see päris nii ei ole. Täna tabasin seda selle näitega eriti selgelt: kasvõi mingil alateadlikul tasandil ju ikka kontrollid ennast, kujutled end teiste silme läbi. Kasvõi see, et "tüüpilist suhtluskaaslast" (ka kõige paremas mõttes) ei hakka n-ö lambist lambist kallistama. Mitte, et ma seda otseselt E puhul (märkimisväärselt) teeksin, aga see teoreetiline võimalus on olemas, sest ma tean, et ta ei pahandaks (pigem vastupidi) ja tean, et ta suhtuks sellesse täpselt nii nagu mina.

Niisiis, selline niiöelda alateadlik erinevus, mis sõltub isegi sellest pisiasjast, mis võiks olla võimalik, isegi kui see enamus ajast tegelikkuseks ei pruugi saada.

Edasi:
ja eks ole ju nõnda, et mida vähem - isegi alateadlikult - pöörad tähelepanu sellistele "kõrvalistele asjadele", "kuidagi olemisele", seda vabamalt sa end tunned. Teatud mõttes seda rohkem "iseenda" ja "vabana" sa end tunned.

Hea näide ülikoolis õpitavatest tekstidest: kui ma raiun puid, siis kuhu on minu teadvus samal ajal suunatud? Mitte niivõrd iseendale, aga puule, millele ma püüan pihta saada. Kui ma pole sel alal päris 'kodus' ja pehmelt öeldes kobakäpp, siis suunan ma rohkem tähelepanu kirvele, mida ma parasjagu käes hoian (et ka löök õnnestuks). Seega on mu tähelepanu hajutatud.
Või mistahes muu tegevus: mida rohkem n-ö kodus ja vilunult ning harjunult ma end selles tunnen, seda vabamalt saan ma oma tähelepanu sinna-tänna suunata. Ja seda ilmneb ju kõikjal: kui keegi on millegagi harjunud, oskab ta sellega/selles suurepäraselt orienteeruda, nii nagu algaja tantsija pöörab enamus tähelepanu sellele, milliseid samme astuda, selle asemel, et tantsida.


Täna tajusin seda sama asja ka suhtluses: mulle võib tunduda, et ma olen harjunud enamus inimestega ja ma isegi ei mõtle sellele, sest ma tõesti ei kurda ebamugavuse üle vms, kuid kui selle üle mõtlema hakata ja iseennast püüda selles hetkes tajuda ja võrrelda seda hetke näiteks teiste hetkedega, siis saad sa aru sellest erinevusest.
Seda on küll mõnevõrra keeruline sõnadesse panna, kuid sel hetkel ma seda tajusin: kuivõrd koduselt ja iseendana ma end Temaga tunnen, võrreldes ükskõik kelle teisega, isegi kui ma sellele otseselt ei mõtle ja seda ei teadvusta.

Ja see on jubehea tunne! Ma arvan, et seda võibki nimetada rahuks. Hetk, mil inimene on tema ise, täiesti hingepõhjani ja kogu alateadvuse kihtideni välja (kui võib nii julgelt väita, aga ma teen seda sellegipoolest). Jah, tal võivad olla samal ajal näiteks ärevad mõtted või midagi muud, mida ei saa tavanimetuse all rahuks nimetada, kuid juba nende mõtete väljaelamine, mina-ise-olemine, juba see on see, mis tähendab seda rahu...
- ma arvan, et see on midagi sellist, siis kui inimene on kellegagi koos (mõeldud: ruumilises mõttes), kuid ta selle kellegagi koos olles tunneb end täpselt samahästi ja samamugavalt nagu olles üksi (ehkki see situatsioon juba iseenesest lisab säärasele 'koosolemisele' kvaliteeti). Jah, ma arvan, et see ongi rahu, või vähemalt mingitsorti rahu, kus kaovad barjäärid inimeste vahel... ma arvan, et seda saab nimetada inimestevaheliseks rahuks, inimlikuks-vaimseks läheduseks:)


...ja see on ühtlasi midagi, mida on raske saavutada. Selleks peavad inimesed üksteist tundma, vastasel juhul - ma arvan - on seda rahu raske saavutada; sest sa justkui pead ära tajuma selle, kuidas teine sind näeb, ja tegema seda nõnda ning olema sellega nõnda harjunud, et sa enam isegi ei mõtle sellele, ka alateadlikult mitte. See on lihtsalt olemas. Ja see on hea; teades sealjuures, et "hea" pole selle kirjeldamiseks kaugeltki piisav sõna. Ehk võiks seda lisaks sisemisele rahule (mis pole samuti päris õige) nimetada "puhtaks olemiseks". Kõlab ju hästi!:)

filosoofiline kogemus: üks heureka-hetk!

Kell on natuke üks läbi öösel (ma pole vist osanud siin bloggeris aega õigeks panna, nii et ma pole kindel mida ta mulle siia postitamise ajaks näitab!). Just keetsin-sõin kartuleid ja uurisin tekste, mida seoses lõputööga vaja lugeda...

ja... nii jabur kui see ka ei ole, äkitselt tabas mind 'tõeline' n-ö heureka-hetk, lausa nii, et tõi kerge värina üle keha ja lõi sõna otseses mõttes n-ö pahviks!
Ma tean, see võib kõlada jaburalt ja ma kohe seletan, ja lisaks olen teadlik, et see võib olla vaid luulu, mis peagi kaob. Kuid minu enda jaoks tundub see kuidagi oluline.


Alustuseks nii palju, et ühes aines pidime mõni aeg tagasi tegema intervjuusid, sel reedel peame neid analüüsima ja seega neljapäeval pean tegema viiest intervjuust põhiosa kokkuvõtte (oeh); kuid intervjuul üks põhiküsimusi oli stiilis: "kuidas ja kas oled sa kogenud filosoofiat?" (jah, nii kummaliselt kõlaski!)
ja: mis oli sinu esimene/viimane filosoofiline kogemus, mida sa mäletad?

Viimane? Minul oli: täna öösel. Ja see oli see, mida ma ilmselt mõistaksin "filosoofilise kogemuse" all, see sama heureka hetk, et järsku saab sulle midagi selgemaks.


Okei, et mitte keerutada, sest tegelikult hakkan ma uniseks muutuma ja peaksin selle asemel tööd kirjutama, kuid: põhimõtteliselt-peaaegu suvest saati olen tegelenud otseselt või kaudselt oma lõputöö teemaga. See on seotud fenomenoloogia ja psühhoanalüüsiga. Alustasin fenomenoloogiast, mis on mulle keerulisem. Täna olen põhiliselt lugenud, u 20 lk A4 lehti (igal lehel 2 lk teksti = u 40 lk) Husserli transtsendentaalsest ego-st, siis lugesin ühte Don Ihde kokkuvõtet, et kuidas teha husserlikku analüüsi, et kuidas analüüsis lähtutakse objektist, mida on kogetud, kuidas seejärel liigutakse kogemise viisi ja seeläbi kogeja poole... (olin seda varem lugenud, kuid täpselt oli meelest läinud, seega lugesin üle)
ja äkitselt: heureka!

Nimelt mulle tundub (olin eelnevalt just sel teemal ju pikalt-laialt lugenud!), et Husserli ego on keelelise struktuuriga! See tähendab: kõik taandub keelele!
Varem ma ei saanud eriti aru, et mida Husserl selle transtsendentaalse ego all mõtleb, kuid kui nüüd tõesti õigesti saan, siis see tundub klappivat, mitte üksnes Husserli enda teooriaga (millega ju peabki klappima, daa!:P) vaid: lacanliku psühhoanalüüsiga! -ja see on midagi, mida ma otsisin, kuid sellist seost ei osanud ma varem näha. Huh, ma loodan, et ma selles ei eksi, mis on muide väga võimalik!

Ja siit tuleneb minu jaoks humanitaarteaduste (nt filosoofia) võlu, mida siinkohal väljendab üksainus küsimus: aga kuidas ja kus täpselt tuli Lacan selle peale, et mitteteadvus ('maakeeli': alateadvus) on keelelise struktuuriga?!? - nagu detektiivi mängiks!:)

Igaljuhul: see on see tunne kui äkitselt tundub, et midagi, mida sa oled mõnda aega uurinud, nt pool aastat või aasta, ja mille puhul sa oled täheldanud kõikvõimalikke kokkulangevusi, aga ka lahknevusi, äkitselt tundub, et kõige fundamentaalsemal tasemel on nad seotud, ja see on midagi, mida ei oleks osanud algul arvatagi.
Okei, ma võiks sellest kirjutada siia pikalt, ja hakkasin end kordama. Pealegi ma ei saa aru kui loogiline-arusaadav mu tekst praegu on. Ja kui olen oma töö kunagi valmis saanud ja oponeeritud, eks siis näis kuivõrd õigustatud mu praegune heureka siin on. Igaljuhul lõpetan ja lähen vist tudile, täna enam ei jaksa sellega tegeleda!

Kohe homme hommikul jälle!

Päikest!
Õigemini (kella vaadates): Kuud!


***
ps: nüüd on vähemalt selge, et kui peaksin (loodetavasti!) sel kevadel lõpetama, siis igaljuhul mitte cum laude, sest üks aine on D, teine E ja ma pole saanud mahti neid ära parandada/teise ainega asendada. Kuid see polegi mul olnud eesmärk iseenesest, alles selle kooliaasta alguses hakkasin sellele mõtlema, et teoreetiline võimalus ju oleks:) Aga küll jõuab, ehk magistris kui kunagi sinnakanti satun!
Ja jällegi: hinne iseenesest ei ütle kunagi midagi, olen seda alati arvanud ja arvan ka nüüd! Eks midagi ikka näitab, kui nt kõik on E-d vms, aga üleüldiselt hindeid õpitavast sisust tähtsamaks pidada vms on minu arvates jaburus. Seetõttu kipubki olema (ja kui ka üht üliõpilaslehte sel teemal lugesin), et need kes ajavad hinnet taga, need seda tihtilugu ei saa või on see neil eriti keeruline, ning need kes teevad asja n-ö loomulikult, neil tulevad ka head hinded. Üks on sisu, teine vorm. Eksole.
Minul... on vist mõlemad nii, et võiks olla parem, aga võiks olla ka halvem. Üldiselt ei kurda. Leian, et olen selle 3 aastaga suht viimast võtnud!:) Ja loodetavasti võtan ka edaspidi... ja kogu elu, kui nii võib öelda, sest lugemine-kirjutamine on tore ja eriti veel siis kui vastav asi huvi pakub:)