Ei saa mainimata jätta, et alles eelmisel aastal hakkas mulle haaratavana tunduma kogu mineviku ajalugu (ehkki sõna "ajalugu" viitab pigem kirjapandud ajale kui jutustatud või kirjutatud loole). Seni tundus kõik nõnda kauge ja võimatus kauguses, kuid kui võtta ette mõni astronoomia või evolutsiooniteooria-/bioloogia raamat (või film/video), siis... polegi asi nii hull.
Ka TED leheküljel on üleval nt ettekanne kus David Christian u 17-18 minuti jooksul võtab väga üldsõnaliselt kokku kogu maailma ajaloo (st u 13,7 miljardi aasta tagusest ajast kuni tänapäevani). Suuremad muudatused ja inimeste ekspansioon hakkab tekkima alles vahemikus u 14 000 - 10 000 aastat tagasi seoses agrikultuuri tekkega. Aga see selleks.
Minu arvates on minevik huvitav, igasugune minevik ja igasugusel ajal, ehkki leian, et kaasaeg on "kõige parem aeg kus elada". Jah, eks siin-seal võib ühe või teise asja pärast viriseda, aga olgem ausad: tundes ajalugu, vaevalt, et keegi kipuks väga tagasi minema sajandi, kahe sajandi või aastatuhande-paari tagusesse aega!
Lisaks sellele, et on huvitav tundma õppida pärandit, mille oleme muutustega kaasa toonud kaasaega, on huvitav jälgida ja püüda mõista seda maailma, kus elati enne meid. Kuivõrd kirjeldamatult teistsugune võis see tegelikult olla! Justkui uue maailma avastamine selle sama maailma sees - sest inimene kui inimliik on ju ikka enam-vähem üks, erinev on see, kuidas keskkond ja kaasinimesed seda hinge erineval hetkel mõjutavad.
Siit mõned read ajatajust, mis selles suurepärases raamatus (Jacques Le Goff "Keskaja Euroopa kultuur") silma jäi ja mille puhul leidsin, et seda oleks tore üles tähendada:
***
Keskaegne kronoloogia kitsamas mõttes - aja mõõtmise, kuupäeva või kellaaja kindlaksmääramise vahendid, kronoloogia instrumendid - on muidugi algelised. Pidevus kreeka-ladina maailmaga on siin täielik. Aja mõõtmise vahendid sõltuvad endiselt looduse kapriisidest - näiteks päikesekell, mis juba nime järgi näitab aega ainult päikeselise ilmaga - või mõõdavad ajalõike pidevast ajast lahus: liivakell, klepsüdra ja teised kella asendajad, mis pole võimelised mõõtma dateeritavat, arvudes väljendatavat aega, kuid mis on kohased konkreetsete pidepunktide määratlemiseks ajas; küünlad, mis jaotasid öö kolmeks küünlaks, ja lühemate ajavahemike puhul palved, nii et oli Miserere ja Pater'i aeg.
Need ebatäpsed instrumendid on ennustamatu tehnilise viperuse meelevallas: pilv, liiga suur liivatera, pakane; pahatahtlikud inimesed, kes pikendasid või lühendasid küünlaid, kiirendasid või aeglustasid palvet. Aga aega arvestatakse ka erinevate süsteemide järgi.
Aasta algab eri maades eri ajal, vastavalt sellele, mida kohalik usuline traditsioon peab inimkonna lunastuse - ja aja uuendamise - alguseks: kas Kristuse sündi, kannatust, ülestõusmist või isegi Maarja ettekuulutust. Nii elavad Euroopas kõrvuti erinevad kronoloogilised "stiilid", millest kõige levinum on lihavõtete lugemine aasta alguseks. Tulevik, nagu me teame, kuulus äärmiselt vähelevinud stiilile, 1. jaanuarile, ümberlõikamisele. Ka päev algab erinevatel aegadel, loojangul, kesköösel või keskpäeval. Tunnid on ebavõrdsed; kasutatakse enam-vähem kristianiseeritud vanu rooma tunde: matutinum (kesköö paiku); edasi umbes kolme meie praeguse tunni kaupa: laudes (kell 3), prima (kell 6), tertia (kell 9), sexta (keskpäev), nona (kell 15), vesper (kell 18) ja completa (kell 21).
(lk 247)
Nagu kiri, nii jääb ka aja mõõtmine suurel osal keskajast tugevate pärisosaks, üheks osaks nende võimust. Massidel pole oma aega, nad on isegi võimetud seda ise määrama. Nad alluvad ajale, mille suruvad peale tornikellad, trompetid ja sarved.
Kuid keskaegne aeg on eelkõige põllumajanduslik. Maailmas, kus maa on põhiline, kus peaaegu kogu ühiskond elatub sellest, olgu rikkalt või vaeselt, on esmaseks kronoloogiliseks viiteks põllutööde aeg.
[...]
Sest maa aeg on looduslik aeg. Põhijaotusteks on päev ja öö ning aastaajad. See on kontrastne aeg, mis toidab keskaja manihheismikalduvust, vastandust pimeduse ja valguse, külma ja sooja, töö ja puhkuse, elu ja surma vahel.
Öö on täis ähvardusi ja ohte selles maailmas, kus kunstlik valgus on haruldane (valgustamise tehnikad isegi päeva ajal edenesid koos aknaklaasidega alles XIII sajandil) ja ohtlik, tekitades tulekahjusid keskaja puidust maailmas [...], ning valitsejate poolt anastatud: vaimulike vahaküünlad ja läänihärrade tõrvikud jätavad varju rahva kehvad pirrud.
Inimliku ohu eest sulguvad uksed ja kohale asub valve kirikutes, lossides ja linnades. Keskaegne seadusandlus karistab erakodse karmusega üleastumisi ja kuritegusid, mis on sooritatud öösel. Öö on keskaja seadustes tõsine raskendav asjaolu.
Öö on eelkõige üleloomulike ohtude aeg. See on kiusatuse, viirastuste ja Kuradi aeg.
[...]
Ikkes võitluse ja võidu aeg, meenutab iga öö sümboolset jõuluööd. Avame taas Elucidarium'i Kristuse peatüki kohalt: "Mis kell ta sündis?" "Keset ööd..." "Miks öösel?" "Et tuua tõevalgusse need, kes ekslevad valede öös."
Eepilises ja lüürilises poeesias on öö hirmu ja seikluse aeg. Ta on sageli seotud teise pimedusevalla - metsaga. Mets ja öö koos on keskaegse õuduse allikas.
(lk 248 - 249)
***
Jne. See raamat on lihtsalt niivõrd haarav, et kunagi tahaks selle otsast lõpuni läbi lugeda, mitte ainult praegu eksamiks nõutavad peatükid.
