Tuesday, December 28, 2010

'Attention is the rarest and purest form of generosity'


Tsitaat kuulub minu uuele armastatule: Simone Weil'le (pr kl hääldus: [simɔn vɛj]). Olen teda ka varem põgusalt maininud. Loen tema mõtteid (hetkel The Need for Roots) ja tunnen kuidas Ta minuga suhtleb. Tema väited pole lihtsalt väited, vaid väited, mis hõõguvad kirest; kusjuures: läbimõeldud kirest! Tundepuhangud, mis on läbinud halastamatu (enese)analüüsi ning seejärel leidnud oma koha paberil... ja mitte ainult paberil, vaid ka Simone Weil' enda tegudes.

Loen, ja näen seal omajagu fenomenoloogiat (kirjeldagem, mitte ärme seletagem), omajagu Nietzsche karmi kriitikameelt ning ausust; jah, ja samuti võiks öelda, et ka MJ-likku ennastunustavat ning siirast kaastunnet nende vastu, kel ei lähe nõnda hästi... - kangelane ja pühak ühes kestas, nagu Simone Weil' kehastust võiks nimetada - filosoofilistes terminites: Secular Saint. Taustaks võiks kõlada Beethoven. Näiteks avamäng Egmont.
Minu neli iidolit, kellest viimase lisandunu seas on Simone Weil', kes räägivad teatud mõttes justkui ühest ja samast asjast, ühest ja samas ellusuhtumisest, kuid kõik erineva nurga alt ning läbi erineva kogemusliku prisma. Läbi erineva ajastu.


*
Hiljuti lõppes teleseriaal Klass: elu pärast. Hiljaaegu vaatasin üle ka filmi (Klass) enese ja avastasin, kuivõrd hea filmiga oli siiski tegu. Ja tegelikult, loodetavasti: kuivõrd oluline see on.
Alati ei saa kõigest rääkida, isegi kui väga sooviks, kuid vägivald pole ammugi lahendus. Neid kogemusi ei tule alla suruda, nad tuleb alles jätta, et neist õppida ja neid vajadusel tulevikus avada.
Jah, umbes sarnased mõtted leiab ka Simone Weil' teos(t)e lehekülgedelt (nt TNfR: lk 71-72, 98), jah, kontekstist lahtirebituna võivad nad näida suisa triviaalsed, kuid... tunnen, kuidas minu enda jaoks isiklikult hakkab välja joonistuma teatav süsteem. Võib-olla isegi "filosoofiline maailmavaade" (õigupoolest, nagu arutlesin ühel viimasel koolipäeval Kristjan S.-iga: mida muud üks filosoofia (nt) doktorant või doktor (teatud määral ka MA või BA üliõpilane) teeb kui loob ning kaitseb (väitekirjas-uuringutes vms) oma maailmavaadet?).
See selleks.

Viimasel ajal on mind üha enam hakanud huvitama õpetamistemaatika. Nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Loen huviga kuidas nt Simone Weil räägib haridusest ja õpetamisest, kuidas Gayatri Spivak räägib haridusest ja õpetamisest...
ja kuidas mu isiklikud kogemused vaimustusest on osutunud justkui näidisteks sellest, kuidas millestki vaimustuda, kuidas ma ise millestki/kellestki olen vaimustunud, ja kuidas tegelikult noortes inimestes huvi, eneseusu- ning analüüsi- ning kriitikavõime tekitamine on minu arvates üks olulisemaid asju, millega tuleks tegeleda...
Õigupoolest peaks see olema ennekõike iga perekonna ülesanne, kuid arusaadavatel põhjustel pole kõik alati nõnda ideaalne. See on koht, kus on alati palju teha. Kipun olema nõus MJ-ga kui ta kusagil intervjuus ütles, et oleksid igal inimesel armastavad, hoolivad, õpetamisindu ning eneseusku ja kindlustunnet täis vanemad, siis tõenäoliselt oleks maailmas kordades vähem vägivalda ja kuritegusid - mälu järgi tsiteerisin, kuid ma usun, et Ta ei lükkaks seda mõtet sel kujul esitatuna tagasi. Lapsed ning noored vajavad tähelepanu ning armastust, et n-ö iseennast leida ning et leida ja näha usku ja tahet nii endas kui enda ümber. Lihtne, kuid siiski niiii oluline, kas pole!?


*
...ja siia lõppu võiksin kirjutada pikalt-laialt kuidas nt Simone Weil ja Friedrich Nietzsche (ehk ka G. C. Spivaki - kuid tema mõtetega pole ma veel nõnda täpselt jõudnud tutvuda (kuid teen seda)) neid mõtteid toetaksid. Tegu pole minu arvates mitte niivõrd õpetamisideoloogiaga, vaid ellusuhtumisega üldse, mis peaks edasi kanduma ka vanematele. Vältides: hukkamõistu, eelarvamusi, füüsilist-vaimset vägivalda jne, ning eeldades ning luues aluseid: eneseusuks, nii enese kui teiste austuseks, vaimustuseks, huvitundeks maailma ja kõiges selles leiduva suhtes...















*
Siiralt usun, et andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm. Veelgi enam: andmisrõõmu puhul kaob vastandus andmine-saamine, tähendus andmisest-saamisest muutub mõttetuks. On justkui ühine rõõm, mis on vastastikune. See on hetk, seal pole mõtet minevikust ega tulevikust (väga filosoofiliselt ning lühidalt öelduna).
Õppida, et õpetada teisi. Ja vastupidi. Et näha. Inimene õpib alati. Inimene õpib kõigest. Inimene peaks huvi tundma enam-vähem kõige vastu; ideaalis võiks ju öelda, et inimene peaks olema mõelnud enam-vähem kõigile (eriti tänapäevases multikultuurses maailmas - vältimaks kasvõi võimalikke konflikte, erimeelsusi ning arusaamatusi)...
(ja see on põhjus, miks ma fännan nt Katret, kes lisaks kõigele muule laulab, tantsib, jne jne. ja teeb seda siiralt, isegi ennastunustavalt.
igaüks meist huvitub millestki, seda huvi on võimalik suunata, laiendada, tõlgendada... - mida laiem spekter ning mida siiram pühendumus, seda parem, sest see avardab nii iseenda kui teiste vaatevälja ning kogemust. see ongi see ühine osa, mis liidab inimesi. huvi kui armastus. nii iseennast kui teisi väärtustav ning seeläbi ühendav. nauding.)


*
Ja mis puutub nt õpetamisse, siis muidugi ma ei arva, et õpetamine tähendaks õpetamist ettenäitamise mõttes. Õpetamine on ennekõike seoste näitamine ning avamine. Ka ise nende seoste avastamine. Neid seoseid saab avada, avastada ning huvi näidata tuhandel eri moel. Jah, ma unistan, võib-olla mõne inimese jaoks olen suisa naiivne, kuid minu siiras unistus on, et...:
kui saaksin kasvõi mõnedki noored (tegelikult east olenemata) inimesed panna vaimustuma millestki, millest nad muidu poleks vaimustunud;
kui õnnestuks huvi, mõistmise ja tähelepanu suunamise õpetamisel ära hoida tülisid ja konflikte;
kui õnnestuks natukenegi aidata kaasa mõne inimese eneseleidmisel ja eneseusu tekitamisel;
kui õnnestuks kunagi aidata kaasa või luua võimalusi laiemateks heategevusüritusteks (nt kodutute aitamine jne), siis... siis ma tunneksin, et elu on olnud väärt elamist.

Tihti neid tulemusi oma silmaga ei näe, mis on õpetamise üks külg, kuid enam kui sageli on see seal kahtlemata olemas... ja ma olen tohutult rõõmus - ja see pakub mulle vist rohkem rõõmu kui miski muu - et leidub inimesi kellele mul on õnnestunud kasuks olla, avades üht või teist punkti, üht või teist seostekimpu...
- sellega, minu jaoks, avarduvad seosed ja läbi seoste maailm. Sünnib midagi uut. Uued teadmised. Uued pilgud. Uued väärtused. Uus elu. Midagi uut ja head... mille lahutamatuks osaks on mõistmine ja hoolimine. Ma arvan nii. Jah, vahest pole see liialdus kui öelda suisa: armastus.
Armastus kui avatus ja avamine. Rahu, austuse, arengu jne algustala...













Ma arvan, et inimese suurim ülesanne peaks olema aidata teisi, ka neid keda inimene ise isiklikult ei tunne. Jah, selleks on ennekõike vajalik aidata iseennast, kuid sellega ei tohiks asi piirduda. Paljud (ehk isegi enamus) inimesed ühel või teisel viisil mugavduvad, ja tihtilugu polegi neil väga muid valikuid, kuid kui valida endale tee nt haridus- või mistahtes säärases vähegi 'ühiskondlikus' valdkonnas, siis ma leian, et igal inimesel peaks olema kohustus (ei, mitte kohustus, vaid (elementaarne!?) huvi!), et talle lähevad korda ka inimesed väljaspool ninaesist...

Minu arvates on igaühel selleks võimalus, et midagi muuta. Piisab täiesti igapäevasest suhtumisest ja huvist nii teiste inimeste kui maailma-asjade vastu, sest see võib nakatuda lähedastele ja sealt edasi... nii nagu see on nakatunud minule ja läbi minu loodetavasti veel mõnele inimesele...
ja see ongi parim, mida elult tahta: nautides, huvi tundes õppida ning õpetada. Ühel hetkel on see lihtsalt loomulik. Ma usun.*

*ja omaette teema on Weil'ilik usk, mis pigem ei ole religioosne, kuid viitab sellele, et ilmselt iga inimene toetub usule/unistustele millegi suhtes, mis ei ole parasjagu kohal, kuid mille nimel tuleb või tasub elada... - ma arvan, et seda Weil' usu-kontseptsiooni saaks seostada Nietzsche üleinimese kui 'teenäitaja'-kontseptsiooniga, kuid see on teine teema ja ehk kirjutan kunagi sel teemal mõne uurimusliku töö vms.
Teenäitaja, mis muide sarnaneb Simone Weil' mõttega, et lahenduskäike ei tule mitte niivõrd "loosungutena" ette näidata, ei tule öelda "tee nagu mina", vaid justkui näidata ette vahendid ning võimalused, et inimene saaks iseennast ja teisi ise avastada...
Üheks selliseks lähenemisviisiks on (teada-tuntud): ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks. Weil'likus mõttes: ära põhjusta kellelegi ei vaimset ega füüsilist ohtu ega ülekohut. Teisisõnu: püüa mõista Teist tema unikaalses situatsioonis.


Jah, niivõrd palju on õppida! Iga päev ja kõikjalt.
Kuulata, aidata ja õppida ka neid ja neilt, keda tunned minimaalselt või üldse mitte.
"Attention is the rarest and purest form of generosity."
*kui ma oleksin õpetaja, kui ma oleksin sel alal piisavalt pädev, siis ma usun, et räägiksin õpilastele Simone Weil'st, aga ka Nietzschest - mitte niivõrd öeldes, et nii peab käituma, vaid öeldes, et oluline on olla enese vastu kriitiline ning teiste vastu tähelepanelik. Ehk saavad/saaksid nad sellest pisiku, nagu Tiina Kirsi vaimustavast ettekandest vaimustusin mina... - et sellelt aluselt saaks võrsuda ühine meel, sõprus, sallivus. Jne.
Ma ei kahtle selles, et vaimustus ning huvi on heas mõttes nakkav. Erinevad inimesed huvituvad ning vaimustuvad erinevatest asjadest - ka see on loomulikult arusaadav. Kuid teineteist tuleb austada. Alati. Ja võimaldada teineteisele vabadust.


Simone Weil, mul on rõõm, et Sinuga tutvusin!
:)

Aitäh tähelepanu eest kui keegi jaksas selle lõpuni lugeda. Minu mõtted ja eesmärgid 2010. aasta lõpul.


Lõpetuseks.
23ndal käisime Tiinaga pildistamas; siin on üks pilt: 

















arvutiga natuke värve muudetud, kuid mõtlesin, et paneks selle sellisel kujul üles:)


Ja rõõmuga avastasin, et M. Pokinen on taas laule tegema hakanud, nt see (ühtlasi üks viimase aja lemmikutest!:)):

Find more artists like Mari Pokinen at Myspace Music


PS: ma ei arva, et siinseid mõtted peaksid üleüldiselt aktsepteeritavad olema või kehtima kõigile, vaid lihtsalt tundsin vajadust selgitada oma isiklikku n-ö "elu mõtet".

Wednesday, December 22, 2010

L'ambition n'est pas un rêve.

Postituse pealkiri on lihtsalt ühe raamatu nimi, millele mingi hetk juhuslikult sattusin ja mis meeldis. Aga paar videot; nt Loane, kelle ma enda jaoks hiljaaegu avastasin:


Ja selline laul, mis mulle täna puhtjuhuslikult youtube'i avalehele sattus.

Lõpetuseks Katre, mu selleaastane tantsupartner, tänu kellele ma vist taas-avastasin seltskonnatantsu nõnda, et midagi paremat ning nauditavamat on raske elus tahta:



Praegu kõik:)
(tegelikult juba pikka aega tahaks kirjutada, eile alustasin, kuid kustutasin ära, sest tuli liialt pikk. niisiis piirdun selle vähesega, ehk siis kirjutan kui oskan seda kuidagi lühidalt kokku võtta... kui oskan. ja tegelikult polegi sel väga tähtsust, sest mõtlesin kirjutada täiesti tühistest pisiasjadest, mis otseselt vaevalt kellelegi huvi pakuksid. nt aastat kokkuvõtvad momendid, nt see, et see aasta on olnud al septembrist suht kirjutamisvaene, kuid see-eest sai mõned esimesed videokatsetused tehtud (nt eelmine postitus), kuid et loodetavasti tekib peagi võimalus proovida midagi ka korralikumalt teha ja midagi sellist, millel on minimaalseltki oma mõte, et selle kallal oleks motivatsiooni vaeva näha... jne)

Tuesday, December 21, 2010

minifilm "Aprill" (2010)

Tegelikult lihtsalt väike proov mõne väiksema ja suurema apsakaga:


Filmitud-tehtud vahemikus 21-22 dets 2010 (vihjates mu postituse kuupäevale: jah, mu blogi ajasätted on endiselt natuke ajast maas). Loodetavasti õnnestub aasta lõpus- järgmise aasta alguses midagi korralikumat teha (lõpuks ometi!).
Ja kunagi ehk norm kvaliteediga HD-kaameraga (vms) jne:)

Tuesday, December 14, 2010

Michael Jackson!

Michael Jackson - "the King has risen" - sobiks ilmselt tsiteerida 50 Cent'i sõnu laulus "Monster".






















Tegelikult ei oska ma seda rohkem kommenteeridagi, pealegi olen neid kümmet laulu kuulanud vaid üks kord; kui välja arvata laul "Monster", mida olen kuulanud umbes 10 korda, "Another Day", mis juba varem internetis leakis, ja "Hold My Hand", mis pole päris minu maitse ning mis kipub natuke liialt äraleierdatuks-mainstreamiks kätte ära minema (ehk u nagu 2001. aasta Invincible'i peal laul "You Rock My World", kusjuures plaadil oli mu arvates kordi paremaid laule kui äsjamainitu; - kasvõi "Threatened" või "2000 Watts", mida ma päris tüüp pop-raadiojaamade lauludena ette ei kujuta... ehkki ma pole kursis kas või mida kusagil mängitud on. Üldiselt arvan, et 100% (st mitte 99%!) õnnestunud MJ viimane albun oli Dangerous 1991 aastast, aga kindlasti ka HIStory (1995) 15 laulu). "Much Too Soon" on ka hea.

Üleüldiselt ma ütleks, et - Michael - väga üllatavalt MJ-albumiväärsed laulud!

MichaelJackson.com aadressil ilutseb tekst:

The album [...] is the first release in nine years of new Michael Jackson material.

Nähtavasti vastab varem meedias avaldatud info tõele, et MJ jõudis vahepeal valmis meisterdada u 100 laulu (kuid ranges mõttes avaldamata on ju laule ka varasemast ajast, sest albumitele pani ta enamasti väga kriitiliselt valitud paremiku); vähemalt algus näib olevat paljutõotav ja jääb üle loota, et laulud jaotati nõnda, et iga plaat siiski sisaldaks midagigi (ma ise küll arvan, et MJ oleks heal juhul oma "kriitlise ja maksimalisti pilguga" neist lauludest vaevalt ühe plaadi kokku pannud - aga ei tea muidugi öelda). Kuid kui järgnevad plaadid on tõesti võrreldavad esimesega, siis... lihtsalt super.


Mõneti jaburalt-kummaline nõnda mõelda, kuid mingis mõttes märkimisväärne juhtum, et King of Pop lisaks oma 45 tegutsemisaastale (alustanult 5-lt ja lõpetanult peaaegu 51'lt) veel lisaks ka 10 aastat n-ö postuumselt 'aktiivselt' tegutseb.
Omamoodi 'müügistrateegia' (hehe, muidugi mitte MJ väljatöötatud), aga mulle isiklikult täitsa sobib: on, mida oodata. Iseasi muidugi mida järgnevatelt plaatidelt leida võib ja kas ka MJ oleks kõike sel viisil plaadistada lasknud...


Algus, nagu juba arvamust avaldasin, on minu arvates vägagi paljutõotav:)

Tõeline muusikaline geenius, if you ask me, ja tõeline Isiksus!

Thursday, December 2, 2010

hetked.

*** 
Lippan kooli. Kell on umbes 16.03. Tahaks öelda, et tahtmatult meenub "kui Arno kooli jõudis, olid tunnid juba..." - aga ei meenu, sest minust on saanud krooniline hilineja (u 5-15 minutit), vähemalt selles aines; ehkki, tunnistan käsi südamel, püüan end iga kord parandada ja mitte hiljaks jääda (ükskord ei jäänud!:))!*
Igaljuhul läks ka sel korral nagu enamasti. Lippasin läbi peamaja keeltemajja ning sealt edasi uude majja. Justnimelt sinna, sest seal on hea saapad kingade vastu vahetada... õhtul ju tantsimine.

Umbes kümneminutilise hilinemisega jõudsin lõpuks klassi. Seadsin end Katre ja Liina kõrvale istuma. Meie väike prantsuse keele grupp on ikka jubetore, sest kõik oleme ju algajad, ilmselt õpivad kõik seda mitte niivõrd seepärast, et punkte saada, vaid seepärast, et huvi keele vastu on suur. Ja juba ainuüksi see asjaolu tekitab hästi mõnusa ja hubase õhkkonna. Õppejõud paneb arvutist käima mingi filmilõigu... kõik kuulavad ja üritavad dialoogist aru saada.
Film lõppeb. Hetk vaikust. Katre esireast: "misasja?"
(pr keeles võiks öelda ka quoi?, mis pidavat olema võrdlemisi 'ebaviisakas' väljend (võiks ju ka öelda c'es quoi? - mis see on?); kuid mida muud sa ikka ütled kui tuhkagi aru ei saa, eksole!?)
- see on miski, mida ei saa sõnadesse panna, seda peab ise nägema. See on lihtsalt... armsalt koomiline.

Edasi ootas meid mingisugune grupitöö: pidime kolmekesti leidma erinevatele küsisõnadele-lausetele prantsuskeelseid vasteid. Päris huvitav, näiteks Kes see on? - Qui est-ce? - kõlab ju nagu kesse?. Vot nii jäävad sõnad meelde.

Ja siis tantsima! Enne seda püüdsime Katrega prantsuse keeles 'suhelda', temal tuli see muidugi kordades paremini välja, rääkimata ta peaaegu täiesti soravast lugemisest ning hääldusest: lugesime Michel Houellebecq "Rester vivant"i, mis mul juhtumisi kaasas oli. Päris huvitav oli seda jooksvalt "tõlkida".


Oh, ja siis... nädala parim hetk, taas kord! Ma armastan tantsimist! J'adore danser!!! Seekord sai justkui taasavastatud rumbat! Iga tants sai vähemalt kaks korda läbi võetud; ja arvestades sellega, et oleme saanud üle ühe korra käia, siis ma ütleks, et isegi hästi:)
Ma parem ei kirjuta sellest rohkem, sest need sõnad ei ütle midagi. See on puhas hetkes olemine, tantsunauding! seda ei saa sõnades edasi anda, seda saab vaid tunnetada. Viimane tund:(
Aga loodetavasti peagi jälle. Kusagil. Kellegagi. Katre lubas mul talle ka järgmisel aastal 'närvidele käia', mõistagi lubada midagi ei saa ja eks vaatab kuidas kujuneb. Kuid... tantsupisik minus süveneb!


***
See nädal on üldse tore olnud! Nägin üle pika aja Helenit!:)


***
Veel ühe asjana tahtsin siin jäädvustada neiu S-iga juhtunud nalja:
Sir: "Mind, kuidas nüüd öelda... erutab Foucault."
Sil: "Mind erutab Spivak. Ta on ju naissoost!"


***
Praegu kõik. Need kirjeldamatud hetked tantsu(de)st kummitavad mind endiselt... (huvitav: kas ja kuidas saaks sõnades kirjeldada tantsu(kogemust)?).

Üks homne seminar puudutab fenomenoloogiat, taas tekkis selle teema vastu huvi. Tunnen puudust hr T.V. selleteemalistest seminaridest... eriti ideaalne kui tuleks millalgi üks seminar, mis käsitleks Merleau-Ponty lähenemist.


***
Lõpetuseks üks pilt esmaspäevast (29. nov) (pildil on Sirru:)):


































* okei, tegelikult on neid kordi veelgi olnud, kuid hetkel meenub neist see viimane.