Jah, hr Beethoven on minu jaoks ületamatu, AGA täna (taas)avastasin Chopini:
Endiselt pusin aeg-ajalt herr B. esimese klaverisonaadi esimese osaga. Kuid see valss hakkas niivõrd meeldima, et alates tänasest võtan ka selle kõrvale... aega selleks just palju ei jää, aga vahepeal ikka muude tegevuste kõrvale:)
Taaskord sai tunnetatud seda kuivõrd ma ikka klaverit ja klaverimuusikat armastan... ja kuivõrd see Chopini pala taaskord meeldima hakkas!
Sunday, February 27, 2011
Friday, February 18, 2011
kirjanduslike huvidega kodanike gäng.
Kolmapäeval (16ndal) oli tore: käisime kirjanduslikul kolmapäeval;
ning nii mõnigi avastas enda jaoks autori ning tema esikkogu nimega Helena Läks:)
Ja hiljem siirdusime kohvicumisse kohvi-kakaod jooma ja kirjutamisest ja muust säärasest rääkima. Eesotsas Katrinaga sai ka mõned pildid tehtud, millele ta ühtlasi vahvad pealkirjad (või allkirjad) välja mõtles.
Toon nad siia ka ära:
lugeda ja feisbukis istuda oskame
teha - intellektuaalseid naisi ja mehi
naeratada
ühte ja sama nägu
naerda nii et kõht kõveras.
***
ps: piltidelt on puudu Maret, kes pole saanud meiega paar viimast korda liituda, kuid keda me väga-väga tagasi ootame!!!
Tulles tagasi eelmainitud luuletaja H.L.-i juurde, siis kõlama jäid read:
pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle sest
tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata
(lk 28, Helena läks)
(siinkohal on siiski tegu vaid paari reaga pikemast luuletusest;
mida muide Sir ka feisbuukis tsiteeris ja mille puhul ma soovitasin jutumärgid ja autori nime ära jätta - seda ta muidugi ei teinud)
Jah, see oli kirjeldamatult tore päev! Ja pildid sest päevast tore mälestus:)
ps2: selline asi innustab ka ennast kirjutama ja selle aasta sees juba 15-16 kirjutist kirjas; ehkki ma neist midagi arvata ei oska ja tõenäoliselt üle poole neist on kõlbmatud. aga kirjutada on tore.
viimasel ajal kirjutangi rohkem n-ö sahtlisse. pealegi: ise on neid keeruline hinnata ja enamasti kipun suht mõttetuks pidama, mistõttu ei kipu neid ka väga üles panema.
nii et, jah. aga kunagi kavandatava luulekogu jaoks on hetkel üsna kriitiliselt välja valitud u 62-63 luuletust (u 7 aasta kohta, kuigi 'produktiivsus' - ja kriitikameel - on siiani suht kasvanud). ja aeg-ajalt ikka täieneb.
mitte, et ma selle üle arvet peaksin, aga lihtsa loogika järgi 2012 lõpuks peaks u 100 täis olema; loodetavasti siis ka MA lõpp; ning mõtlen, et siis võiks hakata mõtlema ka millegi ilmutamisele. mis tegelikult pole isegi mitte oluline, sest kirjutan ma neid nii või teisiti...
ps3: täna oli hr Marek Tamme seminar-loeng Michel Foucault'st; jubehuvitav oli!
Okei, lõppu siiski ka üks lamp-lulla tänasest päevast:
ps4: halastamatu kriitika on teretulnud!
(näiteks ei suuda ma otsustada kas 'armastuseavaldus' või armastusavaldus; viimane tundub 'korrektsem', kuid esimene tundub endale 'loomulikum' - seega jäin esialgu esimese variandi juurde;
sest 'armastuse avaldus' oleks nagu jällegi väga mööda; 'armastusavaldus'-ega pole ma aga ka (ei-tea-mis-põhjusel) rahul)
:)
Selleks korraks kõik.
ning nii mõnigi avastas enda jaoks autori ning tema esikkogu nimega Helena Läks:)
Ja hiljem siirdusime kohvicumisse kohvi-kakaod jooma ja kirjutamisest ja muust säärasest rääkima. Eesotsas Katrinaga sai ka mõned pildid tehtud, millele ta ühtlasi vahvad pealkirjad (või allkirjad) välja mõtles.
Toon nad siia ka ära:
lugeda ja feisbukis istuda oskame
teha - intellektuaalseid naisi ja mehi
naeratada
ühte ja sama nägu
naerda nii et kõht kõveras.
***
ps: piltidelt on puudu Maret, kes pole saanud meiega paar viimast korda liituda, kuid keda me väga-väga tagasi ootame!!!
Tulles tagasi eelmainitud luuletaja H.L.-i juurde, siis kõlama jäid read:
pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle sest
tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti
ettelugemisskilli süvendama hakata
(lk 28, Helena läks)
(siinkohal on siiski tegu vaid paari reaga pikemast luuletusest;
mida muide Sir ka feisbuukis tsiteeris ja mille puhul ma soovitasin jutumärgid ja autori nime ära jätta - seda ta muidugi ei teinud)
Jah, see oli kirjeldamatult tore päev! Ja pildid sest päevast tore mälestus:)
ps2: selline asi innustab ka ennast kirjutama ja selle aasta sees juba 15-16 kirjutist kirjas; ehkki ma neist midagi arvata ei oska ja tõenäoliselt üle poole neist on kõlbmatud. aga kirjutada on tore.
viimasel ajal kirjutangi rohkem n-ö sahtlisse. pealegi: ise on neid keeruline hinnata ja enamasti kipun suht mõttetuks pidama, mistõttu ei kipu neid ka väga üles panema.
nii et, jah. aga kunagi kavandatava luulekogu jaoks on hetkel üsna kriitiliselt välja valitud u 62-63 luuletust (u 7 aasta kohta, kuigi 'produktiivsus' - ja kriitikameel - on siiani suht kasvanud). ja aeg-ajalt ikka täieneb.
mitte, et ma selle üle arvet peaksin, aga lihtsa loogika järgi 2012 lõpuks peaks u 100 täis olema; loodetavasti siis ka MA lõpp; ning mõtlen, et siis võiks hakata mõtlema ka millegi ilmutamisele. mis tegelikult pole isegi mitte oluline, sest kirjutan ma neid nii või teisiti...
ps3: täna oli hr Marek Tamme seminar-loeng Michel Foucault'st; jubehuvitav oli!
Okei, lõppu siiski ka üks lamp-lulla tänasest päevast:
ps4: halastamatu kriitika on teretulnud!
(näiteks ei suuda ma otsustada kas 'armastuseavaldus' või armastusavaldus; viimane tundub 'korrektsem', kuid esimene tundub endale 'loomulikum' - seega jäin esialgu esimese variandi juurde;
sest 'armastuse avaldus' oleks nagu jällegi väga mööda; 'armastusavaldus'-ega pole ma aga ka (ei-tea-mis-põhjusel) rahul)
:)
Selleks korraks kõik.
Tuesday, February 15, 2011
raamatutest.
Pole siia ammu midagi kirjutanud. Põhjus on ennekõike selles, et mõnusalt tegusad päevad on mind saatnud - mitte liialt kiired, kuid see-eest piisavalt sisustatud. Natuke olen saanud ka lugeda, osalt õpingutega seoses, osalt 'niisama'. Hetkel kirjutan küll ainult ühest raamatust, kuid ehk lisan siia hiljem veel mõningaid märkmeid loetu kohta.
Nimelt tegin ükspäev triki ja võtsin täiesti suvaliselt prantsuse kirjanduse riiulist endale lugemiseks kaks lühikest raamatut, millest mõlemad osutusid vägagi loetavateks. Anatole France' novellikogust Cranquebille kirjutan ehk hiljem, kuid praegu paar-kolm tsitaati Pascal Lainé'i Irrevolutsioonist (L'irrévolution, 1971; tõlge eesti keelde 'Loomingu' Raamatukogu 32/33, 1975), kus muide peategelane on juhtumisi filosoofiaõpetaja:
*
Siiski, kui ma tahan midagi kasulikku ära teha ja neile midagi õpetada, tuleks mul nad endaga rääkima panna; panna nad minuga rääkima teisiti kui sealt alt klassi tagaseinast. Kas sinatamine mind seejuures aidata võib, seda ma ei tea; minu suus on "sinal" kindlasti teine tähendus kui teiste õpetajate suus; nii ma vähemasti arvan, ja see ei lasegi mul sinatada.
Ma ei oska õieti midagi ette võtta; ja ometi pean ma oma kohuseks meid kõiki sellest olukorrast välja aidata. Isanda mängimisest on mul kõrini!
Nemad aga, paistab, võtavad minu isandlikku positsiooni endastmõistetavana; nemad on mulle selle rolli peale sundinud! Nende kuulekus ajab meeleheitele. Lõpp esimeste päevade naerukihinatel, lõpp nõudmistel loengute sisu kohta! Nüüd on nad leppinud; leppinud kõigega, mida ma teen või tegemata jätan. Nad on kohanenud; neil õnnestub minu segapudrust isegi midagi konspekteerida; konspekteerimine - see on ainus, millest nad iial ei tüdine!
Just siia ongi koer maetud: jõuda niikaugele, et nad enam ei konspekteeriks; et nad vaidleksid; et nad mulle vastu vaidleksid. Konspekt, kuhu nad panevad võrdselt kirja kõik, ükspuha, mis lollus mulle ka pähe ei kargaks - see on alistumise tunnus, leppemärk, see on allumisega nõustumine.
Mida teha, et nad minu vastu mässu tõstaksid? Sest alles siis, kui nad minu vastu mässu tõstavad, on nad minult midagi õppinud. Jah, mäss on see, mida ma püüan neile õpetada; mida õpetada on minu kohus ja mida ilmselt vaid minul üksi on iial võimalust neile õpetada! Muidu poleks minu siinolekul mõtet; sel poleks rohkem mõtet kui õpikuil, mida nad ostavad, et täiendada (pehmelt öeldes) minu "loenguid".
Mina räägin revolutsioonist; nemad kirjutavad endale konspekti revolutsioonist, uskudes tõemeeli, et kõik, mida ma ütlen, tuleb "ära õppida". Mäherdune jant!
(lk 45)
*
Eneseohverdamine on ränk asi. Juhul kui mul on üldse midagi kaotada. Selles peitub kogu küsimus; aga kas seda saabki küsimuseks nimetada? Ei tea. Nii ma siis kuulan oma õpilasi, kui nad suvatsevad minuga rääkida, ja ma hakkan nende seosetus vadinas rohkem mõtet leidma kui oma meelis- ja kinnisideedes: see ongi vastus.
(lk 53)
*
Juunis käis tehnikumis keegi naisüliõpilane Pariisist: ta kritiseeris "tarbimisühiskonda". Temalt küsiti, mida see tähendab. Ta ei osanud vastata.
(lk 54)
***
Ehk kirjutan siia hiljem veel mõnest raamatust, sest iseenesest kirjutada oleks ja üksjagu lugemist ootab mind samuti ees. Säärane muljetamine kuluks ehk ära.
Nimelt tegin ükspäev triki ja võtsin täiesti suvaliselt prantsuse kirjanduse riiulist endale lugemiseks kaks lühikest raamatut, millest mõlemad osutusid vägagi loetavateks. Anatole France' novellikogust Cranquebille kirjutan ehk hiljem, kuid praegu paar-kolm tsitaati Pascal Lainé'i Irrevolutsioonist (L'irrévolution, 1971; tõlge eesti keelde 'Loomingu' Raamatukogu 32/33, 1975), kus muide peategelane on juhtumisi filosoofiaõpetaja:
*
Siiski, kui ma tahan midagi kasulikku ära teha ja neile midagi õpetada, tuleks mul nad endaga rääkima panna; panna nad minuga rääkima teisiti kui sealt alt klassi tagaseinast. Kas sinatamine mind seejuures aidata võib, seda ma ei tea; minu suus on "sinal" kindlasti teine tähendus kui teiste õpetajate suus; nii ma vähemasti arvan, ja see ei lasegi mul sinatada.
Ma ei oska õieti midagi ette võtta; ja ometi pean ma oma kohuseks meid kõiki sellest olukorrast välja aidata. Isanda mängimisest on mul kõrini!
Nemad aga, paistab, võtavad minu isandlikku positsiooni endastmõistetavana; nemad on mulle selle rolli peale sundinud! Nende kuulekus ajab meeleheitele. Lõpp esimeste päevade naerukihinatel, lõpp nõudmistel loengute sisu kohta! Nüüd on nad leppinud; leppinud kõigega, mida ma teen või tegemata jätan. Nad on kohanenud; neil õnnestub minu segapudrust isegi midagi konspekteerida; konspekteerimine - see on ainus, millest nad iial ei tüdine!
Just siia ongi koer maetud: jõuda niikaugele, et nad enam ei konspekteeriks; et nad vaidleksid; et nad mulle vastu vaidleksid. Konspekt, kuhu nad panevad võrdselt kirja kõik, ükspuha, mis lollus mulle ka pähe ei kargaks - see on alistumise tunnus, leppemärk, see on allumisega nõustumine.
Mida teha, et nad minu vastu mässu tõstaksid? Sest alles siis, kui nad minu vastu mässu tõstavad, on nad minult midagi õppinud. Jah, mäss on see, mida ma püüan neile õpetada; mida õpetada on minu kohus ja mida ilmselt vaid minul üksi on iial võimalust neile õpetada! Muidu poleks minu siinolekul mõtet; sel poleks rohkem mõtet kui õpikuil, mida nad ostavad, et täiendada (pehmelt öeldes) minu "loenguid".
Mina räägin revolutsioonist; nemad kirjutavad endale konspekti revolutsioonist, uskudes tõemeeli, et kõik, mida ma ütlen, tuleb "ära õppida". Mäherdune jant!
(lk 45)
*
Eneseohverdamine on ränk asi. Juhul kui mul on üldse midagi kaotada. Selles peitub kogu küsimus; aga kas seda saabki küsimuseks nimetada? Ei tea. Nii ma siis kuulan oma õpilasi, kui nad suvatsevad minuga rääkida, ja ma hakkan nende seosetus vadinas rohkem mõtet leidma kui oma meelis- ja kinnisideedes: see ongi vastus.
(lk 53)
*
Juunis käis tehnikumis keegi naisüliõpilane Pariisist: ta kritiseeris "tarbimisühiskonda". Temalt küsiti, mida see tähendab. Ta ei osanud vastata.
(lk 54)
***
Ehk kirjutan siia hiljem veel mõnest raamatust, sest iseenesest kirjutada oleks ja üksjagu lugemist ootab mind samuti ees. Säärane muljetamine kuluks ehk ära.
Subscribe to:
Posts (Atom)
