raamatutest.

Pole siia ammu midagi kirjutanud. Põhjus on ennekõike selles, et mõnusalt tegusad päevad on mind saatnud - mitte liialt kiired, kuid see-eest piisavalt sisustatud. Natuke olen saanud ka lugeda, osalt õpingutega seoses, osalt 'niisama'. Hetkel kirjutan küll ainult ühest raamatust, kuid ehk lisan siia hiljem veel mõningaid märkmeid loetu kohta.

Nimelt tegin ükspäev triki ja võtsin täiesti suvaliselt prantsuse kirjanduse riiulist endale lugemiseks kaks lühikest raamatut, millest mõlemad osutusid vägagi loetavateks. Anatole France' novellikogust Cranquebille kirjutan ehk hiljem, kuid praegu paar-kolm tsitaati Pascal Lainé'i Irrevolutsioonist (L'irrévolution, 1971; tõlge eesti keelde 'Loomingu' Raamatukogu 32/33, 1975), kus muide peategelane on juhtumisi filosoofiaõpetaja:


*
Siiski, kui ma tahan midagi kasulikku ära teha ja neile midagi õpetada, tuleks mul nad endaga rääkima panna; panna nad minuga rääkima teisiti kui sealt alt klassi tagaseinast. Kas sinatamine mind seejuures aidata võib, seda ma ei tea; minu suus on "sinal" kindlasti teine tähendus kui teiste õpetajate suus; nii ma vähemasti arvan, ja see ei lasegi mul sinatada.
Ma ei oska õieti midagi ette võtta; ja ometi pean ma oma kohuseks meid kõiki sellest olukorrast välja aidata. Isanda mängimisest on mul kõrini!
Nemad aga, paistab, võtavad minu isandlikku positsiooni endastmõistetavana; nemad on mulle selle rolli peale sundinud! Nende kuulekus ajab meeleheitele. Lõpp esimeste päevade naerukihinatel, lõpp nõudmistel loengute sisu kohta! Nüüd on nad leppinud; leppinud kõigega, mida ma teen või tegemata jätan. Nad on kohanenud; neil õnnestub minu segapudrust isegi midagi konspekteerida; konspekteerimine - see on ainus, millest nad iial ei tüdine!
Just siia ongi koer maetud: jõuda niikaugele, et nad enam ei konspekteeriks; et nad vaidleksid; et nad mulle vastu vaidleksid. Konspekt, kuhu nad panevad võrdselt kirja kõik, ükspuha, mis lollus mulle ka pähe ei kargaks - see on alistumise tunnus, leppemärk, see on allumisega nõustumine.
Mida teha, et nad minu vastu mässu tõstaksid? Sest alles siis, kui nad minu vastu mässu tõstavad, on nad minult midagi õppinud. Jah, mäss on see, mida ma püüan neile õpetada; mida õpetada on minu kohus ja mida ilmselt vaid minul üksi on iial võimalust neile õpetada! Muidu poleks minu siinolekul mõtet; sel poleks rohkem mõtet kui õpikuil, mida nad ostavad, et täiendada (pehmelt öeldes) minu "loenguid".
Mina räägin revolutsioonist; nemad kirjutavad endale konspekti revolutsioonist, uskudes tõemeeli, et kõik, mida ma ütlen, tuleb "ära õppida". Mäherdune jant!
(lk 45)

*
Eneseohverdamine on ränk asi. Juhul kui mul on üldse midagi kaotada. Selles peitub kogu küsimus; aga kas seda saabki küsimuseks nimetada? Ei tea. Nii ma siis kuulan oma õpilasi, kui nad suvatsevad minuga rääkida, ja ma hakkan nende seosetus vadinas rohkem mõtet leidma kui oma meelis- ja kinnisideedes: see ongi vastus.
(lk 53)

*
Juunis käis tehnikumis keegi naisüliõpilane Pariisist: ta kritiseeris "tarbimisühiskonda". Temalt küsiti, mida see tähendab. Ta ei osanud vastata.
(lk 54)


***
Ehk kirjutan siia hiljem veel mõnest raamatust, sest iseenesest kirjutada oleks ja üksjagu lugemist ootab mind samuti ees. Säärane muljetamine kuluks ehk ära.