Täna olid EHI filosoofia kaitsmised. Hästi vahva! Kaitsmisi on alati vahva kuulata; näha ja tunda kuidas igaüks on endale valinud ühe meelisteema ja kuidas seda siis esitatakse... ühelt poolt kerge närv, teisalt jällegi mõnus tunne oma tööd tutvustada.
Eriti tublid olid Kristjan ja Ott, lausa fantastiline!
Kuid ei saa mainimata jätta, et üks töö minu arvates (see vaid minu isiklik arvamus, eksole; komisjon nähtavasti arvas teisiti)... et üks töö ei oleks tohtinud n-ö läbi minna. Rääkimata hindest mis ta sai.
Tõsi, ma pole seda lugenud, kuid kaitsmisest jäi mulje, et peaaegu ühelegi küsimusele ei osatud veenvalt-argumenteeritult vastata... jah, filosoofia on filosoofia, kuid magistritasemel eeldaks siiski teaduslikkust. - st 'põhjendused' stiilis "mulle tundub", "mina arvan" või "nii on", ilma igasuguse viitamise ja loogilise arutluskäiguta, mitte teps magistritöö teaduslikkuse alla ei kuulu - isegi kui see peegeldus 'vaid' kaitsekõnest. Oponendi arvates nähtavasti kogu tööst. Ausalt öeldes võttis tummaks. Aga see selleks.
- ja kordan, see vaid minu arvamus ja mulje!
Tegin ka pilte (nii nagu minust tehti pilte), saadan need peagi asjaosalistele mälestuseks laiali:)
Homme on kultuuriteaduse-teooria kaitsmised... tõotab tulla huvitav! Ja innustab ennastki!
Ott oli suureks eeskujuks magistritöö asjus; ja Kristjan bakatöö asjus! - mõlemad said 'A', väljateenitult!
Paps tuli korraks külla, ta on nii vahva!:)
Monday, May 30, 2011
Tuesday, May 24, 2011
Siret!
Just sellise pealkirja postitusele paningi!
Sellest kõigest võiks kirjutada pikalt-laialt, vahest isegi jätkuks sõnu, aga... samas ei jätku ka. Võiks öelda, et alles nüüd jõuab ka endale kohale. Ja asi pole üldse mitte 'ainult' Sirru magistrikraadis, vaid (ka) selles innukuses, ettevõtlikkuses, kirglikkuses, aga ka avatuses, julguses... (jne, seda loetelu võiks edukalt jätkata) mis seda magistrikraadi on saatnud.
Jaa, kui väga ma hindan ja imetlen neid tarku ja ilusaid inimesi, kes ühtlasi on niivõrd avatud, laia silmaringiga, asjadest huvitunud, kirglikud, seetõttu ka enesekindlad (aga mitte uhked!)... need inimesed on eeskujuks!
Tõesõna, kaitsekõne lõpupoole tuli suisa pisar silmanurka, see kuidas inimene oskab enda eest seista, see kuidas ta oskab olla n-ö tema ise, kuidas ta suhtub kirglikult ja julgelt sellesse, millega ta tegeleb, kuidas ta kuulab ja räägib, kuidas ta on samas avatud (ja teisiti ei saakski see olla - MA-kraadi kaitsmiseks peab inimesel olema enesekriitikat, et selleni üldse jõuda, - ja seda tal on!)... nii oli ka Eevaga; nii on ka mõne õppejõuga nagu nt Tiina K. (ja neid inimesi pole palju)...
neis inimestes on lihtsalt see miski, mis on selliseks eeskujuks, mida ei ole võimalik ühe või teise omadusega määratleda, tihtilugu ei saa nad ilmselt ka ise sellest aru (ja eks igaühele nad polegi eeskujuks - mida keegi väärtustab, eksole)... ja see miski ei ole midagi, mida saaks teadlikult otsida või mille nimel teadlikult püüelda...
see miski lihtsalt iseloomustab neid, kes on end n-ö leidnud (või tegelevad enese leidmisega); aga otse loomulikult mitte ainult ennast, vaid seeläbi ka teisi. Need inimesed kes teevad midagi ära, mitte ainult iseenda, vaid ka teiste jaoks.
Ja, nagu öeldud, selleks ei pea olema magistri (vms) kraadi, asi on suhtumises. Kuid saate ju minust aru: kuivõrd fantastiline on kohata inimest, kes on 23, kuid kellel juba nõnda varakult on 'see kõik' olemas... see miski, millega ta avab maailma (nii iseenda kui teiste jaoks), millega ta rakendab oma teadmisi, millega avab inimesi ja kõike seda, mis tema ümber...
ma mõtlen seda tõsiselt kui ütlen, et sellised inimesed on minu jaoks eeskujuks; 'eeskujuks' on isegi vähe öeldud, vaid kes on minu silmis teinekord suisa kangelasteks!
Ma ei taha võrrelda neid, kel selleks üldse võimalus on (või ei ole) või kes sedalaadi asjadeni alles kunagi hiljem jõuavad (enamasti n-ö loomuliku eneseleidmise protsessi ühe variandina); või kes higistavad end siniseks, et millegi selliseni jõuda (tihtilugu kaotades osa 'inimlikkusest' - inimlikust empaatiavõimest); või et üldse ilmtingimata peaks millegi selliseni jõudma millest ma siin praegu räägin, aga need kes teevad seda südamega, kirglikult... - millised pärlid on need noored inimesed kes on sellised nagu Siret seda on!!!
Ma loodan, et Sirr nüüd ei pahanda kui siia kaks pilti panen:
Ning lõpetuseks - Freddie:
Last but not least: sain ka ise ja oma töö jaoks innustust.
Ja veel: mitte küll otseselt sellega seoses, kuid laenutasin EHI raamatukogust Peter Sloterdijki "Sphären III: Schäume", natuke seda seal ka lehitesin... ühelt poolt niivõrd huvitav, kuivõrd Hasso K. on sellest rääkinud, ning teisalt: oma allapoole kesist saksa keele 'oskust' isegi üksjagu arusaadav, vähemalt pr. ja saksa keel on nüüdseks sealmaal, et sõnaraamatuga saab loetud... ja need keeled tuleb ette võtta. Peter Sloterdijk on üks neist kelle puhul tekib siiralt tunne: nende mõtete lugemiseks võib kasvõi keele ära õppida!
Ning ennekõike: magistritöö; ja enne seda paar selle sessi sisse kuuluvat pikemat esseed... oh, joy!:)
Sellest kõigest võiks kirjutada pikalt-laialt, vahest isegi jätkuks sõnu, aga... samas ei jätku ka. Võiks öelda, et alles nüüd jõuab ka endale kohale. Ja asi pole üldse mitte 'ainult' Sirru magistrikraadis, vaid (ka) selles innukuses, ettevõtlikkuses, kirglikkuses, aga ka avatuses, julguses... (jne, seda loetelu võiks edukalt jätkata) mis seda magistrikraadi on saatnud.
Jaa, kui väga ma hindan ja imetlen neid tarku ja ilusaid inimesi, kes ühtlasi on niivõrd avatud, laia silmaringiga, asjadest huvitunud, kirglikud, seetõttu ka enesekindlad (aga mitte uhked!)... need inimesed on eeskujuks!
Tõesõna, kaitsekõne lõpupoole tuli suisa pisar silmanurka, see kuidas inimene oskab enda eest seista, see kuidas ta oskab olla n-ö tema ise, kuidas ta suhtub kirglikult ja julgelt sellesse, millega ta tegeleb, kuidas ta kuulab ja räägib, kuidas ta on samas avatud (ja teisiti ei saakski see olla - MA-kraadi kaitsmiseks peab inimesel olema enesekriitikat, et selleni üldse jõuda, - ja seda tal on!)... nii oli ka Eevaga; nii on ka mõne õppejõuga nagu nt Tiina K. (ja neid inimesi pole palju)...
neis inimestes on lihtsalt see miski, mis on selliseks eeskujuks, mida ei ole võimalik ühe või teise omadusega määratleda, tihtilugu ei saa nad ilmselt ka ise sellest aru (ja eks igaühele nad polegi eeskujuks - mida keegi väärtustab, eksole)... ja see miski ei ole midagi, mida saaks teadlikult otsida või mille nimel teadlikult püüelda...
see miski lihtsalt iseloomustab neid, kes on end n-ö leidnud (või tegelevad enese leidmisega); aga otse loomulikult mitte ainult ennast, vaid seeläbi ka teisi. Need inimesed kes teevad midagi ära, mitte ainult iseenda, vaid ka teiste jaoks.
Ja, nagu öeldud, selleks ei pea olema magistri (vms) kraadi, asi on suhtumises. Kuid saate ju minust aru: kuivõrd fantastiline on kohata inimest, kes on 23, kuid kellel juba nõnda varakult on 'see kõik' olemas... see miski, millega ta avab maailma (nii iseenda kui teiste jaoks), millega ta rakendab oma teadmisi, millega avab inimesi ja kõike seda, mis tema ümber...
ma mõtlen seda tõsiselt kui ütlen, et sellised inimesed on minu jaoks eeskujuks; 'eeskujuks' on isegi vähe öeldud, vaid kes on minu silmis teinekord suisa kangelasteks!
Ma ei taha võrrelda neid, kel selleks üldse võimalus on (või ei ole) või kes sedalaadi asjadeni alles kunagi hiljem jõuavad (enamasti n-ö loomuliku eneseleidmise protsessi ühe variandina); või kes higistavad end siniseks, et millegi selliseni jõuda (tihtilugu kaotades osa 'inimlikkusest' - inimlikust empaatiavõimest); või et üldse ilmtingimata peaks millegi selliseni jõudma millest ma siin praegu räägin, aga need kes teevad seda südamega, kirglikult... - millised pärlid on need noored inimesed kes on sellised nagu Siret seda on!!!
Ma loodan, et Sirr nüüd ei pahanda kui siia kaks pilti panen:
Ning lõpetuseks - Freddie:
Last but not least: sain ka ise ja oma töö jaoks innustust.
Ja veel: mitte küll otseselt sellega seoses, kuid laenutasin EHI raamatukogust Peter Sloterdijki "Sphären III: Schäume", natuke seda seal ka lehitesin... ühelt poolt niivõrd huvitav, kuivõrd Hasso K. on sellest rääkinud, ning teisalt: oma allapoole kesist saksa keele 'oskust' isegi üksjagu arusaadav, vähemalt pr. ja saksa keel on nüüdseks sealmaal, et sõnaraamatuga saab loetud... ja need keeled tuleb ette võtta. Peter Sloterdijk on üks neist kelle puhul tekib siiralt tunne: nende mõtete lugemiseks võib kasvõi keele ära õppida!
Ning ennekõike: magistritöö; ja enne seda paar selle sessi sisse kuuluvat pikemat esseed... oh, joy!:)
Sunday, May 15, 2011
what killed the dinosaurs? - the great cretaceous catastrophe!
Nimelt loen endiselt Richard Dawkinsi raamatut "The Ancestor's Tale: A Pilgrimage to the Dawn of Life" ning sattusin peatükile pealkirjaga "The Great Cretaceous Catastrophe" (lk 176 - 180). Olin küll kuulnud ja selles mõttes teadlik, et meteoriit hävitas dinosaurused, kuid ma polnud seda kunagi ette kujutanud ega selle kohta rohkem lugenud, kuid see peatükk rääkiski justnimelt sellest. Arvan, et kõige mõttekam on seda otse tsiteerida. Hiljem lisan paar illustreerivat videolõiku... mis, viies omakorda välja The Permian catastrophe'i kohta uurimiseni, mind üsna kenasti vaputstasid. The Permian-ajast polnud ma varem kuulnudki. Aga alustan esimesest.
The Cretaceous extinction
Ja seda (Chicxulub crater'i kohta) :
Muide mõlemad videod leitud selliselt saidilt. Dawkins jätkab:
Ja siin vajus mul suu lahti. Lehitsesin raamatut ja et raamatu käigus joonistatakse vastavalt peatükile välja ka vastav ajaline telg, kujutades sellel teljel erinevaid liike, nende arengut ning lahknemisi, siis ühel järgmistest peatükkidest nägin järgnevat joonist:
Kui Cretaceous-väljasuremine toimus u 65 miljonit aastat tagasi ja me näeme jooniselt, et vastaval ajaperioodil pole näha ühtki punkti, kus oleks toimunud mõni arvestatav evolutsiooniline lahknemine, siis vahemikus 200 - 300 miljonit aastat tagasi laiutab täielik tühjus. Et olen lugemisega alles seal 65 miljoni aasta peatükis, siis ei oska seda rohkemaga kommenteerida (muide, pilt on võetud raamatust lk 361), kuid guugeldades leidsin paar videot, neist kokkuvõtvaim on siin:
Millest terviklik ja detailsem viieosaline youtube'i üleslaetud versioon on siin. Pealkirjaga The Day the Earth nearly Died. Mis puutub esimesse katastroofi, siis Dawkins rääkis, et välja suri "about half of all other species" (raamat on muide välja antud aastal 2004), üks ülevalolev video "nearly half"; kuid kusagilt videost on meeles, et about 16%'st.
Eks on mõeldamatu, et teadlane jõuab üht kokkuvõtvat raamatut kirjutades kõigi järjest tehtud avastustega end kurssi viia, kuid ma arvan, et asja mõte on selge: 16-50% on piisavalt suur, rääkides mitte populatsiooni suremisest, vaid liikide suremisest.
Jutt the Permian extinction'ist ja 95-st protsendist (95%, mis näib olevat vaieldamatu number) toob sõna otseses mõttes judinad seljale.
Dawkins jätkab, lk 178:
Muide, seoses sarnaste katastroofidega kirjutab Dawkins ka seda (lk 177 - 178):
Nagu Dawkins ja enne teda Carl Sagan (ja kindlasti paljud teised) on rääkinud: kas me jõuame oma arengus nõnda kaugele, et meil õnnestub mingi nipiga sõna otseses mõttes kosmosesse ümber kolida, siis kui planeet elamiskõlbmatuks muutub (ja neist visioonidest on soovitav vaadata Carl Sagani tunniajaliste sarjade "The Cosmos" 12ndat osa) või... või hävitame me iseennast oma relvade või planeedi olukorra tõttu ära.
Muide, kui ma ei eksi, siis "terrorism" saigi alguse sellest, et enam ei rünnatud inimest, vaid keskkonda, millel inimene asub (sõnast terra - maa!? - praegu pole viitsimist seda järele kontrollida), mis on ju täielik absurdsus ja inimlik egoism!
Jah, inimene pole maailma keskmes. Ja see on põhjus, miks säärased teaduslikud uurimused on minu arvates olulised: nad avavad ja näitavad meie kohta kosmoses ja oma planeedil; pannes elu väärtustama ka siis kui mitte mingit jumalat (vms) pole, muudavad inimest mõistvamaks ja sallivamaks, sest me kõik oleme ju ühe planeedi asukad ja...väärtustama seda, millist ilu me tegelikult selle justkui juhusliku olemaoleku-õnne najal näha ja tunda saame:)
Lisaks läks mõte neile kõikvõimalikele maailmalõpu-hollivuudi-filmidele.
Esiteks: pole vaja "maailma lõppu", et elu nautida (kas ei tee mina praegu seda sama? ma arvan, et ei tee: üks asi on luua lõputult fiktsioone, teine on huvi teaduslike avastuste vastu).
Ning teiseks: see on kord juba juhtunud. Ma arvan, et enamus inimesi ei tea the Permian extinction'ist midagi, nii nagu mina seda eile ei teadnud, ka Cretaceous'ist polnud sellist ettekujutust, seetõttu otustasin seda ka nõnda põhjalikult jagada.
Muide nimed on inglise keeles, sest ma pole eestikeelse kirjandusega sel teemal kursis ja ei tea kuidas neid asju eesti keeles võiks nimetada.
Suvi on tulemas! Linnud laulavad ja inimesed ning loomad sagivad ringi - milline õnn!
The Cretaceous extinction
"[...] we burst through the 65-million-year barrier, the so-called K/T boundary, which separates the Age of Mammals from the much longer Age of Dinosaurs that preceded it. [...] What caued the catastrophe itself?A controversial question. At the time there was extensive volcanic activity in India, spewing out lava flows covering well over a million square kilometres (the 'Deccan Traps') which must have had a radical effect on the climate. However, a variety of evidence is building a consensus that the final deathblow was more sudden and more drastic. It seems that a projectile from space - a large meteorite or comet - hit Earth. Detectives proverbially reconstruct events from cigar ash and footprints. The ash in this case is a worldwide layer of the element iridium at just the right place in the geological strata. Iridium is normally rare in the Earth's crust but common in meteorites. The sort of impact we are talking about would have pulverised the atmosphere, from which it would eventually have rained down all over the Earth's surface. The footprint - 100 miles wide and 30 miles deep - is a titanic impact crater, Chicxulub, at the tip of the Yucatan peninsula in Mexico." (lk 176)Ja siin ma asusin guugeldama: Chicxulub crater. Edasi, järgmisel leheküljel jätkab Dawkins (ma ei kirjuta kõike ümber, eksole, vaid osaliselt):
"[...] once in a few tens of millions of years, a very large one catastrophically collides with us. [...] The noise of the impact, thundering round the planet at a thousand kilometres per hour, probably deafened every living creature not burned by the blast, suffocated by the wind-shock, drowned by the 150-metre tsunami that raced around the literally boiling sea, or pulverised by an eathquake a thousand times more violent than the largest ever dealt by the San Andreas fault. And that was just the immediate catalysm. Then there was the aftermath - the global forest fires, the smoke and dust and ash which blotted out the sun in a two-year nuclear winter that killed off most of the plants and stopped dead the world's food chains." (lk 177)Siinkohal jagaksin järgnevat videot:
Ja seda (Chicxulub crater'i kohta) :
Muide mõlemad videod leitud selliselt saidilt. Dawkins jätkab:
"No wonder all the dinosaurs, with the notable exception of the birds, perished -and not just the dinosaurs, but about half of all other species too, particularly the marine ones. The wonder is that any life at all survives these catalysmic visitations. By the way, the one that ended the Cretaceous and the dinosaurs is not the biggest - that honour falls to the mass extinction that marks the end of the Permian, about quarter of a billion years ago, in which some 95 per cent of all species went extinct." (lk 177)The Permian extinction
Ja siin vajus mul suu lahti. Lehitsesin raamatut ja et raamatu käigus joonistatakse vastavalt peatükile välja ka vastav ajaline telg, kujutades sellel teljel erinevaid liike, nende arengut ning lahknemisi, siis ühel järgmistest peatükkidest nägin järgnevat joonist:
Kui Cretaceous-väljasuremine toimus u 65 miljonit aastat tagasi ja me näeme jooniselt, et vastaval ajaperioodil pole näha ühtki punkti, kus oleks toimunud mõni arvestatav evolutsiooniline lahknemine, siis vahemikus 200 - 300 miljonit aastat tagasi laiutab täielik tühjus. Et olen lugemisega alles seal 65 miljoni aasta peatükis, siis ei oska seda rohkemaga kommenteerida (muide, pilt on võetud raamatust lk 361), kuid guugeldades leidsin paar videot, neist kokkuvõtvaim on siin:
Millest terviklik ja detailsem viieosaline youtube'i üleslaetud versioon on siin. Pealkirjaga The Day the Earth nearly Died. Mis puutub esimesse katastroofi, siis Dawkins rääkis, et välja suri "about half of all other species" (raamat on muide välja antud aastal 2004), üks ülevalolev video "nearly half"; kuid kusagilt videost on meeles, et about 16%'st.
Eks on mõeldamatu, et teadlane jõuab üht kokkuvõtvat raamatut kirjutades kõigi järjest tehtud avastustega end kurssi viia, kuid ma arvan, et asja mõte on selge: 16-50% on piisavalt suur, rääkides mitte populatsiooni suremisest, vaid liikide suremisest.
Jutt the Permian extinction'ist ja 95-st protsendist (95%, mis näib olevat vaieldamatu number) toob sõna otseses mõttes judinad seljale.
Dawkins jätkab, lk 178:
"Evidently, since we exist, our ancestors survived the Permian extinction, and later the Cretaceous extinction. Both catastrophes, and the others that have also occurred, must have been extremely unpleasant for them, and they survived by the skin of their teeth, possibly deaf and blind but just capable of reproducing, otherwise we wouldn't be here."Siia samuti vastav video:
Muide, seoses sarnaste katastroofidega kirjutab Dawkins ka seda (lk 177 - 178):
"We are uneasily aware that a similar catastrophe could hit us at any moment. Unlike the dinosaurs in the Cretaceous, or the pelycosaurian (mammal-like) reptiles in the Permian, astronomers would give us several years' warning, or at least months. But this would not be blessing for, at least with present-day technology, there is nothing we could do to prevent it. Fortunately, the odds that this will happen in any particular person's lifetime are, by normal actuaruak standards, negligible. At the same time, the odds that it will happen in some unfortunate individuals' lifetime are near certainty. Insurance companies are just not used to thinking that far ahead. And the unfortunate individuals concerned will probably not be human, for the statistical likelihood is that we shall be extinct before then anyway."Kusjuures Dawkins pole oma raamatus üldse nii sünge kui neist tsitaatidest võib paista, näiteks edasi kirjutab ta sellest kuidas inimkonnal on tegelikult ühisemaid ja olulisemaid 'vaenlasi' kui nt terrorisõjad jne - lühidalt: ellujäämine ja mure meie planeedi pärast!
Nagu Dawkins ja enne teda Carl Sagan (ja kindlasti paljud teised) on rääkinud: kas me jõuame oma arengus nõnda kaugele, et meil õnnestub mingi nipiga sõna otseses mõttes kosmosesse ümber kolida, siis kui planeet elamiskõlbmatuks muutub (ja neist visioonidest on soovitav vaadata Carl Sagani tunniajaliste sarjade "The Cosmos" 12ndat osa) või... või hävitame me iseennast oma relvade või planeedi olukorra tõttu ära.
Muide, kui ma ei eksi, siis "terrorism" saigi alguse sellest, et enam ei rünnatud inimest, vaid keskkonda, millel inimene asub (sõnast terra - maa!? - praegu pole viitsimist seda järele kontrollida), mis on ju täielik absurdsus ja inimlik egoism!
Jah, inimene pole maailma keskmes. Ja see on põhjus, miks säärased teaduslikud uurimused on minu arvates olulised: nad avavad ja näitavad meie kohta kosmoses ja oma planeedil; pannes elu väärtustama ka siis kui mitte mingit jumalat (vms) pole, muudavad inimest mõistvamaks ja sallivamaks, sest me kõik oleme ju ühe planeedi asukad ja...väärtustama seda, millist ilu me tegelikult selle justkui juhusliku olemaoleku-õnne najal näha ja tunda saame:)
Lisaks läks mõte neile kõikvõimalikele maailmalõpu-hollivuudi-filmidele.
Esiteks: pole vaja "maailma lõppu", et elu nautida (kas ei tee mina praegu seda sama? ma arvan, et ei tee: üks asi on luua lõputult fiktsioone, teine on huvi teaduslike avastuste vastu).
Ning teiseks: see on kord juba juhtunud. Ma arvan, et enamus inimesi ei tea the Permian extinction'ist midagi, nii nagu mina seda eile ei teadnud, ka Cretaceous'ist polnud sellist ettekujutust, seetõttu otustasin seda ka nõnda põhjalikult jagada.
Muide nimed on inglise keeles, sest ma pole eestikeelse kirjandusega sel teemal kursis ja ei tea kuidas neid asju eesti keeles võiks nimetada.
Suvi on tulemas! Linnud laulavad ja inimesed ning loomad sagivad ringi - milline õnn!
Subscribe to:
Posts (Atom)