Sellest kõigest võiks kirjutada pikalt-laialt, vahest isegi jätkuks sõnu, aga... samas ei jätku ka. Võiks öelda, et alles nüüd jõuab ka endale kohale. Ja asi pole üldse mitte 'ainult' Sirru magistrikraadis, vaid (ka) selles innukuses, ettevõtlikkuses, kirglikkuses, aga ka avatuses, julguses... (jne, seda loetelu võiks edukalt jätkata) mis seda magistrikraadi on saatnud.
Jaa, kui väga ma hindan ja imetlen neid tarku ja ilusaid inimesi, kes ühtlasi on niivõrd avatud, laia silmaringiga, asjadest huvitunud, kirglikud, seetõttu ka enesekindlad (aga mitte uhked!)... need inimesed on eeskujuks!
Tõesõna, kaitsekõne lõpupoole tuli suisa pisar silmanurka, see kuidas inimene oskab enda eest seista, see kuidas ta oskab olla n-ö tema ise, kuidas ta suhtub kirglikult ja julgelt sellesse, millega ta tegeleb, kuidas ta kuulab ja räägib, kuidas ta on samas avatud (ja teisiti ei saakski see olla - MA-kraadi kaitsmiseks peab inimesel olema enesekriitikat, et selleni üldse jõuda, - ja seda tal on!)... nii oli ka Eevaga; nii on ka mõne õppejõuga nagu nt Tiina K. (ja neid inimesi pole palju)...
neis inimestes on lihtsalt see miski, mis on selliseks eeskujuks, mida ei ole võimalik ühe või teise omadusega määratleda, tihtilugu ei saa nad ilmselt ka ise sellest aru (ja eks igaühele nad polegi eeskujuks - mida keegi väärtustab, eksole)... ja see miski ei ole midagi, mida saaks teadlikult otsida või mille nimel teadlikult püüelda...
see miski lihtsalt iseloomustab neid, kes on end n-ö leidnud (või tegelevad enese leidmisega); aga otse loomulikult mitte ainult ennast, vaid seeläbi ka teisi. Need inimesed kes teevad midagi ära, mitte ainult iseenda, vaid ka teiste jaoks.
Ja, nagu öeldud, selleks ei pea olema magistri (vms) kraadi, asi on suhtumises. Kuid saate ju minust aru: kuivõrd fantastiline on kohata inimest, kes on 23, kuid kellel juba nõnda varakult on 'see kõik' olemas... see miski, millega ta avab maailma (nii iseenda kui teiste jaoks), millega ta rakendab oma teadmisi, millega avab inimesi ja kõike seda, mis tema ümber...
ma mõtlen seda tõsiselt kui ütlen, et sellised inimesed on minu jaoks eeskujuks; 'eeskujuks' on isegi vähe öeldud, vaid kes on minu silmis teinekord suisa kangelasteks!
Ma ei taha võrrelda neid, kel selleks üldse võimalus on (või ei ole) või kes sedalaadi asjadeni alles kunagi hiljem jõuavad (enamasti n-ö loomuliku eneseleidmise protsessi ühe variandina); või kes higistavad end siniseks, et millegi selliseni jõuda (tihtilugu kaotades osa 'inimlikkusest' - inimlikust empaatiavõimest); või et üldse ilmtingimata peaks millegi selliseni jõudma millest ma siin praegu räägin, aga need kes teevad seda südamega, kirglikult... - millised pärlid on need noored inimesed kes on sellised nagu Siret seda on!!!
Ma loodan, et Sirr nüüd ei pahanda kui siia kaks pilti panen:
Ning lõpetuseks - Freddie:
Last but not least: sain ka ise ja oma töö jaoks innustust.
Ja veel: mitte küll otseselt sellega seoses, kuid laenutasin EHI raamatukogust Peter Sloterdijki "Sphären III: Schäume", natuke seda seal ka lehitesin... ühelt poolt niivõrd huvitav, kuivõrd Hasso K. on sellest rääkinud, ning teisalt: oma allapoole kesist saksa keele 'oskust' isegi üksjagu arusaadav, vähemalt pr. ja saksa keel on nüüdseks sealmaal, et sõnaraamatuga saab loetud... ja need keeled tuleb ette võtta. Peter Sloterdijk on üks neist kelle puhul tekib siiralt tunne: nende mõtete lugemiseks võib kasvõi keele ära õppida!
Ning ennekõike: magistritöö; ja enne seda paar selle sessi sisse kuuluvat pikemat esseed... oh, joy!:)
No comments:
Post a Comment