kuidas saadakse selleks, mis ollakse...

Taaskord on aasta lõppemas.
Oli mõttes siia kirjutada natuke pikemalt, kuid uni sunnib takka. Üks tööpäev/öö veel üle elada ja seejärel reede varahommikul Leedu poole teele.

Võib-olla kunagi täiendan seda postitust. Aga tahtsin taaskord jagada seda mõtet, et alates ülikooli astumisest on igal aastal oodanud mind ees mõni oluline muudatus: olgu selleks siis seoses õpingutega maailmavaate pidev ümberkujunemine või... jah, enamasti ongi olnud tegu maailmavaateliste muudatustega, kus ka iseenda isiksus seeläbi pidevalt muutub. Ise usun, et pigem paremuse poole. Ja kui ikka ja jälle möödunud aastale tagasi mõelda, siis on seal olnud midagi ootamatut ja üllatavat, mille käekäiku varem ei oleks osanud oodatagi, ehkki tagantjärele tundub kõik nii loomulik.

Mööduva aasta kaks olulisemat muudatust minu jaoks:
* 2010. aasta lõpupoole hakkas mind huvitama evolutsioonibioloogia ja -teooria, 2011. aastal sai seda põhjalikumalt uuritud (pluss välissemester Islandi Ülikoolis - ehk siiani üks huvitavamaid ja elamusterohkemaid seiku üldse), ning 2012. aastal hakkas kooruma iseenda õpingutega seoses täpsem suunitlus: memeetika ehk kultuurievolutsioon. Ei saa välistada, et see kõik veel muutub, aga leida miski, mis tõepoolest väga huvitab ja mis ühtlasi oleks haaratav: vat selle üle võin küll head meelt tunda! Ja eks see oli miski, mida olen otsinud bakalaureuse esimese õppeaasta esimesest semestrist saati... nüüd vist leidsin:)

Alamärkusena võiks ehk veel lisada: suurem huvi reaalteaduste vastu, nt keemia, füüsika, astronoomia, jne. Üks kõige keerukamaid asju seni tundub olevat DNA kopeerumis-/kopeerimisprotsess.


* Teiseks: lõpuks ometi tundub, et sain valmis... luulekogu. Eks näis kas ja mis selle avaldamisest saab (võtan selle uuesti kätte uue aasta alguses), aga seni ongi kõige olulisem just see tunne. Ja see valmimise hetk on olnud omamoodi... kergendus.
Sisuliselt hakkasin kirjutama aastal 2002; kogusse sai pandud luuletusi alates aastast 2005, mil hakkasid valmima minu arvates vähegi loetavamad kirjutised (nimetagem neid nõnda). Ühtsesse tervikusse tahtsin neid koondada juba 2011. aasta lõpuks, kuid ka 2012. aasta esimene pool osutus pidevaks täiendamiseks, juurde kirjutamiseks, sisse- ja väljasorteerimiseks, jne. Kuni septembrikuus tundus, et nüüd on valmis! Jah, seda "nüüd on valmis" hetki tuli ette ka varemgi, kuid praeguse seisuga ongi see jäänud viimaseks versiooniks. Täna öösel vaatasin veel üle ja: jah, nüüd on valmis!
See viimane versioon on üleval siin. 

AGA, jah, omamoodi imelikult ja ootamatult 'kergendav' tunne - alates septembrist - on olnud see, et ma ei ole tundnud enam vajadust midagi juurde kirjutada!
Tõsi, ühe ilukirjandusliku tekstiga alustasin (selle valmimiseks läheb tõenäoliselt minimaalselt 5-10 aastat - st loodetavasti saab sellest asja), aga vähemalt praegu tundub, et üldjoontes luuletuste kirjutamisega sain ühele poole.
See on kummaline, sest kümme aastat on see olnud mul niivõrd "veres", et iga kuu-paari kohta olen saanud kirja vähemalt 2-10 luuletust (kokku üldse vist u 300 kanti) ja nüüd äkki: kõik!
Kes teab, ehk oligi see mingi periood. Ehk on oma osa hoopis lõputööl, mis on haaranud kogu oma tähelepanu endale. Ehk kirjutan kunagi jälle (ehk tõesti!). Ei tea. Igaljuhul iseenda jaoks on see olnud kummaline muutus, kuid nii imelik kui see ka ei ole, siis ma olen rõõmus selle üle!



Aga, jah, praegu lõpetan...
palju jäi kirjutamata, aga ju siis kui selleks parema hetke leian.

Ahjaa, pr keelt olen ka ikka õppinud ja uuesti käsile võtnud!:)

Seega:
au revoir, mes ami(e)s!