Istun ülikooli aatriumis ja siin tulevad raadiost niiii nunnud laulud: "ära karda mind, ka mina olen arglik", "head lapsed kasvavad vitsata", ja just viimasena "päikeseratas".Olav Ehala plaat vist peal vms:)
Eile, keset koolitöid, andis Pille msnis lingi Jaak Joala "Suvele"... mille tulemusena tirisin endale muide 25 Jaak Joala laulu, mida ma enamuses varem kuulnud polnud (emme, midagi sulle!:)). Ka kooli tulles mängisid nad mul pleieris.
:)
Ja nüüd loen siin oma lõputööd üle. Peaksin (õigemini: suht pean!) selle täna õhtul/öösel ära lõpetama, ehkki sai justkui lubatud juba varem "nädala alguses/ nädala alguseks" (defineerige mulle "nädala algus, eksole, hehe).
Lihtsalt sellised mõtted seekord. Sest aatriumis neid laule kuulata oli nii mõnus. Ja nüüd hakkavad siin vist seltskonnatantsu tunnid, milles ka eelmine kord osa võtsin:) Vähemalt treenerid on kohal. Tahaks tantsida. Jälle tuli igatsus seltskonnatantsu järele. Kuidagi suvisem kui hip-hop.
Päikest!
(püüan oma esimese poole tööst enne läbi lugeda kui arvutil aku tühjaks saab; hetkel 17% remaining)
Monday, May 3, 2010
Sunday, May 2, 2010
tänasest.
Tänase kohta lihtsalt nii palju, et käisime Liisiga korvpalli mängimas! Jubevahva oli!
Viimati saigi mängitud eelmisel suvel, nii et jupp aega möödas ja nüüd sain aru, et olen sellest puudust tundnud.
Mängisime "viite miinust", aga põhiliselt "10"-t (vms).
Oeh, tahtsin veel väljendada tunnet, et mu blogi sissekanded on viimasel ajal vist suht mõttetud. Kohati lihtsalt sellised "et olen harjunud midagi kirjutama". Mnjah. Aga las ta siis olla. Endale on tore aeg-ajalt mõtteid siia üles riputada.
Tegelikult ka tänane korvapllielamus polnud ka päris niisama mainitud, nimelt saatis seda mõneti eriskummaline juhtum (aga võib-olla ka pigem tavapärane):
ma kaotasin absoluutselt kõik mängud!
Aga mängida oli ikkagi tore; mõtlesime, et läheks varsti jälle, loodetavasti on siis soojem ja vähem-tuulisem:)
Siia üks laul ka, mis mulle meenus ja mis mulle täitsa meeldib, eriti küll stuudioversioon, kuid seda ma youtube'ist paraku ei leidnud:
ainult ma ütleks, et need naerukohad seal videos on üsna kohatud, sest tegelikult on tegu küllalt traagilise lauluga, kindlasti mitte huumoriga. aga nojah, kuidas kellelegi.
Viimati saigi mängitud eelmisel suvel, nii et jupp aega möödas ja nüüd sain aru, et olen sellest puudust tundnud.
Mängisime "viite miinust", aga põhiliselt "10"-t (vms).
Oeh, tahtsin veel väljendada tunnet, et mu blogi sissekanded on viimasel ajal vist suht mõttetud. Kohati lihtsalt sellised "et olen harjunud midagi kirjutama". Mnjah. Aga las ta siis olla. Endale on tore aeg-ajalt mõtteid siia üles riputada.
Tegelikult ka tänane korvapllielamus polnud ka päris niisama mainitud, nimelt saatis seda mõneti eriskummaline juhtum (aga võib-olla ka pigem tavapärane):
ma kaotasin absoluutselt kõik mängud!
Aga mängida oli ikkagi tore; mõtlesime, et läheks varsti jälle, loodetavasti on siis soojem ja vähem-tuulisem:)
Siia üks laul ka, mis mulle meenus ja mis mulle täitsa meeldib, eriti küll stuudioversioon, kuid seda ma youtube'ist paraku ei leidnud:
ainult ma ütleks, et need naerukohad seal videos on üsna kohatud, sest tegelikult on tegu küllalt traagilise lauluga, kindlasti mitte huumoriga. aga nojah, kuidas kellelegi.
Saturday, May 1, 2010
ei suutnud pealkirja välja mõelda, aga järgmise võite mulle ise soovitada!:)
Nii, paar sõnakest üle pika aja. Ma ei teagi, miks ma seda kirjutan, niisama. Lihtsalt eneseväljenduseks, justkui muutuksid sündmused siis rohkem olemasolevateks, kinnistuksid paremini ka iseenda mõtetes.
Öeldust võib ilmselt järeldada, et need sündmused on olnud pigem positiivsed. Ja ongi.
*
Reedene päev oli suuresti selline, et "alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama" (muuseas: äsja lugesin kellegi blogist säärast varianti: "alguses ei saa pidama, siis ei saa vedama" - mis on ju samuti võimalik ja mitte just väga positiivne nähtus). Kuidagi ei viitsinud Viigi fenomenoloogia seminarisse minna, ehkki teema tundus huvitav (nimelt pidime analüüsima intervjuusid), olin ju koolitööde tõttu öösel umbes neli-viis tundi maganud, kuid kohale jõudes: taaskord hästi tore elamus! Ning tõdesin taaskord: minu jaoks EHI ruulib, täiesti teine kodu ja ma nii loodan ja tegelikult ka usun, et kevadest saab taas edasi õppida! Nojah, enne muidugi vaja üks aste ära lõpetada, aga see selleks.
Peale seda trenni ja... seoses Practice Night'iga oli Jene teinud minu arvates vägasupervahva kava! Pigem natuke lühike, aga see-eest võrdlemisi sisukas. Lisaks on tore vaheldus ka üht kava harjutada, mitte nii, et iga kord midagi erinevat (eks mõlemal oma plussid-miinused; vaheldust on vaja). Igaljuhul... mul on tunne, et hakkan seda ehk isegi üha enam nautima: trenn lõppeb enamasti kella üheksa paiku, seekord juhtus selline asi, et äkitselt tabasin end mõttelt "kui kaua on veel jäänud?", samas kui tunne ütles, et oleme alles kusagil poole peal: reaalsus oli aga see, et kell oli juba 20.45. Ehk teisisõnu: 45 minuti asemel oli jäänud vaid 15 minutit! Vat see on ennastunustav tantsunauding, eksole!:)
*
Täna maksin DanceActi kuutasu ära. Nüüd võib edasi elada!:)
*
Et kirjutan seda öösel (ma ei tea mis kuupäevaga see blogger mul seda siin salvestab), siis möödunud päev - ehk laupäev - läks suuresti magamisele-puhkamisele ja lugemisele. Korraga pooleli kolm raamatut:
Paul Veyne "Kas kreeklased uskusid oma müüte? Essee konstitueerivast kujutlusvõimest"
Henri Bergson "Naer: Essee koomika tähendusest" ning
Carl Gustav Jung "Psühholoogilised tüübid".
Kõik väga huvitavad, ning ühel või teisel viisil seotud erinevate ainetega, mis mul veel teha on vaja. Ja see on see, mis mulle EHI puhul meeldib: seal on küllalt suur n-ö akadeemilinevabadus, interdistsiplinaarsus, mistõttu väga palju on iseenda teha, millise nurga alt sa täpselt tahad asjale läheneda.
Seoses Platoni "Sokratese joomakõne" ehk "Pidusöögiga" mõtlesin, et uuriks-kirjutaks midagi seoses tollase "tõemõistega". See pole veel kindel, pole ka TTÜst pärit õppejõuga seda läbi arutanud, aga sellised mõtted tekkisid.
Nojah, jne. Bergson on niisama huvitav, ehkki mul on endal natuke keeruline suhestuda koomikaga; mulle küll meeldib koomika ja hindan seda väga, kuid ühtlasi olen selle suhtes üsna kriitiline. Nt enamus labaseid nalju mind naerma ei aja. Minu jaoks on oluline, et naljas oleks midagi kordumatut, ning soovitavalt-teiseks: et nali ei oleks otseselt kedagi (tõsimeeli) halvustav (iseennast võib halvustada:P).
Jung on muidugi omaette tüüp: ühel hetkel fännan teda väga, teisel hetkel lähen põlema kriitikameelest "kuidas ta küll saab seda väita???". Kohati meenutab ta mulle tüüpilist vandenõuteoreetikut, kelle kohta saab öelda tema teooriat iseloomustava lause stiilis: "Mida Jung ei märka, seda pole Jungi jaoks olemas".
Üheltpoolt näib tegu olevat niivõrd mõistliku, ratsionaalse-läbimõtleva isikuga, teiselt poolt niivõrd naiivne, et... jah. Muidugi ma pole mingi inimene siin mingit kriitikat avaldama, nii et pigem on tegu esmamuljega.
*
Seoses jungikriitikaga tekib sedalaadi asja lugedes tohutu igatsus Nietzsche järele, sest Nietzsche puhul ma ei kahtle: olgu n-ö tõde nii karm kui tahes, Nietzsche jääb selle juurde. Ta on minu jaoks sõna otseses mõttes tõefilosoof. Ehkki Jung väidab ka olevat tõde kõige olulisem, siis minu arvates on ta teatud teemadega nii obsessed, et tõest on asi kaugel ning pigem on kohati tegu täiesti lampi võetud subjektiivsete põhjendamatute järeldustega, mistõttu ma julgeks teda teatud olukordades suisa Freudiga võrrelda. Ehkki ma kindlasti pole nende autoritega väga kursis ja pigem minimaalselt kokku puutunud. Loen ühel hetkel põhiasjad läbi, siis oskan vast paremini sel teemal sõna võtta!
Ja seoses Nietzschega: (taas)avastasin youtube'i vahendusel hr N-i muusikageeniust; lisaks mõtte-tahtehiiglasele oli ta ju ka andekas helilooja. Mõtlesin, et otsiks siia mingi hea näite, kuid ei leidnud sobivat. Kel huvi, saab muidugi youtube'ist ise otsida.
*
Vaatasin täna üle pika aja MJ Dangerous Touri "Billie Jean" esitust: peale neid trenne, olles ise neid samu samme õppinud, korraga nägin MJ-d natuke uuemas valguses kui varem: olen teda alati pehmelt öeldes andekaks tantsijaks pidanud, kuid ometi jäid paljud sammud märkamata, mille puhul nüüd tundsin kohe ära: ahaa!
Tema puhul tundubki tihti nii olevat: eemalt vaatad - andekas, midagi pole öelda, laulab-tantsib hästi... jne. Aga kui natukenegi süveneda sellesse, nii tantsu kui ka laulude enesete ülesehitusse, siis vähegi märkaja inimene on sunnitud tõdema (julgen seda tõesti väita, olenemata kellegi isiklikust maitsest): tegu on geeniusega! See ongi perfektsionism. Ja seda kohtab tegelikult üsnagi harva, vähemalt sel määral (video, laul, tants, heli, loomingulisus jne). Aga okei, mis ma siin ikka ülistan, eksole. Lihtsalt see oli mulle mõneti sürr kogemus: ehkki olen seda videot mitu korda näinud, siis alles nüüd teadvustasin ja tõesti märkasin, milliseid samme ta samal ajal nagu "muuseas" teeb, samas kui mina rabelen trennis nagu hull ja üritan neist sotti saada:D Hehe. Vahva!:)
*
Ning seoses muusikaga juhtus täna siuke asi: tundsin üle pika aja vajadust klimperdada! Ja nõnda tegingi: pühkisin pianiino pealt tolmu ära ja oma tund aega proovisin vanu asju meelde tuletada, proovisin uusi õppida... ja tundsin sellest tohutult rõõmu ning naudingut. Ma tean, ma ei ole mingi klaverimängija, pean seda rõhutama, kuid sellegipoolest oli see kõik niivõrd tore:) Ja siiski: aastate jooksul olen ma vast niigi palju selgeks saanud, et kui tuleb isu nt sealt Chopini leinamarsist seda aeglasemalt osa õppida, siis harjutamise peale saab lõpuks üht-teist selgeks ka. Ja see on nii tore:) Jah, kunagi muretsen endale päris klaveri ja hakkan rohkem harjutama!
Igajuhul seos oli järgmine: harjutades meenus mu uni: nägin unes, et olin kirjutanud laulu, mis osutus n-ö õnnestunuks. Ja ehkki päeval oli unenäo sisu meelest läinud, siis ehk kusagil alateadvuses pesitses see muusikatung, mis ilmnes juba unes, et siiski üle pika aja nautida ise muusikaga tegelemist.
*
Viimaseks: mõned päevad tagasi Daniel V. (ka siin blogis viidatud memokraat) blogi sirvides tuli meelde Varraku Raamatublogi (sest D.V. ju üks sealne autor), sel hetkel tuli igatsus ilukirjanduse järele. Ehk kunagi saan seda ka endale lubada: siis kui mul on aega-võimalust piisavalt, et saaks tõesti ühel hetkel maha istuda ja tõesti nautida lugemist (ilma, et mingi järjekord otseselt seljagataga oleks, mis kõik lugemist ootavad)... nagu mõned aastad tagasi lugesin võrdlemisi järjest läbi Markii de Sade'i "Justine ehk vooruse õnnetused", John Fowlesi "Liblikapüüdja" ja Michel Houellebecq'i "Elementaarosakesed" ja võrdlesin neid "masendavuse" aspektist. PS: viimased kaks on minu meelest vägasuperteosed, soovitan (ehkki suht rusuvad)!
Lisaks hakkab mulle üha enam selgemaks saama mitte üllatav asjaolu, et mida rohkem lugeda (mitte, et ma oleks palju lugenud vms, seda mitte!), seda huvitavamaks muutuvad raamatud, kasvõi üle lugedes. Seda rohkem seoseid.
Praegu lõpetan, sest mõtted said otsa ja ega midagi väga öelda ei olnudki, pigem sellised niisama mõtted, mis vajasid väljendust ja kirjapanekut. Homne (st pühapäevane) eesmärk: lõputöö ära lõpetada, vähemalt põhimõtteliselt, sisuliselt (st vähemalt üks peatükk juurde kirjutada, pluss siit-sealt tähendused).
Päikest!
(kui keegi seda lugema satub, siis järgmist pealkirja või ka teemat võib igaüks kenasti pakkuda:))
Öeldust võib ilmselt järeldada, et need sündmused on olnud pigem positiivsed. Ja ongi.
*
Reedene päev oli suuresti selline, et "alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama" (muuseas: äsja lugesin kellegi blogist säärast varianti: "alguses ei saa pidama, siis ei saa vedama" - mis on ju samuti võimalik ja mitte just väga positiivne nähtus). Kuidagi ei viitsinud Viigi fenomenoloogia seminarisse minna, ehkki teema tundus huvitav (nimelt pidime analüüsima intervjuusid), olin ju koolitööde tõttu öösel umbes neli-viis tundi maganud, kuid kohale jõudes: taaskord hästi tore elamus! Ning tõdesin taaskord: minu jaoks EHI ruulib, täiesti teine kodu ja ma nii loodan ja tegelikult ka usun, et kevadest saab taas edasi õppida! Nojah, enne muidugi vaja üks aste ära lõpetada, aga see selleks.
Peale seda trenni ja... seoses Practice Night'iga oli Jene teinud minu arvates vägasupervahva kava! Pigem natuke lühike, aga see-eest võrdlemisi sisukas. Lisaks on tore vaheldus ka üht kava harjutada, mitte nii, et iga kord midagi erinevat (eks mõlemal oma plussid-miinused; vaheldust on vaja). Igaljuhul... mul on tunne, et hakkan seda ehk isegi üha enam nautima: trenn lõppeb enamasti kella üheksa paiku, seekord juhtus selline asi, et äkitselt tabasin end mõttelt "kui kaua on veel jäänud?", samas kui tunne ütles, et oleme alles kusagil poole peal: reaalsus oli aga see, et kell oli juba 20.45. Ehk teisisõnu: 45 minuti asemel oli jäänud vaid 15 minutit! Vat see on ennastunustav tantsunauding, eksole!:)
*
Täna maksin DanceActi kuutasu ära. Nüüd võib edasi elada!:)
*
Et kirjutan seda öösel (ma ei tea mis kuupäevaga see blogger mul seda siin salvestab), siis möödunud päev - ehk laupäev - läks suuresti magamisele-puhkamisele ja lugemisele. Korraga pooleli kolm raamatut:
Paul Veyne "Kas kreeklased uskusid oma müüte? Essee konstitueerivast kujutlusvõimest"
Henri Bergson "Naer: Essee koomika tähendusest" ning
Carl Gustav Jung "Psühholoogilised tüübid".
Kõik väga huvitavad, ning ühel või teisel viisil seotud erinevate ainetega, mis mul veel teha on vaja. Ja see on see, mis mulle EHI puhul meeldib: seal on küllalt suur n-ö akadeemilinevabadus, interdistsiplinaarsus, mistõttu väga palju on iseenda teha, millise nurga alt sa täpselt tahad asjale läheneda.
Seoses Platoni "Sokratese joomakõne" ehk "Pidusöögiga" mõtlesin, et uuriks-kirjutaks midagi seoses tollase "tõemõistega". See pole veel kindel, pole ka TTÜst pärit õppejõuga seda läbi arutanud, aga sellised mõtted tekkisid.
Nojah, jne. Bergson on niisama huvitav, ehkki mul on endal natuke keeruline suhestuda koomikaga; mulle küll meeldib koomika ja hindan seda väga, kuid ühtlasi olen selle suhtes üsna kriitiline. Nt enamus labaseid nalju mind naerma ei aja. Minu jaoks on oluline, et naljas oleks midagi kordumatut, ning soovitavalt-teiseks: et nali ei oleks otseselt kedagi (tõsimeeli) halvustav (iseennast võib halvustada:P).
Jung on muidugi omaette tüüp: ühel hetkel fännan teda väga, teisel hetkel lähen põlema kriitikameelest "kuidas ta küll saab seda väita???". Kohati meenutab ta mulle tüüpilist vandenõuteoreetikut, kelle kohta saab öelda tema teooriat iseloomustava lause stiilis: "Mida Jung ei märka, seda pole Jungi jaoks olemas".
Üheltpoolt näib tegu olevat niivõrd mõistliku, ratsionaalse-läbimõtleva isikuga, teiselt poolt niivõrd naiivne, et... jah. Muidugi ma pole mingi inimene siin mingit kriitikat avaldama, nii et pigem on tegu esmamuljega.
*
Seoses jungikriitikaga tekib sedalaadi asja lugedes tohutu igatsus Nietzsche järele, sest Nietzsche puhul ma ei kahtle: olgu n-ö tõde nii karm kui tahes, Nietzsche jääb selle juurde. Ta on minu jaoks sõna otseses mõttes tõefilosoof. Ehkki Jung väidab ka olevat tõde kõige olulisem, siis minu arvates on ta teatud teemadega nii obsessed, et tõest on asi kaugel ning pigem on kohati tegu täiesti lampi võetud subjektiivsete põhjendamatute järeldustega, mistõttu ma julgeks teda teatud olukordades suisa Freudiga võrrelda. Ehkki ma kindlasti pole nende autoritega väga kursis ja pigem minimaalselt kokku puutunud. Loen ühel hetkel põhiasjad läbi, siis oskan vast paremini sel teemal sõna võtta!
Ja seoses Nietzschega: (taas)avastasin youtube'i vahendusel hr N-i muusikageeniust; lisaks mõtte-tahtehiiglasele oli ta ju ka andekas helilooja. Mõtlesin, et otsiks siia mingi hea näite, kuid ei leidnud sobivat. Kel huvi, saab muidugi youtube'ist ise otsida.
*
Vaatasin täna üle pika aja MJ Dangerous Touri "Billie Jean" esitust: peale neid trenne, olles ise neid samu samme õppinud, korraga nägin MJ-d natuke uuemas valguses kui varem: olen teda alati pehmelt öeldes andekaks tantsijaks pidanud, kuid ometi jäid paljud sammud märkamata, mille puhul nüüd tundsin kohe ära: ahaa!
Tema puhul tundubki tihti nii olevat: eemalt vaatad - andekas, midagi pole öelda, laulab-tantsib hästi... jne. Aga kui natukenegi süveneda sellesse, nii tantsu kui ka laulude enesete ülesehitusse, siis vähegi märkaja inimene on sunnitud tõdema (julgen seda tõesti väita, olenemata kellegi isiklikust maitsest): tegu on geeniusega! See ongi perfektsionism. Ja seda kohtab tegelikult üsnagi harva, vähemalt sel määral (video, laul, tants, heli, loomingulisus jne). Aga okei, mis ma siin ikka ülistan, eksole. Lihtsalt see oli mulle mõneti sürr kogemus: ehkki olen seda videot mitu korda näinud, siis alles nüüd teadvustasin ja tõesti märkasin, milliseid samme ta samal ajal nagu "muuseas" teeb, samas kui mina rabelen trennis nagu hull ja üritan neist sotti saada:D Hehe. Vahva!:)
*
Ning seoses muusikaga juhtus täna siuke asi: tundsin üle pika aja vajadust klimperdada! Ja nõnda tegingi: pühkisin pianiino pealt tolmu ära ja oma tund aega proovisin vanu asju meelde tuletada, proovisin uusi õppida... ja tundsin sellest tohutult rõõmu ning naudingut. Ma tean, ma ei ole mingi klaverimängija, pean seda rõhutama, kuid sellegipoolest oli see kõik niivõrd tore:) Ja siiski: aastate jooksul olen ma vast niigi palju selgeks saanud, et kui tuleb isu nt sealt Chopini leinamarsist seda aeglasemalt osa õppida, siis harjutamise peale saab lõpuks üht-teist selgeks ka. Ja see on nii tore:) Jah, kunagi muretsen endale päris klaveri ja hakkan rohkem harjutama!
Igajuhul seos oli järgmine: harjutades meenus mu uni: nägin unes, et olin kirjutanud laulu, mis osutus n-ö õnnestunuks. Ja ehkki päeval oli unenäo sisu meelest läinud, siis ehk kusagil alateadvuses pesitses see muusikatung, mis ilmnes juba unes, et siiski üle pika aja nautida ise muusikaga tegelemist.
*
Viimaseks: mõned päevad tagasi Daniel V. (ka siin blogis viidatud memokraat) blogi sirvides tuli meelde Varraku Raamatublogi (sest D.V. ju üks sealne autor), sel hetkel tuli igatsus ilukirjanduse järele. Ehk kunagi saan seda ka endale lubada: siis kui mul on aega-võimalust piisavalt, et saaks tõesti ühel hetkel maha istuda ja tõesti nautida lugemist (ilma, et mingi järjekord otseselt seljagataga oleks, mis kõik lugemist ootavad)... nagu mõned aastad tagasi lugesin võrdlemisi järjest läbi Markii de Sade'i "Justine ehk vooruse õnnetused", John Fowlesi "Liblikapüüdja" ja Michel Houellebecq'i "Elementaarosakesed" ja võrdlesin neid "masendavuse" aspektist. PS: viimased kaks on minu meelest vägasuperteosed, soovitan (ehkki suht rusuvad)!
Lisaks hakkab mulle üha enam selgemaks saama mitte üllatav asjaolu, et mida rohkem lugeda (mitte, et ma oleks palju lugenud vms, seda mitte!), seda huvitavamaks muutuvad raamatud, kasvõi üle lugedes. Seda rohkem seoseid.
Praegu lõpetan, sest mõtted said otsa ja ega midagi väga öelda ei olnudki, pigem sellised niisama mõtted, mis vajasid väljendust ja kirjapanekut. Homne (st pühapäevane) eesmärk: lõputöö ära lõpetada, vähemalt põhimõtteliselt, sisuliselt (st vähemalt üks peatükk juurde kirjutada, pluss siit-sealt tähendused).
Päikest!
(kui keegi seda lugema satub, siis järgmist pealkirja või ka teemat võib igaüks kenasti pakkuda:))
Thursday, April 29, 2010
üks mõttearendus: tragikoomika (naeru aspektist)
Endiselt on mul eelmisest semestrist võlgu üks aine, mille pean nüüd (max u 2-3 nädala jooksul) ära tegema. Selleks on tarvis kirjutada üks 7 lk essee. Pean küll õppejõuga rääkima, kas teema on sobiv, kuid mind hakkas huvitama selline asi nagu: tragikoomika.
Uni hakkab küll peale tulema, kuid et olen üsnagi vastaval lainel, siis mõtlesin sellest siia lähemalt kirjutada.
Niisiis: tragikoomika? See on midagi, mida ma mõistan (ja ma võin selles ka eksida) millegi traagilisuse ja koomilise vahepealset. See on teatud mõttes nõnda traagiline, et ajab naerma. Ning mu intuitsioon justkui ütleb, et see on filosoofiale üsnagi omane, nii nagu ka inimesele. Ehkki, jah: et nt naer on üldinimlik nähtus (ma ei tea, kas loomad naeravad?), siis võib siin muidugi langeda olukorda, kus sarnaselt Freudile saab kõik ajada (tragi)koomika kaela. Püüan seda siiski vältida. Seoses Freudi ja koomikaga toon siia ühe tsitaadi Carl Gustav Jungi raamatust "Mälestused, unenäod, mõtted", kus ta räägib Freudi kinnisideest seksuaalsuse teemal:
Kus iganes mõne inimese või mõne kunstiteose puhul vaimsusega tegu oli, kahtlustas Freud selle taga "väljatõrjutud seksuaalsust". Ja seda, mida ei saanud vahetult seksuaalsena interpreteerida, nimetas ta "psühhoseksuaalsuseks". Ma väitsin vastu, et kui tema hüpotees loogiliselt lõpuni viia, tähendab see hävitavat kohtuotsust kogu inimkultuuri kohta, mis osutub ainult farsiks, väljatõrjutud seksuaalsuse morbiidseks tulemuseks. "Jah," kinnitas ta, "nii see ongi. See on saatuse needus, mille vastu me oleme võimetud."
(lk 143)
Kuid teema juurde; ning teema sai alguse ennekõike Henri Bergsoni (eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud) teosest "Naer: Essee koomika tähendusest", kus ta algusepool räägib samuti naeru inimlikust aspektist: näiteks kui loodus või loomad näivad meile naljakatena, siis on see kõik võrdluses inimese enese ja inimlikkusega. Ka Freud kirjutas ju naerust/koomikast vms, kuid seda ei ole ma (veel) lugenud. Bergsoni teos on hetkel kusagil poolepeal.
Täna tabas mind seda teost ülikooli aatriumis lugedes järgnev lause: "Kõik, mis on elu juures tõsist, tuleneb meie vabadusest. [...] kõik see, mis tuleb meist ja on tõesti meie oma, annab elule vahel dramaatilise ja üldiselt tõsise tooni." (lk 56).
See lõi justkui mingi pirni põlema; samuti kui Bergson räägib koomikast, siis kirjeldab ta koomika lähtekohana mehaanilisust (elu voolavuses, kuhu ta ei sobi, sest see, mis iseloomustab elu, ei ole mitte niivõrd mehaaniline, aga justnimelt voolav, sujuv, kordumatu, pidevalt uutele olukordadele erinevalt reageeriv jne). Koomika tulenebki sellest kui "ideaalselt voolavat vaimu" segab "mehaaniline-materiaalne-segav" kehalisus, harjumus...
[kirjutamisel... sest hetkel pole aega seda postitust edasi kirjutada, kuid jätkan kui mahti saan, ehk nädalavahetusel]
Uni hakkab küll peale tulema, kuid et olen üsnagi vastaval lainel, siis mõtlesin sellest siia lähemalt kirjutada.
Niisiis: tragikoomika? See on midagi, mida ma mõistan (ja ma võin selles ka eksida) millegi traagilisuse ja koomilise vahepealset. See on teatud mõttes nõnda traagiline, et ajab naerma. Ning mu intuitsioon justkui ütleb, et see on filosoofiale üsnagi omane, nii nagu ka inimesele. Ehkki, jah: et nt naer on üldinimlik nähtus (ma ei tea, kas loomad naeravad?), siis võib siin muidugi langeda olukorda, kus sarnaselt Freudile saab kõik ajada (tragi)koomika kaela. Püüan seda siiski vältida. Seoses Freudi ja koomikaga toon siia ühe tsitaadi Carl Gustav Jungi raamatust "Mälestused, unenäod, mõtted", kus ta räägib Freudi kinnisideest seksuaalsuse teemal:
Kus iganes mõne inimese või mõne kunstiteose puhul vaimsusega tegu oli, kahtlustas Freud selle taga "väljatõrjutud seksuaalsust". Ja seda, mida ei saanud vahetult seksuaalsena interpreteerida, nimetas ta "psühhoseksuaalsuseks". Ma väitsin vastu, et kui tema hüpotees loogiliselt lõpuni viia, tähendab see hävitavat kohtuotsust kogu inimkultuuri kohta, mis osutub ainult farsiks, väljatõrjutud seksuaalsuse morbiidseks tulemuseks. "Jah," kinnitas ta, "nii see ongi. See on saatuse needus, mille vastu me oleme võimetud."
(lk 143)
Kuid teema juurde; ning teema sai alguse ennekõike Henri Bergsoni (eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud) teosest "Naer: Essee koomika tähendusest", kus ta algusepool räägib samuti naeru inimlikust aspektist: näiteks kui loodus või loomad näivad meile naljakatena, siis on see kõik võrdluses inimese enese ja inimlikkusega. Ka Freud kirjutas ju naerust/koomikast vms, kuid seda ei ole ma (veel) lugenud. Bergsoni teos on hetkel kusagil poolepeal.
Täna tabas mind seda teost ülikooli aatriumis lugedes järgnev lause: "Kõik, mis on elu juures tõsist, tuleneb meie vabadusest. [...] kõik see, mis tuleb meist ja on tõesti meie oma, annab elule vahel dramaatilise ja üldiselt tõsise tooni." (lk 56).
See lõi justkui mingi pirni põlema; samuti kui Bergson räägib koomikast, siis kirjeldab ta koomika lähtekohana mehaanilisust (elu voolavuses, kuhu ta ei sobi, sest see, mis iseloomustab elu, ei ole mitte niivõrd mehaaniline, aga justnimelt voolav, sujuv, kordumatu, pidevalt uutele olukordadele erinevalt reageeriv jne). Koomika tulenebki sellest kui "ideaalselt voolavat vaimu" segab "mehaaniline-materiaalne-segav" kehalisus, harjumus...
[kirjutamisel... sest hetkel pole aega seda postitust edasi kirjutada, kuid jätkan kui mahti saan, ehk nädalavahetusel]
Sunday, April 25, 2010
DJ Shah feat. Inger Hansen - Don't wake me up
Kuidagi hakkas meeldima see laul, just video poolest, kuidagi... hästi realistlik, tekitab tunde nagu vajuks sinna pildi sisse:
milline on sinu meeleolu täna?
***
Niisiis selline pealkiri. Tuleneb asjaolust, et tegin endale eile uue blogi, kuid varjatud blogi: mis varjatutest on ühtlasi järjekorras teine ja tõenäoliselt viimane (rohkemaks pole nagu põhjust).
Nõndaks: see blogi siin on minu üleüldine, eksole.
Mingil hetkel sai tehtud ka teine blogi: õigemini oli too teine minu esimene (kuid hiljem vahetasin nad ära ja panin hoopis esimese parooli alla, seda siin aga alustasin n-ö puhtalt lehelt). Tolle esimese varjatukese tegin täiesti lihtsast soovist vaid iseendale kirjutada. Tõenäoliselt sai see alguse sellest, et oli vaja end välja elada. Kirjutada asju, mida ehk siia ei kirjutaks. Enamasti aga täiesti teraapilises mõttes: kui midagi painas, sai sinna kõik välja valatud ja nõnda sai endal pilt selgemaks ja ühtlasi läks ka meeleolu paremaks.
Uue blogi tegin laupäeval, päev peale trenni, hilisõhtul, peale E. juurest tulekut, sest üle pika aja tundsin end ebatavaliselt hästi ja ebatavaliselt optimistlikuna. Rahu oli südames, rahu koos energia ja kõige muuga, mis üldse võiks mingisse positiivsesse tervikusse kuuluda. Tahtsin neid mõtteid ja seda meeleolu säilitada, kirja panna, et ehk teinekordki lugeda (eriti siis kui meel must) ja sellest jõudu saada...
kuid... - eelnevaid valdavalt (siiski) negatiivse sisuga postitusi vaadates tundsin, et see ei istu sinna. Kasvõi läheb luhta plaan "tulevikus inspireerivat postitust" kirjutada, sest kõik teised viivad selle tasakaalust välja.
Nõnda tulingi mõttele: olen tegelikult viimasel ajal üsna palju masetsenud, või noh: mitte otseselt masetsenud, aga midagi sarnast (ma ei hakka seda siin kirjeldama, ehkki see pole otseselt mingi saladus), ja oleks hea kui saaks seda rohkem kontrolli alla. Niisiis mis oleks kui teeks sellise blogi, kus kirjutan ennekõike selliseid hetki, mis on a) siinse blogi jaoks liialt ülevoolavalt positiivsed, b) ja sisaldavad isiklikku laadi eneseanalüüsi.
Ja asi toimis: üks pisike hetk oli, mil tekkis taas tahtmine "jonnida", kuid kerisin hetkeks üle kirjutatud teksti ja meeleolu muutus kohe paremaks ning võin vist isegi kinnitada, et see "jonnimine" polekski olnud objektiivne, vaid pigem kallutatud: sest mingis äärmuslikus meeleolus ei pruugi inimene enam üldse asja selgelt näha.
Muuseas (hehe) panin sinna ka netist leitud joonistatud-fiktsionaalse Nietzsche pildi, sinna samasse esimesse postitusse, sest tema on keegi, kes on liigagi tihti mulle teed näidanud...:)
***
Ütlesin ennist, et see meeleolu "poleks olnud objektiivne"; mis on nimelt juba jupp aega vaevanud küsimus: kuidas peaksin ma oma olukorda hindama? Olen ma õnnelik? On selleks põhjust? Või nagu enamasti küsimus tekib: on mul ka tegelikult põhjust kurta?
See hea-halva, järeleandmise-alistumise võitus on minus üsna pikka aega käinud, ilmselt enamus elust, mil on tulnud ka selliseid hetki, mil see otsustamatuse protsess jooksutab juhtme lihtsalt nii kokku, et tühipaljas mõte "kas mul on ka tegelikult põhjust..." tekitab täiesti sürri-tundetu meeleolu. Mitte heas ega halvas mõttes, vaid selles mõttes, et sa tead, et sa ei suuda sellele küsimusele vastust leida, sest sa lihtsalt ei jaksa sellele enam mõelda, seda enam, et kõik näib justkui sõltuvalt meeleolust-mõtetest, milles parasjagu viibid (järgmine hetk: järgmine meeleolu).
Teiselt poolt ei lase see lõputu kahevahel-olek end ka välja elada: sest teinekord on niii hea mõelda "kõik on paganama halvasti, kurat küll, nohh!", või vastupidi: rõõmus olla. Ja mulle tundub, et millestki sellisest iseenesest võiks võrsuda või alata depressioon: siis kui inimene ei jaksa enam selliste asjade üle pead vaevata ja laseb lihtsalt kõigel minna... kuni ühel hetkel on absoluutselt kõigest suva, sest millelgi pole enam tähtsust.
Niisiis on see küsimus mind huvitanud ja mulle tundub, et olen sellele ka mingitlaadi vastuse leidnud (vähemalt iseenda jaoks). Nõndaks - küsimus: kuidas ma saan aru, et mu elus on midagi hästi või halvasti? Kõik tundub ju võrdluse küsimus: kui ma vaatan neid inimesi, siis mõtlen, et olen siiski tohutult õnnelik (ma elan [nende inimeste all ei mõelnud ma siiski undead-sombikesi], ma näen, liigun, olen noor jne!), ning teisest küljest tundub teinekord, et kõigil on parem elu kui minul. Ehkki tegelikult on ju selge, et see kõigil ei pruugi üldsegi nii olla, ehk lihtsalt näib nõnda: võib-olla nemad mõtlevad sama minu kohta "ah, mis tal viga!".
Ma ei tea kuidas teiega, aga vähemalt minu jaoks on see üks paras pähkel olnud, ja tüütu pähkel, mis ei ole lasknud rahulikult ei kurvastuda ega rõõmu tunda, sellest vahepealsest olekust rääkimata. Niisiis mõtlesin, et ehk on vastus väga lihtne: küsimus on selles, millega keegi on harjunud!
Väga lihtne näide: ma elan Eestis, olen harjunud üleüldise eesti eluga ja seega eeldan, et nii ka jätkub ja et see on normaalne, seetõttu ei saa ma ihaldada ei-tea-kelle-elu-kusagil-filmis; või pole ehk otsest põhjust imestada, et ma ei asu parasjagu (õnneks!) kusagil pommiaugus. Kuni isiklikuma eluni ja igapäevatoimetusteni välja.
See on muidugi küllalt optimistlik vaatepunkt, sest mingis mõttes jätab ta küsimuse lahtiseks: jah, ma olen õnnelik, sest midagi pole halvemuse poole läinud, aga: kas peaksin siiski olema rahul, et kõik on üldjoontes "sama"? Või peaksin justnimelt olema rõõmus, et on "sama"?
Ei, need pole siiski minu mõtted, sest otseselt ma ei tunne, et mu elu sama oleks: pigem vastupidi - kahe-kolme aasta tagust ennast ei tunneks ma vist äragi!
Kuid lisaks harjumus-momendile on minu arvates ehk veelgi olulisem harjumus-unistada moment: harjumus oodata, sest ma loodan ja eeldan, et igal inimesel peaks olema vähemalt nii palju oma elu üle järele mõeldud, et ta "teab, mida elult tahab", kasvõi järgmisel päeval, kasvõi järgmisel nädalavahetusel. Ja ma arvan, et just see on see, mis määrab suuresti selle, kuidas me end tunneme ja millises meeleolus.
Kui sul muidu on üldjoontes hästi, ja sul on unistused, sa näed nende kallal vaeva, ja isegi kui ühtki veel täitunud ei ole, kuid tunned, et miski neid ka ei välista ja miski pole põhjust andnud arvata, et nad peaksid ära langema: siis pole ju ka ühe 'halva tuju' tõttu põhjust hakata äkki ülejäänud mineviku lootusi maha viskama, sest "ma niikuinii ei saa neid, sest pole seni saanud".
Kui oled seni leidnud põhjust sellesse ja endasse uskumiseks, siis küll on sul põhjust ka edaspidi! - selline olekski otseselt selle meeleolude-teema viimane mõte.
Ja selline mõtlemine aitab, eneseanalüüs aitab, nõnda saab iseendale paremini ligi hiilida ja vältida mõttetuid sinna-tänna põiklemisi, aitab saavutada seda n-ö objektiivset ja enesekriitilist pilku iseenda üle. Kuid, jah, eks sellel ka negatiivne olukord: siis kui midagi tõesti on halvasti; aga võib-olla aitab siis objektiivsemalt käituda ja näha oma võimalusi, et kuidas edasi liikuda, sest ma usun, et peaaegu alati leiab võimalusi ja peaaegu alati võib kõik veel paremaks muutuda!:)
***
Okei, teine teema: netis oli selline sürr 'uudis', kus keegi Iraani vaimulik Kazem Sedigh olevat väitnud, et "enese paljastamine tekitab maavärinaid", millele keegi Jen McCreight siis otsustas väidetule vastupidist tõestada ja vastavasisulist kampaaniat alustada (muidugi võib ju olla, et too vaimulik mõtes seda metafoorina, kuigi ju seda oleks siis ka vastavalt täpustatud ja tõlgendatud).
Igaljuhul: kui nüüd veidi 'õel' olla, ehk võiks siin paljastada teatava vandenõu, kus vaimulik tegelikult justnimelt tahtis natuke ka maist ilma-ilu nautida ja seega juba ootas säärast reaktsiooni, et saaks tänaval "perverdina" tavalisest paljastatumaid ihusid vahtida. Mnjah.
***
See oli väike nali, eks. Lihtsalt see 'uudis' oli nii jaburalt kummaline, et pani muigama.
Kuid rääkides naljadest, siis ehkki ma väga musta huumori sõber ei ole (jah, ilmselt on neid, kes praegu ütleksid "jaa, räägi-räägi!"), siis selline jaburalt absurdne anekdoot mulle isegi täitsa meeldis ja siiani muigan kui sellele mõtlen; teen kopi-peist:
Jänes ja põder peavad metsas jahti. Põder luurab ja jänes kannab püssi. Järsku aga läheb jänesel näpp kogemata päästikule ja laseb põdral alalõua küljest. Vaatab mõnda aega põdrale otsa ja ütleb: ''Mida sa irvitad, ma jumala ehmatasin praegu!''
Haha, kas pole? Või on mu huumorisoon liiga jaburaks läinud, et see mulle tõesti naljakas on???:D
Päikest!
Niisiis selline pealkiri. Tuleneb asjaolust, et tegin endale eile uue blogi, kuid varjatud blogi: mis varjatutest on ühtlasi järjekorras teine ja tõenäoliselt viimane (rohkemaks pole nagu põhjust).
Nõndaks: see blogi siin on minu üleüldine, eksole.
Mingil hetkel sai tehtud ka teine blogi: õigemini oli too teine minu esimene (kuid hiljem vahetasin nad ära ja panin hoopis esimese parooli alla, seda siin aga alustasin n-ö puhtalt lehelt). Tolle esimese varjatukese tegin täiesti lihtsast soovist vaid iseendale kirjutada. Tõenäoliselt sai see alguse sellest, et oli vaja end välja elada. Kirjutada asju, mida ehk siia ei kirjutaks. Enamasti aga täiesti teraapilises mõttes: kui midagi painas, sai sinna kõik välja valatud ja nõnda sai endal pilt selgemaks ja ühtlasi läks ka meeleolu paremaks.
Uue blogi tegin laupäeval, päev peale trenni, hilisõhtul, peale E. juurest tulekut, sest üle pika aja tundsin end ebatavaliselt hästi ja ebatavaliselt optimistlikuna. Rahu oli südames, rahu koos energia ja kõige muuga, mis üldse võiks mingisse positiivsesse tervikusse kuuluda. Tahtsin neid mõtteid ja seda meeleolu säilitada, kirja panna, et ehk teinekordki lugeda (eriti siis kui meel must) ja sellest jõudu saada...
kuid... - eelnevaid valdavalt (siiski) negatiivse sisuga postitusi vaadates tundsin, et see ei istu sinna. Kasvõi läheb luhta plaan "tulevikus inspireerivat postitust" kirjutada, sest kõik teised viivad selle tasakaalust välja.
Nõnda tulingi mõttele: olen tegelikult viimasel ajal üsna palju masetsenud, või noh: mitte otseselt masetsenud, aga midagi sarnast (ma ei hakka seda siin kirjeldama, ehkki see pole otseselt mingi saladus), ja oleks hea kui saaks seda rohkem kontrolli alla. Niisiis mis oleks kui teeks sellise blogi, kus kirjutan ennekõike selliseid hetki, mis on a) siinse blogi jaoks liialt ülevoolavalt positiivsed, b) ja sisaldavad isiklikku laadi eneseanalüüsi.
Ja asi toimis: üks pisike hetk oli, mil tekkis taas tahtmine "jonnida", kuid kerisin hetkeks üle kirjutatud teksti ja meeleolu muutus kohe paremaks ning võin vist isegi kinnitada, et see "jonnimine" polekski olnud objektiivne, vaid pigem kallutatud: sest mingis äärmuslikus meeleolus ei pruugi inimene enam üldse asja selgelt näha.
Muuseas (hehe) panin sinna ka netist leitud joonistatud-fiktsionaalse Nietzsche pildi, sinna samasse esimesse postitusse, sest tema on keegi, kes on liigagi tihti mulle teed näidanud...:)
***
Ütlesin ennist, et see meeleolu "poleks olnud objektiivne"; mis on nimelt juba jupp aega vaevanud küsimus: kuidas peaksin ma oma olukorda hindama? Olen ma õnnelik? On selleks põhjust? Või nagu enamasti küsimus tekib: on mul ka tegelikult põhjust kurta?
See hea-halva, järeleandmise-alistumise võitus on minus üsna pikka aega käinud, ilmselt enamus elust, mil on tulnud ka selliseid hetki, mil see otsustamatuse protsess jooksutab juhtme lihtsalt nii kokku, et tühipaljas mõte "kas mul on ka tegelikult põhjust..." tekitab täiesti sürri-tundetu meeleolu. Mitte heas ega halvas mõttes, vaid selles mõttes, et sa tead, et sa ei suuda sellele küsimusele vastust leida, sest sa lihtsalt ei jaksa sellele enam mõelda, seda enam, et kõik näib justkui sõltuvalt meeleolust-mõtetest, milles parasjagu viibid (järgmine hetk: järgmine meeleolu).
Teiselt poolt ei lase see lõputu kahevahel-olek end ka välja elada: sest teinekord on niii hea mõelda "kõik on paganama halvasti, kurat küll, nohh!", või vastupidi: rõõmus olla. Ja mulle tundub, et millestki sellisest iseenesest võiks võrsuda või alata depressioon: siis kui inimene ei jaksa enam selliste asjade üle pead vaevata ja laseb lihtsalt kõigel minna... kuni ühel hetkel on absoluutselt kõigest suva, sest millelgi pole enam tähtsust.
Niisiis on see küsimus mind huvitanud ja mulle tundub, et olen sellele ka mingitlaadi vastuse leidnud (vähemalt iseenda jaoks). Nõndaks - küsimus: kuidas ma saan aru, et mu elus on midagi hästi või halvasti? Kõik tundub ju võrdluse küsimus: kui ma vaatan neid inimesi, siis mõtlen, et olen siiski tohutult õnnelik (ma elan [nende inimeste all ei mõelnud ma siiski undead-sombikesi], ma näen, liigun, olen noor jne!), ning teisest küljest tundub teinekord, et kõigil on parem elu kui minul. Ehkki tegelikult on ju selge, et see kõigil ei pruugi üldsegi nii olla, ehk lihtsalt näib nõnda: võib-olla nemad mõtlevad sama minu kohta "ah, mis tal viga!".
Ma ei tea kuidas teiega, aga vähemalt minu jaoks on see üks paras pähkel olnud, ja tüütu pähkel, mis ei ole lasknud rahulikult ei kurvastuda ega rõõmu tunda, sellest vahepealsest olekust rääkimata. Niisiis mõtlesin, et ehk on vastus väga lihtne: küsimus on selles, millega keegi on harjunud!
Väga lihtne näide: ma elan Eestis, olen harjunud üleüldise eesti eluga ja seega eeldan, et nii ka jätkub ja et see on normaalne, seetõttu ei saa ma ihaldada ei-tea-kelle-elu-kusagil-filmis; või pole ehk otsest põhjust imestada, et ma ei asu parasjagu (õnneks!) kusagil pommiaugus. Kuni isiklikuma eluni ja igapäevatoimetusteni välja.
See on muidugi küllalt optimistlik vaatepunkt, sest mingis mõttes jätab ta küsimuse lahtiseks: jah, ma olen õnnelik, sest midagi pole halvemuse poole läinud, aga: kas peaksin siiski olema rahul, et kõik on üldjoontes "sama"? Või peaksin justnimelt olema rõõmus, et on "sama"?
Ei, need pole siiski minu mõtted, sest otseselt ma ei tunne, et mu elu sama oleks: pigem vastupidi - kahe-kolme aasta tagust ennast ei tunneks ma vist äragi!
Kuid lisaks harjumus-momendile on minu arvates ehk veelgi olulisem harjumus-unistada moment: harjumus oodata, sest ma loodan ja eeldan, et igal inimesel peaks olema vähemalt nii palju oma elu üle järele mõeldud, et ta "teab, mida elult tahab", kasvõi järgmisel päeval, kasvõi järgmisel nädalavahetusel. Ja ma arvan, et just see on see, mis määrab suuresti selle, kuidas me end tunneme ja millises meeleolus.
Kui sul muidu on üldjoontes hästi, ja sul on unistused, sa näed nende kallal vaeva, ja isegi kui ühtki veel täitunud ei ole, kuid tunned, et miski neid ka ei välista ja miski pole põhjust andnud arvata, et nad peaksid ära langema: siis pole ju ka ühe 'halva tuju' tõttu põhjust hakata äkki ülejäänud mineviku lootusi maha viskama, sest "ma niikuinii ei saa neid, sest pole seni saanud".
Kui oled seni leidnud põhjust sellesse ja endasse uskumiseks, siis küll on sul põhjust ka edaspidi! - selline olekski otseselt selle meeleolude-teema viimane mõte.
Ja selline mõtlemine aitab, eneseanalüüs aitab, nõnda saab iseendale paremini ligi hiilida ja vältida mõttetuid sinna-tänna põiklemisi, aitab saavutada seda n-ö objektiivset ja enesekriitilist pilku iseenda üle. Kuid, jah, eks sellel ka negatiivne olukord: siis kui midagi tõesti on halvasti; aga võib-olla aitab siis objektiivsemalt käituda ja näha oma võimalusi, et kuidas edasi liikuda, sest ma usun, et peaaegu alati leiab võimalusi ja peaaegu alati võib kõik veel paremaks muutuda!:)
***
Okei, teine teema: netis oli selline sürr 'uudis', kus keegi Iraani vaimulik Kazem Sedigh olevat väitnud, et "enese paljastamine tekitab maavärinaid", millele keegi Jen McCreight siis otsustas väidetule vastupidist tõestada ja vastavasisulist kampaaniat alustada (muidugi võib ju olla, et too vaimulik mõtes seda metafoorina, kuigi ju seda oleks siis ka vastavalt täpustatud ja tõlgendatud).
Igaljuhul: kui nüüd veidi 'õel' olla, ehk võiks siin paljastada teatava vandenõu, kus vaimulik tegelikult justnimelt tahtis natuke ka maist ilma-ilu nautida ja seega juba ootas säärast reaktsiooni, et saaks tänaval "perverdina" tavalisest paljastatumaid ihusid vahtida. Mnjah.
***
See oli väike nali, eks. Lihtsalt see 'uudis' oli nii jaburalt kummaline, et pani muigama.
Kuid rääkides naljadest, siis ehkki ma väga musta huumori sõber ei ole (jah, ilmselt on neid, kes praegu ütleksid "jaa, räägi-räägi!"), siis selline jaburalt absurdne anekdoot mulle isegi täitsa meeldis ja siiani muigan kui sellele mõtlen; teen kopi-peist:
Jänes ja põder peavad metsas jahti. Põder luurab ja jänes kannab püssi. Järsku aga läheb jänesel näpp kogemata päästikule ja laseb põdral alalõua küljest. Vaatab mõnda aega põdrale otsa ja ütleb: ''Mida sa irvitad, ma jumala ehmatasin praegu!''
Haha, kas pole? Või on mu huumorisoon liiga jaburaks läinud, et see mulle tõesti naljakas on???:D
Päikest!
Friday, April 23, 2010
DanceAct
Tänane tantsutrenn oli taaskord super! Lisaks õppisime ühe hästi vahva sammu ära!:)
Ja et vahepeal on üsna pingeline aeg olnud - ja et see pingeline aeg jätkub - siis nautisin tänast trenni topelt, esimesest sammust peale!
See oli lihtsalt kirjeldamatult HEA, SUPER! Jee!
Hea uudis:
Jene pakkus välja võimaluse osaleda DanceActi Practice Night showl! Ehkki sinna on üsna vähe aega jäänud, siis sellegipoolest olid kõik ideest vaimustuses!:) Eks näis, ma ise loodan, et saab asja, oleks vahva (mingi teema oli nende piletitega:/ - aga praegu nagu saime aru, et ikka toimub:)).
Siia ka mõni video (ehkki seal DA lingi all on ka paar täitsa head:)):
DA Practice Night 2009 (just kusagilt poolepealt läheb heaks:)):
ja lihtsalt üks tore hip-hopi kava:
Üks halb uudis on ka, aga sellest ma praegu ei räägi: õigemini kustutasin selle teksti ära.
Ja et vahepeal on üsna pingeline aeg olnud - ja et see pingeline aeg jätkub - siis nautisin tänast trenni topelt, esimesest sammust peale!
See oli lihtsalt kirjeldamatult HEA, SUPER! Jee!
Hea uudis:
Jene pakkus välja võimaluse osaleda DanceActi Practice Night showl! Ehkki sinna on üsna vähe aega jäänud, siis sellegipoolest olid kõik ideest vaimustuses!:) Eks näis, ma ise loodan, et saab asja, oleks vahva (mingi teema oli nende piletitega:/ - aga praegu nagu saime aru, et ikka toimub:)).
Siia ka mõni video (ehkki seal DA lingi all on ka paar täitsa head:)):
DA Practice Night 2009 (just kusagilt poolepealt läheb heaks:)):
ja lihtsalt üks tore hip-hopi kava:
Üks halb uudis on ka, aga sellest ma praegu ei räägi: õigemini kustutasin selle teksti ära.
Subscribe to:
Posts (Atom)
