Nii, paar sõnakest üle pika aja. Ma ei teagi, miks ma seda kirjutan, niisama. Lihtsalt eneseväljenduseks, justkui muutuksid sündmused siis rohkem olemasolevateks, kinnistuksid paremini ka iseenda mõtetes.
Öeldust võib ilmselt järeldada, et need sündmused on olnud pigem positiivsed. Ja ongi.
*
Reedene päev oli suuresti selline, et "alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama" (muuseas: äsja lugesin kellegi blogist säärast varianti: "alguses ei saa pidama, siis ei saa vedama" - mis on ju samuti võimalik ja mitte just väga positiivne nähtus). Kuidagi ei viitsinud Viigi fenomenoloogia seminarisse minna, ehkki teema tundus huvitav (nimelt pidime analüüsima intervjuusid), olin ju koolitööde tõttu öösel umbes neli-viis tundi maganud, kuid kohale jõudes: taaskord hästi tore elamus! Ning tõdesin taaskord: minu jaoks EHI ruulib, täiesti teine kodu ja ma nii loodan ja tegelikult ka usun, et kevadest saab taas edasi õppida! Nojah, enne muidugi vaja üks aste ära lõpetada, aga see selleks.
Peale seda trenni ja... seoses Practice Night'iga oli Jene teinud minu arvates vägasupervahva kava! Pigem natuke lühike, aga see-eest võrdlemisi sisukas. Lisaks on tore vaheldus ka üht kava harjutada, mitte nii, et iga kord midagi erinevat (eks mõlemal oma plussid-miinused; vaheldust on vaja). Igaljuhul... mul on tunne, et hakkan seda ehk isegi üha enam nautima: trenn lõppeb enamasti kella üheksa paiku, seekord juhtus selline asi, et äkitselt tabasin end mõttelt "kui kaua on veel jäänud?", samas kui tunne ütles, et oleme alles kusagil poole peal: reaalsus oli aga see, et kell oli juba 20.45. Ehk teisisõnu: 45 minuti asemel oli jäänud vaid 15 minutit! Vat see on ennastunustav tantsunauding, eksole!:)
*
Täna maksin DanceActi kuutasu ära. Nüüd võib edasi elada!:)
*
Et kirjutan seda öösel (ma ei tea mis kuupäevaga see blogger mul seda siin salvestab), siis möödunud päev - ehk laupäev - läks suuresti magamisele-puhkamisele ja lugemisele. Korraga pooleli kolm raamatut:
Paul Veyne "Kas kreeklased uskusid oma müüte? Essee konstitueerivast kujutlusvõimest"
Henri Bergson "Naer: Essee koomika tähendusest" ning
Carl Gustav Jung "Psühholoogilised tüübid".
Kõik väga huvitavad, ning ühel või teisel viisil seotud erinevate ainetega, mis mul veel teha on vaja. Ja see on see, mis mulle EHI puhul meeldib: seal on küllalt suur n-ö akadeemilinevabadus, interdistsiplinaarsus, mistõttu väga palju on iseenda teha, millise nurga alt sa täpselt tahad asjale läheneda.
Seoses Platoni "Sokratese joomakõne" ehk "Pidusöögiga" mõtlesin, et uuriks-kirjutaks midagi seoses tollase "tõemõistega". See pole veel kindel, pole ka TTÜst pärit õppejõuga seda läbi arutanud, aga sellised mõtted tekkisid.
Nojah, jne. Bergson on niisama huvitav, ehkki mul on endal natuke keeruline suhestuda koomikaga; mulle küll meeldib koomika ja hindan seda väga, kuid ühtlasi olen selle suhtes üsna kriitiline. Nt enamus labaseid nalju mind naerma ei aja. Minu jaoks on oluline, et naljas oleks midagi kordumatut, ning soovitavalt-teiseks: et nali ei oleks otseselt kedagi (tõsimeeli) halvustav (iseennast võib halvustada:P).
Jung on muidugi omaette tüüp: ühel hetkel fännan teda väga, teisel hetkel lähen põlema kriitikameelest "kuidas ta küll saab seda väita???". Kohati meenutab ta mulle tüüpilist vandenõuteoreetikut, kelle kohta saab öelda tema teooriat iseloomustava lause stiilis: "Mida Jung ei märka, seda pole Jungi jaoks olemas".
Üheltpoolt näib tegu olevat niivõrd mõistliku, ratsionaalse-läbimõtleva isikuga, teiselt poolt niivõrd naiivne, et... jah. Muidugi ma pole mingi inimene siin mingit kriitikat avaldama, nii et pigem on tegu esmamuljega.
*
Seoses jungikriitikaga tekib sedalaadi asja lugedes tohutu igatsus Nietzsche järele, sest Nietzsche puhul ma ei kahtle: olgu n-ö tõde nii karm kui tahes, Nietzsche jääb selle juurde. Ta on minu jaoks sõna otseses mõttes tõefilosoof. Ehkki Jung väidab ka olevat tõde kõige olulisem, siis minu arvates on ta teatud teemadega nii obsessed, et tõest on asi kaugel ning pigem on kohati tegu täiesti lampi võetud subjektiivsete põhjendamatute järeldustega, mistõttu ma julgeks teda teatud olukordades suisa Freudiga võrrelda. Ehkki ma kindlasti pole nende autoritega väga kursis ja pigem minimaalselt kokku puutunud. Loen ühel hetkel põhiasjad läbi, siis oskan vast paremini sel teemal sõna võtta!
Ja seoses Nietzschega: (taas)avastasin youtube'i vahendusel hr N-i muusikageeniust; lisaks mõtte-tahtehiiglasele oli ta ju ka andekas helilooja. Mõtlesin, et otsiks siia mingi hea näite, kuid ei leidnud sobivat. Kel huvi, saab muidugi youtube'ist ise otsida.
*
Vaatasin täna üle pika aja MJ Dangerous Touri "Billie Jean" esitust: peale neid trenne, olles ise neid samu samme õppinud, korraga nägin MJ-d natuke uuemas valguses kui varem: olen teda alati pehmelt öeldes andekaks tantsijaks pidanud, kuid ometi jäid paljud sammud märkamata, mille puhul nüüd tundsin kohe ära: ahaa!
Tema puhul tundubki tihti nii olevat: eemalt vaatad - andekas, midagi pole öelda, laulab-tantsib hästi... jne. Aga kui natukenegi süveneda sellesse, nii tantsu kui ka laulude enesete ülesehitusse, siis vähegi märkaja inimene on sunnitud tõdema (julgen seda tõesti väita, olenemata kellegi isiklikust maitsest): tegu on geeniusega! See ongi perfektsionism. Ja seda kohtab tegelikult üsnagi harva, vähemalt sel määral (video, laul, tants, heli, loomingulisus jne). Aga okei, mis ma siin ikka ülistan, eksole. Lihtsalt see oli mulle mõneti sürr kogemus: ehkki olen seda videot mitu korda näinud, siis alles nüüd teadvustasin ja tõesti märkasin, milliseid samme ta samal ajal nagu "muuseas" teeb, samas kui mina rabelen trennis nagu hull ja üritan neist sotti saada:D Hehe. Vahva!:)
*
Ning seoses muusikaga juhtus täna siuke asi: tundsin üle pika aja vajadust klimperdada! Ja nõnda tegingi: pühkisin pianiino pealt tolmu ära ja oma tund aega proovisin vanu asju meelde tuletada, proovisin uusi õppida... ja tundsin sellest tohutult rõõmu ning naudingut. Ma tean, ma ei ole mingi klaverimängija, pean seda rõhutama, kuid sellegipoolest oli see kõik niivõrd tore:) Ja siiski: aastate jooksul olen ma vast niigi palju selgeks saanud, et kui tuleb isu nt sealt Chopini leinamarsist seda aeglasemalt osa õppida, siis harjutamise peale saab lõpuks üht-teist selgeks ka. Ja see on nii tore:) Jah, kunagi muretsen endale päris klaveri ja hakkan rohkem harjutama!
Igajuhul seos oli järgmine: harjutades meenus mu uni: nägin unes, et olin kirjutanud laulu, mis osutus n-ö õnnestunuks. Ja ehkki päeval oli unenäo sisu meelest läinud, siis ehk kusagil alateadvuses pesitses see muusikatung, mis ilmnes juba unes, et siiski üle pika aja nautida ise muusikaga tegelemist.
*
Viimaseks: mõned päevad tagasi Daniel V. (ka siin blogis viidatud memokraat) blogi sirvides tuli meelde Varraku Raamatublogi (sest D.V. ju üks sealne autor), sel hetkel tuli igatsus ilukirjanduse järele. Ehk kunagi saan seda ka endale lubada: siis kui mul on aega-võimalust piisavalt, et saaks tõesti ühel hetkel maha istuda ja tõesti nautida lugemist (ilma, et mingi järjekord otseselt seljagataga oleks, mis kõik lugemist ootavad)... nagu mõned aastad tagasi lugesin võrdlemisi järjest läbi Markii de Sade'i "Justine ehk vooruse õnnetused", John Fowlesi "Liblikapüüdja" ja Michel Houellebecq'i "Elementaarosakesed" ja võrdlesin neid "masendavuse" aspektist. PS: viimased kaks on minu meelest vägasuperteosed, soovitan (ehkki suht rusuvad)!
Lisaks hakkab mulle üha enam selgemaks saama mitte üllatav asjaolu, et mida rohkem lugeda (mitte, et ma oleks palju lugenud vms, seda mitte!), seda huvitavamaks muutuvad raamatud, kasvõi üle lugedes. Seda rohkem seoseid.
Praegu lõpetan, sest mõtted said otsa ja ega midagi väga öelda ei olnudki, pigem sellised niisama mõtted, mis vajasid väljendust ja kirjapanekut. Homne (st pühapäevane) eesmärk: lõputöö ära lõpetada, vähemalt põhimõtteliselt, sisuliselt (st vähemalt üks peatükk juurde kirjutada, pluss siit-sealt tähendused).
Päikest!
(kui keegi seda lugema satub, siis järgmist pealkirja või ka teemat võib igaüks kenasti pakkuda:))
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
Monica, tuttav tunne! Hehe. Kusjuures on tulnud ette olukordi (küll üliharva), mil ma ise olen selleks kasutanud diktofoni (õigemini mp3 mängija vastavat funktsiooni), ajab ka asja ära... aga ka siis tekib tunne, et asi pole päris "hetkes", ja isegi kui ta on hetkes, siis igasugune mõte stiilis "ma nüüd ütlen/kirjutan/mõtlen" justkui ähmastab kõige ehedust... ja isegi siis sellisele iseenda tegevusele mõeldes hakkab mõte pigem minevikuradu käima, hakkab otsima midagi, mis pole päris "selles hetkes", või püüab seda hetke kuidagi kunstlikult täiustama hakata.
Loodan, et see mul nüüd liiga segane jutt ei olnud:D
Mul oli sama probleem! 2-3 aastat ei saanud kuidagi vedama (ehkki proovisin, kuid igasugune järjekindlus puudus, lihtsalt ei suutnud, ei tulnud), nüüd ei saa vist enam pidama:D
Hehe.
Aga Sinu mittenõustumist kuulaks hea meelega, olen alati avatud kriitikale:)
Mina kui 'vanem ja targem indiviid', haha, hea nali:D Aga okei, see selleks...
Aga jah, põhjendatud kriitika mulle meeldib küll, lausa fännan seda!
Ja muuseas, see telefonimäng tuleb tuttav ette, kusjuures olin siis seal reas kõige viimane ja ei saanud mitte midagi aru, mida edasiöeldud jutuga öelda taheti, hehe:)
Aga kui teema juurde minna, siis... kas ei või olla nii üht kui teist? Et ühelt poolt oleme ikkagi mingis osas n-ö originaalautorid, teiselt poolt üksnes vahendajad ja alati läheb midagi kaotsi.
Vähemalt mulle tundub, et sõnale mõeldes on see kujutluses enamasti ilusam ja täiuslikum kui väljaöelduna. Ja kui selle välja ütled, siis tundub see olevat nagu iga teise inimese väljaöeldud sõna, ja sealt edasi ta sulandub n-ö ülejäänud massi...
Ma ei tea, mis mida Sina arvad?
Ja ega selles mõttes diktofon tõesti suurt päästa, kuid mulle tundub, et teinekord siiski efektiivsem kui nt kirja panemine, sest rääkimine ei vaja nii palju tähelepanu kui kirjutamine. Mnjah. Ega ma ka ei tea ju:P
Mmm... see tsitaat on vist pärit Roland Barthes'ilt, kellelt on teos "Autori surm" (olen sellest vaid katkendeid lugenud) ja sisu oli vist tõesti midagi sarnast, et niipea kui autor 'sureb', siis teos ärkab ellu ja autor ise ei saa enam ühelgi moel omada kontrolli selle üle, mis teosest edasi saab, kuidas teda tõlgendatakse, või ehk kirjutatakse üldse sellele uusi osasid järele, mille tõttu originaalteose mõte võib sootuks muutuda jne.
Ma ei mäleta, seal oli vist juttu autori füüsilisest surmast, aga sisuliselt võiks see ju igasuguse väljaöeldud või kirjutatud sõna kohta käia:)
Monica, tänud vahva-sisuka kommentaari eest! Ja, jah, täiesti nõus Sinu jutuga, ei mingit vastuvaidlusmomenti minu poolt:)
Aga mis sellesse vanem-targem juttu puutub, siis: ega üks kursus ei loe ju suurt midagi; lisaks pean ütlema, et nt gümnaasiumi lõpuks olin vist max 10 raamatut läbi lugenud, nii et väääga minimaalselt, samal ajal kui enamus inimesi on vist selleks ajaks vähemalt enamus põhilisi ilukirjanduslikke teoseid läbi saanud. Nii et tegelikult mul vägagi suured lüngad;)
Eks ma lihtsalt püüan seda kuidagi tasa teha, kuid lugevuses hiilata ma kindlasti ei saa!
Hmm. See isik seal raamatu taga? Hmmmm. Sina see vist olla ei saanud, sest nagu räägid, olid vaataja rollis (ehkki, jah, mingid spirituaalsed kehastväljumised vms pole vist päris 100% välistatud)... nii et ilmselt mitte Sina?
Pakuks, et hr Rein Raud ega Lotu ka mitte. Ma ei tea, mina? (keda võiksin veel pakkuda või kes jäi pakkumata?)
Kui mina, ju mu arvutil sai siis aku tühjaks, hehe:D Aga aatrium on minu arvates jubevahva koht, lihtsalt niii hea 'auraga', et seal on teinekord nii mõnus aega parajaks teha või midagi nt lugeda.
Aga see võis siiski vahva vaatepilt küll olla:) kahju, et pilti ei saanud teha:/
(kes iganes seal raamatu taga ka oli, eksole, hehe:P) Ja järgmine kord võid tere ka tulla ütlema; heast seltskonnast ei ütle kunagi ära:)
Aga jah, muuseas, ma ei kiida ka seda heaks kui inimene on 24/7 nina raamatus ja muust maailmast midagi ei tea, loodan, et must päris sellist muljet ei jäänud:P
Vastan Su kommentaarile alles nüüd, sest olin öösel kella kolmeni üleval ja mässasin lõputööga, millele juhendaja jõudis juba hommikul vastata ja trobikonna märkmeid-kommentaare juurde teha, "mida kõike veel parandada on vaja". Oi-jummel küll! Oeh.
Huh, siis on vähemalt tore, et ära salvestasid:)
Aaaga, ma arvan, et ma oleksin väga tänulik kui saadaksid need mõtted nt mu postkasti, näiteks sinna silverat@tlu.ee aadressile(A)!?
...ahjaa, ise olen lisaks veel ka seda nippi kasutanud, et postitanud n-ö mitmes osas:P
(seega tuttav probleem, et sõnad ei mahu ära, hehe:))
Post a Comment