Kui...

...püüda tutvust teha kaugema minevikuga, näiteks vaadata Altamira või Lascaux' koopamaailinguid; või kui lugeda Aristotelese teksti teosest "Poeetika", kus on mitmeid märkmeid selle kohta, et osa tekstist on jäädavalt kadunud; või kui vaadata seda, millisena on säilinud Kreeka Parthenon...
ja et paljud sealsed skulptuurid on jäädvustatud vaid kirjanduses või aimatavad üksnes vähem või rohkem täpsetes koopiates, sealjuures Pheidiase kuulsaimad tööd - Athena Parthenoni ja Zeus Olümpias asuvas templis... või isegi: kas kurikuulus Caligula oli selline nagu räägitakse!?

Ma ei tea kuidas teiega, aga minul on seda mõnevõrra raske omaks võtta. Võib-olla on asi tänapäeva n-ö infoajastus, kus tegelikult enam-vähem kõik inimloodu (ja mitteorgaaniline) on sisuliselt taastatav või vähemalt on sellest üldjoontes võimalik saada üsna head ettekujutust...
siis... ehkki aeg-ajalt näevad ilmavalgust mõned arheoloogilised leiud, siis... kuidas saab nii olla, et on asju, mis on tõesti igaveseks kadunud!?

Minu jaoks on see kurb. Teisalt aga rõõmustav... et alles on seegi, mis on säilinud. Kurb ja rõõmus ühtaegu. Võib-olla sisimas ei tahakski, et nt Parthenon oleks sama värvikirev ja elus kui ta seda u 300 eKr oli... Ei oska arvatagi, kuidas võiks selle ilu sellises olukorras hinnata. See on muidugi võimatu ettekujutus, aga võib-olla näitabki see võimatu ettekujutus seda, et tegelikult on kõik omal kohal.
Lihtsalt on tunne, et mõni asi oleks võinud minna teisiti. Athena kuju oleks võinud säilida ja Parthenon oleks võinud türklaste käes mitte põlema minna... ma usun, et see oleks võinud minna teisiti. Ja see oleks on midagi, mis mind piinab, sest sellest ühest oleksist võib sõltuda väga palju; aga võib-olla oleks siis jällegi midagi muud kaotsi läinud...


Siia ka üks laul, mis ei ole otseselt sellega seotud, kuid sellegipoolest mulle see laul jubedalt meeldib ja kui vaadata selle nurga alt, leidub ka selles laulus üksjagu kurbust, üksjagu rõõmu - ütleks, et magusat kurbust:

...et kõik on nii nagu peab, võib-olla isegi hästi; aga samas on selles midagi kurvameelset.

Rääkides...

...kirjandusest ja kirjanikest, siis: ehkki ma pole suurem Umberto Eco fänn, tema (äsja ka eesti keelde tõlgitud) teos "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades" on minu arvates tõeliselt väärt lugemine!
Ja ütleks, et raamatusõpradele suisa kohustuslik.

Tutvustus tagakaanelt:
Maailmakuulus semiootik ja kirjanik Umberto Eco kutsub lugeja endaga uitama kirjandusteoste kujuteldavates maailmades. Asjatundliku teejuhina kõneleb ta autori ja lugeja rollidest, näitab, kuidas selliseid maailmu luuakse ning kuidas need suhestuvad tegelikkusega. Haaravaid selgitusi saadavad arvukad värvikad näited, mis ulatuvad kirjandusklassikast seiklusjuttudeni, muinaslugudest vandenõuteooriateni.

Too kirjeldus võib kõlada veidi liialt 'teaduslikult' (ja sealjuures sisu poolest sellega ei eksita), kuid raamat on tõesti ladusalt loetav ja lausa nauditav.



Ja rääkides...
Michel Foucault'st (ja ka René Magritte'ist), siis üks lõik:

"Ohtlikes suhetes" (Les Liasions dangereuses)...
...hoiab alasti naine enda ees suurt peeglit, mis varjab teda enam-vähem täielikult: ta silmad on peaaegu kinni, ta langetab pea, pöörates seda vasakule, otsekui soovides, et teda ei nähtaks ja et ta ise ei näeks, et teda nähtakse. Niisiis asub peegel pildi plaanis, vaataja vastas, peegeldades end peitva naise kuju: peegli peegeldav külg laseb näha neid kehaosi (õlast kintsudeni), mida mittepeegeldav külg varjab. Peegel funktsioneerib pisut nagu radioskoopiline ekraan. Aga seal on ka terve hulk erinevusi. Naine paistab seal profiilis, tervenisti paremale pöödununa, keha kergelt ettepoole kummargil; tema käsi pole sirutatud, et hoida rasket peeglit, vaid rindade alla painutatud; pikad juuksed, mis peavad jätkuma peegli taga paremal, voogavad peegli pildis vasakul, vaevalt murdudes peegli raami teraval nurgal. Pilt on märgatavalt väiksem kui naine ise, viidates niimoodi teatavale distantsile peegli ja peegeldatava vahel, mida eitab naise hoiak, või mis ise eitab naise hoiakut, kes surub peeglit oma keha vastu, et seda paremini varjata. Kitsukest ruumi peegli taga rõhutab veel suure halli seina lähedus; seal on täpselt näha naise pea ja kintsude ning peegli vari. Sellel varjul puudub üks vorm, nimelt peeglit hoidev vasak käsi; normaalselt peaks seda nägema paremal pool pildi peal. Ta puudub, just nagu ei hoiakski keegi selle heidetud varju peal peeglit. Seina ja peegli vahelt on peidetud keha eemaldatud; kitsas ruumis, mis lahutab peegeldusi püüdva peegli siledat ja müüri läbipaistmatut, üksnes varje haaravat pinda, ei ole midagi. Kõigil neil plaanidel libisevad samalaadsused, mida ükski viide ei fikseeri: ilma lähtepunktita ja toeta ümberpaiknemised.

Michel Foucault, "See ei ole piip", lk 58-60.

...tõlgendamine on teinekord täitsa vahva tegevus:)

Kes on...

Kes on su lemmikkirjanik?

Ma ei tea.

Aga lemmikfilosoof?

Ma ei tea; kõik on.

Kõik...? - see tähendab: mitte keegi?

Ei, pigem kõik.
Aga seda pean küll ütlema, et lemmik-kirjanikke on rohkem;
- sest kajastamisel ei ole enamasti nõnda palju eksimisruumi kui tõlgendamisel.
Ja eksinud filosoofil on seega oht kujuneda pigem kirjanikuks kui suure tähega Filosoofiks; ehkki need piirid on alati olnud piisavalt hägused.


***
Siia ka 'vastavasisuline' pilt:





















Ja palun mitte valesti aru saada: eelnev tekst ei olnud kuidagi vihje nt Foucault' suunas. Foucault - keegi, kelle kohta saan öelda, et kahtlemata üks mu lemmikmõtlejaid!