Rääkides...

...kirjandusest ja kirjanikest, siis: ehkki ma pole suurem Umberto Eco fänn, tema (äsja ka eesti keelde tõlgitud) teos "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades" on minu arvates tõeliselt väärt lugemine!
Ja ütleks, et raamatusõpradele suisa kohustuslik.

Tutvustus tagakaanelt:
Maailmakuulus semiootik ja kirjanik Umberto Eco kutsub lugeja endaga uitama kirjandusteoste kujuteldavates maailmades. Asjatundliku teejuhina kõneleb ta autori ja lugeja rollidest, näitab, kuidas selliseid maailmu luuakse ning kuidas need suhestuvad tegelikkusega. Haaravaid selgitusi saadavad arvukad värvikad näited, mis ulatuvad kirjandusklassikast seiklusjuttudeni, muinaslugudest vandenõuteooriateni.

Too kirjeldus võib kõlada veidi liialt 'teaduslikult' (ja sealjuures sisu poolest sellega ei eksita), kuid raamat on tõesti ladusalt loetav ja lausa nauditav.



Ja rääkides...
Michel Foucault'st (ja ka René Magritte'ist), siis üks lõik:

"Ohtlikes suhetes" (Les Liasions dangereuses)...
...hoiab alasti naine enda ees suurt peeglit, mis varjab teda enam-vähem täielikult: ta silmad on peaaegu kinni, ta langetab pea, pöörates seda vasakule, otsekui soovides, et teda ei nähtaks ja et ta ise ei näeks, et teda nähtakse. Niisiis asub peegel pildi plaanis, vaataja vastas, peegeldades end peitva naise kuju: peegli peegeldav külg laseb näha neid kehaosi (õlast kintsudeni), mida mittepeegeldav külg varjab. Peegel funktsioneerib pisut nagu radioskoopiline ekraan. Aga seal on ka terve hulk erinevusi. Naine paistab seal profiilis, tervenisti paremale pöödununa, keha kergelt ettepoole kummargil; tema käsi pole sirutatud, et hoida rasket peeglit, vaid rindade alla painutatud; pikad juuksed, mis peavad jätkuma peegli taga paremal, voogavad peegli pildis vasakul, vaevalt murdudes peegli raami teraval nurgal. Pilt on märgatavalt väiksem kui naine ise, viidates niimoodi teatavale distantsile peegli ja peegeldatava vahel, mida eitab naise hoiak, või mis ise eitab naise hoiakut, kes surub peeglit oma keha vastu, et seda paremini varjata. Kitsukest ruumi peegli taga rõhutab veel suure halli seina lähedus; seal on täpselt näha naise pea ja kintsude ning peegli vari. Sellel varjul puudub üks vorm, nimelt peeglit hoidev vasak käsi; normaalselt peaks seda nägema paremal pool pildi peal. Ta puudub, just nagu ei hoiakski keegi selle heidetud varju peal peeglit. Seina ja peegli vahelt on peidetud keha eemaldatud; kitsas ruumis, mis lahutab peegeldusi püüdva peegli siledat ja müüri läbipaistmatut, üksnes varje haaravat pinda, ei ole midagi. Kõigil neil plaanidel libisevad samalaadsused, mida ükski viide ei fikseeri: ilma lähtepunktita ja toeta ümberpaiknemised.

Michel Foucault, "See ei ole piip", lk 58-60.

...tõlgendamine on teinekord täitsa vahva tegevus:)