Žižek! - Vabadusest!

Nõndaks: ma polegi siia enam ammu midagi kirjutanud. Põhjus on väga lihtne: elus võib üht-teist toimuda, kuid see ei tähenda seda, et kõigest alati kirjutama peab. Veelgi enam: tihtilugu kirjutatakse üles seda vähem, mida rohkem sündmusi elus juhtub.

Mitte, et mu elus oleks midagi märkimisväärset juhtunud (teatavas mõttes juhtub koguaeg midagi kui vähegi huvituda enda ümber toimuvast), kuid... - see oligi lihtsalt öeldud sissejuhatusena. Nagu endiselt: ma ei tea ja kas seda keegi siin lugema satub, kuid ühtlasi kummutab see ka kasvõi mõttetasandil küsimused: Sa pole enam ammu midagi kirjutanud!?

Slavoj Žižek (pildil) on öeldud ühes filmis, et tal on komme pidevalt rääkida ja kui ta mingil hetkel vaikib, kardab ta, et ta muutub justkui olematuks, ja mis põhiline: ta kardab, et inimesed hakkavad teda pidama inimeseks, kes on justkui tühimik, kuid kes pidevalt püüab tõestada, et ta seda "tegelikult ei ole"; või lihtsamalt öelduna: et ta püüab tõestada, et ta on keegi, kes ta tegelikult ei ole.

Need read ei olnud siiski päris suusoojaks ja juhuslikult öelduna, nimelt on Žižek üks neist vähestest, kelles ma olen tõesti juba üsna mõnda aega vaimustuses (enam-vähem ülikooli algusest peale, või sinnakanti), vahepeal kippus see justkui hajuma (nagu ikka on tähelepanul kombeks hajuda sinna-tänna, vastavalt hetkele ja aktuaalsetele teemadele), kuid nüüd olen teda taas avastamas... ja ka lõputöö on (ideaalis!) paan kasutada Žižeki mõtteid või suisa toetuda temale.

Niisiis on Žižek teadlikult ka siin päevakorda toodud.


Ja mõte täna siia midagi kirjutada tekkis ennekõike lugedes Slavoj Žižeki teost "Enjoy Your Symptom!: Jacques Lacan in Hollywood and Out", mis teatavasti kujutab endast ennekõike raamatut, kus võetakse vaatluse alla erinevad näited filmimaailmast.

Silma hakkas mulle vabaduse teema ja ühtlasi see, mis teeb inimesest just sellise inimese, kes ta on, ja... ühtlasi kogu see ideoloogia-temaatika.

Nõnda, 2. peatükis: Why is woman a symptom of man? -> 2.1 Why is suicide the only successful act? -> Germany, Year Zero: The word no longer obliges - on juttu Roberto Rossellini filmist General della Rovere, kus (väga lühidalt öelduna, sest taust pole siinkohal oluline) tegelane nimega Bertone, olles sunnitud näitlema kedagi, keda ta pole, sulandub ühel hetkel oma rolli nõnda sisse, et muutubki selleks, keda ta pidi algselt vaid mängima.
Idee on ju väga lihtne ja suisa triviaalne: asume pidevalt silmitsi kõivõimalike sotsiaalsete normidega/ootustega vms, millele me ühel või teisel viisil peame alluma ja mille läbi meilt alati midagi oodatakse, olenemata sellest, kas oleme sellest teadlikud või mitte.

Nõnda, näiteks, toimuvad kõige lihtsamad ideoloogiad ja kasvõi reklaamlaused:
öeldakse: sa vajad, ja lõpuks sa jäädki uskuma, et sa vajad; öeldakse: sa pead, ja lõpuks sa jäädki uskuma, et pead.
Siinkohal meenub tahes tahtmata kuulus Pascali väide, et "act as you believe and belief will come by itself" (Žižek 2007:39). Käitu, nagu sa usuksid, ja ühel hetkel tabadki end uskumast.

Juba algselt me sünnime teatavate tõekspidamiste keskele, mida me siis küsimata omaks võtame. Siin tuleb mängu uskumiste ja teadmiste erinevus: teadmiste puhul me kunagi ei küsi allika kohta! - kuid nende sisuline erinevus!? Mille kohta saame me öelda, et me seda tõesti teame!?

See polegi siinkohal niivõrd oluline, pigem oli see mõeldud pisikese jutujätkuna, et minna edasi järgmise näitega:

Kui Bertone kehastas küllalt äärmuslikku varianti ühe käitumismalli omaksvõtus, siis (nagu öeldud) väiksemal tasandil tuleb selliseid olukordi tihti vägagi tihti, sest alati oodatakse meilt midagi, kuidas me peaksime käituma. Järgmine näide ongi filmist Germany, Year Zero (taas Rossellini), kus on juttu noorest poisist nimega Edmund, kes elab oma vanema õe ja isaga. Üha enam langeb poiss natsist õpetaja Henningu võimusesse, kelle läbi Edmund hakkab üha enam omaks võtma maailmavaadet, et elu on üks suur katsumuste rägastik, et elus valitseb kaos ja pidev võitlus ja kus nõrgad hukkuvad ja tugevad jäävad ellu ja kus nõrgad on seeläbi vaid mõttetuks tüliks tugevatele...
Mis juhtub, on see, et Edmund kasutab omaksvõetud vaadet oma isa peal, kes pidevalt kurdab, et ta tervis on nõrk, et ta iial ei parane ja et ta on vaid tüliks nende perele: Edmund mürgitab oma isa.
Seepeale: teised küla lapsed ilmselt aimasid Edmundi tegu ega võta teda enam endaga mängima. Noore poisi lapsepõlv on sellest hetkest sisuliselt kadunud: ta on sotsiaalsest plaanist välja visatud. Temast on saanud igaveseks neetud olevus, kelle südant ei ole enam mingil viisil võimalik puhastada ja tegu heastada. Edmund tõmbub üksindusse ja... tapab end ära. Nagu Žižek ütleb, näib olevat moraal väga lihtne: ennekõike ahhetamapanev natsiideoloogia julmus, mis võib hävitavalt mõjuda isegi ilmsüütule lapsele, kes selle doktriini all juhtub üles kasvama.

Kuid: look at this film more closely, nagu Žižekil on tavaks öelda: tegu polnud kaugeltki mitte must-valge omaksvõetud käitumisega, vaid - ja seda kajastab poisi hilisem ülestunnistus oma 'õpetajale' - "You just talked about it, I did it!" - kusjuures öelduna mitte etteheitvalt, vaid pigem kui fakti konstanteerivalt.
Edmundi tegu polnud sugugi mitte kurjus (pure evil), vaid vastupidi: selles teos oli läbi põimunud ühelt poolt nii julm ja südametu tapatöö kui ka siiras soov isale head teha.
(siinkohal meenub kusagilt mõte, et ükskõik kui julm ka inimene poleks, alati ta usub, et ta teeb oma teoga kellelegi midagi head ja et vastav tegu on alati kuidagi õigustatud ja et nii pidigi minema: meenutagem kasvõi StarWars III osa, kus toimub Anakini "pöördumine" to the dark side of the force)
Umbkaudu nõnda juhtus ka noore ja veel rumala Edmundiga, kusjuures erinevusena mainitud Anakinist, jõudis Edmund üsna peagi selge kriisini: süütunne tehtud teost muutus talle niivõrd võimsaks, nõnda ka sotsiaalne isoleeritus, et sellest polnud enam ühtki mõeldavat väljapääsu - puudus kolmas tee.

Justkui anekdoot, mille üks versioon kõlab nõnda:

...two Jewish merchants who meet at the railroad station. One asks the other where he is going. The second replies, “To Krakow to buy cloth.” The first says, “You say Krakow to buy cloth, but you want me to think you are going to Lvov to buy seed. I know you really are going to Krakow, so why do you lie to me?”

Sisuliselt niisiis: üks valetab teisele nõnda: väites, et ta läheb Krakowisse, paneb ta teist uskuma, et ta läheb hoopis Lvovisse, kuid tegelikult läheb ikkagi Krakowisse.
Tegu on säärase paradoksaalse juhtumiga, kus teine teab, et sa valetad, kuid kui sa ühel hetkel ei valeta, vaid räägid tõtt, siis juba see tõe rääkimine on valetamine!

Kõik sõltub kontekstist (nagu Kristin tavatses öelda:) - ps: tervitan sind kui seda lugema peaksid sattuma!;)). Kuid oletagem, et vale saab paljastatud, milline oleks väljapääs?

Mõtestagem anekdoot veel kord lahti:
Et ühe kõnealuse tõest juttu tõlgendatakse kui vale, tähendab seda, et esimene on siiani koguaeg valetanud. Teisisõnu: kui ta ütleb: jah, ma räägin seekord tõtt, on ta ühtlasi sunnitud tunnistama, et ülejäänud korrad on ta koguaeg valetanud.
Kui esimene aga tunnistab, et ta valetab, et ta lähebki Lvovisse, öeldes, et läheb Krakowisse, on samuti tegu valetamisega.

Ehk:
Variant a) tunnistada - ei, ma seekord ei valetanud - seega ma kõik teised korrad olen valetanud: seekord ma tõesti lähen Krakowisse.
Variant b) tunnistada - jah, ma tõesti valetasin - ma lähengi Lvovisse.

Olukord tundub keeruline, kuid tegelikult väga lihtne: oletagem, et leidub inimene, kes on koguaeg inimestele valetanud ja elanud n-ö varjuelu (kes on tegelikult mõni salaagendist nuhk vms), kui ta tabatakse teolt, on tal kaks võimalust: tunnistada üles, et ta on koguaeg olnud selline, või et jah: ta jäi tõesti vahele (selle korraga) ja võtab süü omaks. Mõlemad on minu arvates võrdselt laastavad juhtumid:

Olen kogu elu valetanud:
positiivne külg - ma saan jääda iseendaks. Selline ma olengi!
negatiivne külg - sa muutud vastavas keskkonnas, kus vahele jäid, sotsiaalselt täielikult tõrjutuks.

Valetan vaid sel korrak:
positiivne - piirdun vaid ühekordse valetamisega, ehkki tegelikult olen koguaeg valetanud; mis peaasi: ma ei jäänud kõigi eelnenud kordade eest vahele.
negatiivne - endiselt pean ma varjama oma tõelist identiteeti ja seda, et tegelikult olen ma alati valetanud.

Mõistagi toimib see juhtum üksnes siis kui tõesti on tegu olnud valetamisega ja jäädakse vahele. Olgugi, et niivõrd pikalt-laialt lahtiseletatuna, peaks ilmnema tõsiasi: meil ilmselgelt puudub kolmas variant!

Ja nõnda juhtus ka Edmundiga: tal puudus kolmas variant.
Ühelt poolt oli ta hakkama saanud kohutava teoga, teisalt ei osanud ta end kuidagi õigustada. Ta ei saanud enam tagasi pöörduda oma sotsiaalsesse ruumi, kus ta teiste laste poolt omaks võetaks, ega saanud ka tagasi minna natsiideoloogist õpetaja juurde, sest tehtud teoga sai ta aru, millega ta tõeliselt oli hakkama saanud. Nagu ka anekdoodi puhul: puudus kolmas tee.

Kolmas tee oli mõistagi: enesetapp. Kuid enne enesetappu toimub küllalt karm psühhiline (teinekord ka füsioloogiline) protsess: inimene satub teatavsse šokiseisundisse, sest reaalsus muutub talle vastuvõetamatuks.
Ehkki ma pole Žižeki teosest vastavat peatükki veel lõpuni lugenud, näib mulle, et pealkiri räägib iseenda eest: Why is suicide the only successful act?

Ilmselt ongi meil siinkohal tegu sellega, mida Jacques Lacan nimetab Reaalseks: see talumatu inimese sisemine tühjus, millega ta alati vastakuti seisab ja mida ta püüab pidevalt varjata erinevate tähistajatega: ta püüab tühimikule enda sees nime anda. Seetõttu ütlebki Lacan, et alateadvusel (st: mitteteadvusel - kui kasutada õiget psühhoanalüütilist terminoloogiat) on keeleline ülesehitus!
- ja nn sümboolne ruum on see, kus me saame oma tegudele mõtte anda.

Antud näidete puhul aga juhtus see, mis on ära toodud ka Žižeki teose vastavas alapealkirjas: The word no longer obliges; sõna ja teo vahele tekib ületamatu kuristik: meil pole enam pääsu sümboolsesse ruumi, sotsiaalsesse keskkonda, meil puudub tee tagasi iseendasse. Sel hetkel oleme me kadunud.
Ja nõnda, nagu füüsiline keha on eelduseks nn sotsiaalsele "minale", nõnda on ka sotsiaalne "mina" eelduseks füüsilisele kehale, milles ta elab. See on muide üks põhjus, mis nt mitmete loodusrahvaste puhul (ja ka nt Vana Kreekas vms) valitakse pigem surm kui pagendatus: sest ollakse liigagi hästi teadlikud, et pagendatus kui sotsiaalne-sümboolne surm on ühtlasi ka füüsiline surm: me kaotame pidepunkti ja oma "elu mõtte" (sõna otseses mõttes).


Lõpetuseks liigumegi vabaduse juurde ja küsime: mis asi on vabadus? Millal on inimene vaba?
Ühest küljest võib ju öelda: inimene on vaba siis kui ta tunneb end vabana?
Nõnda võib inimene end vabana tunda nii vangis kui ka siis kui tal on tõesti kõik võimalused vaba olla; ja vastupidi: vangistatuna tunda end täielikus vabaduses kui ka siis kui ta tõesti asubki vangis.
Jättes keerutamata välja neist olulisimad ja pealtnäha vastuolulisemad variandid:
Inimene võib end vabanda tunda ka vangis, ja vangistatuna tunda end vabaduses.

Niisiis näib vastus peituvat olukorra suhtelisuses; ja nii ka antud näidete puhul; ja eelnenust lähtuvalt võib öelda, et...:
Edmund oli teatavas mõttes vaba. Ta oli vaba nagu mõni hulluke tänaval, keda ei piira ükski ühiskondlik korraldus ega norm. Kõik teed tema ees olid valla: võib-olla just seetõttu, et ühtki teed polnud tal valida.

Vabadus ongi selles mõttes paradoksaalne: vaba on see, kes on vangistatu; ja vastupidi.

Edmund oli teatavas mõttes pühak (nõnda nimetab teda ka Žižek), sest ta hing oli niivõrd puhas ja lapselikult süütu: ometi viis see süütus justkui ülima kurjuseni. Tegu on justkui lapsega, kes püüab head, kuid tuleb välja halb. Ta on neutraalne. Ta on justkui mõni koomiline-neutraalne tegelane mõnes multifilmis või jumalalaadne olevus, kes ühel hetkel eikusagilt ilmub ja maailmakorra taas harmooniasse ajab. Ta on trikster vanarahvapärimuses, ta on see ullike tänavalt, keda tihtilugu armastab mängida ei keegi muu kui Charlie Chaplin.
Selline inimene ongi vaba: temas on jumalikku alget, milles peitub võimet nii hävitada kui luua.

Ta on vaba, sest tal "puudub valik". Kuid valiku puudumine samuti on suhteline: mis saab siis kui oleme juba midagi valinud, kas oleme siis "vabastatud ülejäänud valikutest"? Oleme vabad valima seda, et me ei saa enam midagi valida?

- pealtnäha on tegu vastuolulise olukorraga ja sisutu sõnamänguga, kuid päris nii see ei ole:
Žižeki kombel võib tuua näiteks ideoloogilisuse kui sellise:

Niisiis selgus, nagu ka Edmundi puhul, et vaba on see, kes on vaba kõigist ideoloogiatest: sest ta pole määratletud millegi ega kellegi poolt, ta pole kusagile poole kallutatud. Antud kontekstis on see küll küllalt talumatu ja võimatu olukord, millele kipubki seetõttu järgnema enesetapp, kuid oma puhtas vabaduses on see siiski vabadus at its purest!

Teatavas mõttes kehtib ka vastupidine: nii nagu "tõeline vabadus" on ühtlasi "tõeline vangistatus" (st meil on võrdselt kõik valikud, mis tähendab, et meil pole ühtki valikut), me oleme vabad siis kui me oleme oma valikud juba teinud: Žižek toob näiteks äärmusliku doktriiniga kloostrid, kus kõik on jälgitav ja kontrolli all - seegi on sarnane juhtum.

Nagu koonduslaagrites on inimesed äärmuseni vangistatud teiste poolt, on kõneall olevates kloostrites inimesed vangistatud iseenda poolt. Sisuliselt mehhanism on täpselt sama: me oleme vabad selles mõttes, et meil puudub igasugune valik: me oleme rangelt võttes kahevahel, millest üht neist peame käima ja nimetatud kolmas valik meil meil puudub. Ilmselt on see arusaadav kui sellele pikemalt mõtlema hakata.

Et pilti lihtsustada, meenutan Žižeki õudust ideoloogiate suhtes: õudust nende inimeste suhtes, kes täielikult samastuvad mõne ideoloogiaga. Sellises inimeses läheb kaduma inimlikkus, jääb vaid masin, kelle eest on kõik valikud juba tehtud ja kes "selles mõttes" on "vaba" - ta on vaba valikutest.
Meenutagem kasvõi lauset: kui jumal on olemas, on kõik lubatud!
see tähendab: kui inimene täielikult samastub mõne ideoloogiaga, saab ta seda ideoloogiat tuua ettekäändeks ükskõik millisele teole. Hea näide on muidugi äärmuslased, äärmuslik terrorism. Minu jumal on olemas, tema suhtleb minuga, järelikult on kõik lubatud, mida "tema" mulle ütleb!
Sellisel juhtumil: inimene ise lahustub ideoloogias, millesse ta upub. Indiviidi kui sellist enam pole.

- see viib meid ühtlasi tagasi lause juurde, miks "enesetapp on ainus võimalik tegu". Successful act ei ole ilmselt hästi tõlgitav kui "võimalik", pigem peaks olema "õnnestunud" (aga kuidas sa ütled, et enesetapp on ainus õnnestunud tegu!?) - sest ilmselt on nii, nii vähe või palju kui ma Žižeki arusaamadest ja üldse filosoofiat õppides olen aru saanud, et millestki mõtlemine ja vastavalt mõtlemisele käitumine pole kunagi üks ja see sama. Alati on seal vahel mingi lõhe, tühimik. Ilmselt on tegu millegi sarnase vahekorraga, mida võiks võrrelda keha ja vaimu duaalsusega, mis pole kunagi lõpuni kokkuviidavad, vastasel juhul kaotaksid mõlemad oma tähenduse.
Nõnda pole ka võimalik öelda, et ma tegin seda, mida mõtlesin, ja mõtlesin seda, mida tegin. Tegu ja mõte on juba "substantsiaalselt" teineteisest lahus, sest tegu on erineva "materjaliga".

Ja mida saab siis nimetada vabaduseks?
Ma ise järeldaks, et olukorda, kus mõte ja tegu maksimaalselt ühtivad; kus kaob mõte "ma ei saa teha seda, mida tahaksin; või ma ei saa tahta seda, mida ma teen" - vabadus on see, kus tahe ja tegu lähenevad teineteisele maksimaalselt, kuid samas kaotavad seeläbi oma mõtte: vabadus oma äärmuses saab suurimaks vangistuseks; ja vastupidi - mis teeb sisuliselt sama välja.


Lõpetuseks on ilus tulla tagasi inimese kui sellise juurde: isegi kui vabadust pole olemas, isegi kui inimene on nõnda lootusetus olukorras nagu näib, isegi kui tekivad seeläbi eksistentsiaalsed küsimused elu mõttekusest või mõttetusest: vahest selles peitubki inimeseks olemise võlu!
Võlu näha ja tunda vabadustunnet vangistuse kõrval, vaeva vaevatuse kõrval, mõtet mõttetuse kõrval: ma ise nimelt usun (muuseas nagu ka Lacan ja Žižek väidavad), et inimene oma põhiolemuselt on lõhenenud.

Kuid see lõhestatus annabki oma olemisele mõtte. Sest täielikus mõtterikkuses ei näeks me enam mõttetust ja vastupidi: need on poolused, mis käivad teineteisega koos, sest vastasel juhul ühe poole kadumisel kaotaks teine oma tähenduse.

Pole head ilma halvata ja vice versa.


***

Muidugi saab siinkohal öelda: Silver, sina ja su Žižeki-jutt, sa ajad... õigemini: te ajate - mõlemad segast!
Kui ma näiteks otsustan minna kööki ja midagi süüa või otsustan oma käe hetkeks üles tõsta ja saan seda täiesti edukalt ja vastavalt oma soovile teha, siis on ju selge, et ma olen vaba! Sina aga oma filosoofiaga lähed nii kaugele, et ei saa enam ise ka aru, et ühest hetkest kaotad reaalsustaju ja sellest "teooriast" saab vaid sõnademäng!

Jah, ehkki inimene on ju võimeline õigustama endale ükskõik millise idee najal ükskõik millise teo soovituks, et: aga nii ma ju tahtsingi! Nõnda, et mingit vastuolu justkui ei tekigi ja inimene usub, et seda mida ta plaanis/mõtles, seda tal ka õnnestus teha. Saab tunnetada, et mõtte ja teo vahel võib olla täiesti edukalt täielik harmoonia.

Aga: ma ise usun, et inimene harjub selle harmooniaga, ning mingil hetkel tekib paratamatult olukord, mil inimene tahab rohkemat kui ta silmad või kujutlusväli haarab. See on kasvõi juba lihtlabaseks eksisteerimiseks vajalik: näha rohkemat sellest kui on antud.
Lihttegude tasandil ei pruugi me märgata erinevust, kuid ühel hetkel - kogu tegude summana - võime hakata küsima: aga mis asi see vabadus siis on!?
Isegi kui 'vabadus' on vaid kokkulepitud sümbol/arusaam/abstraktne kujutlus sellest, mida keegi parasjagu vabaduseks nimetab, peavad inimesed selle najal kuidagi elama. Täpselt sama moodi nagu tõlgendatakse seadusi või nagu "toimib demokraatia" või mõni muu mõiste, millele toetutakse, olgu selleks mõisteks siis kasvõi laud- või tool ja selle määratlus, või inimene koos oma eristustega rassi, pikkuse vms järgi: probleem jääb ju alati alles!

- sest ka kõige pisemas määratlsuses, nimetamises, mingi objekti või mingi inimese või looma mõttelises eristamises tekib kusagil sügaval see lõhe mõtte ja selle vahel, millele/kellele parasjagu mõeldi, isegi siis kui nad näivad teineteisega 100% kattuvat.
Pealegi: see, millega oleme kõige rohkem harjunud, seda ei suuda me märgata. Täpselt nõnda nagu ei suuda me kuulata oma emakeeles räägitud kõnet "puhtana", mõtlemata selle hääldusele ilma sõnade tähenduseta - ei suuda kuulata nagu võõrkeelt. Või nagu helides oleme harjunud kuulama meloodiat, harmooniat... või nagu kõiges muus oleme harjunud otsima mingit süsteemi ja korrapära. Täpselt samuti oleme me harjunud varjama seda tühjus, mis meis tegelikult peidus on...

...ja seda, kas vabadus on üldse olemas või võimalik; või seda, et mis asi see vabadus siis lõppude lõpuks on!?
Kuid on hetki, mil see küsimus tekib. Ja seda valusam see küsimus meile on.