rõõmsad päevad.

Hetked, mis ometi omavad endas teatavat emotsioonilaengut, mis omakorda venib justkui kummina mälestustes ka peale nende hetkede endi möödumist...

Mulle meeldis kuidas kirjutas Tuglas:

"[...] Ajud destilleerivad mõtet. Sama mõte võtab iga uue aju järgi värvingu, raskuse ja temperatuuri. Ühed ajud puhastavad mõtet nagu söed mudast vett, teised ainult reostavad. Kuid ükski idee, ka kõige idiootlikum, ei möödu sinust jälgi jätmata. Muutuvad mõtted, kuid muutuvad ka ajud. Iga mõte kõlbab su elu, su mõtte- ja tundeilma kriteeriumiks. Iga mõtet oma peast läbi lastes annad sa näite oma mõtlemisvõimeist."

(Friedebert Tuglas, Kogutud novellid 2, "Poeet ja idioot", lk 158)

Tegelikult, mulle näib, ei ütle see lause suurt midagi, vähemalt nõnda - väljalõigatuna. Sellegipoolest: see võtab justkui midagi kokku.
Näiteks selle, et mõtted võivad ühel hetkel olla liialt "destilleeritud". Ehk sobiks siin öelda: nad mitte ei muutu niivõrd selgeks, puhtaks, läbinähtavaks, vaid vastupidi: tühjadeks (umbes nagu E.M. Cioran neid oma "Lagunemise lühikursuses" kirjeldab - tsitaati ei oska ma sealt praegu hoobilt üles otsida, ega viitsikski).

Kipun olema seisukohal, et ideed võivad muutuda tühjadeks, kuid kirjeldused enamasti mitte. Ideed võivad olla universaalsed - see tähendab: üldistavad ja abstraktsed - kirjeldustel on aga alati oma eripära, kordumatus, perspektiiv. See mõte hakkab mulle üha enam meeldima: mõte kirjeldustest!

Kirjeldada saab ka emotsioone, niivõrd-kuivõrd, loomulikult. Ja see on tore. Kui päevas on juba mõni hetk, mille kirjeldus võib osutuda... teatud mõttes haaravamaks kui see hetk ise, siis on päev juba korda läinud. Need hetked, mis loovad seoseid. Hetked, mis sisaldavad eneses midagi "enamat". Sisu, tähendust. Tihedust. Kus aeg ja ruum justkui painduvad.
(meenub jutt Siretiga seoses "esinemiskogemusega", kus säärast 'meeldejäävust' ilmselt küllalt selgelt täheldada võiks - ehkki üldse säärast 'äärmust' ei pea ma silmas, sest: ka lihtsuses peitub võlu!)

Üheks selliseks "hetkeks" oli eilne David Vseviovi loeng "Räägitud ja rääkimata lood: Sai. Tulp. Nauding. Kass." Loeng, mis näitas (vähemalt) mulle, kuivõrd oluline võib siiski olla hästi rääkida, see tähendab: märgata ja luua... seoseid. Need seosed ei ole kunagi päris otsesed seosed, neis peitub teatav katkestus. Justnimelt see katkestus ongi nauding (siinkohal oleks hea vihjata Hasso Krulli esseekogule "Katkestuse kultuur" - ma pole seda küll läbi lugenud, kuid mulle tundub, et "katkestus ja nauding" on seal üheks läbivaks teemaks; nii nagu ka Roland Barthesi mõistel naudingtekst - läbi katkestuse sünnib alati midagi uut).
See, kuidas hr Vseviov kirjeldab ühes loos üht momenti, olgu tegu kasvõi sekundi murdosa pikkuse momendiga, milles ometi peitub oma kordumatu emotsionaalne laeg - seda tarvitseb vaid märgata, sellele tähelepanu pöörata ja äkitselt ilmub ta nähtavale. Ja meenutada või kanda seesama laeng siis ühte või mitmesse järgmisesse loosse, mälestusse või sündmusesse edasi. Ja  nõnda rikastub inimhing - kui nii võib öelda. Läbi seoste, läbi kirjelduste, läbi märkamiste, läbi naudingu.

Märkasin, et David Vseviovil on ööülikoolis ka loeng "Ajalugu kui nauding", mille puhul mõtlen, et seda pean lähiajal kindlasti kuulama!

Pilt eilsest:

(kino Sõprus oli puupüsti täis! - ja see on hästi vahva: mõned ühiselt jagatud lood)


Mida värvilisem kirjeldus, seda tihedamad seosed, seda muutlikumad seosed, seda paindlikumad seosed. Üha enam hakkan pooldama fenomenoloogilist arusaama, et üksnes kirjeldustes võib läheneda sellele, mis vähegi võiks meenutada seda, mida võiks nimetada "tõeks". Väljumine vastandusest "hea-halb", ehkki mingis mõttes on see vastandus seal olemas, sest juba kirjeldus(t)e valik viitab ühtlasi väärtustele... igaljuhul...

a) olen tänulik Siretile et Ta mind seoses tudengipäevadega sinna kutsus, muidu oleksid need loengud ( + esimene: Turovski) tõenäoliselt meelest läinud - aeg lendab teinekord nõnna märkamatult;
ning muuseas: palju õnne ürituse kordamineku puhul!!!
- tore oli, tore oled!:)
b) viimaste päevadega on mingid mõtted seoses eelnevaga justkui selginenud, võtmas ühtsemat kuju, süsteemi, muutunud omavahel seotuks. Ja see on jubemõnus tunne! See "filosoofiline heureka hetk", mil tundub, et midagi justkui klikib. Mingi arusaamishetk. Mingi mõte, mis justkui klapib.

Need mõlemad loengud andsid sellele oma värvingu, mõlemad rääkisid seostest ja tohutust avarusest, mis seda kõike erinevat omavahel ühendab. Nii loomariigis kui inimeste erinevates lugudes. Mõlemad... täis kirjeldusi ja märkamisi.



***

Teine teema, panen siia ühe kirjutise, mida analüüsisime seminaris "pärimusteksti analüüs":

Jeesus läks maale kõndimaie;
Küüsis süüa Maarijalta.
"Leib on armas allitanud!"
Küüsis juua Maarijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Kibu kuldane kujunud,
Vitsad vasksed vajunud!"
Küsis kaaru Marijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Kaarad salve sammeltanud!"
Küsis einu Marijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Einäed kuhja kopitanud!"
Ärä piab Jeesus surema
Siiä Maarija majasse,
Püha risti ooneesse.

(VI 4. Viljandi. / EKS Peet 253. J. Peet 257.)

Arutelus selgus, et ilmelt võiks seda lugeda kahest vaatepunktist: "paganlikust" või äärmiselt ateistlikust; esimesel juhul poleks luuletuses või selle hääles midagi negatiivset: tegu on lihtsalt kristliku tsükliga, kus Jeesus igal aastal 'sureb' ja siis taas üles tõuseb. Tõsikindlat lahendust Hasso Krull sellele leida ei osanud... ilmselt üks kummalisemaid ja tõlgenduse mõttes keerulisemaid pärimustekste. Vähemalt tundub nii.
(Jeesus tuleb Maarja juurde, tol ei ole talle midagi süüa anda, mille tulemusena Jeesus sureb Maarja enese 'püha kotta' ära???).
Tõlgendus tõlgenduseks. Nagu ütlesin, olen pigem kirjelduste, mitte niivõrd tõlgenduste pooldaja. Ületõlgendamisest rääkimata.

Ometi on minu jaoks pärimustekstides - nii nagu ka mütoloogias, mütoloogilises maailmas ja näiteks unenägude loogikas - midagi "spirituaalset". Mitte niivõrd selles religioosses tähenduses, aga selles tähenduses, millest ka äsja rääkisin: mänguline seosteloomine. Hüpe ühest kohast (ja ajast) teise; pealtnäha vastakad pildid, mis siiski on omavahel põhjalikult segunenud ja mis kärje kombel oma kindla süsteemi moodustavad.


Lõpetuseks: üks triksteri tegelaskuju,

kes... samuti üha enam on hakanud sümpatiseerima ja huvi pakkuma, ehkki ei saa öelda, et ma temast just palju teaks. Tundub, et ta on justkui

"osa jõust, kes kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."

- nagu oleks tegu mingisuguse alateadliku ekstaasiga, loomishetkega, kus ennastunustavas naudingus sünnib midagi uut. Kujutan ette, et umbes sellises seisundis luuakse midagi uut. Olgu see kogu maailm või... kasvõi mõni pisem mälestus, mis oma loomishetkel hetkeks painutab ruumi ja aega. Kus tekib katkestus, mis painutab ja seejärel loob uusi seoseid. Midagi, mis ei kurna "loojat" liigsete mõtetega, kuid mis lihtsalt... on. Ta on hetkes. Aga ta on ka tulevikus. See, kus "looja" tantsib. Mängib. Naudib. Kus ta on vaba, kõige paremas ja ohutumas mõttes. Dionysos.
Võiks öelda, et kõigest olenemata ta isegi saab aru, mida ta teeb... ehkki selles ei saa üldse kindel olla. Võib-olla on asi selles, et tulemus näib olevat niivõrd... puhas, et "see ei saanud olla üksnes juhus".
"Maailm ei ole keeruline - ta on keeruline üksnes siis kui temale mõtlema hakkad" - ma arvan, et sama on sisuliselt loominguga. Ehkki... jah... (ja siia võiks jätkuda lõputu arutelu sel samal teemal)


***
Et asi päris filosoofiliseks-abstraktseks-segaseks kätte ära ei läheks, siis midagi natukenegi konkreetsemat:
veel paar rida Friedebert Tuglase novellist "Poeet ja idioot", mis mind kuidagi kummitama jäi:
" - Või kas peab igal planeedil korduma seesama Kristuse kannatusmüsteerium mis maakeralgi? Kuid siis peaks Jumalal olema palju poegi - müriaadid! Ja tema kutseks oleks ainult poegade ristipoomine!"
(lk 167)

Jah, liialdus! Aga siiski. Teinekord aitab justnimelt liialdus näha midagi, mis tavaolukorras võib jääda märkamatuks. Ironiseeri (iseennast), ja saad stiili - nagu Mati Unt olevat nõu andnud:)


***
Ei puutu eriti teemasse, aga: Chimpanzee Memory Test. Päris huvitav, kas pole? Sellele lingile sattusin siit. St sissekande "Raamatute tulevik" all olevast kommentaarist. Jah, too sissekanne on huvitav samuti, vahest huvitavamgi. Niisiis sedapuhku kaks viidet.


***
* Tudengipäevade raames oleksin tahtnud osa võtta massaažikoolitusest.
* Homme, st reedel (01.10), on kell 11.00 Leo Luksi doktoritöö kaitsmine - sinna ma lähen!


***
Aga nüüd: pean hakkama tubliks ning pidama meeles, et homseks on palju-palju teha.


***
PS: last but not least - üks toredaid hetki: Katrinat oli nii-nii tore üle pika aja jälle näha!;
ja Kristiniga telefonis 54 minutit ja 47 sekundit rääkida - I've missed you! - jah, me jääme alati sõpradeks ja kui vahepeal tekib suhtluses pikem paus, siis järgmisel hetkel teeme selle tasa, onju nii!:)

visandlikud uitmõtted teemal 'mängiv inimene'

Et pean kohe-varsti kooli lippama, siis piirdub see sissekanne üksnes märksõnadega. Ja see on tore, sest sellisel juhul ei hakka ma tõenäoliselt liialt korduvat ja segast juttu jahuma, vaid olen piisavalt konkreetne.
Lisaks pean ütlema, et see sissekanne on ennekõike iseenda jaoks visandatud; nimelt mõtlesin, et kui ma peaksin ka sel aastal kusagil mõned tunnid andma, siis hea meelega justnimelt "mängu" teemal (kindlasti mitte nii segases-abstraktses sõnastuses nagu siin!). Varem mõtlesin küll nimetuse all "tehnoloogiline kultuur" (niivõrd-kuivõrd ma sellest rääkida oskaksin), kuid... "mäng" on justkui iseenesest saanud üheks mind huvitavaks teemaks...

Niisiis mõned märksõnad.


* (tagataust)
Pigem on see teema kultuuriteoreetiline, mitte niivõrd filosoofiline. Vähemalt ideaalis. Kuid sellegipoolest: võiks alustada mõttega, et igasugune filosoofia võrsub tihtilugu kriisist. Sest mis on filosoofia? - sisuliselt mõtetemäng. Mäng kujutlustega.
Mida teeb inimene, kes satub enneolematusse kriisiseisundisse? - üldjoontes on kaks võimalust: ta hakkab filosofeerima, või ta hakkab tantsima. Need justkui välistavad teineteist ("filosoof tantsupõrandal?"), ometi on nad teineteisega lahutamatult seotud ja omavahel küllaltki läbipõimunud. Mõelgem tagasi kasvõi hõimuühiskondadele: rituaalsed tantsud ja teatav rituaalides väljendub filosoofia on üks esimesi elemente, mis hakkavad korrastama ning looma kultuuri.

*
Mäng on teatav viis, kuidas luua korda kaoses. Kultuuriloolane Johan Huizinga (1872-1945) kirjutab, et "inimkultuur tekib ja areneb mängus". Veelgi enam: ka loomad mängivad. Selles mõttes on mäng universaalsem kui religioon (ometi erineb inimeste mäng oluliselt loomade omast - aga sellest ma siinkohal pikemalt ei jahu; ausalt öeldes hetkel ei oskaksi jahuda).

*
Lapsed mängivad. Mäng on üks oluline osa avastamisest - avastamine on teatavas mõttes alati mänguline. Mäng peaks olema miski, milles sünnib alati midagi uut. Ja isegi kui mitte kohe, mängu tulemusena, siis kokkuvõttes. Ta on millegi uue eelduseks.

*
(Kultuuri-)semiootikast on tuntud väide, et kõik algab nimetamisega. Alguses oli Sõna - ja seda sõna otseses mõttes. Ometi: nimetamisel on oma varjukülg: ta jätab alati välja selle, mis jääb nimetatust väljapoole.

*
Teine semiootika tuntud väide on see, et märk erineb asjast. Märk on miski, mis viitab asjale. Kui ma viitan ühele asjale, jääb teine välja. See on keele ilu ja valu. Alati on midagi puudu.

*
Veelgi enam: et millelegi viidata, midagi nimetada, ei pruugi see asi ilmtingimata olemas olla. See võib olla ka kujutuslik. Üks märk võib viidata teisele märgile (ja seda arvab psühhoanalüütik Jacques Lacan, et inimlik alateadvus on keelelise ülesehitusega).

*
Mulle tundub, et sõnad ja asjad on teineteisest paratamatult lahus. Sellegipoolest: sõnad aitavad nähtut avada, piiritleda. Mõtestada. Ja lisaks sellele: nad aitavad sõna otseses mõttes näha. "Keel on olemise koda" - nagu ütleb Martin Heidegger. Meenub Marek Tamme väide, et palju lugenud inimese maailmapilt on rikkam. Tiina Kirsi avaaktuse kõnest võiks välja lugeda ka, et fantaasiarikkam.
Lugemine on muuhulgas kujutlema õppimine (lisaks nt seosteloomele).

** (mõtteid lõpetuseks)
Seda jada võiks jätkata vist lõputult ja iseenda pettuseks jäingi jahuma väga laialt ja vähe konkreetselt. Sellegipoolest olen mõtlenud, et (ja seda pole ma jõudnud lähemalt uurida - seega lähtun intuitsioonist)... et nimetamises võiks teha eristuse kirjelduse ja hinnangute andmise vahel. Mina pooldan esimest.

**
Kui võiks väita, et igasugune inimtegevus on teatud mõttes mänguline: see tähendab - ta ei saa olla kunagi liialt tõsine ega ka liialt vabameelne ja hoolimatu, siis sellest lähtuvalt ei saa siin tegu olla suuremamõõtlemisemate hinnangute andmis(t)ega. Või vähemalt ei tohiks.

**
Mäng vajab alati mänguplatsi. Ta on muust elust eraldatud. Seal kehtivad teised reeglid. Ja seda mõtet võiks filosoofiliselt veelgi laiendada, ehkki siis on oht, et see kaotab oma mõtte: et kogu inimelu on mäng. Igaühel on oma mäng mängida. Sotsiaalsus tähendab lihtsalt ühist mängu ühiste reeglitega.

**
Blablabla... juba mõtlen, kas peaksin selle draftiks seivima!? Mida ma tahan öelda on see, et mäng peaks olema midagi loomingulist - ja ilmselt ta seda ongi - mis mitte niivõrd ei välista, vaid loob. Ta ei anna hinnanguid, ta loob midagi uut, millel veel puudub hinnang.
Ometi: see hinnang siiski leidub - eeldusel, et see miski uus, mis on äsja loodud, et see on midagi positiivset. See tähendab: inimes(t)ele kasulik.

**
Mäng, nagu ka inimelu, peaks olema maksimaalselt kooskõlas "reaalsusega", see tähendab: ta peab olema valmis muutusteks, ta ei tohi olla dogmaatiline.
Minu subjektiivne eeldus on, et maailm ise on tähendusetu; tähendused ja väärtused loob inimene ise. Teisisõnu: maailm 'iseenesest' on traagiline ja nõnda on traagiline ka inimelu kui ta seda tühjust-absurdsust ühel hetkel taipab. Tragikoomine on aga juhtum, kus inimene loob endale jäiga ja muutumatu "ideaal-tee", midapidi liikuda ja misläbi ta paratamatult ühel või teisel hetkel maailma otsa komistab ja haiget saab.
Seepärast inimesed naeravad: koomika peitub jäikuses kui inimese idee on ühel hetkel liialt abstraktne ega vasta enam maailmale (hajameelne professor, kes jätkab oma harjumuslikku käitumist vales hetkes ega märka, et tema ümbus on muutunud).
- see ei ole enam niivõrd mäng, vaid traditsioon. Täpsemalt öeldes: dogmaatika (dogmaatiline traditsioon).

**
Mulle meeldiks mõelda mängutraditsioonist, kus pole hinnangute andmist ega hukkamõistu, vaid kus on kirjeldamine ja avastamise lõbu.
Mäng, mida mängitakse lõbuga. Mäng (loe: elu), mille puhul ollakse teadlik, et see on vaid mäng. Sest kui tahame üheskoos hästi läbi saada ja teineteist austada, siis vähe on väärtusi, mida saame võtta liialt tõsiselt - ja veelgi enam: teistele neid 'peale suruda' - ainus väärtus on see, et: austa nii ennast kui teisi ning vaata, kuidas kuidas mängivad ja õpi ka mängima kui mäng tundub tore. Aga ära keela kedagi kunagi mängimast.

Elada ja mängida tuleb eeskujulikult ja nõnda, et see ei ole hukkamõistev, vaid kaasahaarav (ja: mõistev).


***
(ikka jäin pläma ajama, aga las ta olla. niisiis hetke uitmõtted, mida ei tasu võtta siiski tõsiselt. tegu vaid mõttevooluga. lippan nüüd kooli...)