Mulle meeldis kuidas kirjutas Tuglas:
"[...] Ajud destilleerivad mõtet. Sama mõte võtab iga uue aju järgi värvingu, raskuse ja temperatuuri. Ühed ajud puhastavad mõtet nagu söed mudast vett, teised ainult reostavad. Kuid ükski idee, ka kõige idiootlikum, ei möödu sinust jälgi jätmata. Muutuvad mõtted, kuid muutuvad ka ajud. Iga mõte kõlbab su elu, su mõtte- ja tundeilma kriteeriumiks. Iga mõtet oma peast läbi lastes annad sa näite oma mõtlemisvõimeist."
(Friedebert Tuglas, Kogutud novellid 2, "Poeet ja idioot", lk 158)
Tegelikult, mulle näib, ei ütle see lause suurt midagi, vähemalt nõnda - väljalõigatuna. Sellegipoolest: see võtab justkui midagi kokku.
Näiteks selle, et mõtted võivad ühel hetkel olla liialt "destilleeritud". Ehk sobiks siin öelda: nad mitte ei muutu niivõrd selgeks, puhtaks, läbinähtavaks, vaid vastupidi: tühjadeks (umbes nagu E.M. Cioran neid oma "Lagunemise lühikursuses" kirjeldab - tsitaati ei oska ma sealt praegu hoobilt üles otsida, ega viitsikski).
Kipun olema seisukohal, et ideed võivad muutuda tühjadeks, kuid kirjeldused enamasti mitte. Ideed võivad olla universaalsed - see tähendab: üldistavad ja abstraktsed - kirjeldustel on aga alati oma eripära, kordumatus, perspektiiv. See mõte hakkab mulle üha enam meeldima: mõte kirjeldustest!
Kirjeldada saab ka emotsioone, niivõrd-kuivõrd, loomulikult. Ja see on tore. Kui päevas on juba mõni hetk, mille kirjeldus võib osutuda... teatud mõttes haaravamaks kui see hetk ise, siis on päev juba korda läinud. Need hetked, mis loovad seoseid. Hetked, mis sisaldavad eneses midagi "enamat". Sisu, tähendust. Tihedust. Kus aeg ja ruum justkui painduvad.
(meenub jutt Siretiga seoses "esinemiskogemusega", kus säärast 'meeldejäävust' ilmselt küllalt selgelt täheldada võiks - ehkki üldse säärast 'äärmust' ei pea ma silmas, sest: ka lihtsuses peitub võlu!)
Üheks selliseks "hetkeks" oli eilne David Vseviovi loeng "Räägitud ja rääkimata lood: Sai. Tulp. Nauding. Kass." Loeng, mis näitas (vähemalt) mulle, kuivõrd oluline võib siiski olla hästi rääkida, see tähendab: märgata ja luua... seoseid. Need seosed ei ole kunagi päris otsesed seosed, neis peitub teatav katkestus. Justnimelt see katkestus ongi nauding (siinkohal oleks hea vihjata Hasso Krulli esseekogule "Katkestuse kultuur" - ma pole seda küll läbi lugenud, kuid mulle tundub, et "katkestus ja nauding" on seal üheks läbivaks teemaks; nii nagu ka Roland Barthesi mõistel naudingtekst - läbi katkestuse sünnib alati midagi uut).
See, kuidas hr Vseviov kirjeldab ühes loos üht momenti, olgu tegu kasvõi sekundi murdosa pikkuse momendiga, milles ometi peitub oma kordumatu emotsionaalne laeg - seda tarvitseb vaid märgata, sellele tähelepanu pöörata ja äkitselt ilmub ta nähtavale. Ja meenutada või kanda seesama laeng siis ühte või mitmesse järgmisesse loosse, mälestusse või sündmusesse edasi. Ja nõnda rikastub inimhing - kui nii võib öelda. Läbi seoste, läbi kirjelduste, läbi märkamiste, läbi naudingu.
Märkasin, et David Vseviovil on ööülikoolis ka loeng "Ajalugu kui nauding", mille puhul mõtlen, et seda pean lähiajal kindlasti kuulama!
Pilt eilsest:
(kino Sõprus oli puupüsti täis! - ja see on hästi vahva: mõned ühiselt jagatud lood)
Mida värvilisem kirjeldus, seda tihedamad seosed, seda muutlikumad seosed, seda paindlikumad seosed. Üha enam hakkan pooldama fenomenoloogilist arusaama, et üksnes kirjeldustes võib läheneda sellele, mis vähegi võiks meenutada seda, mida võiks nimetada "tõeks". Väljumine vastandusest "hea-halb", ehkki mingis mõttes on see vastandus seal olemas, sest juba kirjeldus(t)e valik viitab ühtlasi väärtustele... igaljuhul...
a) olen tänulik Siretile et Ta mind seoses tudengipäevadega sinna kutsus, muidu oleksid need loengud ( + esimene: Turovski) tõenäoliselt meelest läinud - aeg lendab teinekord nõnna märkamatult;
ning muuseas: palju õnne ürituse kordamineku puhul!!!
- tore oli, tore oled!:)
b) viimaste päevadega on mingid mõtted seoses eelnevaga justkui selginenud, võtmas ühtsemat kuju, süsteemi, muutunud omavahel seotuks. Ja see on jubemõnus tunne! See "filosoofiline heureka hetk", mil tundub, et midagi justkui klikib. Mingi arusaamishetk. Mingi mõte, mis justkui klapib.
Need mõlemad loengud andsid sellele oma värvingu, mõlemad rääkisid seostest ja tohutust avarusest, mis seda kõike erinevat omavahel ühendab. Nii loomariigis kui inimeste erinevates lugudes. Mõlemad... täis kirjeldusi ja märkamisi.
***
Teine teema, panen siia ühe kirjutise, mida analüüsisime seminaris "pärimusteksti analüüs":
Jeesus läks maale kõndimaie;
Küüsis süüa Maarijalta.
"Leib on armas allitanud!"
Küüsis juua Maarijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Kibu kuldane kujunud,
Vitsad vasksed vajunud!"
Küsis kaaru Marijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Kaarad salve sammeltanud!"
Küsis einu Marijalta.
"Ei ole anda, Jeesukene,
Einäed kuhja kopitanud!"
Ärä piab Jeesus surema
Siiä Maarija majasse,
Püha risti ooneesse.
(VI 4. Viljandi. / EKS Peet 253. J. Peet 257.)
Arutelus selgus, et ilmelt võiks seda lugeda kahest vaatepunktist: "paganlikust" või äärmiselt ateistlikust; esimesel juhul poleks luuletuses või selle hääles midagi negatiivset: tegu on lihtsalt kristliku tsükliga, kus Jeesus igal aastal 'sureb' ja siis taas üles tõuseb. Tõsikindlat lahendust Hasso Krull sellele leida ei osanud... ilmselt üks kummalisemaid ja tõlgenduse mõttes keerulisemaid pärimustekste. Vähemalt tundub nii.
(Jeesus tuleb Maarja juurde, tol ei ole talle midagi süüa anda, mille tulemusena Jeesus sureb Maarja enese 'püha kotta' ära???).
Tõlgendus tõlgenduseks. Nagu ütlesin, olen pigem kirjelduste, mitte niivõrd tõlgenduste pooldaja. Ületõlgendamisest rääkimata.
Ometi on minu jaoks pärimustekstides - nii nagu ka mütoloogias, mütoloogilises maailmas ja näiteks unenägude loogikas - midagi "spirituaalset". Mitte niivõrd selles religioosses tähenduses, aga selles tähenduses, millest ka äsja rääkisin: mänguline seosteloomine. Hüpe ühest kohast (ja ajast) teise; pealtnäha vastakad pildid, mis siiski on omavahel põhjalikult segunenud ja mis kärje kombel oma kindla süsteemi moodustavad.
Lõpetuseks: üks triksteri tegelaskuju,
kes... samuti üha enam on hakanud sümpatiseerima ja huvi pakkuma, ehkki ei saa öelda, et ma temast just palju teaks. Tundub, et ta on justkui
"osa jõust, kes kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head."
- nagu oleks tegu mingisuguse alateadliku ekstaasiga, loomishetkega, kus ennastunustavas naudingus sünnib midagi uut. Kujutan ette, et umbes sellises seisundis luuakse midagi uut. Olgu see kogu maailm või... kasvõi mõni pisem mälestus, mis oma loomishetkel hetkeks painutab ruumi ja aega. Kus tekib katkestus, mis painutab ja seejärel loob uusi seoseid. Midagi, mis ei kurna "loojat" liigsete mõtetega, kuid mis lihtsalt... on. Ta on hetkes. Aga ta on ka tulevikus. See, kus "looja" tantsib. Mängib. Naudib. Kus ta on vaba, kõige paremas ja ohutumas mõttes. Dionysos.
Võiks öelda, et kõigest olenemata ta isegi saab aru, mida ta teeb... ehkki selles ei saa üldse kindel olla. Võib-olla on asi selles, et tulemus näib olevat niivõrd... puhas, et "see ei saanud olla üksnes juhus".
"Maailm ei ole keeruline - ta on keeruline üksnes siis kui temale mõtlema hakkad" - ma arvan, et sama on sisuliselt loominguga. Ehkki... jah... (ja siia võiks jätkuda lõputu arutelu sel samal teemal)
***
Et asi päris filosoofiliseks-abstraktseks-segaseks kätte ära ei läheks, siis midagi natukenegi konkreetsemat:
veel paar rida Friedebert Tuglase novellist "Poeet ja idioot", mis mind kuidagi kummitama jäi:
" - Või kas peab igal planeedil korduma seesama Kristuse kannatusmüsteerium mis maakeralgi? Kuid siis peaks Jumalal olema palju poegi - müriaadid! Ja tema kutseks oleks ainult poegade ristipoomine!"
(lk 167)
Jah, liialdus! Aga siiski. Teinekord aitab justnimelt liialdus näha midagi, mis tavaolukorras võib jääda märkamatuks. Ironiseeri (iseennast), ja saad stiili - nagu Mati Unt olevat nõu andnud:)
***
Ei puutu eriti teemasse, aga: Chimpanzee Memory Test. Päris huvitav, kas pole? Sellele lingile sattusin siit. St sissekande "Raamatute tulevik" all olevast kommentaarist. Jah, too sissekanne on huvitav samuti, vahest huvitavamgi. Niisiis sedapuhku kaks viidet.
***
* Tudengipäevade raames oleksin tahtnud osa võtta massaažikoolitusest.
* Homme, st reedel (01.10), on kell 11.00 Leo Luksi doktoritöö kaitsmine - sinna ma lähen!
***
Aga nüüd: pean hakkama tubliks ning pidama meeles, et homseks on palju-palju teha.
***
PS: last but not least - üks toredaid hetki: Katrinat oli nii-nii tore üle pika aja jälle näha!;
ja Kristiniga telefonis 54 minutit ja 47 sekundit rääkida - I've missed you! - jah, me jääme alati sõpradeks ja kui vahepeal tekib suhtluses pikem paus, siis järgmisel hetkel teeme selle tasa, onju nii!:)
No comments:
Post a Comment