visandlikud uitmõtted teemal 'mängiv inimene'

Et pean kohe-varsti kooli lippama, siis piirdub see sissekanne üksnes märksõnadega. Ja see on tore, sest sellisel juhul ei hakka ma tõenäoliselt liialt korduvat ja segast juttu jahuma, vaid olen piisavalt konkreetne.
Lisaks pean ütlema, et see sissekanne on ennekõike iseenda jaoks visandatud; nimelt mõtlesin, et kui ma peaksin ka sel aastal kusagil mõned tunnid andma, siis hea meelega justnimelt "mängu" teemal (kindlasti mitte nii segases-abstraktses sõnastuses nagu siin!). Varem mõtlesin küll nimetuse all "tehnoloogiline kultuur" (niivõrd-kuivõrd ma sellest rääkida oskaksin), kuid... "mäng" on justkui iseenesest saanud üheks mind huvitavaks teemaks...

Niisiis mõned märksõnad.


* (tagataust)
Pigem on see teema kultuuriteoreetiline, mitte niivõrd filosoofiline. Vähemalt ideaalis. Kuid sellegipoolest: võiks alustada mõttega, et igasugune filosoofia võrsub tihtilugu kriisist. Sest mis on filosoofia? - sisuliselt mõtetemäng. Mäng kujutlustega.
Mida teeb inimene, kes satub enneolematusse kriisiseisundisse? - üldjoontes on kaks võimalust: ta hakkab filosofeerima, või ta hakkab tantsima. Need justkui välistavad teineteist ("filosoof tantsupõrandal?"), ometi on nad teineteisega lahutamatult seotud ja omavahel küllaltki läbipõimunud. Mõelgem tagasi kasvõi hõimuühiskondadele: rituaalsed tantsud ja teatav rituaalides väljendub filosoofia on üks esimesi elemente, mis hakkavad korrastama ning looma kultuuri.

*
Mäng on teatav viis, kuidas luua korda kaoses. Kultuuriloolane Johan Huizinga (1872-1945) kirjutab, et "inimkultuur tekib ja areneb mängus". Veelgi enam: ka loomad mängivad. Selles mõttes on mäng universaalsem kui religioon (ometi erineb inimeste mäng oluliselt loomade omast - aga sellest ma siinkohal pikemalt ei jahu; ausalt öeldes hetkel ei oskaksi jahuda).

*
Lapsed mängivad. Mäng on üks oluline osa avastamisest - avastamine on teatavas mõttes alati mänguline. Mäng peaks olema miski, milles sünnib alati midagi uut. Ja isegi kui mitte kohe, mängu tulemusena, siis kokkuvõttes. Ta on millegi uue eelduseks.

*
(Kultuuri-)semiootikast on tuntud väide, et kõik algab nimetamisega. Alguses oli Sõna - ja seda sõna otseses mõttes. Ometi: nimetamisel on oma varjukülg: ta jätab alati välja selle, mis jääb nimetatust väljapoole.

*
Teine semiootika tuntud väide on see, et märk erineb asjast. Märk on miski, mis viitab asjale. Kui ma viitan ühele asjale, jääb teine välja. See on keele ilu ja valu. Alati on midagi puudu.

*
Veelgi enam: et millelegi viidata, midagi nimetada, ei pruugi see asi ilmtingimata olemas olla. See võib olla ka kujutuslik. Üks märk võib viidata teisele märgile (ja seda arvab psühhoanalüütik Jacques Lacan, et inimlik alateadvus on keelelise ülesehitusega).

*
Mulle tundub, et sõnad ja asjad on teineteisest paratamatult lahus. Sellegipoolest: sõnad aitavad nähtut avada, piiritleda. Mõtestada. Ja lisaks sellele: nad aitavad sõna otseses mõttes näha. "Keel on olemise koda" - nagu ütleb Martin Heidegger. Meenub Marek Tamme väide, et palju lugenud inimese maailmapilt on rikkam. Tiina Kirsi avaaktuse kõnest võiks välja lugeda ka, et fantaasiarikkam.
Lugemine on muuhulgas kujutlema õppimine (lisaks nt seosteloomele).

** (mõtteid lõpetuseks)
Seda jada võiks jätkata vist lõputult ja iseenda pettuseks jäingi jahuma väga laialt ja vähe konkreetselt. Sellegipoolest olen mõtlenud, et (ja seda pole ma jõudnud lähemalt uurida - seega lähtun intuitsioonist)... et nimetamises võiks teha eristuse kirjelduse ja hinnangute andmise vahel. Mina pooldan esimest.

**
Kui võiks väita, et igasugune inimtegevus on teatud mõttes mänguline: see tähendab - ta ei saa olla kunagi liialt tõsine ega ka liialt vabameelne ja hoolimatu, siis sellest lähtuvalt ei saa siin tegu olla suuremamõõtlemisemate hinnangute andmis(t)ega. Või vähemalt ei tohiks.

**
Mäng vajab alati mänguplatsi. Ta on muust elust eraldatud. Seal kehtivad teised reeglid. Ja seda mõtet võiks filosoofiliselt veelgi laiendada, ehkki siis on oht, et see kaotab oma mõtte: et kogu inimelu on mäng. Igaühel on oma mäng mängida. Sotsiaalsus tähendab lihtsalt ühist mängu ühiste reeglitega.

**
Blablabla... juba mõtlen, kas peaksin selle draftiks seivima!? Mida ma tahan öelda on see, et mäng peaks olema midagi loomingulist - ja ilmselt ta seda ongi - mis mitte niivõrd ei välista, vaid loob. Ta ei anna hinnanguid, ta loob midagi uut, millel veel puudub hinnang.
Ometi: see hinnang siiski leidub - eeldusel, et see miski uus, mis on äsja loodud, et see on midagi positiivset. See tähendab: inimes(t)ele kasulik.

**
Mäng, nagu ka inimelu, peaks olema maksimaalselt kooskõlas "reaalsusega", see tähendab: ta peab olema valmis muutusteks, ta ei tohi olla dogmaatiline.
Minu subjektiivne eeldus on, et maailm ise on tähendusetu; tähendused ja väärtused loob inimene ise. Teisisõnu: maailm 'iseenesest' on traagiline ja nõnda on traagiline ka inimelu kui ta seda tühjust-absurdsust ühel hetkel taipab. Tragikoomine on aga juhtum, kus inimene loob endale jäiga ja muutumatu "ideaal-tee", midapidi liikuda ja misläbi ta paratamatult ühel või teisel hetkel maailma otsa komistab ja haiget saab.
Seepärast inimesed naeravad: koomika peitub jäikuses kui inimese idee on ühel hetkel liialt abstraktne ega vasta enam maailmale (hajameelne professor, kes jätkab oma harjumuslikku käitumist vales hetkes ega märka, et tema ümbus on muutunud).
- see ei ole enam niivõrd mäng, vaid traditsioon. Täpsemalt öeldes: dogmaatika (dogmaatiline traditsioon).

**
Mulle meeldiks mõelda mängutraditsioonist, kus pole hinnangute andmist ega hukkamõistu, vaid kus on kirjeldamine ja avastamise lõbu.
Mäng, mida mängitakse lõbuga. Mäng (loe: elu), mille puhul ollakse teadlik, et see on vaid mäng. Sest kui tahame üheskoos hästi läbi saada ja teineteist austada, siis vähe on väärtusi, mida saame võtta liialt tõsiselt - ja veelgi enam: teistele neid 'peale suruda' - ainus väärtus on see, et: austa nii ennast kui teisi ning vaata, kuidas kuidas mängivad ja õpi ka mängima kui mäng tundub tore. Aga ära keela kedagi kunagi mängimast.

Elada ja mängida tuleb eeskujulikult ja nõnda, et see ei ole hukkamõistev, vaid kaasahaarav (ja: mõistev).


***
(ikka jäin pläma ajama, aga las ta olla. niisiis hetke uitmõtted, mida ei tasu võtta siiski tõsiselt. tegu vaid mõttevooluga. lippan nüüd kooli...)