Tsitaat kuulub minu uuele armastatule: Simone Weil'le (pr kl hääldus: [simɔn vɛj]). Olen teda ka varem põgusalt maininud. Loen tema mõtteid (hetkel The Need for Roots) ja tunnen kuidas Ta minuga suhtleb. Tema väited pole lihtsalt väited, vaid väited, mis hõõguvad kirest; kusjuures: läbimõeldud kirest! Tundepuhangud, mis on läbinud halastamatu (enese)analüüsi ning seejärel leidnud oma koha paberil... ja mitte ainult paberil, vaid ka Simone Weil' enda tegudes.
Loen, ja näen seal omajagu fenomenoloogiat (kirjeldagem, mitte ärme seletagem), omajagu Nietzsche karmi kriitikameelt ning ausust; jah, ja samuti võiks öelda, et ka MJ-likku ennastunustavat ning siirast kaastunnet nende vastu, kel ei lähe nõnda hästi... - kangelane ja pühak ühes kestas, nagu Simone Weil' kehastust võiks nimetada - filosoofilistes terminites: Secular Saint. Taustaks võiks kõlada Beethoven. Näiteks avamäng Egmont.
Minu neli iidolit, kellest viimase lisandunu seas on Simone Weil', kes räägivad teatud mõttes justkui ühest ja samast asjast, ühest ja samas ellusuhtumisest, kuid kõik erineva nurga alt ning läbi erineva kogemusliku prisma. Läbi erineva ajastu.
*
Hiljuti lõppes teleseriaal Klass: elu pärast. Hiljaaegu vaatasin üle ka filmi (Klass) enese ja avastasin, kuivõrd hea filmiga oli siiski tegu. Ja tegelikult, loodetavasti: kuivõrd oluline see on.
Alati ei saa kõigest rääkida, isegi kui väga sooviks, kuid vägivald pole ammugi lahendus. Neid kogemusi ei tule alla suruda, nad tuleb alles jätta, et neist õppida ja neid vajadusel tulevikus avada.
Jah, umbes sarnased mõtted leiab ka Simone Weil' teos(t)e lehekülgedelt (nt TNfR: lk 71-72, 98), jah, kontekstist lahtirebituna võivad nad näida suisa triviaalsed, kuid... tunnen, kuidas minu enda jaoks isiklikult hakkab välja joonistuma teatav süsteem. Võib-olla isegi "filosoofiline maailmavaade" (õigupoolest, nagu arutlesin ühel viimasel koolipäeval Kristjan S.-iga: mida muud üks filosoofia (nt) doktorant või doktor (teatud määral ka MA või BA üliõpilane) teeb kui loob ning kaitseb (väitekirjas-uuringutes vms) oma maailmavaadet?).
See selleks.
Viimasel ajal on mind üha enam hakanud huvitama õpetamistemaatika. Nii teoreetiliselt kui praktiliselt. Loen huviga kuidas nt Simone Weil räägib haridusest ja õpetamisest, kuidas Gayatri Spivak räägib haridusest ja õpetamisest...
ja kuidas mu isiklikud kogemused vaimustusest on osutunud justkui näidisteks sellest, kuidas millestki vaimustuda, kuidas ma ise millestki/kellestki olen vaimustunud, ja kuidas tegelikult noortes inimestes huvi, eneseusu- ning analüüsi- ning kriitikavõime tekitamine on minu arvates üks olulisemaid asju, millega tuleks tegeleda...
Õigupoolest peaks see olema ennekõike iga perekonna ülesanne, kuid arusaadavatel põhjustel pole kõik alati nõnda ideaalne. See on koht, kus on alati palju teha. Kipun olema nõus MJ-ga kui ta kusagil intervjuus ütles, et oleksid igal inimesel armastavad, hoolivad, õpetamisindu ning eneseusku ja kindlustunnet täis vanemad, siis tõenäoliselt oleks maailmas kordades vähem vägivalda ja kuritegusid - mälu järgi tsiteerisin, kuid ma usun, et Ta ei lükkaks seda mõtet sel kujul esitatuna tagasi. Lapsed ning noored vajavad tähelepanu ning armastust, et n-ö iseennast leida ning et leida ja näha usku ja tahet nii endas kui enda ümber. Lihtne, kuid siiski niiii oluline, kas pole!?
*
...ja siia lõppu võiksin kirjutada pikalt-laialt kuidas nt Simone Weil ja Friedrich Nietzsche (ehk ka G. C. Spivaki - kuid tema mõtetega pole ma veel nõnda täpselt jõudnud tutvuda (kuid teen seda)) neid mõtteid toetaksid. Tegu pole minu arvates mitte niivõrd õpetamisideoloogiaga, vaid ellusuhtumisega üldse, mis peaks edasi kanduma ka vanematele. Vältides: hukkamõistu, eelarvamusi, füüsilist-vaimset vägivalda jne, ning eeldades ning luues aluseid: eneseusuks, nii enese kui teiste austuseks, vaimustuseks, huvitundeks maailma ja kõiges selles leiduva suhtes...
*
Siiralt usun, et andmisrõõm on suurem kui saamisrõõm. Veelgi enam: andmisrõõmu puhul kaob vastandus andmine-saamine, tähendus andmisest-saamisest muutub mõttetuks. On justkui ühine rõõm, mis on vastastikune. See on hetk, seal pole mõtet minevikust ega tulevikust (väga filosoofiliselt ning lühidalt öelduna).
Õppida, et õpetada teisi. Ja vastupidi. Et näha. Inimene õpib alati. Inimene õpib kõigest. Inimene peaks huvi tundma enam-vähem kõige vastu; ideaalis võiks ju öelda, et inimene peaks olema mõelnud enam-vähem kõigile (eriti tänapäevases multikultuurses maailmas - vältimaks kasvõi võimalikke konflikte, erimeelsusi ning arusaamatusi)...
(ja see on põhjus, miks ma fännan nt Katret, kes lisaks kõigele muule laulab, tantsib, jne jne. ja teeb seda siiralt, isegi ennastunustavalt.
igaüks meist huvitub millestki, seda huvi on võimalik suunata, laiendada, tõlgendada... - mida laiem spekter ning mida siiram pühendumus, seda parem, sest see avardab nii iseenda kui teiste vaatevälja ning kogemust. see ongi see ühine osa, mis liidab inimesi. huvi kui armastus. nii iseennast kui teisi väärtustav ning seeläbi ühendav. nauding.)
*
Ja mis puutub nt õpetamisse, siis muidugi ma ei arva, et õpetamine tähendaks õpetamist ettenäitamise mõttes. Õpetamine on ennekõike seoste näitamine ning avamine. Ka ise nende seoste avastamine. Neid seoseid saab avada, avastada ning huvi näidata tuhandel eri moel. Jah, ma unistan, võib-olla mõne inimese jaoks olen suisa naiivne, kuid minu siiras unistus on, et...:
kui saaksin kasvõi mõnedki noored (tegelikult east olenemata) inimesed panna vaimustuma millestki, millest nad muidu poleks vaimustunud;
kui õnnestuks huvi, mõistmise ja tähelepanu suunamise õpetamisel ära hoida tülisid ja konflikte;
kui õnnestuks natukenegi aidata kaasa mõne inimese eneseleidmisel ja eneseusu tekitamisel;
kui õnnestuks kunagi aidata kaasa või luua võimalusi laiemateks heategevusüritusteks (nt kodutute aitamine jne), siis... siis ma tunneksin, et elu on olnud väärt elamist.
Tihti neid tulemusi oma silmaga ei näe, mis on õpetamise üks külg, kuid enam kui sageli on see seal kahtlemata olemas... ja ma olen tohutult rõõmus - ja see pakub mulle vist rohkem rõõmu kui miski muu - et leidub inimesi kellele mul on õnnestunud kasuks olla, avades üht või teist punkti, üht või teist seostekimpu...
- sellega, minu jaoks, avarduvad seosed ja läbi seoste maailm. Sünnib midagi uut. Uued teadmised. Uued pilgud. Uued väärtused. Uus elu. Midagi uut ja head... mille lahutamatuks osaks on mõistmine ja hoolimine. Ma arvan nii. Jah, vahest pole see liialdus kui öelda suisa: armastus.
Armastus kui avatus ja avamine. Rahu, austuse, arengu jne algustala...
Ma arvan, et inimese suurim ülesanne peaks olema aidata teisi, ka neid keda inimene ise isiklikult ei tunne. Jah, selleks on ennekõike vajalik aidata iseennast, kuid sellega ei tohiks asi piirduda. Paljud (ehk isegi enamus) inimesed ühel või teisel viisil mugavduvad, ja tihtilugu polegi neil väga muid valikuid, kuid kui valida endale tee nt haridus- või mistahtes säärases vähegi 'ühiskondlikus' valdkonnas, siis ma leian, et igal inimesel peaks olema kohustus (ei, mitte kohustus, vaid (elementaarne!?) huvi!), et talle lähevad korda ka inimesed väljaspool ninaesist...
Minu arvates on igaühel selleks võimalus, et midagi muuta. Piisab täiesti igapäevasest suhtumisest ja huvist nii teiste inimeste kui maailma-asjade vastu, sest see võib nakatuda lähedastele ja sealt edasi... nii nagu see on nakatunud minule ja läbi minu loodetavasti veel mõnele inimesele...
ja see ongi parim, mida elult tahta: nautides, huvi tundes õppida ning õpetada. Ühel hetkel on see lihtsalt loomulik. Ma usun.*
*ja omaette teema on Weil'ilik usk, mis pigem ei ole religioosne, kuid viitab sellele, et ilmselt iga inimene toetub usule/unistustele millegi suhtes, mis ei ole parasjagu kohal, kuid mille nimel tuleb või tasub elada... - ma arvan, et seda Weil' usu-kontseptsiooni saaks seostada Nietzsche üleinimese kui 'teenäitaja'-kontseptsiooniga, kuid see on teine teema ja ehk kirjutan kunagi sel teemal mõne uurimusliku töö vms.
Teenäitaja, mis muide sarnaneb Simone Weil' mõttega, et lahenduskäike ei tule mitte niivõrd "loosungutena" ette näidata, ei tule öelda "tee nagu mina", vaid justkui näidata ette vahendid ning võimalused, et inimene saaks iseennast ja teisi ise avastada...
Üheks selliseks lähenemisviisiks on (teada-tuntud): ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sinule tehtaks. Weil'likus mõttes: ära põhjusta kellelegi ei vaimset ega füüsilist ohtu ega ülekohut. Teisisõnu: püüa mõista Teist tema unikaalses situatsioonis.
Jah, niivõrd palju on õppida! Iga päev ja kõikjalt.
Kuulata, aidata ja õppida ka neid ja neilt, keda tunned minimaalselt või üldse mitte.
"Attention is the rarest and purest form of generosity."
*kui ma oleksin õpetaja, kui ma oleksin sel alal piisavalt pädev, siis ma usun, et räägiksin õpilastele Simone Weil'st, aga ka Nietzschest - mitte niivõrd öeldes, et nii peab käituma, vaid öeldes, et oluline on olla enese vastu kriitiline ning teiste vastu tähelepanelik. Ehk saavad/saaksid nad sellest pisiku, nagu Tiina Kirsi vaimustavast ettekandest vaimustusin mina... - et sellelt aluselt saaks võrsuda ühine meel, sõprus, sallivus. Jne.
Ma ei kahtle selles, et vaimustus ning huvi on heas mõttes nakkav. Erinevad inimesed huvituvad ning vaimustuvad erinevatest asjadest - ka see on loomulikult arusaadav. Kuid teineteist tuleb austada. Alati. Ja võimaldada teineteisele vabadust.
Simone Weil, mul on rõõm, et Sinuga tutvusin!
:)
Aitäh tähelepanu eest kui keegi jaksas selle lõpuni lugeda. Minu mõtted ja eesmärgid 2010. aasta lõpul.
Lõpetuseks.
23ndal käisime Tiinaga pildistamas; siin on üks pilt:
arvutiga natuke värve muudetud, kuid mõtlesin, et paneks selle sellisel kujul üles:)
Ja rõõmuga avastasin, et M. Pokinen on taas laule tegema hakanud, nt see (ühtlasi üks viimase aja lemmikutest!:)):
PS: ma ei arva, et siinseid mõtted peaksid üleüldiselt aktsepteeritavad olema või kehtima kõigile, vaid lihtsalt tundsin vajadust selgitada oma isiklikku n-ö "elu mõtet".
