hetked.

*** 
Lippan kooli. Kell on umbes 16.03. Tahaks öelda, et tahtmatult meenub "kui Arno kooli jõudis, olid tunnid juba..." - aga ei meenu, sest minust on saanud krooniline hilineja (u 5-15 minutit), vähemalt selles aines; ehkki, tunnistan käsi südamel, püüan end iga kord parandada ja mitte hiljaks jääda (ükskord ei jäänud!:))!*
Igaljuhul läks ka sel korral nagu enamasti. Lippasin läbi peamaja keeltemajja ning sealt edasi uude majja. Justnimelt sinna, sest seal on hea saapad kingade vastu vahetada... õhtul ju tantsimine.

Umbes kümneminutilise hilinemisega jõudsin lõpuks klassi. Seadsin end Katre ja Liina kõrvale istuma. Meie väike prantsuse keele grupp on ikka jubetore, sest kõik oleme ju algajad, ilmselt õpivad kõik seda mitte niivõrd seepärast, et punkte saada, vaid seepärast, et huvi keele vastu on suur. Ja juba ainuüksi see asjaolu tekitab hästi mõnusa ja hubase õhkkonna. Õppejõud paneb arvutist käima mingi filmilõigu... kõik kuulavad ja üritavad dialoogist aru saada.
Film lõppeb. Hetk vaikust. Katre esireast: "misasja?"
(pr keeles võiks öelda ka quoi?, mis pidavat olema võrdlemisi 'ebaviisakas' väljend (võiks ju ka öelda c'es quoi? - mis see on?); kuid mida muud sa ikka ütled kui tuhkagi aru ei saa, eksole!?)
- see on miski, mida ei saa sõnadesse panna, seda peab ise nägema. See on lihtsalt... armsalt koomiline.

Edasi ootas meid mingisugune grupitöö: pidime kolmekesti leidma erinevatele küsisõnadele-lausetele prantsuskeelseid vasteid. Päris huvitav, näiteks Kes see on? - Qui est-ce? - kõlab ju nagu kesse?. Vot nii jäävad sõnad meelde.

Ja siis tantsima! Enne seda püüdsime Katrega prantsuse keeles 'suhelda', temal tuli see muidugi kordades paremini välja, rääkimata ta peaaegu täiesti soravast lugemisest ning hääldusest: lugesime Michel Houellebecq "Rester vivant"i, mis mul juhtumisi kaasas oli. Päris huvitav oli seda jooksvalt "tõlkida".


Oh, ja siis... nädala parim hetk, taas kord! Ma armastan tantsimist! J'adore danser!!! Seekord sai justkui taasavastatud rumbat! Iga tants sai vähemalt kaks korda läbi võetud; ja arvestades sellega, et oleme saanud üle ühe korra käia, siis ma ütleks, et isegi hästi:)
Ma parem ei kirjuta sellest rohkem, sest need sõnad ei ütle midagi. See on puhas hetkes olemine, tantsunauding! seda ei saa sõnades edasi anda, seda saab vaid tunnetada. Viimane tund:(
Aga loodetavasti peagi jälle. Kusagil. Kellegagi. Katre lubas mul talle ka järgmisel aastal 'närvidele käia', mõistagi lubada midagi ei saa ja eks vaatab kuidas kujuneb. Kuid... tantsupisik minus süveneb!


***
See nädal on üldse tore olnud! Nägin üle pika aja Helenit!:)


***
Veel ühe asjana tahtsin siin jäädvustada neiu S-iga juhtunud nalja:
Sir: "Mind, kuidas nüüd öelda... erutab Foucault."
Sil: "Mind erutab Spivak. Ta on ju naissoost!"


***
Praegu kõik. Need kirjeldamatud hetked tantsu(de)st kummitavad mind endiselt... (huvitav: kas ja kuidas saaks sõnades kirjeldada tantsu(kogemust)?).

Üks homne seminar puudutab fenomenoloogiat, taas tekkis selle teema vastu huvi. Tunnen puudust hr T.V. selleteemalistest seminaridest... eriti ideaalne kui tuleks millalgi üks seminar, mis käsitleks Merleau-Ponty lähenemist.


***
Lõpetuseks üks pilt esmaspäevast (29. nov) (pildil on Sirru:)):

* okei, tegelikult on neid kordi veelgi olnud, kuid hetkel meenub neist see viimane.