Kuidagi tulevad need "lapseteemad" siia viimasel ajal, aga puhtjuhuslikult leidsin lõpuks ometi üles aastaid otsitud laulu (ilmselgelt pole see ehe laivesitus, aga kui stuudiovariant, siis minu arvates ehk isegi seda parem):
Miski, mille üle võib täitsa rõõmu tunda:)
Täna käisime kesköö paiku veel korraks jalutamas, oo, millised ilusad virmalised!
Nüüd aga jändan oma esseega... Ja et "Excuses like "The dog ate my exam paper" will not be entertained; be sure to back up your work as you go, in case of electro-disaster," siis tuleb asja tõsiselt võtta. Kell saab 2 öösel ja kolmest esseest hakkan varsti lõpetama teist. Max 8st lk-st u 6 on kirjas. Loodetavasti jõuan ka kolmanda teema kohta ikka midagi kirjutada... homme kell 15.00 on tähtaeg. Muhe!
Monday, October 31, 2011
Friday, October 28, 2011
päev # 72 - Nele-Liis!
Pikka postitust ei tule. Lähenevad päevad (et mitte öelda: nädalapäevad) tõotavad tulla - ja küllap tulevadki - õppimise tähe all. Täna veel lubasin endale natuke hingetõmbeaega...
AGA muuhulgas sattusin sellele laulule, too sama Helen kelle laulust "Kas tead" olen siiani ja ilmselt alati lummuses... ja nüüd uus laul (jei!), meeldib suisa veelgi rohkem ja just siis kui eelmise laulu puhul oli tunne, et enam paremaks minna ei saa; aga saab küll:
...võiks ju siia muidki linke panna - täna on nimelt olnud muusikapäev - kuid pärast selle laulu leidmist väga ei tihka. Okei, siiski, nt:
NumberNin6 vs William Fitzsimmons - What You've Done
ja Phonique - Feel What You Want Feat. Rebecca ja
meie Lenna - Õnnelaul. Või Helen Zagul - Sõnadeta puudutus.
Kõik stiitilt erinevad ja meeldivad mulle suht ühtmoodi, meeldivad üsna väga-väga, kuid tolle esimese Heleni "Nele-Liis" on üle kõige... minu jaoks!:)
Viimasel paaril päeval ka paar lullat kirjutanud. Tegin ka väikest 'inventuuri' oma kirjutiste hulgas, n-ö praakisin 7 lullat välja. Praegu jäi alles 68, sealt sisuliselt veel 6 välja.
Saate aru, kvantiteet pole oluline, aga mõtlen siin neid kokku koguda ja u 69-70 oleks nagu piir, et midagi edasi mõtlema hakata...
aga loen ma neid või mitte, vaikselt neid ikka tiksub. Sel aastal 50st u 13 enam-vähem loetavat. Ilmselgelt kirjutan üha rohkem ja üha halvemini:/
Positiivne on see, et kalendrit vaadates selgus, et viimased loengud peaksid lõppema juba enne novembri lõppu, mis tähendab seda, et kolm viimast nädalat siin on "vabad". Jutumärkides seetõttu, et sel ajal (nov-dets) peaks mul olema vähemalt 2-3 esseed-tööd vms kirjutada. Praegu hakkavad need tähtajad kergelt üle viskama... aga mida aega edasi, seda lihtsamaks (ja minu jaoks huvitavamaks) peaks minema...:)
Okei, praegu kõik. Kuulan veel nii paarkümmend korda Heleni laulu (ma pole ammu midagi nii ilusat kuulanud!:)) ja siis peaks mõtlema magama-minemise peale...
AGA muuhulgas sattusin sellele laulule, too sama Helen kelle laulust "Kas tead" olen siiani ja ilmselt alati lummuses... ja nüüd uus laul (jei!), meeldib suisa veelgi rohkem ja just siis kui eelmise laulu puhul oli tunne, et enam paremaks minna ei saa; aga saab küll:
...võiks ju siia muidki linke panna - täna on nimelt olnud muusikapäev - kuid pärast selle laulu leidmist väga ei tihka. Okei, siiski, nt:
NumberNin6 vs William Fitzsimmons - What You've Done
ja Phonique - Feel What You Want Feat. Rebecca ja
meie Lenna - Õnnelaul. Või Helen Zagul - Sõnadeta puudutus.
Kõik stiitilt erinevad ja meeldivad mulle suht ühtmoodi, meeldivad üsna väga-väga, kuid tolle esimese Heleni "Nele-Liis" on üle kõige... minu jaoks!:)
Viimasel paaril päeval ka paar lullat kirjutanud. Tegin ka väikest 'inventuuri' oma kirjutiste hulgas, n-ö praakisin 7 lullat välja. Praegu jäi alles 68, sealt sisuliselt veel 6 välja.
Saate aru, kvantiteet pole oluline, aga mõtlen siin neid kokku koguda ja u 69-70 oleks nagu piir, et midagi edasi mõtlema hakata...
aga loen ma neid või mitte, vaikselt neid ikka tiksub. Sel aastal 50st u 13 enam-vähem loetavat. Ilmselgelt kirjutan üha rohkem ja üha halvemini:/
Positiivne on see, et kalendrit vaadates selgus, et viimased loengud peaksid lõppema juba enne novembri lõppu, mis tähendab seda, et kolm viimast nädalat siin on "vabad". Jutumärkides seetõttu, et sel ajal (nov-dets) peaks mul olema vähemalt 2-3 esseed-tööd vms kirjutada. Praegu hakkavad need tähtajad kergelt üle viskama... aga mida aega edasi, seda lihtsamaks (ja minu jaoks huvitavamaks) peaks minema...:)
Okei, praegu kõik. Kuulan veel nii paarkümmend korda Heleni laulu (ma pole ammu midagi nii ilusat kuulanud!:)) ja siis peaks mõtlema magama-minemise peale...
Wednesday, October 26, 2011
...understanding someone sharing something...
Vaatasime täna "Before Sunrise"i. Mina, kaks tüdrukut kes on Julesi sõbrannad, Jules ise, neiu G ja hr T. Ja siis liitus hr R.
They loved it!:)
Jaa, minu lemmikfilm! Sealt ka see postituse pealkiri. Ma võiks seda filmi vist lõputuid kordi uuesti ja uuesti vaadata, ikka naudinguga ja siiani olen igal vaatamisel avastanud midagi uut, midagi, mis varem on jäänud märkamata. Pisidetailid.
Postituse pealkiri on see, mis... mis ühendab ehk mind ja seda filmi. Ja üldse mu tegevusi ja maailmavaateid.
Neiu K tuli kirjutamisest rääkima. Olin siis eemal ega saanud vastata... vastasin hiljem. Ja mõtlesin, et võiks midagi sellist ka siia kirjutada...
Et miks üldse kirjutada? Ma kirjutan seda blogi ega pole kindel kas või kes seda veel loeb. Ma isegi ei tea kas sel tähtsust oleks, ehkki suurim rõõm saab olla sellest kui kellelegi mu kirjutatust mingilgi viisil kasu oleks. Nii nagu me jagame sõnu ja mõtteid, nõnda jagasime täna siin filmiõhtul ka toda filmikogemust. See on miski, mis ühendab... "understanding someone sharing something". Jagamine, rääkimine, mõistmine või mõista püüdmine, üheskoos millestki huvi tundmine, millegi selgeks rääkimine, millegi üle arutamine... üheskoos avatud olemine, õppimine ja jagamine. Naudingu tundmine sellest, et meil on võime ja võimalus üksteist mõista, kuulata, vaadata, üheskoos istuda, liikuda... kasvõi süüa teha või filmi vaadata. Üksteist arendada ja üksteisest rõõmu tunda.
Need on inimesed keda sa tunned ja kellega tunned end hästi. Need keda usaldad. Ja... need keda väga ei tunne või tunned minimaalselt, nagu paljud tänaõhtused filmikaaslased... sa tunned seda, et te jagate midagi ühist, kasvõi ühiseid huvisid või... kasvõi see, et saate rääkida... jah, sedapuhku inglise keeles. See miski, mis ühendab.
Ja minu arvates on see omamoodi ime!
***
Me kõik justkui haarame elust killukesi, õpime, jagame ja tutvustame neid üksteisele. Oi, ja milline kunst see minu arvates on! Üha enam imestan kuivõrd erinevaid maailmavaateid maailmas leidub... nii nagu ma "vaidlesin" ühe soomlase hr J-iga teaduse üle... või nagu inimesed ikka vaidlevad ja arutlevad kõiksugu küsimusi. Oluline on olla avatud, kõige laiemas mõttes; - ja ainult ja ennekõike siis võivad mõlemad pooled sellest midagi õppida!
Muidugi... mu jutt võib kõlada mõneti elementaarselt... tihtilugu nagu filosoofia kipub meile näitama asju, mis on elementaarsed, kuid millele me tihtilugu ei mõtle. Või mõtleme... ja õnnitlused neile, kes nõnda teevad!
Ja... teinekord ma vaimustun sellest kõigest! Mis ei tähenda seda, et teised ei vaimustuks või minuga ei nõustuks...
***
Kuid kirjutamisest...
minu jaoks on see nagu rääkimine. Või fotode tegemine või... jalutamine ja muusika kuulamine; või lugemine või lihtsalt millelegi tähelepanu pööramine.
Sa kirjutad midagi, paned sõnadesse ja äratad seeläbi ellu. Sa teed millestki pilti, raamistad selle... jah, võtad kontekstist välja, mistõttu see miski muutub justkui vaesemaks, täpselt nii palju - kui vähe on võimalik sõnades või pildi või heliga anda edasi seda, mis kogemuses kogu oma rikkuses ühel hetkel aset leidis.
Teisalt see rikastab: sa vaatad filmi, mis on võtnud ühe aspekti elust ja inimestest, vaatad seda uuesti ja õpid iga korraga midagi uut, õpid uuesti ja uuesti vaatama ja läbi elama seda miskit. Seda killukest tervikust; see on killuke, kuid samavõrd rikas kui tervik... moodustades justkui omaette terviku, sest peagi märkad, et see omakorda koosneb killukestest.
See on põhjus miks ma üha enam vaimustun teadusest. Poetry of reality, nagu R.D. seda nimetab. Jaa, see on mõistmine, et sina oledki star dust (vihjates nt Neil deGrasse Tysonile ja Carl Saganile)... et sina oledki tähetolm... aga... vastupidi: see ei ole mitte "ainult", vaid see on osa kogu universumist, sa oled lahutamatu kõigest sellest...
poeesia teadusest (või teaduslik poeesia) võib teinekord kõlada kui... lihtsalt rittaseatud sõnad, ometi see seda pole. Seal taga on oma sisu, reaalsus...
...ka - näiteks - kirjutamise taga on see reaalsus. Kirjutamine on halb näide, sest ma ei pea end kaugeltki "kirjanikuks". Siis on hästi kui ehk õnnestub u 7-8 aasta kohta kokku korjata u 70 lullat mis võiksid olla enam-vähem seda väärt, et keegi võiks nende lugemisest rõõmu või äratundmist tunda. Ma ei tea mis see on...
aga seetõttu ma ka ei kirjuta. Ma ei tea miks ma kirjutan. Kirjutaksin ja kirjutan ka siis kui keegi seda ei loe, nii nagu enamus asju olen viimasel ajal n-ö sahtlisse kirjutanud. Kirjutan seetõttu, et see tuleb kusagilt...
Minu jaoks isiklikult on see täiesti omamoodi protsess. Ma naudin seda kui õnnestub midagi sõnadesse panna, mis justkui oleks... kordumatu? Mis vähemalt mu enda jaoks annaks edasi mingit emotsiooni, mis... ma ei tea. Seda kõike on keeruline sõnadesse panna.
Vot, ja just seda peangi ma kirjutamiseks kui juhuslikult õnnestub see sõnadesse panna. Vähemalt enda jaoks. Sõnastada midagi raskestisõnastatavat.
Või fotograafias kui sa näed, et üks pilt erineb teistest... sa ei oska öelda miks, aga seal on see miski, mis jääb kummitama. Või portreede puhul: kui on tabatud ilme, mis justkui iseloomustab midagi... või ainult üht aspekti, kuid mis on... ilus. Tõesti omamoodi ilus, meeldejääv... nii nagu muusikateos või kirjatükk.
Ja kui see nõnda-nimetatud teos välja tõsta, teda kaua vaadata, siis ta ärkab ellu. Ta on iga kord isemoodi, tal tekib justkui iseloom... ja igal korral on ta rikastuv ja rikastav, ta räägib alati midagi uut, jutustab alati isemoodi lugu.
*
Vahest seetõttu inimesed loevadki raamatuid... või suhtlevad üksteisega. Või vaatavad filme. Sest... seeläbi nad jagavad omavahel midagi olulist. Mingit mõistmist, arusaamist... või ka küündimatust (täielikule) mõistmisele... või imetlust. Aga ka see on mõistmine!
Ei, mitte seetõttu, et "maailma parandada" või et mingit "prežtiisi" saavutada. Ei, ei; ehkki ka see võib heal juhul asjaga kaasa tulla, aga kogu protsessi juures pole see enam üldse oluline!
Oluline, vähemalt minu jaoks, on see jagamine... uurimine ja avastamine, kuulamine ja rääkimine... huvi...selle kõige vastu, mis meid ümbritseb ja mis on väärt jagamist, et...
jah, ehk tõesti - kokkuvõttes - iseend, teisi inimesi ja maailma paremaks muuta.
Või nagu hr M. Tamm oma blogis kirjutab: "Usun, et lugemine päästab maailma. Või vähemalt muudab selle paremaks paigaks."
Ja see ei pruugi olla ainult lugemine, see võib olla ka kirjutamine, rääkimine, kuulamine, vaikimine, koos jalutamine, teineteise ootamine, vastu tulemine... avatud olemine... - mõistmine.
või
kokkuvõtvalt
"...understanding someone sharing something". Seetõttu ma kirjutan, seetõttu ma hingan, seetõttu ma räägin... seetõttu ma suhtlen ja olen olemas ja tunnen sellest rõõmu. Ma arvan, et seal peitubki 'elu mõte', see Inimlik elu mõte...
see miski, mis viib meid kaugemale iseendist, aga samas ka iseendile lähemale!
...ja selleks ei ole vaja muud kui hoolida ja huvituda... kasvõi kõige pisemaist asjust... sest kui see on siiras, siis alati kandub see edasi... ja edasi ja edasi ja edasi... ja rikastab nii meid kui meid ümbritsevat; kasvõi natukenegi - ja... see on miski, mille üle võib minu arvates ainult rõõmu tunda!:)
(pilt eilsest ööst, sedapuhku mitte minu tehtud)
They loved it!:)
Jaa, minu lemmikfilm! Sealt ka see postituse pealkiri. Ma võiks seda filmi vist lõputuid kordi uuesti ja uuesti vaadata, ikka naudinguga ja siiani olen igal vaatamisel avastanud midagi uut, midagi, mis varem on jäänud märkamata. Pisidetailid.
Postituse pealkiri on see, mis... mis ühendab ehk mind ja seda filmi. Ja üldse mu tegevusi ja maailmavaateid.
Neiu K tuli kirjutamisest rääkima. Olin siis eemal ega saanud vastata... vastasin hiljem. Ja mõtlesin, et võiks midagi sellist ka siia kirjutada...
Et miks üldse kirjutada? Ma kirjutan seda blogi ega pole kindel kas või kes seda veel loeb. Ma isegi ei tea kas sel tähtsust oleks, ehkki suurim rõõm saab olla sellest kui kellelegi mu kirjutatust mingilgi viisil kasu oleks. Nii nagu me jagame sõnu ja mõtteid, nõnda jagasime täna siin filmiõhtul ka toda filmikogemust. See on miski, mis ühendab... "understanding someone sharing something". Jagamine, rääkimine, mõistmine või mõista püüdmine, üheskoos millestki huvi tundmine, millegi selgeks rääkimine, millegi üle arutamine... üheskoos avatud olemine, õppimine ja jagamine. Naudingu tundmine sellest, et meil on võime ja võimalus üksteist mõista, kuulata, vaadata, üheskoos istuda, liikuda... kasvõi süüa teha või filmi vaadata. Üksteist arendada ja üksteisest rõõmu tunda.
Need on inimesed keda sa tunned ja kellega tunned end hästi. Need keda usaldad. Ja... need keda väga ei tunne või tunned minimaalselt, nagu paljud tänaõhtused filmikaaslased... sa tunned seda, et te jagate midagi ühist, kasvõi ühiseid huvisid või... kasvõi see, et saate rääkida... jah, sedapuhku inglise keeles. See miski, mis ühendab.
Ja minu arvates on see omamoodi ime!
***
Me kõik justkui haarame elust killukesi, õpime, jagame ja tutvustame neid üksteisele. Oi, ja milline kunst see minu arvates on! Üha enam imestan kuivõrd erinevaid maailmavaateid maailmas leidub... nii nagu ma "vaidlesin" ühe soomlase hr J-iga teaduse üle... või nagu inimesed ikka vaidlevad ja arutlevad kõiksugu küsimusi. Oluline on olla avatud, kõige laiemas mõttes; - ja ainult ja ennekõike siis võivad mõlemad pooled sellest midagi õppida!
Muidugi... mu jutt võib kõlada mõneti elementaarselt... tihtilugu nagu filosoofia kipub meile näitama asju, mis on elementaarsed, kuid millele me tihtilugu ei mõtle. Või mõtleme... ja õnnitlused neile, kes nõnda teevad!
Ja... teinekord ma vaimustun sellest kõigest! Mis ei tähenda seda, et teised ei vaimustuks või minuga ei nõustuks...
***
Kuid kirjutamisest...
minu jaoks on see nagu rääkimine. Või fotode tegemine või... jalutamine ja muusika kuulamine; või lugemine või lihtsalt millelegi tähelepanu pööramine.
Sa kirjutad midagi, paned sõnadesse ja äratad seeläbi ellu. Sa teed millestki pilti, raamistad selle... jah, võtad kontekstist välja, mistõttu see miski muutub justkui vaesemaks, täpselt nii palju - kui vähe on võimalik sõnades või pildi või heliga anda edasi seda, mis kogemuses kogu oma rikkuses ühel hetkel aset leidis.
Teisalt see rikastab: sa vaatad filmi, mis on võtnud ühe aspekti elust ja inimestest, vaatad seda uuesti ja õpid iga korraga midagi uut, õpid uuesti ja uuesti vaatama ja läbi elama seda miskit. Seda killukest tervikust; see on killuke, kuid samavõrd rikas kui tervik... moodustades justkui omaette terviku, sest peagi märkad, et see omakorda koosneb killukestest.
See on põhjus miks ma üha enam vaimustun teadusest. Poetry of reality, nagu R.D. seda nimetab. Jaa, see on mõistmine, et sina oledki star dust (vihjates nt Neil deGrasse Tysonile ja Carl Saganile)... et sina oledki tähetolm... aga... vastupidi: see ei ole mitte "ainult", vaid see on osa kogu universumist, sa oled lahutamatu kõigest sellest...
poeesia teadusest (või teaduslik poeesia) võib teinekord kõlada kui... lihtsalt rittaseatud sõnad, ometi see seda pole. Seal taga on oma sisu, reaalsus...
...ka - näiteks - kirjutamise taga on see reaalsus. Kirjutamine on halb näide, sest ma ei pea end kaugeltki "kirjanikuks". Siis on hästi kui ehk õnnestub u 7-8 aasta kohta kokku korjata u 70 lullat mis võiksid olla enam-vähem seda väärt, et keegi võiks nende lugemisest rõõmu või äratundmist tunda. Ma ei tea mis see on...
aga seetõttu ma ka ei kirjuta. Ma ei tea miks ma kirjutan. Kirjutaksin ja kirjutan ka siis kui keegi seda ei loe, nii nagu enamus asju olen viimasel ajal n-ö sahtlisse kirjutanud. Kirjutan seetõttu, et see tuleb kusagilt...
Minu jaoks isiklikult on see täiesti omamoodi protsess. Ma naudin seda kui õnnestub midagi sõnadesse panna, mis justkui oleks... kordumatu? Mis vähemalt mu enda jaoks annaks edasi mingit emotsiooni, mis... ma ei tea. Seda kõike on keeruline sõnadesse panna.
Vot, ja just seda peangi ma kirjutamiseks kui juhuslikult õnnestub see sõnadesse panna. Vähemalt enda jaoks. Sõnastada midagi raskestisõnastatavat.
Või fotograafias kui sa näed, et üks pilt erineb teistest... sa ei oska öelda miks, aga seal on see miski, mis jääb kummitama. Või portreede puhul: kui on tabatud ilme, mis justkui iseloomustab midagi... või ainult üht aspekti, kuid mis on... ilus. Tõesti omamoodi ilus, meeldejääv... nii nagu muusikateos või kirjatükk.
Ja kui see nõnda-nimetatud teos välja tõsta, teda kaua vaadata, siis ta ärkab ellu. Ta on iga kord isemoodi, tal tekib justkui iseloom... ja igal korral on ta rikastuv ja rikastav, ta räägib alati midagi uut, jutustab alati isemoodi lugu.
*
Vahest seetõttu inimesed loevadki raamatuid... või suhtlevad üksteisega. Või vaatavad filme. Sest... seeläbi nad jagavad omavahel midagi olulist. Mingit mõistmist, arusaamist... või ka küündimatust (täielikule) mõistmisele... või imetlust. Aga ka see on mõistmine!
Ei, mitte seetõttu, et "maailma parandada" või et mingit "prežtiisi" saavutada. Ei, ei; ehkki ka see võib heal juhul asjaga kaasa tulla, aga kogu protsessi juures pole see enam üldse oluline!
Oluline, vähemalt minu jaoks, on see jagamine... uurimine ja avastamine, kuulamine ja rääkimine... huvi...selle kõige vastu, mis meid ümbritseb ja mis on väärt jagamist, et...
jah, ehk tõesti - kokkuvõttes - iseend, teisi inimesi ja maailma paremaks muuta.
Või nagu hr M. Tamm oma blogis kirjutab: "Usun, et lugemine päästab maailma. Või vähemalt muudab selle paremaks paigaks."
Ja see ei pruugi olla ainult lugemine, see võib olla ka kirjutamine, rääkimine, kuulamine, vaikimine, koos jalutamine, teineteise ootamine, vastu tulemine... avatud olemine... - mõistmine.
või
kokkuvõtvalt
"...understanding someone sharing something". Seetõttu ma kirjutan, seetõttu ma hingan, seetõttu ma räägin... seetõttu ma suhtlen ja olen olemas ja tunnen sellest rõõmu. Ma arvan, et seal peitubki 'elu mõte', see Inimlik elu mõte...
see miski, mis viib meid kaugemale iseendist, aga samas ka iseendile lähemale!
...ja selleks ei ole vaja muud kui hoolida ja huvituda... kasvõi kõige pisemaist asjust... sest kui see on siiras, siis alati kandub see edasi... ja edasi ja edasi ja edasi... ja rikastab nii meid kui meid ümbritsevat; kasvõi natukenegi - ja... see on miski, mille üle võib minu arvates ainult rõõmu tunda!:)
(pilt eilsest ööst, sedapuhku mitte minu tehtud)
Sunday, October 23, 2011
päev # 67 - Hekla tripp! (pildid)
Täna, 23ndal, võtsime taaskord ette ühe reisi (et kirjutan seda postitust pärast keskööd, siis ma pole kindel mus kuupäeva blogger mulle postituse sisestamise kuupäevaks paneb). Startisime u kl 7.00 ning jõudsime tagasi natuke enne 20.00i. Kaugeimaks sihtkohaks võib ehk lugeda mäge/vulkaani Heklat (tähistatud kaardil punktiga A):
Päev kujunes kirjeldamatuks seikluseks. Mõned pildid ja paigad, täpsema infi lisan ehk hiljem, praegu selleks liialt väsinud/unine (pildid on n-ö kronoloogilises järjekorras):
Hekla hommikuvalguses:
Ühe geisri juures:
...seal samas:
Hjálparfoss:
*** (Stöng!?):
(ka see järgnev pilt eelmisega samast kohast)
Siuke katus (Þjóðveldisbær):
Islandi esimene kirik (seal oli ka küla, kuid teadaolevatl esimene Hekla vulkaanipurse hävitas tolle küla 20 farmiga; kirik olevat vist restaureeritud vms (pole jõudnud seda täpsemalt uurida)):
Hekla ise (jajah, see valge on pilv!):
tipp muutub pilviseks:
***
*** rannas kõiksugu rannakarpe:
Seal samas (koha nime pole meeles, aga katsun hiljem järele vaadata); nimelt toimunut seal meie planeedi suurim lava flow pärast Jääaja lõppu:
...laavapurse toimus u 6700 eKr ja laavajuga ulatus kuni 140 km kauguseni... kuniks ettejääv meri (pildilt näha) peatas laava...
(okei-okei, tegelikult peatasin selle laava mina, tolle kanistri veega:D):
*** (neiu J, meie giid-autojuht ja hr K.:)
Lainetus:
*** (jälle uus koht:)
(üks teine selline paik:)
Majakas teispool kuuma auru:
*** (taas mere ääres:)
Nii, praegu kõik. Kui ma ei eksi, siis käisime läbi u 17-19 erinevat paika, täpselt pole lugenud. Samuti pole kõik paigad siin piltidena esindatud, lihtsalt valisin välja esmapilgul õnnestunumad.
Praegu aga unedemaale...
Cheers!:)
Päev kujunes kirjeldamatuks seikluseks. Mõned pildid ja paigad, täpsema infi lisan ehk hiljem, praegu selleks liialt väsinud/unine (pildid on n-ö kronoloogilises järjekorras):
Hekla hommikuvalguses:
Ühe geisri juures:
...seal samas:
Hjálparfoss:
*** (Stöng!?):
(ka see järgnev pilt eelmisega samast kohast)
Siuke katus (Þjóðveldisbær):
Islandi esimene kirik (seal oli ka küla, kuid teadaolevatl esimene Hekla vulkaanipurse hävitas tolle küla 20 farmiga; kirik olevat vist restaureeritud vms (pole jõudnud seda täpsemalt uurida)):
Hekla ise (jajah, see valge on pilv!):
tipp muutub pilviseks:
***
*** rannas kõiksugu rannakarpe:
Seal samas (koha nime pole meeles, aga katsun hiljem järele vaadata); nimelt toimunut seal meie planeedi suurim lava flow pärast Jääaja lõppu:
...laavapurse toimus u 6700 eKr ja laavajuga ulatus kuni 140 km kauguseni... kuniks ettejääv meri (pildilt näha) peatas laava...
(okei-okei, tegelikult peatasin selle laava mina, tolle kanistri veega:D):
*** (neiu J, meie giid-autojuht ja hr K.:)
Lainetus:
*** (jälle uus koht:)
(üks teine selline paik:)
Majakas teispool kuuma auru:
*** (taas mere ääres:)
Nii, praegu kõik. Kui ma ei eksi, siis käisime läbi u 17-19 erinevat paika, täpselt pole lugenud. Samuti pole kõik paigad siin piltidena esindatud, lihtsalt valisin välja esmapilgul õnnestunumad.
Praegu aga unedemaale...
Cheers!:)
Wednesday, October 19, 2011
päev # 63 - klaver!
Täna hommikul kell 7.05 üles ja läksime u 10-minuti kaugusel olevasse "teadusmajja" (vms):
(pilt tehtud tagasitulles kui väljas oli juba valgem)
...ja seal oli klaver!
Proovisin ka veidi klimberdada:
Läksin Jules'iga, suht geniaalne tegelane, kes mängib lisaks klaverile ka viiulit ja kel näib olevat silma ka pildistamise jaoks (minu arvates, niisiis). Muuhulgas mängis ta Mozartit - Fantasia in D minor K. 397. Ja ma sattusin sellest vaimustusse! Netist leidsin esmapilgul kaks videot-esitlust mis täitsa meeldivad... see:
Ja see:
Jaa, kui "rikkaks saan", siis sebin endale päris korraliku klaveri!
Nüüd aga loengusse...
(pilt tehtud tagasitulles kui väljas oli juba valgem)
...ja seal oli klaver!
Proovisin ka veidi klimberdada:
Läksin Jules'iga, suht geniaalne tegelane, kes mängib lisaks klaverile ka viiulit ja kel näib olevat silma ka pildistamise jaoks (minu arvates, niisiis). Muuhulgas mängis ta Mozartit - Fantasia in D minor K. 397. Ja ma sattusin sellest vaimustusse! Netist leidsin esmapilgul kaks videot-esitlust mis täitsa meeldivad... see:
Ja see:
Jaa, kui "rikkaks saan", siis sebin endale päris korraliku klaveri!
Nüüd aga loengusse...
Tuesday, October 18, 2011
Arvo Pärt!
Lihtsalt, suisa eraldi postitusena (muidu läheks eelmine liiga kirjuks ning pikaks) mainin, et olen enda jaoks avastamas Arvo Pärti:
Eriti too viimane lugu sealt: Zwei Wiegenlieder "Kuss kuss kallike"!
Endiselt loen-avastan evolutsiooni/Darwiniga seotud asju. Ühe video alla oli lisatud minu arvates asjalik kommentaar evolutsiooni"teooria" kohta:
Humans throughout the world will eventually accept evolution as fact. They just have to go through the same stages that a terminally ill person goes through:
1) Denial
2) Anger
3) Bargaining
4) Depression
5) Acceptance
Most of the world today is stuck in the "denial" stage, while the developed world is, for the most part, in the "bargaining" stage (e.g. "maybe God CREATED evolution!"). Only an enlightened few are in the "acceptance" stage. Patience, my friends.
Kasutaja: ejdf870 8 months ago 53
Nii, nüüd küll kõik.
Eriti too viimane lugu sealt: Zwei Wiegenlieder "Kuss kuss kallike"!
Endiselt loen-avastan evolutsiooni/Darwiniga seotud asju. Ühe video alla oli lisatud minu arvates asjalik kommentaar evolutsiooni"teooria" kohta:
Humans throughout the world will eventually accept evolution as fact. They just have to go through the same stages that a terminally ill person goes through:
1) Denial
2) Anger
3) Bargaining
4) Depression
5) Acceptance
Most of the world today is stuck in the "denial" stage, while the developed world is, for the most part, in the "bargaining" stage (e.g. "maybe God CREATED evolution!"). Only an enlightened few are in the "acceptance" stage. Patience, my friends.
Kasutaja: ejdf870 8 months ago 53
Nii, nüüd küll kõik.
...jätkuks: pilte:)
Nii, täna on 18s. Suht-täpselt kaks kuud veel.
Aga mõningaid pilte pühapäevast...
Hommikul kui teele asusime ja olime juba natuke sõtinud:
Selle kose tagant jalutasime ka läbi. Üldiselt suht sedalaadi mini-kosed (Islandi standardite järgi, eksole) on suht tavalised... ringi sõites pani mõtlema, et oleks oma auto ja palju aega, siis nii mõneski kohas jääks seisma, roniks mööda mägesid ja küllalt muinasjutulisi kohti võib avastada...
näiteks lumised mäed, mille keskelt voolab alla sääraseid mini-koski. Pole sõnu kõiksugu mägede-koskede variatsioonide kirjeldamiseks; enamus täiesti looduslikud ja inimeste poolt puutumata (ei mingeid tarasid, vms), aga üks natuke turistikam oli nt järgmine, nimeks Seljalandsfoss:
(ps: ülaloleval pildil on paremas all nurgas neiu J.; nii saab ehk paremini ettekujutust kose suurusest. olevat vist 60 meetrit kõrge)
Seal samas lähedal:
...ja laiuselt üks suurem (Skogafoss; kõrguselt vist samuti 60 meetrit):
(näete: liiva asemel on tuhk!)
Järgmine peatuspunkt (samuti näide tuhast):
Ja järgmine punkt:
Autos:
Minu lemmikpaik (praegu pole viitsimist täpseid kohanimesid siia otsida):
Ja järgmine, eelmise läheduses oli üks koobas, mille seest avanes selline vaade:
Siukse asjaga sõitsime ringi ja sellises kohas väike peatus:
...seal samas olevat toimunud kunagi suur üleujutus, mille käigus hävines sild, mille rususid on pildil näha:
Ja meie lõpp-punkt (ja mina):
Autoga teisele poole (üle silla) mere äärde...
...ja seal samuti tormine meri:
Enne tagasiminekut veel midagi hamba alla:
Siin pole muidugi kõiki pilte ega ilmselt ka külastatud paiku; teinekord... vaade lihtsalt ei mahutunud pildile ära ja poolik vaade (pilt) tundus kuidagi liiga mitte-midagi-ütlev, et siia üles laadida. Aga, jah, üldjoontes siuke reis oli.
Tahaks veel käia ja näha, kuid vähegi kaugemad kohad on... kauged... ja kipuvad seetõttu külastamiseks olevat suht überkallid:/
Täna koolist tulles märkasin, et ka lähedalolevat (Esja?) mäge ehivad lumised triibud.
Vahepeal tahtsin jubedalt minna tagasi "roheliste mägede" juurde, mis on u 10-15 km Reykjavikist ja millest Golden Circle tripile minnes mööda sõitsime... noh, et neid fantastilisi vaateid taas näha. Aga ühtasi räägiti seda...
nimelt oli näha, et need mäed olid suht laavaväljade keskel. Mõnes kohas on siin kilomeetreid kivistunud laavavälju, teises kohas kilomeetreid tuhavälju (imelikul kombel kasvab tuhaväljade kõrval võrdlemisi korrapäraselt rohi!?)... kuid teatud laavaväljade puhul on oht (nagu nende puhul, mis "rohelisi mägesid" ümbritsevad), et kivistunud laava võib murduda ja mõnes kohas olevat pinna all suuri tühimikke, mistõttu (nii vähemalt giid ütles) on teinekord nii mõnigi inimene kadunuks jäänud, sest lihtsalt kukub kusagilt alla ja...
brr! Ja vat sellega riskida ei taha!
Praegu kõik. Lähen teen midagi süüa ja siis katsun end taas lugemis-lainele saada...:)
Uued tähtajad ootavad!
Aga mõningaid pilte pühapäevast...
Hommikul kui teele asusime ja olime juba natuke sõtinud:
Selle kose tagant jalutasime ka läbi. Üldiselt suht sedalaadi mini-kosed (Islandi standardite järgi, eksole) on suht tavalised... ringi sõites pani mõtlema, et oleks oma auto ja palju aega, siis nii mõneski kohas jääks seisma, roniks mööda mägesid ja küllalt muinasjutulisi kohti võib avastada...
näiteks lumised mäed, mille keskelt voolab alla sääraseid mini-koski. Pole sõnu kõiksugu mägede-koskede variatsioonide kirjeldamiseks; enamus täiesti looduslikud ja inimeste poolt puutumata (ei mingeid tarasid, vms), aga üks natuke turistikam oli nt järgmine, nimeks Seljalandsfoss:
(ps: ülaloleval pildil on paremas all nurgas neiu J.; nii saab ehk paremini ettekujutust kose suurusest. olevat vist 60 meetrit kõrge)
Seal samas lähedal:
...ja laiuselt üks suurem (Skogafoss; kõrguselt vist samuti 60 meetrit):
(näete: liiva asemel on tuhk!)
Järgmine peatuspunkt (samuti näide tuhast):
Ja järgmine punkt:
Autos:
Minu lemmikpaik (praegu pole viitsimist täpseid kohanimesid siia otsida):
Ja järgmine, eelmise läheduses oli üks koobas, mille seest avanes selline vaade:
Siukse asjaga sõitsime ringi ja sellises kohas väike peatus:
...seal samas olevat toimunud kunagi suur üleujutus, mille käigus hävines sild, mille rususid on pildil näha:
Ja meie lõpp-punkt (ja mina):
Autoga teisele poole (üle silla) mere äärde...
...ja seal samuti tormine meri:
Enne tagasiminekut veel midagi hamba alla:
Siin pole muidugi kõiki pilte ega ilmselt ka külastatud paiku; teinekord... vaade lihtsalt ei mahutunud pildile ära ja poolik vaade (pilt) tundus kuidagi liiga mitte-midagi-ütlev, et siia üles laadida. Aga, jah, üldjoontes siuke reis oli.
Tahaks veel käia ja näha, kuid vähegi kaugemad kohad on... kauged... ja kipuvad seetõttu külastamiseks olevat suht überkallid:/
Täna koolist tulles märkasin, et ka lähedalolevat (Esja?) mäge ehivad lumised triibud.
Vahepeal tahtsin jubedalt minna tagasi "roheliste mägede" juurde, mis on u 10-15 km Reykjavikist ja millest Golden Circle tripile minnes mööda sõitsime... noh, et neid fantastilisi vaateid taas näha. Aga ühtasi räägiti seda...
nimelt oli näha, et need mäed olid suht laavaväljade keskel. Mõnes kohas on siin kilomeetreid kivistunud laavavälju, teises kohas kilomeetreid tuhavälju (imelikul kombel kasvab tuhaväljade kõrval võrdlemisi korrapäraselt rohi!?)... kuid teatud laavaväljade puhul on oht (nagu nende puhul, mis "rohelisi mägesid" ümbritsevad), et kivistunud laava võib murduda ja mõnes kohas olevat pinna all suuri tühimikke, mistõttu (nii vähemalt giid ütles) on teinekord nii mõnigi inimene kadunuks jäänud, sest lihtsalt kukub kusagilt alla ja...
brr! Ja vat sellega riskida ei taha!
Praegu kõik. Lähen teen midagi süüa ja siis katsun end taas lugemis-lainele saada...:)
Uued tähtajad ootavad!
Subscribe to:
Posts (Atom)
