They loved it!:)
Jaa, minu lemmikfilm! Sealt ka see postituse pealkiri. Ma võiks seda filmi vist lõputuid kordi uuesti ja uuesti vaadata, ikka naudinguga ja siiani olen igal vaatamisel avastanud midagi uut, midagi, mis varem on jäänud märkamata. Pisidetailid.
Postituse pealkiri on see, mis... mis ühendab ehk mind ja seda filmi. Ja üldse mu tegevusi ja maailmavaateid.
Neiu K tuli kirjutamisest rääkima. Olin siis eemal ega saanud vastata... vastasin hiljem. Ja mõtlesin, et võiks midagi sellist ka siia kirjutada...
Et miks üldse kirjutada? Ma kirjutan seda blogi ega pole kindel kas või kes seda veel loeb. Ma isegi ei tea kas sel tähtsust oleks, ehkki suurim rõõm saab olla sellest kui kellelegi mu kirjutatust mingilgi viisil kasu oleks. Nii nagu me jagame sõnu ja mõtteid, nõnda jagasime täna siin filmiõhtul ka toda filmikogemust. See on miski, mis ühendab... "understanding someone sharing something". Jagamine, rääkimine, mõistmine või mõista püüdmine, üheskoos millestki huvi tundmine, millegi selgeks rääkimine, millegi üle arutamine... üheskoos avatud olemine, õppimine ja jagamine. Naudingu tundmine sellest, et meil on võime ja võimalus üksteist mõista, kuulata, vaadata, üheskoos istuda, liikuda... kasvõi süüa teha või filmi vaadata. Üksteist arendada ja üksteisest rõõmu tunda.
Need on inimesed keda sa tunned ja kellega tunned end hästi. Need keda usaldad. Ja... need keda väga ei tunne või tunned minimaalselt, nagu paljud tänaõhtused filmikaaslased... sa tunned seda, et te jagate midagi ühist, kasvõi ühiseid huvisid või... kasvõi see, et saate rääkida... jah, sedapuhku inglise keeles. See miski, mis ühendab.
Ja minu arvates on see omamoodi ime!
***
Me kõik justkui haarame elust killukesi, õpime, jagame ja tutvustame neid üksteisele. Oi, ja milline kunst see minu arvates on! Üha enam imestan kuivõrd erinevaid maailmavaateid maailmas leidub... nii nagu ma "vaidlesin" ühe soomlase hr J-iga teaduse üle... või nagu inimesed ikka vaidlevad ja arutlevad kõiksugu küsimusi. Oluline on olla avatud, kõige laiemas mõttes; - ja ainult ja ennekõike siis võivad mõlemad pooled sellest midagi õppida!
Muidugi... mu jutt võib kõlada mõneti elementaarselt... tihtilugu nagu filosoofia kipub meile näitama asju, mis on elementaarsed, kuid millele me tihtilugu ei mõtle. Või mõtleme... ja õnnitlused neile, kes nõnda teevad!
Ja... teinekord ma vaimustun sellest kõigest! Mis ei tähenda seda, et teised ei vaimustuks või minuga ei nõustuks...
***
Kuid kirjutamisest...
minu jaoks on see nagu rääkimine. Või fotode tegemine või... jalutamine ja muusika kuulamine; või lugemine või lihtsalt millelegi tähelepanu pööramine.
Sa kirjutad midagi, paned sõnadesse ja äratad seeläbi ellu. Sa teed millestki pilti, raamistad selle... jah, võtad kontekstist välja, mistõttu see miski muutub justkui vaesemaks, täpselt nii palju - kui vähe on võimalik sõnades või pildi või heliga anda edasi seda, mis kogemuses kogu oma rikkuses ühel hetkel aset leidis.
Teisalt see rikastab: sa vaatad filmi, mis on võtnud ühe aspekti elust ja inimestest, vaatad seda uuesti ja õpid iga korraga midagi uut, õpid uuesti ja uuesti vaatama ja läbi elama seda miskit. Seda killukest tervikust; see on killuke, kuid samavõrd rikas kui tervik... moodustades justkui omaette terviku, sest peagi märkad, et see omakorda koosneb killukestest.
See on põhjus miks ma üha enam vaimustun teadusest. Poetry of reality, nagu R.D. seda nimetab. Jaa, see on mõistmine, et sina oledki star dust (vihjates nt Neil deGrasse Tysonile ja Carl Saganile)... et sina oledki tähetolm... aga... vastupidi: see ei ole mitte "ainult", vaid see on osa kogu universumist, sa oled lahutamatu kõigest sellest...
poeesia teadusest (või teaduslik poeesia) võib teinekord kõlada kui... lihtsalt rittaseatud sõnad, ometi see seda pole. Seal taga on oma sisu, reaalsus...
...ka - näiteks - kirjutamise taga on see reaalsus. Kirjutamine on halb näide, sest ma ei pea end kaugeltki "kirjanikuks". Siis on hästi kui ehk õnnestub u 7-8 aasta kohta kokku korjata u 70 lullat mis võiksid olla enam-vähem seda väärt, et keegi võiks nende lugemisest rõõmu või äratundmist tunda. Ma ei tea mis see on...
aga seetõttu ma ka ei kirjuta. Ma ei tea miks ma kirjutan. Kirjutaksin ja kirjutan ka siis kui keegi seda ei loe, nii nagu enamus asju olen viimasel ajal n-ö sahtlisse kirjutanud. Kirjutan seetõttu, et see tuleb kusagilt...
Minu jaoks isiklikult on see täiesti omamoodi protsess. Ma naudin seda kui õnnestub midagi sõnadesse panna, mis justkui oleks... kordumatu? Mis vähemalt mu enda jaoks annaks edasi mingit emotsiooni, mis... ma ei tea. Seda kõike on keeruline sõnadesse panna.
Vot, ja just seda peangi ma kirjutamiseks kui juhuslikult õnnestub see sõnadesse panna. Vähemalt enda jaoks. Sõnastada midagi raskestisõnastatavat.
Või fotograafias kui sa näed, et üks pilt erineb teistest... sa ei oska öelda miks, aga seal on see miski, mis jääb kummitama. Või portreede puhul: kui on tabatud ilme, mis justkui iseloomustab midagi... või ainult üht aspekti, kuid mis on... ilus. Tõesti omamoodi ilus, meeldejääv... nii nagu muusikateos või kirjatükk.
Ja kui see nõnda-nimetatud teos välja tõsta, teda kaua vaadata, siis ta ärkab ellu. Ta on iga kord isemoodi, tal tekib justkui iseloom... ja igal korral on ta rikastuv ja rikastav, ta räägib alati midagi uut, jutustab alati isemoodi lugu.
*
Vahest seetõttu inimesed loevadki raamatuid... või suhtlevad üksteisega. Või vaatavad filme. Sest... seeläbi nad jagavad omavahel midagi olulist. Mingit mõistmist, arusaamist... või ka küündimatust (täielikule) mõistmisele... või imetlust. Aga ka see on mõistmine!
Ei, mitte seetõttu, et "maailma parandada" või et mingit "prežtiisi" saavutada. Ei, ei; ehkki ka see võib heal juhul asjaga kaasa tulla, aga kogu protsessi juures pole see enam üldse oluline!
Oluline, vähemalt minu jaoks, on see jagamine... uurimine ja avastamine, kuulamine ja rääkimine... huvi...selle kõige vastu, mis meid ümbritseb ja mis on väärt jagamist, et...
jah, ehk tõesti - kokkuvõttes - iseend, teisi inimesi ja maailma paremaks muuta.
Või nagu hr M. Tamm oma blogis kirjutab: "Usun, et lugemine päästab maailma. Või vähemalt muudab selle paremaks paigaks."
Ja see ei pruugi olla ainult lugemine, see võib olla ka kirjutamine, rääkimine, kuulamine, vaikimine, koos jalutamine, teineteise ootamine, vastu tulemine... avatud olemine... - mõistmine.
või
kokkuvõtvalt
"...understanding someone sharing something". Seetõttu ma kirjutan, seetõttu ma hingan, seetõttu ma räägin... seetõttu ma suhtlen ja olen olemas ja tunnen sellest rõõmu. Ma arvan, et seal peitubki 'elu mõte', see Inimlik elu mõte...
see miski, mis viib meid kaugemale iseendist, aga samas ka iseendile lähemale!
...ja selleks ei ole vaja muud kui hoolida ja huvituda... kasvõi kõige pisemaist asjust... sest kui see on siiras, siis alati kandub see edasi... ja edasi ja edasi ja edasi... ja rikastab nii meid kui meid ümbritsevat; kasvõi natukenegi - ja... see on miski, mille üle võib minu arvates ainult rõõmu tunda!:)
(pilt eilsest ööst, sedapuhku mitte minu tehtud)
No comments:
Post a Comment