tantsukunst ja Daniel Dennett

Esiteks, tänane fantastiline avastus tänu neiu T-le, mida tahaks siiagi riputada ning jagada:


Teine avastus - minu jaoks ehk samavõrd fantastiline - Daniel Dennett:

Samanimeline raamat on ilmselt viimane, mille ma siit endale lähiajal soetan (ja mis mulle üllatuseks siin täitsa müügil on); juba seetõttu, et ma pean nad tagasitulles kuidagi ära ka mahutama.
Ülikooli raamatupood on üldse võrdlemisi rikkalik, seal leidub laias laastus kõike, alates keeleõpikute, pshühholoogia, keemia vms teadusteemaliste raamatute ja lõpetades nt Prousi köidetega "Kadunud ajast" (või mis selle täpne nimetus oligi?).

Mis Dennettisse puutub, siis tema lähenemine tundub huvitav ka seetõttu, et ta näib omavahel siduvat teadust ja filosoofiat - just miski, mida ma üha enam otsima olen hakanud, sest filosoofia ilma teaduseta... noh... ma ütleks, et see on suuresti "ajast tagasi minek".

Seoses Dennettiga sattusin vaatama mõningaid debatte kristluse-ateismi teemal. Ateismi/teaduse poolelt peategelasteks nn The Four Horsemen: minu lemmik Dawkins, "uus lemmik" (pole temaga veel eriti tutvunud, aga esmatutvuse põhjal olen küllalt vaimustuses...) Dennett, Harris (juba mõnevõrra tuttav kuju, raamatu "The Moral Landscape" autor ning Hitchens (kes mulle samuti sümpatiseerib).

Viimane pidas küllalt asjaliku debati maha siin videos: The Craig-Hitchens Debate ~ Does God Exist?
"Asjalik" oli mõeldud mitte Hitchensi, vaid Craigi poolele... st Craig üllatas mind oma "võrdlemisi avatud meelega". Jah, see on jutumärkides. Ma parem ei hakka seda kommenteerima...

Aga... veel kriitikanooli kristluse suhtes (ja see on juba norimine, ma tean; aga see oli lihtsalt niivõrd jabur, et seda mainimata jätta): debatt Dinesh D'Souza ja Daniel Dennetti vahel. Video leiab märksõnaga "Dinesh D'Souza Debates Daniel Dennett". See on juba tragikoomiline; ja debatist on asi kaugel ja seetõttu pole see isegi mitte vaatamissoovitus.


***
Tegelikult sellised 'debatid' on kohati isegi päris huvitavad. Näiteks see ("The Bible is mostly not factual"). Mille pikem versioon on siin. Pealkiri: "Is The Bible Still Relevant Today?". Too ajaloolane Francesca Stravrakopoulou (Bible scholar, Exeter University) sümpatiseeris mulle!:)
Võrreldes teistega tundub olevat võrdlemisi asjalik arutelu. Ehkki, ateistlikust/teaduslikult seisukohalt vaadates taandub vaidluse punkt tihti sellele, lihtsustatult, aga illustreerivalt, et:

"Mis mõtet on 'tõestada' koomiksi-kangelase olemasolu läbi koomiksi enda, samas kui on teada, et koomiks ise on vaid üks müüt ja kirjanduslik teos teiste seas". Või kuidas iganes seda probleemi sõnastada...

...usklikud aga panevad selle koha pealt kõrvad kinni ja lükkavad oma ignorantsuse tõttu teema selleni, et:
"Aga koomiksi sisu on oluline; "isegi" kui suur osa sellest on vaid fiktsioon..."

millele ateistid vastavad:
"...aga on ka teisi raamatuid, müüte; milleks toetuda ühele, mis on tegelikult siiski võrdlemisi... pehmelt öeldes segane, vastuoluline ja teinekord isegi ebamoraalne tänapäeva kontekstis? See võib olla kasulik mingis eas, aga samamoodi ja vahest kasulikum võib olla nt Shakespeare; seda kasulikum, et Shakespeare ei kuuluta "tõesid", mis on vastuolus n-ö terve mõistusega (et mitte öelda teadusega)".
Ja... mulle tundub, et seal vestlus lõppeb. Paraku.
Keegi kommenteeris vestluse viimast osa:
"The mental gymnastics these christians use to justify their beliefs is amazing. It is pretty sad."

Miks see mulle korda läheb? Nagu Hitchens ja paljud teised ütleksid või on öelnud: sest mulle läheb korda inimeste vabadus, iseseisev ja (enese)kriitiline mõtlemine!