"Tead seda tunnet, kus sa avad silmad 6.05 ja sulged need viieks minutiks? Kell on 07.45 ja kui sul on ajaloo tund, vaatad kella, mis näitab 12.30 ning sa sulged silmad ning kell on 12.31."
(ps! ma tõesti loodan, et Sa/Ta/Te ei pahanda, aga see oli liiga hea, et tsiteerimata jätta!)
Iseasi on muidugi see kas ajaloo tund mulle enam iial igav tunduks, aga... jah, selliseid hetki on!
Nõnda nagu ma olen teinekord Eestist ja oma Kallitest puudust tundnud, ennekõike siis kui tähtajad hakkavad kohalikku paanikaosakonda kimbutama. Täna jällegi, nüüd kui lõpuks ometi kõige-kõige pingelisem näib möödas olevat, näib Reykjavik hoopis teises valguses!
Oh, kokkuvõttes on siinolemine nauding, just see mida ma pikka aega vajanud olen. Te ei kujuta ette kui absurdselt tüütuks oli muutunud see aastast-aastasse üht ja sama trepikoja ust avades, ikka ja jälle sinna samasse tuppa maandudes, lisaks veel need tüütud naabrid kel on ilmselgelt puuri- ja haamrifetiš (ehk remondifetiš), mis minu arvates ületas juba kaugelt normaalsuse piirid...!
Teisalt, ega ma otseselt kurtnud pole, sest üliõpilasena ja pidevalt õppides on iga hetk justkui uus; iga aasta justkui uus... aga: saate ju aru küll, eks!
Ja nüüd, kuivõrd hea on olla vahelduseks hoopis mujal; minna üles kööki ja seal on noored, endavanused inimesed, rääkida, teha nalja, kuulata, vaadata üheskoos filme...
jalutada hommikul kooli, isegi kui on ilm nagu täna, et klassi jõudes tabasin end äkitselt oma istme kõrval asuvat pisikest jõge põrnitsemast...; isegi siis kui ülikooli peahoonest kõrvalasuvasse raamatukokku näib olevat lõputut tee, sest just sel hetkel hakkavad riided üleliia märjaks saama...
aga see on niivõrd nauditav! Jaa, Island!
Joosta vastu tuulele, pr keele klassi suunas, mõeldes endamisi: "Jaa, tuul, ma jooksen sulle vastu, puhu tugevamini, see on hea, sest sa oled Islandi tuul!"
Uued tuuled, sõna otseses mõttes, ja juba üksnes see fakt teeb siinse elu nauditavaks.
Teine õhk, teised inimesed, metsadele ja ühtlasele maapinnasele on vaateväljas enamasti palju lagedat ja mägine maastik; mulla ja rohu asemel on kas tiba kiduravõitu muru, kivistunud laava või teinekord midagi tuhasarnast...; jaa, nüüd kui kõige-kõige pingelisem näib möödas olevat, nüüd kui lõpuks ometi saan hingata kergendatumalt kui siinoleku ajal olen seda siiani saanud, nüüd tuleb sellest võtta viimast!
Milline õnn, et see programm just siin aset leidis. Muidugi, iial ei tasu hõisata enne kui tagasi olen, aga... saate aru küll!
Ma armastan islandi keelt (nüüd tunnen omajagu kahetsust, et islandi-keele algkursust ei võtnud); üks neist paikadest kuhu sattudes ja millest vaimustudes tabad end teinekord mõttelt: jaa, siia tahaks kunagi tagasi tulla!
Ja... Kristin kirjutab, miski mille üle olen enamgi kui rõõmus!
Loen nüüd edasi üht laenatud raamatut: Ayn Rand "Anthem", ideaalis peaksin selle homme tagasi andma.
Lõpetuseks ei saa mainimata jätta Dexterit, sari mis mulle liigagi meeldima on hakanud ja millest siiani üks hooaeg ja teise hooaja kaks esimest osa on vaadatud... rohkem ilmselt selle kuu sees ei saa endale lubada, meil siin ju mingi tobe limiit.
Ja minu arvates üks parimaid treilereid mis ma kohanud olen:
Tore on mõelda, et sel on kokku kuus hooaega ja minul neist sisuliselt viis veel vaatamata. Jei!
Aa, ja veel üks pilt:
Neile kes juhtumisi teavad/tunnevad Mõmmikut, neile ülesanne ta pildilt üles otsida:)
Lõpetuseks: tahaks hakata uuesti põhjalikumalt lugema-kirjutama (eriti käib see kirjutamise kohta), mitte niisama "üle õla" nagu tihtilugu on hakanud kujunema...!
Ühtlasi tahaks siinolles ühe "lühifilmi" teha. Mingigi! Eks näis.
No comments:
Post a Comment