päev # 89

Nii, tõenäoliselt ma niipea siia midagi ei kirjuta, seetõttu annan endast praegu märku. Juba 89-s päev, tegelikult 18. novembri öö vastu 19ndat (seega 19.11)... küll aeg liigub ikka kiiresti! Umbes-täpselt üks kuu veel jäänud...
vastastikused tunded, mis tegelikult polegi nii väga vastastikused: kojusaamisrõõm seisneb ennekõike selles, et seks ajaks peaks olema kõik ained/eksamid tehtud!
Eelnevast tuleneb, et siinolemist naudin ennekõike siis kui saan siinolemist ka nautida. Millest omakorda tuleneb, et tegelikult peaksin nüüd hästi-hästi tubliks hakkama, et teha oma siinolekut veelgi meeldivamaks: saades asjad n-ö kaelast ära ja piisavalt vaba aega, et võtta Islandist viimast!

Neli eksamit veel jäänud (3 eksamit/esseed pluss pr keel esmaspäeval), millele mõeldes tundub see kuu aega veel piisavalt pikk... et, jah.

AGA mõnest asjast...:

*
Tänase päeva tänu võlgnen Tiinale, AITÄH! Merci beaucoup!
neiu G: "Silver, you seem so happy, why are smiling so much...?"
mina: "...yes, because of that postcard!"

*
Naudin filmitegemist. Tänased (eilsed, st reedesed) n-ö filmivõtted jäid küll ära, sest neiu Andreal oli kiire ja (üli)kooline päev, kuid nüüd laupäeval pidavat tal vaba olema, samuti nagu minul ja Stefanil... nii et kui köök on vaba, siis järgmisi stseene salvestama! Stefan kirjutas mõned konkreetsed read ka üles ja tundub väga tipp-topp!:)

Filmi algus (st esimesed stseenid) sai veidi ümber mõeldud, nii et üksjagu läks kustutamisele... ja see mind ühtlasi selle filmi-tegemise juures lummab: ühel hetkel saad aru, et midagi on vilgu, miski ei toimi... miski riivab silma, tekitab ebamugavust või kerget igavustunnet... - ja siis tuleb midagi muuta!
Muutsin, osa asju sai välja visatud, aga sellevõrra tundub asi olevat ka parem. Pole mõtet tippida sisse stseene, mis iseenesest võiksid olla "ilusad loodusvaated" juhul kui nad... noh, lihtsalt ei sobi sellises mahus filmi.

See selleks. Igaljuhul tore on ja naudin seda; eks näis mida homne toob. Jupp-jupphaaval tahaks selle siiski valmis saada! U 40 sekundit algusest on nüüdseks valmis... valmis selles mõttes, et ilmselt nii jääbki...! Jei!

Ja lisaks tekib üksjagu ka uusi mõtteid, siiani veel ähmaseid, aga siiski... tagasitulles tahaks tolle teise filmi ära teha, too teine praegu isegi konkreetsem kui käesolev... Eks näis, nii ehk naa tore!

*
Internet on siin jupsima hakanud nii et kuu lõpuni on mul ilmselt internetipõud. Aga, jah, lisaks filmitegemisele ootab õppimisaeg...

Lõpetuseks mõni tsitaat Friedrich Nietzschelt:

Inimene on köis, mis kinnitatud looma ja üleinimese vahele, - köis üle kuristiku.
Ohtlik üleminek, ohtlik teelolek, ohtlik tagasivaade, ohtlik hirm ja seisatus.
Suur on inimeses see, et ta on sild, mitte eesmärk: mida võib armastada inimeses, on see, et ta on üleminek ja loojaminek.
[...]
Vaadake, mina olen välgu ennustaja ning raske piisk pilvest: selle välgu nimi aga on üleinimene.

[...]

Kas on teil julgust, oo mu vennad? Kas olete südakad? Mitte julgust tunnistajate ees, vaid üksiklase- ja kotkajulgust, mida ei näe enam ükski jumal?
Külmi hingi, muuli, pimedaid, joobnuid ma ei nimeta julgeiks. Südant on sel, kes küll tunneb hirmu, kuid võidab hirmu; kes näeb kuristikku, kuid uhkusega.
Kes näeb kuristikku, kuid kotkasilmiga, - kes kotkaküüntega haarab kuristikku: sel on julgust. - -



Der Mensch ist ein Seil, geknüpft zwischen Tier und Übermensch - ein Seil über einem Abgrunde.
Ein gefährliches Hinüber, ein gefährliches Auf-dem-Wege, ein gefährliches Zurückblicken, ein gefährliches Schaudern und Stehenbleiben.
Was groß ist am Menschen, das ist, daß er eine Brücke und kein Zweck ist: was geliebt werden kann am Menschen, das ist, daß er ein Übergang und ein Untergang ist.
[...]
Seht, ich bin ein Verkündiger des Blitzes und ein schwerer Tropfen aus der Wolke: dieser Blitz aber heißt Übermensch.

[...]

Habt ihr Muth, oh meine Brüder? Seid ihr herzhaft? Nicht Muth vor Zeugen, sondern
Einsiedler- und Adler-Muth, dem auch kein Gott mehr zusieht?
Kalte Seelen, Maulthiere, Blinde, Trunkene heissen mir nicht herzhaft. Herz hat, wer Furcht kennt, aber Furcht zwingt, er den Abgrund sieht, aber mit Stolz.
Wer den Abgrund sieht, aber mit Adlers-Augen, wer mit Adlers-Krallen den Abgrund fasst: Der hat Muth. - -

Friedrich Nietzsche (1844-1900) 

Jaa, ühel või teisel viisil on ta mulle üheks oluliseks energiaallikaks...!:)


Ja üks (ehk mitte minulik) lugu mis hakkas suht meeldima.
Cheers!