Zarathustra!

Te polnud veel otsinud ennastki: ja juba leidsite minu. Nõnda on kõigi uskujatega, ja seepärast maksab iga uskumine nii vähe!
Nüüd ma käsin teid kaotada mind ja leida ennast; ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.
Tõesti, teiste silmadega, mu vennad, ma otsin siis oma kadunuid; teise armastusega tahan teid siis armastada.
Ükskord veel te peate saama mu sõpradeks ja ühe lootuse lapsiks: siis tahan ma olla kolmandat korda teie juures, et pühitseda teiega suurt keskpäeva.
Ja see on see suur keskpäev, millal inimene seisab kesk oma teed looma ja inimese vahel ja millal ta oma teerada õhtule pühitseb oma ülima lootusena: sest see tee viib uuele hommikule.
Siis õnnistab loojamineja ennast ise, et ta on ülemineja; ning ta tunnetuse päike seisab kesktaevas.
"Kõik jumalad on surnud; nüüd tahame meie, et elaks üleinimene" - see olgu ükskord suurel keskpäeval meie viimne tahe! -

Nõnda kõneles Zarathustra.
(lk 51-52) 

Friedrich Nietzsche (1844-1900)

rästiku hammustusest!

Ühel päeval Zarathustra oli jäänud magama viigipuu alla, sest ilm oli palav, ja kätega katnud näo. Sääl tuli rästik ja hammustas teda kaelast, nii et Zarathustra valu pärast kiljatas. Kui ta võttis näolt oma käe vaatas ta rästikule otsa: see tundis ära Zarathustra silmad, pöördus kohmetuna ümber ja tahtis minema minna.
"Mitte nii, ütles Zarathustra; sa pole saanud veel mu tänu! Sa äratasid mind õigel ajal, mul on pikk tee veel ees." "Sinu tee on nüüd lühike, ütles rästik kurvalt; minu mürk surmab." Zarathustra naeratas. "Millal küll lohe mao mürgist on surnud? - ütles ta. Aga võta tagasi oma mürk! Sa pole nii rikas, et seda mulle kinkida." Sääl lõi end madu talle uuesti ümber kaela ja lakkus ta haava.

Kui Zarahustra kord jutustas seda oma õpilasile, küsisid nad: "Ja mis, oo Zarathustra, on su jutu moraal?" Zarathustra kostis neile nõnda:
Moraali hävitajaks nimetavad mind hääd ja õiged: minu jutustus on ebamoraalne.
Kui teil aga on vaenlane, siis ärge tasuge talle kurja hääga, sest see häbistaks teda. Küll aga tõestage, et ta tegi teile hääd.
Pigem juba vihastuda, kui häbistada! Ja kui teid neetakse, ei meeldi mulle, kui siis tahate õnnistada. Parem needke teiegi natuke kaasa!


(Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 44)