Ühel päeval Zarathustra oli jäänud magama viigipuu alla, sest ilm oli palav, ja kätega katnud näo. Sääl tuli rästik ja hammustas teda kaelast, nii et Zarathustra valu pärast kiljatas. Kui ta võttis näolt oma käe vaatas ta rästikule otsa: see tundis ära Zarathustra silmad, pöördus kohmetuna ümber ja tahtis minema minna.
"Mitte nii, ütles Zarathustra; sa pole saanud veel mu tänu! Sa äratasid mind õigel ajal, mul on pikk tee veel ees." "Sinu tee on nüüd lühike, ütles rästik kurvalt; minu mürk surmab." Zarathustra naeratas. "Millal küll lohe mao mürgist on surnud? - ütles ta. Aga võta tagasi oma mürk! Sa pole nii rikas, et seda mulle kinkida." Sääl lõi end madu talle uuesti ümber kaela ja lakkus ta haava.
Kui Zarahustra kord jutustas seda oma õpilasile, küsisid nad: "Ja mis, oo Zarathustra, on su jutu moraal?" Zarathustra kostis neile nõnda:
Moraali hävitajaks nimetavad mind hääd ja õiged: minu jutustus on ebamoraalne.
Kui teil aga on vaenlane, siis ärge tasuge talle kurja hääga, sest see häbistaks teda. Küll aga tõestage, et ta tegi teile hääd.
Pigem juba vihastuda, kui häbistada! Ja kui teid neetakse, ei meeldi mulle, kui siis tahate õnnistada. Parem needke teiegi natuke kaasa!
(Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra, lk 44)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment