maagiline reaalsus!

Sõites täna koju, vaatasin aknast välja, ja mõtlesin: kuivõrd imeline kõik on!

Mõtlen seda võrdlemisi tihti, teinekord ehk liialt tihti, et panna end muretsema - kas see juba natukene imelikuks ei muutu? - kuid sellegipoolest leian need mõtted olevat... normaalsed; kui mitte üldlevinud, siis vähemalt ilusad. Ja mitte ainult ilusad, vaid ka... 'reaalsed'.

Filosoofi haridus nagu mul kirjade järgi on, kipun teinekord liialt mõtlema selle üle, et kas ja millist sõna vastavas kontekstis kasutada või kas panna vastav sõna jutumärkidesse. Nagu ka 'filosoofi haridus', sest selle üle mõtlema hakates ei pea ma end 'filosoofiks'; ja kui kasutada sõna 'reaalsus', siis: mida see õigupoolest tähendab? - ja kas mitte ei ole ülepea totter reaalsuse tähenduse või olemasolu üle... filosofeerida?

Igaühes meist on killuke reaalsust, isegi kui nii religioosses kui ka teaduslikus mõtteviisis on seda nii-öelda reaalsust teinekord illusiooniks peetud. Ometi on ta olemas. "Mõtlen, järelikult olen" - "je pense, donc je suis" - kuulus Descartes'i lause. Kuidas saakski selles kahelda? Ja miks peaks?!

Sellegipoolest: erinevad inimesed suhtuvad nn "reaalsusesse" - ütleme siis nii: nähtusse, (läbi)elatusse - erinevalt. Mis puutub minusse, siis olen avastanud end triivimas ühes suunas, mis vist pole kõige... traditsioonilisem (jah, tundub olevat õige sõna), kuid mis pole ka midagi eriskummalist; kuid kohati tundub, et oleksin justkui "imelisuse" mõiste enda jaoks ümber pööranud.

Mis asi on ime või imelisus? Ilmselt seostuvad selle sõnaga ennekõike "imeteod" ja vahest ka müüdid; teinekord kokkusattumused, juhused ja... jah, te ei eksi, ka religioonid. Minu jaoks seostub sõna "ime" ja "imelisus" ennekõike sõnaga "juhus".


Ehkki skeptikuid ja mitmetimõtlejaid on leidunud sellest ajast peale kui on leidunud suulist või kirjalikku kultuuri - mõttelugu - , siis meie mõtteloos on tihtilugu ära märgitud neli järgmist murrangut:

* Koperniku avastus, et meie planeet ei ole mitte päikesesüsteemi ega universumi keskpunktis, vaid üksnes "kolmas kivi päikesest"; ja veelgi enam: osa ühest galaktikast teiste seas;
* Darwin näitas meile, et meie inimliik pole midagi Jumala loodut, vaid üksnes üks mitmete seast, olles sealjuures põlvnenud meile sarnaste primaatide esivanematest;
* Freud pani meid kahtlema oma mõistuse autentsuses ning
* Marx taandas suure (või kogu) osa ühiskonna toimimisest üksnes majanduslikele suhetele.

Ja see pole veel kõik! Kaasaegsed neuroteadused kipuvad meile näitama, et enamus või kõik kogemused, tunded, käitumisviisid, jne, saab taandada ajus toimuvatele protsessidele ning enesele viitav (nn metarepresenteeriv) "minateadvus" on küll miski inimesele ainuomast, kuid siiski "ainult ajuprotsessidest koosnevat".


- ja see ongi minu jaoks ime! Säärane "lammutamine" võib mõnele tunduda lammutamisena (sealt ka jutumärgid), kuid minu jaoks on see ehitamine!

Meie planeet pole mitte 6000 või 10 000 aastat vana, vaid u 4,54 miljardit aastat vana; ja meie universum on u 13,7 miljardit aastat vana! Miljardit!? Jah!
Selliseid arve pole enamasti lihtne haarata ja sestap nad tihtilugu jäävadki 'vaid arvudeks', kuid kui puurida pilk meie planeedi, meie päikesesüsteemi, meie Linnutee galaktika või meie inimliigi minevikku ja arengulukku, siis ühel hetkel võib kõik ühtäkki haaratavana näida ja... see tunne on imeline!


Ühelt poolt see võrdlemisi haaramatu kujutlus kõigist neist aastatest, aastakümnetest, sadadest, miljonitest, miljarditest; neist ruumi ja aja suhetest; teiselt poolt sellest imelisest kooslusest, mis sellest kõigest 'sündis' ja mida sisuliselt igaüks meist tänapäeval oma silmaga näha võib!
Sellest võimalusest, et ma saan telefoni abil suhelda inimestega, kes muidu viibivad minust kaugel; ma saan olla soojas kui väljas on külm või tormine ilm...

ja minu viimane - st mitte minu, aga... saate aru küll! - avastus, et:
meie liik on ainus liik, mis kogu oma ebatavalises sotsiaalsuses on võrdlemisi monogaamne! Uuringud näitavad, et monogaamsus kui selline on müüt ja kultuuriline konstruktsioon mis tekkis põlluharimise, paikseks jäämise ja sealt tulenevate võimusuhete ja hierarhiate võrsumisega; kuid - and think about it - milline ilus mõte ja privileeg on ju mõtelda, et ainsatena loomariigis, olles sealjuures sotsiaalsemad kui mistahes olendid, on meil tahtlikult ja teadlikult võimalus olla koos selle 'ühega miljoneist', keda armastame; see hingeline lähedus, mida ei saaks vastasel juhul kuidagi tekkida.
Muidugi, on ka inimesi kes eelistavad muid 'suhtlemisviise', kuid kui neile see kõige enam lõbu pakub, siis... miks mitte!
(näiteks küttide-korilaste seas kus kõik oli jagatav ja kus puudus 'omand' kui selline, seal puudus väidetavalt ka nt armukadedus; ühtlasi pärineb vastavatest uuringutest minu arvates hea mõte, et meeste ja naiste seksuaalsus põhineb võrdsetel alustel)


Jne. Neid avastusi on olnud mitmeid, kuid isiklikult ma pole veel kohanud raamatut, mis neid kõiki kokku võtaks ja arvestaks (tõttöelda pole ka otseselt otsinud), siiani on olnud tegu siit-sealt vaimustavate avastustega, mida ka autorid ise on vaimustusega jaganud: nt Carl Sagan, Richard Dawkins, Christopher Hitchens, Neil deGrasse Tyson, Lawrence Krauss  - mõned mu lemmikud.


Mida kummalisem ja justkui ebatõenäolisem on meie olemasolu, seda imelisem see minu arvates on!

Täna koju tulles mõtlesin, et milline imeline juhus on üldse näha asju nii nagu ma näen, osates inimesena panna neile ilu ja tähendust, mida muud loomad tõenäoliselt panna ei saaks ega oskaks (jajah, ka inimene on loom, aga seda suuremat kokkukuuluvust ma meie ülejäänud elusmaailmaga tunnen:)); milline imeline tunne on elada just sel sajandil ja hetkel, mil inimkonnal on siiski rohkem vabadust ja võimalusi kui iial varem (no olgem ausad: mis meil viriseda on!); mil igal inimesel on tohutud võimalused eneseväljenduseks: riietusest, muusikamaitsest, jne... kuni suures osas nt iseenda maailmavaate kujundamiseni välja!

Mõtelgem: milline eriline hetk kogu selle 13,7 miljardi ja sellele järgnevate miljardite aastate juures võib olla see, et teil on võimalus tunda end maailmas koduselt, rääkida kirglikult oma hiljuti juhtunud sündmustest, näha naeratust endale olulise inimese huulil, kallistada ja olla kallistatud... ja saada enne jällenägemist ühe armsa musi (või suudluse) osaliseks.
Jalutada tänaval ja anda silmadega märku endast võõrale inimesele, et too inimene on kena ja olla too inimene, kes end sellest meelitatuna tunneb; tänada poes müüjat ja näha tema silmis naeratust ja äratundmisrõõmu sellest mis tunne on "saada raamatu omanikuks, mida oled tahtnud juba ammu endale saada ja küllap ikka ja jälle lugeda ning ehk tulevikus kellelegi laenata...".


Minu arvates on see ilus!
Või nagu Carl Sagan kord ütles:
"We are a way for the cosmos to know itself."

Ja tundkem ennast, üksteist ja oma minevikku, et saaksime üksteist paremini mõista, sest mõistmine ja empaatia on armastuse ja hoolivuse alus!:)