Aastast u 2012 on mul mõtted pisut tihedamini trenniradadel käinud. 2012. aasta esimeses pooles sai end siiski üksjagu liigutatud, samal aastal neljaks kuuks Islandile minnes jäi kõik jälle katki, tagasi tulles pisut jätkus, kuid irooniliselt 2013. aasta alguses jäi taas sinnapaika, just siis kui oleks ehk olnud - või oleks võinud olla - kõige enam põhjust jätkata ja end käsile võtta...
Mis ei tähenda seda, et ma poleks ennast üldse liigutanud, kuid püsivat rutiini ("rutiin" on siinkohal minu arvates väga halvasti kõlav sõna!) pole kunagi olnud. Max paar-kolm päeva kuni heal juhul ühe-kahe nädalani ning seda ka vahelduva eduga. Eks näis kas nüüd lõpuks saan selle endale verre ja ise usun, et saan...
Lugesin/kuulasin mõni aeg tagasi John J. Ratey' raamatut Spark: The Revolutionary New Science of Exercise and the Brain - meeletult hea ja põhjalik raamat mis räägib sellest, kuivõrd kasulikult liikumine inimesele võib mõjuda. Veelgi enam: liikumine on inimesele midagi omast ning ainuüksi viimastel aastasadadel ja -tuhandetel on tekkinud võimalus elada nõnda, et liikumisvajadus on järk-järgult vähenenud - seda kahtlemata võimaliku tervise arvelt.
Räägitakse, et esimesed u 5 päeva on kõige raskemad; u 3 nädalat on aeg mil tegevus võib saada heas mõttes harjumuseks... - võib-olla tõesti.
Olen hakanud viimasel ajal trennitegemist nautima ning ühtäkki taipad kuidas lihased igatsevad liigutamist ning kõige tipuks tunned, et ka energiat on päevas rohkem. Olen mõelnud ka jooksmisele, lisamotivatsiooni pakkus SEB jooksu jälgimine ja hää-hää sõbranna S.-i jooksublogi ning vaimustus jooksmisest kuni...
tänase ööni mil ei "suutnud" enam oodata ning tuiskasin u kell üks öösel välja jooksma. Telefonisse tirisin Liisi soovitatud Run Keeper-nimelise äppi, kõrvaklapid pähe, pleieris muusika mängima ja...
just for the record:
Kiiruse pidin eraldi välja arvutama, sest Run Keeper näitas keskmisena km/h asemel min/km: 5,59. Ahjaa, ja kaloreid 223, ehkki viimastega mul "vist" probleeme ei ole.
Ja mis kõige tähtsam! - mu enesetunne? Polnud ammu niimoodi jooksnud ega teadnud mida oodata. Tavaliselt - ja eriti gümnaasiumis - nautisin 60 m sprinte. Mäletan, et ka Islandil tegime paari-kolme tüübiga kail võidujooksu, millest kaks esimest neist võitsin (vahel võib end kiita ka, eksole), niisiis olen pidanud end võrdlemisi kiireks, kuid samavõrd kiiresti väsivaks. Loomariigist nt gepardid on mulle alati sümpatiseerinud oma meeletu kiirusega (wikipedia andmetel max u 112-120 km/h).
Jooks lihtsalt jooksmise ja jooksumõnu pärast on mulle alles käesoleval aastal mõttesse tekkinud ja nüüd sai see ka endal järele proovitud. Ja peab ütlema, et see oli tõepoolest MÕNUS!
Eks näis kas ja kuidas järgmisel päeval jalgadega on, kuid kui vähegi jaksu - ja usun, et jooks mõjub neile hästi - tahaks varsti uuesti minna...:)
Praegu lihtsalt tahtsin jagada oma jooksuvaimustust. Tõenäoliselt ma niipea siia rohkem midagi ei kirjuta, sest lihtsalt pole juba ammu suurem asi blogi pidaja olnud, kuid selle sündmuse tahtsin jäädvustada. Loodetavasti on saanud alguse muuhulgas minu trenni/spordi etapp mis võiks kesta seni kuni vähegi jaksu on, sest kasulikuks see kahtlemata osutuks, ja kui vähegi targalt asjale läheneda, siis ma ei näe, et enda liigutamine võiks kunagi halvasti mõjuda...:)
Lõpetuseks selline videoklipp, eriti u 4.40st läheb heaks, lõpus on kuulda ei kellegi teise sõnu kui Chaplini (filmist The Great Dictator):
Loodan, et liikumisentusiasm püsib ja nii ehk naa on hea meel näha neid kes armastavad liikumist. Jah, sellel kõigel on palju-palju ülimalt positiivseid kõrvalmõjusid ja tagantjärele ei saa ma aru miks ma varem seda ette ei ole võtnud. Jah, algus võib olla keeruline - ehkki minu esimene jooksutiir oli puhas nauding - kuid ma usun, et seda igal juhul väärt!:)
No comments:
Post a Comment