...and I just can't take it, just can't break it!

...and it makes you wanna scream!

Ideals. Nothingness. Drives...

Midagi kaob. Midagi sünnib. Ja midagi on vahepealses olekus.
Tolm, mis langeb maapinnale. Püüa kinni, kui suudad, ja vormi sellest skulptuur. Iseenda- või kellegi teise kujutisega.

...
...ja sa teed seda. Ühel või teisel viisil sa teed seda.
Ja kui see mingil põhjusel ei õnnestu,
või kui õnnestub, ja koost laguneb, siis ütled...

I just can't take it, just can't break it!
And it makes me wanna scream!

Fotograafiast...

...kuivõrd minu kui algaja soperdisi saab fotograafiaks nimetada, pildistamiseks aga ehk küll; niisiis sai täna pildistamas käidud, ja ka see pilt sai tehtud ei kusagil mujal kui Kadrioru pargis, kuid nimeks võiks paljutõotavalt panna Grand Canyon (eesti moodi), hehe:)

Tartu!

Varahommikune rongisõit. Unetus. Veidi ärevust. Purskkaev. Lotman. Inimesed. Suvi. Päike. Vesi. Jalutamine. Paljajalu. Luuletused...

"Tead", ütlesin sõbrale "see on niivõrd kummaline, kuidas ma üha enam satun pisiasjadest (pisiasjadest?) vaimustusse! Kasvõi see rongisõit, justkui esimest korda sõidaksin ja see on niivõrd nauditav...!"



Ta ilmselt mõistis mind.

Ja Lotmani mälestusmärgi juures, purskkaevus jalgu sulistades olin ma justkui 10 aastat nooremaks muutunud. Mitte, et ma end muidu kuidagi "vanana" tunneksin, kuid... see oli midagi sarnast, mil unustad kõik, näiteks talvel kelguga mäest alla lastes, olgu sa kuitahes noor või vana. Mina pean end nooreks, siis olin veelgi noorem...

Tartus oleks justkui kõik paigas. Iga pisemgi nurgake, iga pisemgi põõsas. Ja enam-vähem kõik inimesed, isegi tundmatutele tüdrukutele üht armastuslaulu laulev (ilmselt Rootsi) turist ei tundunud sealkohal imelik...
rääkimata minust, kes ma peale Lotmani purskkaevu juures käimist ülejäänud tee paljajalu kõndisin. Õigemini: jalutasin. Sest mulle meeldib jalutada!

Muidugi, ei taha liialdada, olen ka varem Tartus käinud ja alati pole kõik nii roosiline. Kusagil ei ole. Aga on hetki, mil on... ja see päev oli üks neist!

Mida teha kui...

(Teinekord on hea raamatuid ka söögilauas heamaitsta lasta!)

...oled oma toas, ja mõtled, et oleks vaja mõelda, kuid mõtteid ei tule. Kui oleks näideks vaja põhjalikumalt läbi mõelda oma lõputöö teema - sul on teema olemas, kuid kindel struktuur puudub. Ja seetõttu ei oska ka kusagilt alustada; ja et alustama peaks, võib see lõpuks üsna ängistav tunduda (enamasti väljendub raamaturiiuli ees närviliselt edasi-tagasi kõndides, lehitsedes ja taas käest ära pannes).

Minuga näiteks on lood sellised, nagu olen siin blogis vist kunagi seoses ajaplaneerimisega rääkinud: lugemiseks/vastuvõtmiseks on ideaalsed vaiksed ja segamatud, omaette nurgad; vähegi n-ö sügavama (Barthes'i nauding-) testi puhul sobivad ka paigad, kus on veidi (kuid mitte segavalt) ringisabimist; aga et enda mõte hakkaks tööle? - on vaja mõelda mingi tegevuse juurde. Näiteks mõnes kohvikus olles või linnas jalutades... Säärane pidev liikumine silme-ees justkui stimuleerib iseenda mõttevoolu. Ja seda oli mul eile vaja!

Niisiis läksin (vastu ööd, muide) kööki süüa tegema, võtsin tosinjagu raamatuid kaasa, millest enamus on siit-sealt pooleli, mõni päris lugemata, ehkki ma suuresti aiman, millest nad räägivad, ja söömise/söögitegemise ajal hakkasin neid "välja praakima", ja osasid välja valima - voila: paarkikümne minutiga idee-struktuur paigas!

Nüüd on enam-vähem teada, millest alustada ja kuidas see välja peaks nägema. Muidugi eks näis, mida hr T.V. sellest arvab, ehk tuleb üldse kõik ümber teha, kuid endale näis sobivat...
ja mis ehk kõige tähtsam: näis sobivat säärane hilisõhtune ettevõtmine, mis sõna otseses mõttes stimuleeris mõtlema.

Minu individuaalne variant ja meetod, kes teab, kas ka Teiste puhul see toimib!?

Ise arvan, et teinekord on hea raamatuid ka söögilauas heamaitsta lasta:)

Inimene, ole oluline, olemuslikult oluline!?

"Kui nad Draakonivärava juurde jõudsid, osutas ühinguvanem väravale ja ütles: "See on õpetlaste värav." Nad astusid koridori, mida mõlemal käel ääristasid eksamiruumid, ja ühinguvanem ütles neile: "See on number üks. Astuge sisse ja vaadake." Chou Chin astus sisse, ja näinud seal nii kenasti korrastatud kirjutuslauda, tuli talle pisar silma. Ta ohkas raskelt, lõi pea vastu lauda ja libises teadvusetult põrandale.
Aga et teada saada, kas Chou Chin tuli teadvusele või mitte, peate lugema järgmist peatükki."

Wu Ching-Tzu, "Õpetlased" (The Scolars, lk. 25)


Täna, lugedes juhuslikult uudiseid, juhtus silma artikkel nimega: Kapo lindistus: ametniku põue kaob salapärane ese, ja artikli keskpaigas on nagu muuseas lause:
Loe tänasest Eesti Ekspressist, kes Parbusele veel kingitusi tegid.

Ei tea kas asi on minus, kuid mulle kõlab see mõnevõrra kentsakalt: justkui poleks tegu loomuliku viitega mõnele täiendatud artiklile, vaid pigem meenutavad sedalaadi read mõnd järjejutu reklaami.

Ja sellest ka sissejuhatavad read, sest järjejutt on tihtilugu teatavasti osa millestki, mis sobib ideaalselt mingitlaadi regulaarselt esineva vormi täiteks, mis tuleb sisuga täita, et seda siis edukalt müüa... See ei tähenda, et järjejutte peaks kuidagi halvustama, kuid... mulle isiklikult tundub, et need mängivad säärasel kättesaamatul emotsioonil: et klient püüaks midagi, mis näib tal olevat iga hetk silme-ees, kuid mis siis jälle eest ära lipsab. See pole halb, kui seda teha kunsti nime väärivalt, nõnda, et see inimest rikastaks. Kunsti pärast, mitte aga raha pärast. Ehkki mulle tundub, et viimasel ajal kipub kõige eesmärk olema justnimelt raha.

Taaskord kordaks Daniel Vaariku mõtet, et ajakirjandusel pole enam ammu mitte tegelikkust kirjeldav funktsioon, vaid pigem on tegu eraettevõtlusega, mis toimib raha nimel ja... sellele võiks veel lisada omapoolset loogikat: müüb see, mis šokeerib, ja et tegelikkus enamasti ei šokeeri ega müü, tuleb seda väänata. Ja nii ta on kujunenud: meedia mitte niivõrd ei avasta uudiseid, vaid loob, tekitab neid ise.

Orkuti advertisement real (mis viimasel ajal asendas koha sõprade-kastiga ja sai justkui "olulisemaks") on kirjas kolm reklaami:
1)Soodne kiirlaen (meilt saad 1500-10 000 krooni kuumaksega alates 350 EEK.)
2)Surmatest (Vasta 10-le küsimusele ja saa teada mitu päeva sul veel jäänud on!)
3)Michael Jacksoni (hitid Sinu mobiilile.)

Mulle jubedalt meeldib üks Linnar Priimäe lühisaade "Nädala mõtted - Linnar Priimägi" (soovitan vaadata!), kus ta muuhulgas ütleb: "Inimene, ole oluline, ole olemuslikult oluline!" Mitte niivõrd Kanti kategoorilisest imperatiivist lähtudes: käitu vastavalt sellele kui sa arvad, et su käitumisest võiks saada üldkehtiv norm; vaid inimesed peaksid küsima: milleks, miks seda-toda täpselt vaja on!?

Ja see küsimus mulle meeldib!

Kui vaadata neid kolme reklaami:
esimene: olles mõnevõrra pangandusega kursis, siis n-ö masu ajal (ja muidu ka) on ääretult kahjulik võtta sedasorti laenu, kasvõi seetõttu, et pangas on laenud kordi odavamad (ja kuidas siis suhtuda reklaami: "pank ei anna laenu? Aga meie anname!"?). Olen mõelnud, et ilmselt võrdlemisi targal ja hästi toimetuleval inimesel võib nn kiirlaenust kasu olla, enamasti mängib see aga inimeste lihtsameelsusel. Niisiis: tegu on ettevõttega, mis sisuliselt ei hooli kliendist, vaid hoolib üksnes iseenda kasumist. Seda võib tänapäeval küll kohata palju, kuid: tegu on ju ettevõttega, mille olemasolust sisuliselt midagi paremaks ei muutu! Umbes nagu kasiinod, mis laias laastus tekitavad mõne üksiku rõõmsa inimese, mõned niisama meelelahutajad, kes õnnekombel sõltuvusse ei satu, kuid tohutul hulgal "kasiinohoolikuid." Ma ütleks, et sama lugu on kiirlaenufirmadega.
Muidu võib süüdistada "lolli klienti", kuid teisalt, kui oleme ausad: teadlik ühiskonna manipuleerimine on minu arvates samuti taunitav, ja veelgi taunitavam!

Teine: SurmaTest!? See ei vaja vast kommenteerimist: tegelik sõnum on null, lihtne meelelahutus, mis sisuliselt ei anna midagi, toob üksnes raha sisse neil, kes selle välja mõtlesid. Ma ütleks, et analoogne eelmisega, kuid mitte nii kahjulik, sest ei tekita sõltuvust, nõiaringi.

Kolmas: mäletan kui see reklaam peagi peale Michael Jacksoni lahkumist ilmus ja siis oli see esitatud teisel kujul, stiilis: toeta oma lemmikut, popikuningas on alati meiega... (ja lingile klõpsates) - tellides Tema meloodiaid oma mobiili. Juba ainuüksi lähenemine kõneleb iseenda eest: nõnda ümbernurga reklaamitakse üksnes asju, mida muidu keegi ei ostaks, või ostaksid vähesed. Lihtsamalt öelduna: lihtlabane reklaaminipp.
1)kliendi tähelepanu 2)klient oma kodulehel 3)mõned meelitavad sõnad 4)ettevõtte kasum. Kusjuures enamasti läbi viidud nõnda, et klient soovitavalt loobudes süümekaid tunneks, et "ta ei austa oma iidolit kui jätab helina tellimata". Kõlab koomiliselt, kuid sedalaadi reklaame leidub kõikjal!

Selle pika jutu mõte: mulle tundub, et kui mõelda Linnar Priimäe lausele "Inimene, ole oluline, olemuslikult oluline!", siis enamus neist mainitud reklaami-, ajakirjandus- ja teistest ettevõtetest ja nende tööst: pole olemuslikult olulised!
Vähemalt laiemas plaanis mitte: olulised ehk selleks, et keegi firma ülemus saaks endale uue auto või firmamärgiga tagi osta (ja siingi tuleks Priimäe kombel küsida: milleks seda vaja on?); kuid ma julgen öelda, et säärane tihtilugu vahendi (raha) eesmärgiks nimetamine, 'lihtsalt' äraelamine, on ühiskonnale pigem kahjulik, sest see tuleneb millegi/kellegi teise äraelamise/eesmärgi arvelt...

Soovitus: vaadake toda kuueminutilist videoklippi, mõelge natuke, vaadake ringi, ja olge õnnelikud kui kohtate kedagi, kes on olemuslikult oluline, või veelgi parem: kui tunnete seda ise olevat, et sellega ehk teistelegi indu ja jõudu juurde anda... ja tõesti olla oluline!
Olgu selleks siis lapse kasvatamine, teiste inimeste aitamine, kuulamine, rääkimine, või minugi poolest: kasvõi püüd suuremas plaanis maailma parandada!

Mulle meeldib nii mõelda, sest ma usun, see viib edasi ja on oluline.

Teispool tähti...

Teispool tähti
on valgus
seal, kus istud ja ootad

teispool tähti
on algus
jah, kus kaugele vaatad
ja ootad

mind.


teispool tähti
on õhtu
ja siinpool kestab hommik
kui ootan

teispool tähti
on ohtu
et sealpool kaob ju valgus
kui ootad

mind.
kui ootan
sind...





**

kui ootan sind
teispool tähti

kui ootad mind
teispool tähti

meid taevavõlvil
teineteisest
mööda vaatamas nähti.


(juhuslikult avastasin need read oma arvutis sobrades, kirjutatud 23. mai 2009)

*** (lahkudes).

olen proovinud haakuda sinusse
hakkida su võtteid
pakkuda su mõtteid

meie ühiskeeleks

ja vaikustki jagada meie vahel
meie omaks
meie auks
meie...
ja meile.


sa lahkusid
nagu alati

ja neil tõkkeil
ristteel

nägime teineteist.



ah, ei midagi!

ah, ei midagi!
lihtsalt
teinekord
ükskord
kolmaskord

kunagi
ehk


- mul on kõrini neist
sõnadest -
sest ebamäärasusest!

kuid ei julge küsida
öelda
sest kardan, et lahkud.

ehk
võib-olla
seekord
tõesti...


ah, ei midagi!

(21. juuli 2009)

Seal kusagil...

seal kusagil...

sinuta
sind oodates
sind otsides
sind tahtes


seal kusagil

sinuga
sind kohates
sind vaadates
sind hoides


seal kusagil

kõik
tekib ja kaob...



*


















(pildid ja tekst 19.-20. juuli 2009)

Must-valge ja värviline maailm...

Loen, Nietzsche ja Cosima Wagneri kohta, ja saan aru, kuivõrd Friedrich Nietzsche on üks neist, kelle mõttemaailm mulle korda läheb.
Siit-sealt nopituna. Ridade vahelt. Ja ma arvan, et nii peabki teda lugema.

Nagu öeldud, käisime Tiinaga pildistamas (ta on üliandekas!!!), endalgi ehk mõni klõpsatus mingitmoodi õnnestus (oh, kes seda küll otsustada saab!? - mina ise?), olgu kuidas on, kuid ühe anti-narko "reklaami" sai pildile jäädvustatud, järgneva teksiga: kui maailm on must-valge, ei tee veri seda värvilisemaks. Ükskõik, kas sinna lisada mõnd narkootilist ainet, alkoholi vms... - selle orjaks langenu ei näe enam midagi peale iseenda punase vere, maailm selle vere taga jääb alati varjatuks. Rääkigu mis nad tahavad.
Nietzsche küll ülistas Dionysost, kuid ta ei ülistanud neid, kes muutuvad kirgede orjaks. Ja nood kirgede orjad näevad minugi arvates teinekord üsna halenaljakad välja, ehkki nad endast alati jubehästi arvavad... "Aga tegelikult?", nagu küsiti arhitekt Maureri käest "Sügisballi" alguskaadrites.

"Sügisball" on tore, nii film kui raamat. Kummalisel kombel (selle märkuse tegi E.) on kõik sealsed meesterahvad pehmelt öeldes kiiksuga, naisterahvad aga mõistlikud. Ma ei tea kas peabki nii olema. Ma arvan, et ei pea - ideaalis... sest mingist hetkest alates pole see niinimetatud kiiks enam nägemisvahend, vaid peitmisvahend (mis sest, et "looming" saadab neid mõlemaid)...

On asju, millele tuleb silma vaadata, mitte neid olematuks mõelda, sest need ei kao kusagile ära. Ja kui tahad neid kusagile kaotada, võid saada kaasa ühe toreda trauma, mida siis psühhoanalüütikud rõõmsalt jälitama hakkavad ja mille sa mingi nimetusel all siis mingil hetkel endast avastada võid. Ma ei leia, et see 'trauma' oleks loometöö eelduseks (ehkki kunstnikud on psühhoanalüütikuid vältinud, võib-olla õigusega, näiteks Rilke).
Ehkki mingil vajadus nn loometööle ei teki iseenesest, Freudi jaoks oli ka looming pigem kui asendustegevus, trauma ravim. Ja ma usun, et sellest piisab, et ravida traumat, mitte lisada neid kunstlikult juurde...

Kui maailm on must-valge, ei tee veri seda värvilisemaks. Nii lihtne see ongi. Ja minu arvates näib toimivat. Elada nõnda, nagu võiks seda sama elu elada lõputult uuesti, soovimata selles ainsatki muudatust.
Mõtestatud kirg ja kirest pakatav mõte. - see on midagi, mida ma usun olevat ajatu geniaalsuse 'substantsiaalseks lahuseks', mis on võimeline tootma midagi, mis näeb sügavusse, mitte üksnes pelgalt üht väikest momenti kogu tervikpildist. Näeb ajatut, mitte üht ajalikku lõiku, mis kaob peagi aegade hämarusse...

Ja see on nauding, mis teeb elu elamisväärseks. Elutahe. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda. Ideaalis.

käisime...

...T-ga pildistamas, jubevahva oli!!!
Nägime laevu. Nägime üht tegelast, kes rääkis laevadest, ja nende pildistamisest. Nägime turiste, inimesi, loomi, linde, merd, maju, üht süstalt, akent, millel polnud klaase ees, kuid mille taga olid kunst-sajakroonised ja kimp lilli. Ja istusime kiriku ees ja vaatasime... kõike; ja rääkisime... igasugustest asjadest. Näiteks peegeldustest:















Suveõhk on mõnus, eriti õhtul. Seda peaks kindlasti kordama!

***
Muuseas: mis puutub üldse stiilitunnetusse ja muusse säärasesse, siis jäi meelde M. Unti mõte "stiilidefinitsioonist": "Parodeeri iseennast ja saadki stiili." Minu meelest on selles mõttes väga oluline tõetera!:)