Inimene, ole oluline, olemuslikult oluline!?

"Kui nad Draakonivärava juurde jõudsid, osutas ühinguvanem väravale ja ütles: "See on õpetlaste värav." Nad astusid koridori, mida mõlemal käel ääristasid eksamiruumid, ja ühinguvanem ütles neile: "See on number üks. Astuge sisse ja vaadake." Chou Chin astus sisse, ja näinud seal nii kenasti korrastatud kirjutuslauda, tuli talle pisar silma. Ta ohkas raskelt, lõi pea vastu lauda ja libises teadvusetult põrandale.
Aga et teada saada, kas Chou Chin tuli teadvusele või mitte, peate lugema järgmist peatükki."

Wu Ching-Tzu, "Õpetlased" (The Scolars, lk. 25)


Täna, lugedes juhuslikult uudiseid, juhtus silma artikkel nimega: Kapo lindistus: ametniku põue kaob salapärane ese, ja artikli keskpaigas on nagu muuseas lause:
Loe tänasest Eesti Ekspressist, kes Parbusele veel kingitusi tegid.

Ei tea kas asi on minus, kuid mulle kõlab see mõnevõrra kentsakalt: justkui poleks tegu loomuliku viitega mõnele täiendatud artiklile, vaid pigem meenutavad sedalaadi read mõnd järjejutu reklaami.

Ja sellest ka sissejuhatavad read, sest järjejutt on tihtilugu teatavasti osa millestki, mis sobib ideaalselt mingitlaadi regulaarselt esineva vormi täiteks, mis tuleb sisuga täita, et seda siis edukalt müüa... See ei tähenda, et järjejutte peaks kuidagi halvustama, kuid... mulle isiklikult tundub, et need mängivad säärasel kättesaamatul emotsioonil: et klient püüaks midagi, mis näib tal olevat iga hetk silme-ees, kuid mis siis jälle eest ära lipsab. See pole halb, kui seda teha kunsti nime väärivalt, nõnda, et see inimest rikastaks. Kunsti pärast, mitte aga raha pärast. Ehkki mulle tundub, et viimasel ajal kipub kõige eesmärk olema justnimelt raha.

Taaskord kordaks Daniel Vaariku mõtet, et ajakirjandusel pole enam ammu mitte tegelikkust kirjeldav funktsioon, vaid pigem on tegu eraettevõtlusega, mis toimib raha nimel ja... sellele võiks veel lisada omapoolset loogikat: müüb see, mis šokeerib, ja et tegelikkus enamasti ei šokeeri ega müü, tuleb seda väänata. Ja nii ta on kujunenud: meedia mitte niivõrd ei avasta uudiseid, vaid loob, tekitab neid ise.

Orkuti advertisement real (mis viimasel ajal asendas koha sõprade-kastiga ja sai justkui "olulisemaks") on kirjas kolm reklaami:
1)Soodne kiirlaen (meilt saad 1500-10 000 krooni kuumaksega alates 350 EEK.)
2)Surmatest (Vasta 10-le küsimusele ja saa teada mitu päeva sul veel jäänud on!)
3)Michael Jacksoni (hitid Sinu mobiilile.)

Mulle jubedalt meeldib üks Linnar Priimäe lühisaade "Nädala mõtted - Linnar Priimägi" (soovitan vaadata!), kus ta muuhulgas ütleb: "Inimene, ole oluline, ole olemuslikult oluline!" Mitte niivõrd Kanti kategoorilisest imperatiivist lähtudes: käitu vastavalt sellele kui sa arvad, et su käitumisest võiks saada üldkehtiv norm; vaid inimesed peaksid küsima: milleks, miks seda-toda täpselt vaja on!?

Ja see küsimus mulle meeldib!

Kui vaadata neid kolme reklaami:
esimene: olles mõnevõrra pangandusega kursis, siis n-ö masu ajal (ja muidu ka) on ääretult kahjulik võtta sedasorti laenu, kasvõi seetõttu, et pangas on laenud kordi odavamad (ja kuidas siis suhtuda reklaami: "pank ei anna laenu? Aga meie anname!"?). Olen mõelnud, et ilmselt võrdlemisi targal ja hästi toimetuleval inimesel võib nn kiirlaenust kasu olla, enamasti mängib see aga inimeste lihtsameelsusel. Niisiis: tegu on ettevõttega, mis sisuliselt ei hooli kliendist, vaid hoolib üksnes iseenda kasumist. Seda võib tänapäeval küll kohata palju, kuid: tegu on ju ettevõttega, mille olemasolust sisuliselt midagi paremaks ei muutu! Umbes nagu kasiinod, mis laias laastus tekitavad mõne üksiku rõõmsa inimese, mõned niisama meelelahutajad, kes õnnekombel sõltuvusse ei satu, kuid tohutul hulgal "kasiinohoolikuid." Ma ütleks, et sama lugu on kiirlaenufirmadega.
Muidu võib süüdistada "lolli klienti", kuid teisalt, kui oleme ausad: teadlik ühiskonna manipuleerimine on minu arvates samuti taunitav, ja veelgi taunitavam!

Teine: SurmaTest!? See ei vaja vast kommenteerimist: tegelik sõnum on null, lihtne meelelahutus, mis sisuliselt ei anna midagi, toob üksnes raha sisse neil, kes selle välja mõtlesid. Ma ütleks, et analoogne eelmisega, kuid mitte nii kahjulik, sest ei tekita sõltuvust, nõiaringi.

Kolmas: mäletan kui see reklaam peagi peale Michael Jacksoni lahkumist ilmus ja siis oli see esitatud teisel kujul, stiilis: toeta oma lemmikut, popikuningas on alati meiega... (ja lingile klõpsates) - tellides Tema meloodiaid oma mobiili. Juba ainuüksi lähenemine kõneleb iseenda eest: nõnda ümbernurga reklaamitakse üksnes asju, mida muidu keegi ei ostaks, või ostaksid vähesed. Lihtsamalt öelduna: lihtlabane reklaaminipp.
1)kliendi tähelepanu 2)klient oma kodulehel 3)mõned meelitavad sõnad 4)ettevõtte kasum. Kusjuures enamasti läbi viidud nõnda, et klient soovitavalt loobudes süümekaid tunneks, et "ta ei austa oma iidolit kui jätab helina tellimata". Kõlab koomiliselt, kuid sedalaadi reklaame leidub kõikjal!

Selle pika jutu mõte: mulle tundub, et kui mõelda Linnar Priimäe lausele "Inimene, ole oluline, olemuslikult oluline!", siis enamus neist mainitud reklaami-, ajakirjandus- ja teistest ettevõtetest ja nende tööst: pole olemuslikult olulised!
Vähemalt laiemas plaanis mitte: olulised ehk selleks, et keegi firma ülemus saaks endale uue auto või firmamärgiga tagi osta (ja siingi tuleks Priimäe kombel küsida: milleks seda vaja on?); kuid ma julgen öelda, et säärane tihtilugu vahendi (raha) eesmärgiks nimetamine, 'lihtsalt' äraelamine, on ühiskonnale pigem kahjulik, sest see tuleneb millegi/kellegi teise äraelamise/eesmärgi arvelt...

Soovitus: vaadake toda kuueminutilist videoklippi, mõelge natuke, vaadake ringi, ja olge õnnelikud kui kohtate kedagi, kes on olemuslikult oluline, või veelgi parem: kui tunnete seda ise olevat, et sellega ehk teistelegi indu ja jõudu juurde anda... ja tõesti olla oluline!
Olgu selleks siis lapse kasvatamine, teiste inimeste aitamine, kuulamine, rääkimine, või minugi poolest: kasvõi püüd suuremas plaanis maailma parandada!

Mulle meeldib nii mõelda, sest ma usun, see viib edasi ja on oluline.