Loen, Nietzsche ja Cosima Wagneri kohta, ja saan aru, kuivõrd Friedrich Nietzsche on üks neist, kelle mõttemaailm mulle korda läheb.
Siit-sealt nopituna. Ridade vahelt. Ja ma arvan, et nii peabki teda lugema.
Nagu öeldud, käisime Tiinaga pildistamas (ta on üliandekas!!!), endalgi ehk mõni klõpsatus mingitmoodi õnnestus (oh, kes seda küll otsustada saab!? - mina ise?), olgu kuidas on, kuid ühe anti-narko "reklaami" sai pildile jäädvustatud, järgneva teksiga: kui maailm on must-valge, ei tee veri seda värvilisemaks. Ükskõik, kas sinna lisada mõnd narkootilist ainet, alkoholi vms... - selle orjaks langenu ei näe enam midagi peale iseenda punase vere, maailm selle vere taga jääb alati varjatuks. Rääkigu mis nad tahavad.
Nietzsche küll ülistas Dionysost, kuid ta ei ülistanud neid, kes muutuvad kirgede orjaks. Ja nood kirgede orjad näevad minugi arvates teinekord üsna halenaljakad välja, ehkki nad endast alati jubehästi arvavad... "Aga tegelikult?", nagu küsiti arhitekt Maureri käest "Sügisballi" alguskaadrites.
"Sügisball" on tore, nii film kui raamat. Kummalisel kombel (selle märkuse tegi E.) on kõik sealsed meesterahvad pehmelt öeldes kiiksuga, naisterahvad aga mõistlikud. Ma ei tea kas peabki nii olema. Ma arvan, et ei pea - ideaalis... sest mingist hetkest alates pole see niinimetatud kiiks enam nägemisvahend, vaid peitmisvahend (mis sest, et "looming" saadab neid mõlemaid)...
On asju, millele tuleb silma vaadata, mitte neid olematuks mõelda, sest need ei kao kusagile ära. Ja kui tahad neid kusagile kaotada, võid saada kaasa ühe toreda trauma, mida siis psühhoanalüütikud rõõmsalt jälitama hakkavad ja mille sa mingi nimetusel all siis mingil hetkel endast avastada võid. Ma ei leia, et see 'trauma' oleks loometöö eelduseks (ehkki kunstnikud on psühhoanalüütikuid vältinud, võib-olla õigusega, näiteks Rilke).
Ehkki mingil vajadus nn loometööle ei teki iseenesest, Freudi jaoks oli ka looming pigem kui asendustegevus, trauma ravim. Ja ma usun, et sellest piisab, et ravida traumat, mitte lisada neid kunstlikult juurde...
Kui maailm on must-valge, ei tee veri seda värvilisemaks. Nii lihtne see ongi. Ja minu arvates näib toimivat. Elada nõnda, nagu võiks seda sama elu elada lõputult uuesti, soovimata selles ainsatki muudatust.
Mõtestatud kirg ja kirest pakatav mõte. - see on midagi, mida ma usun olevat ajatu geniaalsuse 'substantsiaalseks lahuseks', mis on võimeline tootma midagi, mis näeb sügavusse, mitte üksnes pelgalt üht väikest momenti kogu tervikpildist. Näeb ajatut, mitte üht ajalikku lõiku, mis kaob peagi aegade hämarusse...
Ja see on nauding, mis teeb elu elamisväärseks. Elutahe. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda. Ideaalis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment