Mõned mõtted kirjutamisest.

Tegelikult. On kirjutamine midagi fantastilist. On mingi tunne, ja sa püüad seda kirja panna. Väga vähestel see õnnestub. Mina seda ei oska, aga ma püüan. Ilmselt nii nagu paljud püüavad. Igaüks omamoodi. Ja sellest tuleb teadlik olla: sa pole ainus.
Vastasel juhul eksid hoopis ära.

Üha enam tundub, et arvutiga on märksa mugavam ja parem kirjutada kui käsitsi, ehkki kardan, et ses arvutikirjas läheb alati midagi kaotsi. Kasvõi trükimasin oleks vahva, mis koheselt kirjutatu paberil ette näitab. Tekst arvutiekraanil ja paberlehel on siiski hoopis midagi muud.

Teinekord on raske isegi alustada. Kasvõi seda sama teksti siin. Tükk aega kaalusin, kas panna sõna "Tegelikult" järele punkti ja alustada uut lauset suure tähega (nagu ma ka tegin) või pigem piirduda näiteks punktiiriga. Et punktiir ei näe minu arvates "kirjanduslik" välja (ma tean, kirjanduslik on siin väga vale sõna!), et punktiir ei ole üht-ega-teist, piisavalt hägune, umbes nagu mõttekriips olukorras, kus kirjutaja ei ole päris teadlik, kas sõna peaks kirjutama kokku või lahku. Ehkki teinekord on punktiirid toredad ja käivad asja juurde. Kuid kindlasti mitte sõna "tegelikult" järele.


Kindlasti teate seda tunnet, mil loete midagi, ja see viib teid endaga nõnda kaasa, et tahaks sama moodi kirjutada. Ja see ei tundu iseenesest olevat midagi ületamatut. Kuid tegelikkuses? Eik Hermann ütles kunagi ühes loengus, et üks asi on kirjutada, teine asi on mõelda kirjutamisest. Ja nii ongi. Tihtilugu mõtlemine on hulga lihtsam ja loomulikum kui mõeldust kirjutamine. Justkui kaks erimaailma; nagu vaim/hing ja keha. Mõte võtab sõna kuju ja siis pole tegu enam mõttega, vaid millegi... kui ise ka teaks, millega.
Ma arvan, et ka siin tuleb olla endaga karm. Mitte üksnes ei leidu palju neid, kes püüavad kirjutada, veelgi rohkem leidub neid, kes tunnevad seda tunnet, et mis tunne võiks olla kirjutada. Kuid see pole see. Olen seisukohal, et kui sa end kokku ei ole võtnud, pole sa tegelikult kunagi midagi kirjutanud. Isegi ei tea seda tunnet, mis tunne on tegelikult kirjutada. Ma ei tea, kas mina olen kirjutanud ja kas seda isegi kirjutamiseks saab nimetada. Aga ma olen püüdnud. Ja püüan ilmselt edaspidigi. Ja seda üksnes seetõttu, et seegi on mulle hingelähedane. See kummaline kirg, mis on üksjagu ängistav, kuid teisalt: ilma selleta ka ei saa.


Ja siis tekib taas tunne: justkui oleks midagi kirja pannud, ja ei oleks ka.


Ma arvan, et inimene kirjutab siis kui ta suudab endast kirjutatu näol luua paralleelmaailma. Sellise, mis ei jäta teda kunagi rahule, mis on alati temaga. Kujutan ette, et näiteks Goethel ja Bulgakovil kindlasti oli selline maailm. Ja neid on palju. Oma püsimatuse tõttu pole ma seda nõnda tunda saanud; sest kui hakata kirjutama midagi pikemat, vajub ta taas käest... ta on kusagil olemas, aga mitte nõnda selgelt. Oh, aga see võiks olla fantastiline tunne, kui oleks nõnda... nõnda selgelt. Vist. Kui see ängistav külg välja arvata.
Äng ängiks. Ma isegi ei nimetaks seda päris ängiks. Jah, see võib nõnda tunduda, aga ma ei usu, et see ka tegelikult nõnda oleks. Ma arvan, et inimesed ise tahavad tunda end sedalaadi hetkedel ängistatuna. Et end ehk mõjutada, motiveerida. Kuid tegelikult, ma usun, tunnevad nad sellest pigem naudingut. Jouissance. Ja et seda iseenda eest varjata; kartusest tunda süüd selle ees, et tegelikult tuntakse naudingut, nimetatakse seda hoopis ängiks. Kindlasti on see nauding ängistav, aga pigem ängistav nauding, mitte nauditav äng. Rõhk sõnal nauding. Kui olla iseenese vastu lõpuni aus. Või mis?


***
Tegelikult olen ma üldse igasuguse aususe poolt. Ja kõige selle vastu, mis on võlts, poose, reklaam: kui inimene tõesti on ausana midagi väärt, ei vaja ta enesereklaami, võltse hoiakuid ega enesepette mehhanisme, et varjata oma tühisust. Pealegi: eksole ju nii, et mida rohkem tühjust, seda rohkem reklaami.
Ärge saage minust valesti aru: kindlasti ei ole aus-olemine millegi väärtolemise eelduseks; aga ma arvan, et seda tuleks kahtlemata silmas pidada. Vastasel juhul... jääb alles kest, millega sisu on rüvetatud. Olgu siis juba rüvetatud sisu, aga mitte kest. Kest ei tähenda midagi. Sisu on oluline. Ja see peaks ju olema elementaarne, eksole.


***
Mida ma mõtlen aususe all? Seda, et inimene suudab olla maksimaalselt aus ja objektiivne nii iseenda kui teiste suhtes. Et ta püüab mõista teisi ja iseennast läbi teiste.

Kirjanikud minu arvates tihtilugu pole ausad. Vähemalt mitte selles mõttes. See justkui ei kuulu nende lähenemise juurde. Heale kirjanikule on oluline hea kirjeldusvõime; ja ennekõike: tunnetusvõime. Aga mulle näib, et enamasti piirdutakse vaid iseenda tunnetamisega. Või kui teis(t)e tunnetamisega, siis üksnes läbi iseenda vaatlus-prisma.

Justkui tüüpiline romantikutüüp, kes tapab end ära niipea, kui partner ta maha jätab. Ja seal on suured tunded ning suured sõnad ning veelgi suuremad teod. Ja siis on need, kes nende kohta loevad, nendega samastuvad (kui varem pole samastunud, siis nüüd hakkavad seda tegema) ja kes varmalt sama rida astuvad... Romantika, tunneteküllane romantika.
Aga mida võiks arvata ja tunda partner, kelle nt ex endale äsja oma 'tunneteküllasuses' lõpu peale tegi ja ehk sellest ka romaani kirjutas? Seda ei küsi keegi. Või kui küsib, siis mitte kirjanik.

Mina küll ei tahaks, et keegi end minu pärast ära tapaks. See mõte on hirmutav. Fanaatiline.
Ja siit võiks liikuda selle juurde, mida nimetatakse armastuseks: kus valitseb tasakaal. Inimene on ühelt poolt lõpuni iseseisev, teisalt aga sõltuv. Ja vaid nõnda saab armastus olla vaba, olemata kummalegi poole allutatud.

Ma leian, et kirjutamist peab armastama, nõnda nagu peab armastama ka tundeid. Isegi kui see armastus on valus, sest armastus enamasti on valus.

Muidu kipub asi jääma poolikuks. Väga poolikuks.

Näiteks. Näiteks ei suuda ma lugeda küllalt haledaid enesehaletsuslikke 'noorkirjanike' teoseid, milles teema enam-vähem kordub. Ja isegi kui ei kordu, kasutatakse täpselt samu võtteid. Hr R. Raud ironiseeris kunagi nn postmodernse luule kallal: postmodernse luule tunneb ära seetõttu, et igas reas on roppus.
Selles punktis ma temaga kindlasti nõustun ja arvan, et see lähenemine on juba ammu aegunud. Samuti nagu on aegunud 'y' kasutamine 'ü' asemel jne. Miks? Esiteks jubaseetõttu, et säärane lähenemine ei saa olla siiras: siiras selles mõttes, et seal puudub igasugune isikupära, jääb alles üksnes püüd kirjutada nii nagu teised. Olla "lahe".
Ma leian, et geniaalne kunst peab olema ajatu. Näiteks šokeeriv kunst seda enamasti pole, kus tehakse asja üksnes seetõttu, et teistest eristuda. Need luuleroppused y-tähed pole enam ammu eristumised ja see pole enam šokeeriv. Ja sealmaal jääbki sisu soovida. Nii nagu ka väljendus ning vorm.

Olgu, toon näite. Mõnevõrra kummalise näite. Selleks on: fs. Fs, keda ma tohutult austan, tema 2004. aasta luulekogu oli minu arvates tohutult geniaalne. Ehkki justkui korduv, siiski väga erinev. Üldistatuna öeldes: üks lähenemine väga mitme nurga alt. Just õiged sõnad, just õige tunnetus. Ja kui seda lugesin, tundus mulle, et selle koguga on kõik selle teema kohta öeldud. Fs-i kõrvale ei mahu enam kedagi, vähemalt minu silmis, vähemal sel viisil. Ja see on hea.
Aga tema järgmine kogu? Mitte midagi uut!

Ja siit tekkis mõte: kaua võib?

Mis variandid meil on? Hea kirjandus on eksole see, millega on hea samastuda ja mis on kirjutatud vastavate tunnetega, vastavas meeleolus ja olukorras. Kirjanik teab, mida ta kirjutab.

Aga kas see on ikka teadmine kui inimene jääbki ühest asjast kirjutama? Maailm on hulga rikkam (juhul kui kirjutaja ise pole nn kliinilises depressioonis - ja siis ei saa seda ju enam üldse nimetada millekski teadlikuks või objektiivseks, vaid pigem egoistlikuks ja kitsarinnaliseks).
Nagu arvas Alain de Botton: inimene, kellel tõesti on elust siiber, ei laterda sellest koguaeg. See, kes muud ei räägi kui enesetapust, tegelikult ihkab elada ja kaastunnet; ja seda läbi paradoksaalse soovi: näha inimesi iseenda surmajärgselt nutmas ja igatsemas. See aga, kel on tõesti elust siiber ja tõesti tunneb seda, ei muuda seda tunnet enesereklaamiks, sest: see tunne on siiras.

Lühidalt, minu mõte on järgmine: ühes tundes võib kirjutada tohutult geniaalseid asju, see võib olla ka siiras, iseenda vastu aus, kuid kui see jääb muutumatuks, tekib sellesse üsna pea midagi võltsi; tekib mingi hoiak a'la "ma olen(gi) selline". - ja just sellest hetkest jääb kõik minu arvates poolikuks. Inimene sulgub iseendasse. Ta võib seda küll "paremini" kirjeldada, taibata selle nüansse, kuid see muutub ühest hetkest paratamatult võltsiks.

Ma leian, et inimene on teatud mõttes egoist; vähemalt seeläbi, et alati leiab ta enda õigustusi, mis aitavad tal paremini elada. Isegi enesetapp võib olla positiivne õigustus, juhul kui elu tõesti ei vääri enam elamist. Kirjanik võib kirjeldada seda õigustust ja iseennast. Ta võib saavutada oma omapära, kordumatu iseloomu. Ja see on tore, senikaua, kuni see on aus.
Aga ma arvan, et harva on see aus.

Kõikvõimalikud kirjanike kõnemaneerid, stiilid jne, kui neilt küsida: aga kas sa tavaelus mõted ka nii nagu räägid? Siis enamasti võib arvata, et vastus on kõhklev.
Jah, kirjandus on mingi väljalõige kogu elu komplekssusest, see essents, aga kui jäädagi kirjutama üksnes sellest essentsist, siis tekib paratamatult küsimus ja vastus sellele: elu pole nõnda ühekülgne!
Ja see on põhjus, miks paljud-paljud (eriti noored) kirjanikud-luuletajad jäävad minu arvates üsna pea kusagile pidama. Oma harjumusest olla keegi, kelle poosi nad on omaks võtnud, ei oska, suuda ega taha nad sellest enam välja tulla.

Seetõttu hea kirjanik ongi see, kes kirjeldab midagi ajatut, universaalset, ja jääb läbi ajastute püsima. Miks? Sest ta ei vaata olukorda üksnes iseenda vaatepunktist, kui tõesti püüab mõista ka teisi ja iseennast läbi teiste.

Loen Kafka "Protsess" - ja selle teeb võluvaks justnimelt see psühholoogiline moment, kus ta niivõrd hästi tabab Josef K. olukorda ka läbi teiste pilgu ja sealjuures seetõttu mõistab ka teisi. Võiks kasutada seda toredat lauset, et: ta mõistab... hukka! Alguses mõistab. Ja kui mõistab, siis on tal õigus ka hukka mõista.
Markii de Sade: sama olukord. Näiteks teoses Justine ehk Vooruse õnnetused on kristlase olukord niivõrd veenvalt esile toodud ja seda traagilisem, et Sade'il näib olevat põhjalik mõistmine nii ateistlikust kui ka religioossest vaatepunktist. Ja seetõttu ongi see niivõrd haarav. Vaevalt oleks niivõrd haarav üksnes ateistlik soigumine sellest, et kristlik moraal ei tähenda midagi. Meil on vaja vastandust, et olukord toimiks.

Nõnda ka kõige muuga. Näiteks Ciorani "Lagunemise lühikursus" on teos, mida mul oli väga raske lugeda: kogu teose vältel räägib Cioran, kuivõrd mõttetu kõik on: aga miks ta seda raamatut siis üldse kirjutab? Minu arvates tuleb siin sisse see sama poose ja siiruse küsimus: kui ta mõtleks seda siiralt, poleks ta seda teost kunagi kirjutanud!

Jah, muidugi, võib ju väita: ma näen olukorra absrudsust ja mõttetust, ja see ei välista mul seda adekvaatselt kirja panemast. Aga... aga: kui sa seda juba kirja paned, ei ole see mõttetuse ja absurdsuse kirjeldus enam nõnda siiras. Ainus siiras akt selles mõttes on enesetapp.

Senikaua, kuni inimene elab, senikaua ta elab, senikaua näeb ta elul mõtet ja tahab elada. Seetõttu ei suuda ma eriti lugeda neid autoreid ja kuulata neid bände, kes räägivad pidevalt ensetapust ja elu mõttetusest; sest: minu jaoks ei ole see siiras, vaid pigem lihtlabane poose, tähelepanuvajadus, tegelikult mõttetühjad sõnad!

Ilmselt seetõttu mulle ongi meelelähedane näiteks H.K. luule, sest ühelt poolt ta teab, mida ta räägib; teisalt, ei ole ta oma mõistlikkuses kinni ja oskab seda tunnetada. Umbes nagu filosoof tantsupõrandal pole enam filosoof. Ma leian, et nii ka kirjanike puhul, vastasel juhul jääb ettevõtmine ühel hetkel paratamatult ühekülgseks.


***
Niisiis sellised mõtted. Ausalt, ausalt, ausalt: mitte, et ma oleks õige inimene võtma sõna selles, mis on hea kirjandus või kes on hea kirjanik, aga veidikenegi "filosoofiliselt" (pigem vist: tervemõistuslikult!?) ja kõrvaltvaataja pilguga olukorda vaadates ei saanud ma muidu kui mõned säärased seigad jäävad silma - ja selleks ei ole vaja olla kirjanik.
Kui inimene elab ja tahab tähelepanu ja kirjutab ja tegelikult näeb, et seda kirjutades on ta tähelepanu keskmes (ja üksnes seetõttu kirjutabki!?)... ja kui ta kirjutab sealjuures, et kõik on nii halvasti - siis kas siin ei teki juba mingit täiesti iseenesestmõistetavat tõrget!?
Minu jaoks tekib. Ja sellest ma tahtsingi kirjutada. Sest minu arvates ja vähemalt minu jaoks aitab säärane kirjeldus eristada omavahel kirjanikke ja teoseid, mis on lihtsalt sõna otseses mõttes sisutühi-mõttetu kest, neist, kes tõesti kirjutavad seda, mida nad mõtlevad ja seda, kes nad tõeliselt on.

Ja see, mis on, on ääretult mitmekülgne, komplekssne; ja kui osata seda tõesti eneses ja teistes leida, seda kirja panna, siis see üldjuhul püsib ka läbi aegade. Ja see vajab ausust.

Et aga kirjandus tekib tihtilugu teatavatest kogemustest, kõneall olnud romantilisest eraldumisest, mis on kõike muud kui aus, siis kipub pigem nii olema, et kirjanik oma eeldustelt ja loomu poolest on kõike muud kui aus. Aga kui see piir ületada ja kui kirjanik õpib nägema, mitte üksnes kitsalt iseennast väljendama, siis võib sellest sündida midagi erakordset...


*
muuseas see vaid minu hetkearvamus. ja nagu ikka, on mu arvamused pidevalt muutumises; võib-olla mingil hetkel mõtlen, et "oi, kuidas ma sain siis mõelda!?" - aga endale tundub sedalaadi mõttekäik hetkel veenev:)

Tõsi, ma pole siia enam ammu midagi kirjutanud. Ja alati kui midagi kirjutan, kasvõi üheainsama sõna, on tunne, et olen seda juba varem kirjutanud. - ja et see sõna ei sobi. See mõte ei sobi. See lause ei sobi. Täielik väljendamatus.

Homme on "This is it" film. Ma ei teagi, kuidas ma sellesse suhtun. Ma ei tea, kuidas ma üldse sellesse kõigesse suhtun. Tundub kuidagi... ebareaalne.

Tabasin end täna mõttelt, et miks küll pole maailmas ühtki geeniust, kes oleks geenius kõrge eani ja tõesti muudaks maailma - aga alati tuleb midagi ette! MJ tuli ka 'midagi ette', ometi tahtis ta veel näiteks filmimaailmale keskenduda. Aga see selleks.

Kas tõesti on see vältimatu, et andekus vajab nõnda palju ohvreid? Et geenius peab alati olema piinatud? Ma ei tea, ma ei tahaks seda uskuda, aga üha enam tundub nii. Kas mitte andekus ei ole tajuda seda tasakaalu, ning säilitades tasakaalu, olla ühtlasi võimeline ka looma!?

Müstika. Lihtsalt müstika. Ehk kirjutan millalgi hiljem veel... kas selle või mõne teise postituse alla.

PS: hakkasin Kafka "Päevikuid" lugema (lisaks "Protsessile), ja võin nüüd öelda, et tema kirjutatu mulle tõesti meeldib!
Lisaks avastasin endale uue lemmiklaulja (ka varemmainitud laulu 'Someday' esitaja) Chloe Agnew! Näiteks laul 'Winter's Light'.


***
...et ei ole sisuliselt maailmas olnud inimest, kes tõusnuks kõigist kõrgemale. Ka kõige geniaalsematest kõrgemale. Ma tean, et see ei pruugi olla hea ja sobilik võrdlus, kuid... siiski. Leidub ju geeniusi omas valdkonnas. Ja ka laiemalt. Aga nad on... ma ei tea, mis nad on.

Pidevalt on tunne, et miski on puudu. Et mingitsorti inimene on maailmas sündimata.

On neid, kelleta ma iseennast ega maailma ette ei kujutaks: Beethoven, ja veel mõned. Tõenäoliselt ka too sama MJ, kes oli minu arvates täielik ime (nii vaimses mõttes kui ka selles, mis puudutab musikaalset/tantsulist jne poolt).

Ja siis on ajaloost näiteks kõikvõimalikud mõjukad religioossed tegelased (see küll ei puutu enam niivõrd minusse, vaid mõeldud üldiselt...). Ja siis on kõikvõimalikud vägivaldsed valitsejad. Aga puudub: puudub selline geenius, kes ülemaailmselt jõuaks kõigini, kes kaotaks igasugused rassilised/soolised vms piirid, kes oleks geenius niivõrd laias mõttes, et puudutaks kõigi hingi ja... saate ju aru küll, mida ma mõtlen!
Minu jaoks MJ isegi oli sedalaadi inimene, kuid meedia ja elu viis ka tema selleni, et midagi jäi puudu üleüldisest maailmavallutusest. Vähemalt selles mõttes, nagu mina seda mõtlen. Ja see on kummaline, et sellist inimest pole olnud!

Võib-olla ma lihtsalt tahaks uskuda ja näha, et inimene on võimeline tõusma mingis mõttes inimesena 'jumalikku' seisusesse ja heas mõttes vallutada maailm... kes oleks mõjukam kui keegi teine. Mitte võimu, vaid heas mõttes geniaalsuse mõttes. Eeskuju mõttes.

Tagasi kooli...

Someday...

Neiu G. oli orkutisse uue video pannud, ja... kui Goethe olevat öelnud, et Longose "Daphis & Chloe" on nii ilus, et seda peaks vähemalt korra aastas lugema, siis minu arvates on see video niivõrd ilus, et seda peaks...
noh, ütleme nii, et ma pole ammu midagi nii ilusat kuulnud ega näinud:


(viimane postitus seoses säärase kogemuse ja n-ö ilusate asjadega pärineb juunikuust, ehk Millestki ilusast...)

kunstiteosel peab olema mõte (!?)

Eelmisel õppeaastal/semestril juhatas M. Tamm seminari nimega "Tekstiteooriad", mis rääkis sellest, kuidas on aegade jooksul tekste kirjutatud ja tõlgendatud. Lühidalt öeldes olid asjad nõnda:
algselt oli tegu autorikesksusega, siis tekstikesksusega, hiljem aga lugejakesksusega.

Mõte on väga lihtne: alguses arvati, et autor on justkui jumala positsioonil ja igasugune teksti mõte pärineb autorilt. Seos ilmneb kasvõi pühakirjade tõlgendamises: mida aega tagasi, seda vähem kahtleti nende autoriteetsuses ja Jumala Sõna oli Jumala Sõna ning sellega asi piirdus...; ja nõnda nagu jumalaga, oli ka lihtsurelikest autoritega - autor teadis tõde ja määras selle, mis on tõsi.
Järgmisena: hakati mõtet otsima tekstist, ilmselt seetõttu, et mida aega edasi, mida rohkem tekkis olukordi, mil autorilt pole enam võimalust kirjutatu üle küsida, siis saigi ainsaks vahendiks: tekst. Mõte peitub ennekõike tekstis eneses!

Ja viimasena: lugejakesksus. See teooria hakkas läbi lööma alles 70ndate keskel, mil tekkis nn reader response koolkond. Nimed nagu Hans-Robert Jauss (1921-1997) ja Wolfgang Iser (1926-2007)... ja minu teada ka Stanley Fish (s 1938) - kõik nad rõhutasid sisuliselt seda, et ennekõike lugeja on see, kes annab tekstile mõtte.
Sest eks ole ju nõnda: autor võib olla ammu surnud; rääkimata variantidest, kus autor ehk eneseteadmata millelegi mõtet andis, millele hiljem lugejate poolt mõte juurde liidetakse (enam-vähem kõigest saab kõike välja lugeda, eksole)... lisaks: tekst - tekst võib olla, kuid kui pole lugejat, kes oskab teksti interpreteerida, pole tekst enam oluline. Niisiis: mõte peitub ennekõike lugejas endas.

Siit ka lisaks nimetatule kindlasti Roland Barthes, kelle teose "Autori surm" pealkiri räägib iseenda eest: sellest hetkest kui autor sureb, ärkab tema tekst läbi lugeja justkui iseenesest ellu. Autor ei saa sinna enam midagi parata (lihtsa näitena kasvõi Marxi ja Nietzsche erinevad tõlgendused läbi aja) - mõte peitub lugejas.

Olgu, hoiatan, võin mõnes asjas veidi eksida, sest täpselt pole kõik peensusteni meeles, aga... vist oli see kusagil S. Fishi artiklis, kus oli toodud mitmeid luulelõike, kus oli otsitud nende mõtet, ja mis selgus: on tekste, mis on (taotuslikult või mitte) sõna otseses mõttes mitmetitõlgendatavad.

Ja nüüd jõuan postituse mõtteni.


Jällegi, läbi Žižeki avastasin kunagi Chaplini filmi "City Lights" (1931), mille lõpustseen on minu arvates siiani üks geniaalsemaid saavutusi filmimaailmas, mida ma eales näinud olen:


Lugu on niisiis ühest tüdrukust ja ühest vaesest mehest (viimast mängib muidugi Charlie). Tüdruk on pime ja et mehele tüdruk meeldib, temalt tänaval viimse raha eest lilli ostab ning viimaks koguni kurja tööd-vaeva näeb, et tüdruku nägemine taastada, jääb tüdrukule mulje, et tegu on tohutult rikka inimesega. Sel hetkel kui aga tüdruk nägemise tagasi saab, hoiab Charlie temast eemale, kartes, et tüdruk temas pettub, sest filmis on näha, kuivõrd tüdrukul on kujutlus oma päästjast kui printsist valgel hobusel. Kuid filmi lõpuks tekib olukord, kus tüdruk tunneb Charliet katsudes ära selle, keda ta oli otsinud (enne tema üle siiski kergelt, kuid heatahtlikult naerdes, et "Haha, kerjus!"): kuid kindlasti ei saa seda õnnelikuks lõpuks nimetada.
- nägudest ei saa päris täpselt aru, kas tüdruk vastab äratundmisele: "Jah, nüüd ma näen, see oled Sina: kuid ära muretse, minu arvamus sinust ei muutu, see tõesti oled sina ja see on kõige tähtsam!"; või vastupidi: "Anna andeks, ma ei osanud arvata, et sina oled see, keda olen koguaeg ette kujutanud, ma tõesti ei teadnud... ma olen rõõmus, aga samas... niivõrd kurb, sest...!"
...ja film fades out, peale fookust Charlie ilmele. Justkui kahetähenduslik nutt läbi pisarate, mille tähendust ei ole võimalik kindlaks teha. Ekraan läheb mustaks, muusika mängib edasi, emotsioon kestab - kuid me ei saagi teada, kuidas lugu lõppeb ja mis saab edasi...

Igaljuhul: vaadake ise ja otsustage.


Tegelikult teema tekkis sellest, et sattusin youtube'is peale mõneti sarnasele videole, mille nimi on: Psycho Girlfriend: Ep1:


Lugu sellest, kuidas tüdruk ja poiss on voodis, ilmselt magama minemas, tüdruk räägib poisiga, poiss on samal ajal lugemisse süvenenud. Tüdruk nagu muuseas naljatab, et poisil on võimalus teda petta. Poiss vastab: jah.
Küsimus: kas poiss mõtles seda tõsiselt!?

Ja sarnaselt Chaplini filmile: olgu tüdruk paranoiline või mitte, psühho või mitte: me ei saa videost aru, kas poiss valetas või mitte - kas ta ka tegelikult armastab tüdrukut või mitte.
Jällegi vaadake ja otsustage ise. Lihtsalt pidin selle teema nõnda sisse tooma, sest minu jaoks oli see Psycho Girlfriend lõik niivõrd geniaalne ja tegelikult võrreldav Chaplini filmiga, ehkki Chaplini puhul mängisid mõlemad osapooled välja mitmetitõlgendatava olukorra, Psycho Girlfriendi puhul "vaid" meessoost näitleja; kuid ma usun, et see mängimine oli seda väärt, et sellest kõigest kirjutada.
Hämmastav tulemus oleks olnud muidugi välja mängida olukord, kus me ei saa aru, kas poiss ka tegelikult tüdrukut hea meelega petaks, või mitte; ja kas tüdruk seda tõsiselt küsis või poisis kahtleb või oleks tüdrukul suva, kas poiss teda armastab või mitte (ja ühtlasi petab). Vat see oleks kunst! - Charlie sai sellega hakkama, ehkki võtmetähtsusega lõpustseen oli lühem kui Psycho Girlfriend: Ep 1 kokku.

Lõpetuseks võiks muidugi viisakusest pöörduda tagasi algusesse ja ilmselt tõdeda: kunstiteose mõtet ilmselt ei tasugi otsida ei autorilt ega tekstist (mõlemad nt võivadki olla kavandatult kahemõttelised!), vaid ennekõike lugejast/vaatajast/kuulajast endast.
Vastuvõtja on see, kes loob tähenduse. Ehkki minu isikliku arvamuse kohaselt on tõde seal kusagil vahepeal: tähendus on nii autoris, tekstis kui vastuvõtjas korraga, sest nõnda on meil ju tegu lihtsa kommunikatsioonimudeliga saatja - tekst/kood - vastuvõtja, kus tegelikult nn kunstilise teksti puhul ükski liige ei tohiks puududa ja kõik on omavahel seotud. - see on muidugi minu enda hetketõlgendus, aga tundub endale loogiline (mis ei tee teisi tõlgendusi valeks, seda enam, et igasugune teooria on selguse mõttes tihtilugu "ülepaisutatud").