kunstiteosel peab olema mõte (!?)

Eelmisel õppeaastal/semestril juhatas M. Tamm seminari nimega "Tekstiteooriad", mis rääkis sellest, kuidas on aegade jooksul tekste kirjutatud ja tõlgendatud. Lühidalt öeldes olid asjad nõnda:
algselt oli tegu autorikesksusega, siis tekstikesksusega, hiljem aga lugejakesksusega.

Mõte on väga lihtne: alguses arvati, et autor on justkui jumala positsioonil ja igasugune teksti mõte pärineb autorilt. Seos ilmneb kasvõi pühakirjade tõlgendamises: mida aega tagasi, seda vähem kahtleti nende autoriteetsuses ja Jumala Sõna oli Jumala Sõna ning sellega asi piirdus...; ja nõnda nagu jumalaga, oli ka lihtsurelikest autoritega - autor teadis tõde ja määras selle, mis on tõsi.
Järgmisena: hakati mõtet otsima tekstist, ilmselt seetõttu, et mida aega edasi, mida rohkem tekkis olukordi, mil autorilt pole enam võimalust kirjutatu üle küsida, siis saigi ainsaks vahendiks: tekst. Mõte peitub ennekõike tekstis eneses!

Ja viimasena: lugejakesksus. See teooria hakkas läbi lööma alles 70ndate keskel, mil tekkis nn reader response koolkond. Nimed nagu Hans-Robert Jauss (1921-1997) ja Wolfgang Iser (1926-2007)... ja minu teada ka Stanley Fish (s 1938) - kõik nad rõhutasid sisuliselt seda, et ennekõike lugeja on see, kes annab tekstile mõtte.
Sest eks ole ju nõnda: autor võib olla ammu surnud; rääkimata variantidest, kus autor ehk eneseteadmata millelegi mõtet andis, millele hiljem lugejate poolt mõte juurde liidetakse (enam-vähem kõigest saab kõike välja lugeda, eksole)... lisaks: tekst - tekst võib olla, kuid kui pole lugejat, kes oskab teksti interpreteerida, pole tekst enam oluline. Niisiis: mõte peitub ennekõike lugejas endas.

Siit ka lisaks nimetatule kindlasti Roland Barthes, kelle teose "Autori surm" pealkiri räägib iseenda eest: sellest hetkest kui autor sureb, ärkab tema tekst läbi lugeja justkui iseenesest ellu. Autor ei saa sinna enam midagi parata (lihtsa näitena kasvõi Marxi ja Nietzsche erinevad tõlgendused läbi aja) - mõte peitub lugejas.

Olgu, hoiatan, võin mõnes asjas veidi eksida, sest täpselt pole kõik peensusteni meeles, aga... vist oli see kusagil S. Fishi artiklis, kus oli toodud mitmeid luulelõike, kus oli otsitud nende mõtet, ja mis selgus: on tekste, mis on (taotuslikult või mitte) sõna otseses mõttes mitmetitõlgendatavad.

Ja nüüd jõuan postituse mõtteni.


Jällegi, läbi Žižeki avastasin kunagi Chaplini filmi "City Lights" (1931), mille lõpustseen on minu arvates siiani üks geniaalsemaid saavutusi filmimaailmas, mida ma eales näinud olen:


Lugu on niisiis ühest tüdrukust ja ühest vaesest mehest (viimast mängib muidugi Charlie). Tüdruk on pime ja et mehele tüdruk meeldib, temalt tänaval viimse raha eest lilli ostab ning viimaks koguni kurja tööd-vaeva näeb, et tüdruku nägemine taastada, jääb tüdrukule mulje, et tegu on tohutult rikka inimesega. Sel hetkel kui aga tüdruk nägemise tagasi saab, hoiab Charlie temast eemale, kartes, et tüdruk temas pettub, sest filmis on näha, kuivõrd tüdrukul on kujutlus oma päästjast kui printsist valgel hobusel. Kuid filmi lõpuks tekib olukord, kus tüdruk tunneb Charliet katsudes ära selle, keda ta oli otsinud (enne tema üle siiski kergelt, kuid heatahtlikult naerdes, et "Haha, kerjus!"): kuid kindlasti ei saa seda õnnelikuks lõpuks nimetada.
- nägudest ei saa päris täpselt aru, kas tüdruk vastab äratundmisele: "Jah, nüüd ma näen, see oled Sina: kuid ära muretse, minu arvamus sinust ei muutu, see tõesti oled sina ja see on kõige tähtsam!"; või vastupidi: "Anna andeks, ma ei osanud arvata, et sina oled see, keda olen koguaeg ette kujutanud, ma tõesti ei teadnud... ma olen rõõmus, aga samas... niivõrd kurb, sest...!"
...ja film fades out, peale fookust Charlie ilmele. Justkui kahetähenduslik nutt läbi pisarate, mille tähendust ei ole võimalik kindlaks teha. Ekraan läheb mustaks, muusika mängib edasi, emotsioon kestab - kuid me ei saagi teada, kuidas lugu lõppeb ja mis saab edasi...

Igaljuhul: vaadake ise ja otsustage.


Tegelikult teema tekkis sellest, et sattusin youtube'is peale mõneti sarnasele videole, mille nimi on: Psycho Girlfriend: Ep1:


Lugu sellest, kuidas tüdruk ja poiss on voodis, ilmselt magama minemas, tüdruk räägib poisiga, poiss on samal ajal lugemisse süvenenud. Tüdruk nagu muuseas naljatab, et poisil on võimalus teda petta. Poiss vastab: jah.
Küsimus: kas poiss mõtles seda tõsiselt!?

Ja sarnaselt Chaplini filmile: olgu tüdruk paranoiline või mitte, psühho või mitte: me ei saa videost aru, kas poiss valetas või mitte - kas ta ka tegelikult armastab tüdrukut või mitte.
Jällegi vaadake ja otsustage ise. Lihtsalt pidin selle teema nõnda sisse tooma, sest minu jaoks oli see Psycho Girlfriend lõik niivõrd geniaalne ja tegelikult võrreldav Chaplini filmiga, ehkki Chaplini puhul mängisid mõlemad osapooled välja mitmetitõlgendatava olukorra, Psycho Girlfriendi puhul "vaid" meessoost näitleja; kuid ma usun, et see mängimine oli seda väärt, et sellest kõigest kirjutada.
Hämmastav tulemus oleks olnud muidugi välja mängida olukord, kus me ei saa aru, kas poiss ka tegelikult tüdrukut hea meelega petaks, või mitte; ja kas tüdruk seda tõsiselt küsis või poisis kahtleb või oleks tüdrukul suva, kas poiss teda armastab või mitte (ja ühtlasi petab). Vat see oleks kunst! - Charlie sai sellega hakkama, ehkki võtmetähtsusega lõpustseen oli lühem kui Psycho Girlfriend: Ep 1 kokku.

Lõpetuseks võiks muidugi viisakusest pöörduda tagasi algusesse ja ilmselt tõdeda: kunstiteose mõtet ilmselt ei tasugi otsida ei autorilt ega tekstist (mõlemad nt võivadki olla kavandatult kahemõttelised!), vaid ennekõike lugejast/vaatajast/kuulajast endast.
Vastuvõtja on see, kes loob tähenduse. Ehkki minu isikliku arvamuse kohaselt on tõde seal kusagil vahepeal: tähendus on nii autoris, tekstis kui vastuvõtjas korraga, sest nõnda on meil ju tegu lihtsa kommunikatsioonimudeliga saatja - tekst/kood - vastuvõtja, kus tegelikult nn kunstilise teksti puhul ükski liige ei tohiks puududa ja kõik on omavahel seotud. - see on muidugi minu enda hetketõlgendus, aga tundub endale loogiline (mis ei tee teisi tõlgendusi valeks, seda enam, et igasugune teooria on selguse mõttes tihtilugu "ülepaisutatud").