Millestki ilusast...

Lugesin täna Longose "Daphnis ja Chloe"-i lugu. Hämmastav, kuivõrd ilusaid asju on võimelised inimesed looma. Ja seda ilu leidub mitmesugust: nii sellist, mida leidub näiteks Shakespeare'i 'Romeo ja Julias', kui ka sellist, mida leidus 'Daphnis ja Chloeis'. See on erinev ilu.
Ja praegu mulle see viimane variant väga hästi sobis ja ma lootsingi, et ta selline on...
- ja oligi: alati ei pea peategelased ära surema või lool kurb lõpp olema - ja kunst on seda kujutada nõnda nagu Longos seda tegi!
















Samuti leidsin ühe video: Vitas. Tema esituses "Ave Maria"; kas pole mitte fantastiline hääl!?: