DanceAct routine

Ja siia ka üks videolõik:


Enivei: tomorrow's the big day!:/

***

Kaitstud sain; läbi sain. A!
:)


Slavoj Žižek:

Edmund Husserl:

Ja minu oponent:

Ja Hasso Krulli luuletus Juuksed.

Filosoofia tragikoomilisus

Sissejuhatuseks

Essee pealkirja võiks sõnastada ka mõningase täpustatusega: filosoofia ajaloo tragikoomilisus, lähtuvalt Henri Bergson’i esseest „Naer“. Teisisõnu: püüan näidata kuidas filosoofias ja filosoofilises mõtlemises ilmneb teatav tragikoomilisus; midagi, mis on komöödia ja tragöödia vahepealset, justkui liialt traagiline, et muutub seetõttu naeruväärseks.

Samuti on kõnekas, et naer on Bergsoni arvates midagi üldinimlikku ja inimesele ainuomast: „Ei ole koomikat väljaspool seda, mis on omane inimesele. Maastik võib olla ilus, nõtke, ülev, igav või kole, aga ta pole kunagi naljakas. Võidakse naerda looma üle, aga sellepärast, et on ootamatult märgatud tema juures inimlikku hoiakut või ilmet“ (Bergson 2009: 12). Kuid eks on ju nõnda ka filosoofiaga: filosoofia kui tõenäoliselt üksnes inimesele omane „ennastreflekteeriv vahend“, mis on niivõrd erinevate ajalooliste ja filosoofiliste keerdkäikude aluseks, et ilmselt on seda teinekord raske nimetada teisiti kui tragikoomiliseks.

Kui Bergson räägib koomikast, siis kirjeldab ta koomika lähtekohana mehaanilisust (elu voolavuses, kuhu ta ei sobi, sest see, mis iseloomustab elu, ei ole mitte niivõrd mehaaniline, vaid justnimelt voolav, sujuv, kordumatu, pidevalt uutele olukordadele erinevalt reageeriv jne). Koomika tulenebki sellest kui "ideaalselt voolavat vaimu" segab "mehaaniline-materiaalne-segav" kehalisus, harjumus... Seega näib, et koomika on midagi üldinimlikku, mis ilmneb kohe kui midagi „märgitakse millenagi“, mis järgmisel hetkel see miski enam pole. Herakleitosest lähtuvalt võiks öelda: koomiline on see kui üht jõge peetakse üheks ja seesamaks jõeks ning ei märgata, et see jõgi on tegelikult pidevas muutuvuses.

Filosoofiat võib ilmselt kirjeldada kui püüet otsida seletust maailmale, et miks maailm on justnimelt selline, nagu ta on. Kuid nagu nägime, tekib siin probleem: kirjeldus on alati lõplik, jäik, midagi lõpetatut, samas kui maailm ei piirdu kunagi sellega, mida seal kellegi poolt parasjagu nähtud või kirjeldatud on. Kõik muutub kõikjal ja ühekorraga, ilma, et meie silm ja mõtlemine suudaks sellele järele jõuda ja seda kõike märgata.

Juba sellisel mõtlemise n-ö algtasemel tekib filosoofia ja inim-mõtlemise seos koomika, traagika ja kokkuvõttes tragikoomilisusega. Ilmselt samavana kui on filosoofia, on samavõrd levinud ka naljad filosoofide kohta. Kasvõi Thalest Mileetosest, keda on peetud nii-öelda esimeseks filosoofiks, naerdi antiikajal, et ta olevat tähti vaadates nina ülespidi käies auku prantsatanud. Või Sokratest, kes olevat teinekord niivõrd sügavalt oma mõtetesse jäänud, et seetõttu koguni oma voodist maha kukkunud. Bergsoni järgi on sellel oma kindlad tunnusjooned, mis teevad sedalaadi sündmused koomiliseks...

Sellest, kuidas koomika ilmneb

Bergsoni järgi seisneb koomika elu peale pandud mehaanilisuses, aga ka selles, et naer on suunatud puhtale arule; parimaks näiteks võib ehk pidada Don Quijotet, kelle puhul koomika „seisneb pretensioonis vormida asju oma idee järgi, ja mitte ideid asjade järgi“ (Bergson 2009: 116), viidates stseenile, kus Don Quijote ajab tuuleveskid ekslikult segamini vaenulike hiiglastega (siinkohal on Bergson vihjanud ka Hegelile). Ühtlasi viitab see teatavale sotsiaalsele „hullususele“, eraldatusele, kus inimest valdab mingi idee, mis domineerib mõistuses nõnda palju, et paneb inimest käituma teistele ühiskonnaliikmetele arusaadamatul ning koomilisel viisil. Vastavalt essee lähtekohast ja seosest (filosoofilise) mõtlemise ajalooga on siin minu arvates kaks olulist järeldust: esimeseks on asjaolu, et ilmselt on säärase „hulluse“ ilmnemine paratamatu, kasvõi ajaloolises mõttes, kus kunagised arvamused näivad meile hiljem koomilistena, ning teiseks: naerev pool on alati emotsionaalselt teatavas isoleerituses sellest, kelle üle ta naerab. Naeru puhul puudub kaastunne. Tegu on teatava mõistmatusega, kus räägitakse teineteisest mööda.

            Veelgi enam: ilmselt on see võrreldav sellega, mille kohta Nietzsche on öelnud, et „[...] kuritegelikkus kasvab vastavalt sellele, kuivõrd lähenetakse teadusele. Kurjategijate kurjategija on järelikult filosoof.“ (Nietzsche 2007: 99) Siinkohal tuleb olla tähelepanelik: Nietzsche ’kurjategijast filosoof' ei naera, vaid on tõsine „religioossete teooriate looja“; kuid tuletagem meelde, et koomiliseks osutuv isik enamasti ise ei naera, sest ta ise ei saa aru, et on muutunud äkitselt koomiliseks, tema üle naerdakse. Naerdakse nii nagu Nietzsche naerab pühaku üle või nii nagu Aristophanes naerab Sokratese üle.

            Ilmselt seetõttu, et säärased naljad ja koomilised olukorrad on juba filosoofia algusaegadest filosoofiaga kaasas käinud ja n-ö mitte-filosoofidele kummaliste, koomiliste ning elukaugetena näinud, on räägitud palju ka filosoofia surmast ning sellest, et filosoofia on kasutu. Ehkki tõenäoliselt olid nii Thales kui ka Sokrates nii mõnestki tavakodanikust rohkem „maailma-asjadega kursis“ ja pealtvaatajatele üksnes näis, et filosoofid lähevad „üle piiri“ ja tõlgendavad asju üle ning muutuvad elukaugeteks ning koomilisteks.

Koomika ja naeru põhjuseid võib siinkohal ilmselt leida mitmeid, kuid oluline on, et tegu on teatava mõistmatusega, kus vaadatakse teineteisest mööda ja et sellised möödarääkivused on igasuguse (filosoofilise) mõtlemise puhul vältimatud.

            Koomiline filosoof ilmneb siis kui tekib teatav sotsiaalne lõhe, mõistmatus. Võib-olla hetkes, kus filosoof on filosoof seal, kus ei sobi filosoof olla; - seal kus küsimus „miks?“ näib nii-öelda tavakodanikule asjatu, kohatu, mõttetu, naeruväärne. Hetk, kus tavakodanik näeb üksnes tuuleveskit, filosoof aga vaenulikku hiiglast; või vastupidi.

Sellest, miks koomika ilmneb: filosoofi(line) lähtepunkt

Ometi on koomika ilmnemine midagi paratamatut: nii nagu mitte-filosoof naerab filosoofi üle, nii naerab ka filosoof mitte-filosoofi üle. Mõlemad pooled naeravad samal põhjusel: nad näevad vastaspooles teatavat automatismi, mis on tegelikust elust eemaldunud: naerualune on „ideaali järele jooksja, kes komistab tegelikkuse otsa“ (Bergson 2009: 18). Ühtlasi on see koht, kus hajameelsele professorile on oluline teadvustada, et ta on hajameelne. Võib ka öelda: koomika kutsub läbi naeru inimesi korrale iseenda tegudele tähelepanu pöörama.

Koomika ja naer saab alati olla vaid ühiskondlik, grupinaer. Bergson kirjutab: „[...] jäikus on koomika ning naer on karistus selle eest.“ (Bergson 2009: 22) Karistus tähendab kontrolli ja kontroll tähendab organiseeritust, kohandumist. Viimast võib ilmselt võrrelda seadusega, või ka „tõega“, ning juba asjaolu, et eksisteerib tõdede paljusus - mida igaüks tõsimeeli tõeks peab - tekitab olukorda (mitte enam koomilise, vaid) tragikoomilise momendi:

            nimelt ilmneb siin teatav tragikoomilise filosoofi paradoks, mis seisneb selles, et filosoof on keegi, kelle eesmärk on justnimelt „tegelikkuse otsa sattuda“, samas kui tihtilugu ta sellest just eemalduma kipub – seda hetkel, mil süstemaatiline ja organiseeritud mõtlemine muutub elukaugeks hajameelsuseks. Ilmselt on see filosoofi jaoks üks murettekitavamaid komistuskive, sest filosoofi eesmärk on alati leida „üldisi seletusi“, see aga juba iseenesest viitab koomikale, sest see, mida keegi peab üldiseks seaduseks, on ajaloolises mõttes (kasvõi teadusliku tõe määratluses) pidevalt muutuv ning lõppkokkuvõttes seadusestaatusest kaugel. Filosoofilisest vaatepunktist võib ilmselt öelda, et üldist seadust, mida filosoof otsib, pole tõenäoliselt olemas. Ometi otsitakse seda nõnda suure kirega, nagu see oleks olemas. Seetõttu ongi filosoofia oma loomult tragikoomiline.

            Filosoofia tragikoomilisust võiks võrrelda Bergson’i koomika kahetise iseloomuga: „Ta ei kuulu päriselt ei kunsti ega ka ellu.“ (Bergson 2009: 88). Filosoofia ja filosoofias ilmnev koomiline moment on justkui hetk elu ja surma vahepeal; siin ilmneb ka teatav distantseeritus iseendast. Ta on iseendast eemaldunud, vaatab end kõrvalt ega saa aru, mis temaga toimub ja miks tema üle naerdakse ja miks tema ise iseenda üle teinekord naerma kipub. Naer tekib aga teatava (enese)reflektiivsuse käigus, mil vaadatakse iseendale või naerualusele peale ja püütakse olukorda vaadata teatavalt universaalselt-objektiivselt pinnalt. See on pind, millelt püütakse leida seletusi ning vabaneda juhuslikkusest. Niipea kui lepitakse juhuslikkusega ja inimese rumal automatism läbi hakkab paistma, muutub olukord koomiliseks: „seega ei ole reaalset, tõsist ja isegi dramaatilist stseeni, mida fantaasia ei saaks muuta koomiliseks selle lihtsa kujutluspildi esilemanamisega.“ (Bergson 2009: 56) 

Sellest, mis teeb filosoofia traagiliseks

            Mainisime fantaasiat: see on miski, mille abil inimene konstrueerib teatava kolmanda, jumaliku vaatepunkti, mille läbi saab äkitselt kõik ’selgeks’. See võib ilmneda isegi viisil, et selge on see, et miski pole selge. Mõlemal juhul muudab säärane vaatenurk igasugused selgustloovad püüdlused tragikoomilisteks.

Elu juhuslikkuse ilmnemine seal, kus otsitakse korrapära, on midagi traagilist. See on koht, kus inimene kaotab pinna jalge alt, kus ta ei oska enam orienteeruda ega leida mõtet, miks edasi elada. Just siin ilmnebki traagika, mille kõige äärmuslikum ilmnemine on naer iseenda püüdluste üle. „Naer osutuvat pingutusele, mis kohtab äkitselt tühjust,“ viitab Bergson Herbert Spencerile (Bergson 2009: 60). Seega: naer saab ilmneda üksnes mõistuslikult.

Kui koomiline naer on suunatud puhtale arule, emotsionaalsele distantseeritusele, mil kõik draamad muutuvad komöödiateks, siis tragikoomika ilmneb siis kui olukord puudutab sõna otseses mõttes elu tõsidust – siis kui olukord pole enam isegi mitte naljakas, vaid traagiline, nõnda traagiline, et ajab naerma. Meenutagem kasvõi hetki, mil mingi tüli (näiteks mehe ja naise vahel) muutub nõnda absurdseks, et üks pool ei pea enam kaua vastu ja hakkab olukorra üle lihtsalt naerma. Täpselt sama olukord toimub teinekord ka filosoofilistes vestlustes, mis saavutavad oma pingelise haripunkti: naeruhetkel saavad sõnad lihtsalt otsa ja naer osutub justkui ainsaks võimaluseks ja väljapääsuks.

            Ilmselt võib siinkohal väita, et säärastes kaaluta olekutes viibivad või säärastest kaaluta olekutest sünnivad ennekõike filosoofid ja pühakud: sest justnimelt nemad on kõige julgemad, et püstitada kaugeleulatuvaid hüpoteese, et maailma ja iseenda kohta selles määratleda. Nemad on uue tõe kehtestajad, mis teisi ja teinekord ka neid endidki naerma ajab. Tegu on justkui teatava traagilise absurdihuumoriga, mil ühel hetkel selgub, et olukord on muutunud liialt tõsiseks, et selle tõsiduse juurde jäämine tundub isegi naeruväärne. Seejärel tulebki naerualuse positsioonilt eemalduda ja mõelda „see ei ole mina, kes nii absurdsesse olukorda sattus.“ Olukorra absurdsus ilmneb aga siis kui selgub, et „tuuleveski pole vaenulik hiiglane“ (vrd: „see tüli pole väärt tülitsemist“; aga ka: „see elu pole väärt oma traagikat/ elamist“), ehk kui kasutada Bergsoni sõnu, siis: „See ei ole elu, vaid automatism, mis on elu sisse pugenud ning matkib elu. See on koomika“. (Bergson 2009: 28-29)

            Ka Bergson räägib pühakutest ja pühalikkusest: „Mida vaieldavam mingi amet või kunst on, seda enam kalduvad sellega tegelejad pidama ennast justkui preestriteks ja nõudma, et tema müsteeriumide ees kummardataks.“ (Bergson 2009: 112). Pühak pöörab rahva-subjekti suhte ümber: mitte subjekt (pühak) pole rahva jaoks, vaid rahvas on pühaku jaoks. See on Bergsoni järgi „edevus“, mille läbi pühak tõstab end teistest kõrgemale.

            Siinkohal on ilmselt kasulik tagasi viidata Nietzschele, kes pidas nii pühakuid kui filosoofe elust võõrdunuteks kelle üle saab vaid naerda. Naeru põhjuseks on seesama filosoofidele-teadlastele omane komme kohandada maailma vastavalt oma ideele, mitte aga vastupidi. Selles seisnebki „Lõbus teadus“, mis loob alati uusi reegleid ning naerab vabaduse üle, mis temale on antud: ta on vaba dogmaatilistest suhetest, mida Jumal temale varem kehtestas. Nüüd saab ta ise endale uued reeglid kehtestada. Kui maailm Jumalaga oli tragikoomiline, siis nüüd on maailm lõbus; ehkki tragikoomiline endiselt lähtuvalt neist, kes veel sääraseid dogmaatilisi seisukohti usuvad. Teatav reeglipärasus ei kao siiski kusagile, seetõttu püsib ka koomika. Inimelu, mis Bergsoni sõnul kohanduks üksühele maailmas toimuvate muudatustega ega sisaldaks endas komistuskive ega apsakaid, poleks kunagi koomiline ega ka tragikoomiline.

Reaalse ja ideelise vastandus, mis puudutab seda, mis on, ja seda, mis peaks olema

„Kord räägitakse sellest, mis peaks olema, justkui uskudes, et just niimoodi asjad ongi: selles seisneb iroonia. Vahel jällegi kirjeldatakse üksikasjalikult ja hoolega seda, mis on, justkui uskudes, et asjad peaksidki niimoodi olema: sellist võtet kasutab tihti huumor. Sellise määratluse järgi on huumor iroonia vastand. Mõlemad on satiiri vormid, kuid iroonial on oraatorlik loomus, samas kui huumoris on midagi rohkem teaduslikku.“ (Bergson 2009: 83)

Sellest tsitaadist võib tagasivaatavalt järeldada: filosoofia on midagi iroonilist (vrd nt pühak, Sokrates), teadus midagi humoorikat. Mõlemad kuuluvad oma eluvõõruse tõttu tragikoomilisse olukorda, sest nad pole maailmaga üks-üheses suhtes, ehkki nad arvavad, et nad seda on. Seetõttu on koomika Bergsoni järgi alati midagi teadvustamatut (siit ka seos Freudiga, kes on ka huumorit teadvustamatuse aspektist käsitlenud). Samuti seostab Bergson huumorit unenäoloogikaga; - mis omakorda on seotud mütoloogilise mõttemaailmaga.

Henri Bergson ja Friedrich Nietzsche

            Friedrich Nietzschet võib ilmselt nimetada „tõefilosoofiks“, kes ei tagane ühegi põhimõtte ees, mis võiks tõde varjata. Isegi asjaolu ees, et „jumal on surnud“. Või: „tõde on, et tõde pole olemas“. Selles mõttes on Nietzsche elulähedane. Oma Tragöödia sünnis lähtub ta oma tõeläheduses dionysosliku ja apollonliku alge ühtsusest: kõige elulähedasem on joovastav kunst, millest aga Sokrates oma liigse (ja elukauge) mõistuslikkusega eemaldus ning millest omakorda lähtus kristlik dogmaatika. Mulle näib, et Nietzsche püüabki siinkohal luua elufilosoofiat, mille läbi inimesed peaksid leppima traagikaga, muutumata sealjuures (tragi)koomilisteks.

Teatava metafüüsilise maailmavaate postuleerimine ja janu igavese ilu või harmoonia järele – see on miski, mis on vaenlaseks „tervele elule“. See on miski, mille inimene peab läbi elama: nüüd kui saime teada, et jumal on surnud, ei tohi mitte kurvastada, vaid peame rõõmustama: taaskord tekib meil võimalus pääseda sellest tragikoomilisest olukorrast, mida nii filosoofia kui teadus on ajaloo jooksul loonud, kus avaneb lootus kehtestada uut inimest, uut ühiskonda, uut moraali.

            Nagu varem öeldud, toimib naer kontrollmehhanismina. Naerdakse selle üle, kes võtab teatava üldisuse kuju. Koomika seisneb Bergsoni järgi ennekõike momendis, kus indiviid samastub mingitlaadi sotsiaalselt abstraktse arusaama või kujundiga. Seetõttu saavad komöödiate pealkirjad olla üksnes üldistava iseloomuga, näiteks „Ihnus“, „Mängur“, „Hajameelne“ jne, ning mitmusele viitava iseloomuga, näiteks „Õpetatud naised“, „Naeruväärsed eputised“, „Igav seltskond“ jne. Tragöödiakangelane, vastupidi, on oma liigi ainus indiviid: näiteks Othello, Hamlet jne (refereetitud, Bergson 2009: 104). Aga ka Zarathustra. Siit ilmneb ühtlasi asjaolu, miks Nietzsche Zarathustra on „üksik hunt, kes ei vaja seltskonda“: ta on traagiline, mitte koomiline kuju. Nietzsche filosoofia on elufilosoofia, mille järgi indiviid ei pea mõtlema nii nagu õpetaja, vaid ennekõike iseseisvalt. Nietzsche filosoof peab olema elav isiksus, kelle väärtused ja teod on alati muutumises, mitte ei tulene ühestki ettemääratud ideest (mis võiks vastava idee järgijat ühel hetkel naeruvääristada):

            „ja alles siis, kui te mind kõik olete ära salanud, tahan teile tagasi tulla.

Tõesti, teiste silmadega, mu vennad, ma otsin siis oma kadunuid; teise armastusega tahan teid siis armastada.“ (Nietzsche 1993: 51)

            Nietzsche üleinimene on midagi hoopis vastupidist Jeesusele: ta ei taha, et teda järgitaks, vaid ta tahab, et inimesed järgiksid iseennast. Sellest tulenevalt ka Nietzsche arvamus, et inimene peaks saama elus nii-öelda üksi hakkama: üksi hakkama saav üleinimene aga ei saa olla koomiline, ega ka mitte tragikoomiline; nõnda nagu ka Bergsoni järgi kaob koomika seal, kus jäikuse asemele asub nõtkus.

Siit ka Bergsoni ja Nietzsche filosoofia omavahelised seosed, sest mulle näib, et nad räägivad võrdlemisi sarnastest asjadest. Samuti ei ole Bergsoni järgi võrreldes idealstliku (loodus)filosoofiaga looduse ja inimkonna arengul kindlat eesmärki. Elu ise saab looduse ja arengu eesmärgiks. Sisuliselt nõnda ütleb ka Nietzsche. 

Lisaks

Sarnasusi Bergsoni koomikamääratluse ja Nietzsche filosoofia vahel leidub veelgi, teen neist lühiülevaate:

koomiliseks muutub olukord siis kui temasse puutub kolm aspekti: korduvus, ümberpööratus ja see, mida Bergson nimetab jadade interferentsiks. Minu arvates on siin teatavas mõttes ’ümberpööratud seos’ Nietzsche filosoofiaga üleüldiselt ja ka „igavese tagasitulekuga“.

Korduvus ilmneb koomilisena siis kui komöödias juhtub mingi olukord kummaliselt korduma: näiteks kui ühe päeva jooksul puutub peategelane kokku inimestega, keda ta tavaliselt kunagi ei kohta. Elulisest-tragikoomilisest seisukohast vaadatuna tekib sellistel juhtudel teatav müstiline tunne, justkui millegi kõrgema poolt oleks midagi säärast ette määratud. Ilmselt võiks öelda, et kunstlikult selliste olukordade loomine, kus saadakse justkui ilmutusi või veelgi täpsemalt koomika puhul: ollakse vaatajana nii-öelda kolmanda silma ehk jumala positsioonil, kus kõik on selge, neis olukordades saab inimene tunnetada teatavat „jumalikku väge“. See jumalik vägi seisneb võimes maailma seletada. Naerualuseks muutuv indiviid, kes asjast ise midagi ei tea, muutub aga seletuse objektiks. Naerev inimene saavutab seeläbi teatava jumaliku positsiooni. Ta näeb üldpilti ja seoseid, mida n-ö tavaelus näha pole.

            Ümberpööratus: sarnane olukord korduvusega, kuid see on juhtum, kus tegu on teatava automatismiga, kus koomilise ’kangelase’ jäikus nii-öelda pöördub ümber, näiteks „Paljaksröövitud varga“ puhul.

Ning kolmandaks: jadade interferents, mille kohta Bergson kirjutab, et see „olukord on alati koomiline, kui ta kuulub samal ajal kahte täielikult sõltumatusse sündmustejadasse ja kui teda võib tõlgendada korraga kahes täiesti erinevas tähenduses.“ (Bergson 2009: 66)

            Nõndaks, mis on nende seos? Ma ütleks, et teatav idealistlik soov liikuda inimese positsioonilt jumalikule positsioonile. Iha kõikenägeva ja kõikekontrolliva pilgu järele.

Miguel de Unamuno on öelnud, (ja kindlasti on seda öelnud veel mitmed-mitmed filosoofid) et inimese suurim soov on olla surematu. Kuid mida tähendab olla surematu? See on teatav olemine elu ja surma vahepeal; see on teatav idee, mis elab alati edasi. Võiks öelda: asi, mida saadab igikestev automatism. See on illusioon, et omatakse nii maailma kui iseenda üle kontrolli. Illusioon teadmisest. Just sellist illusiooni teadmisest püüab komöödia ja omandada, vastukaaluks näiteks draamale. Teisisõnu: kui algselt on mingi olukord dramaatiline, siis peagi võtab ta pöörde koomilisuse suunas: justkui absurdse mehe-naise vaidluse puhul, kus ühel hetkel läheb olukord niivõrd dramaatiliseks, et ollakse sunnitud sellest olukorras (ja iseendast) eemalduma ning nägema seda koomilisest vaatenurgast. Paralleel Nietzschega on minu arvates selles, et Nietzsche püüab teha täpselt vastupidist: olukord peab püsima traagilisena; õigemini: üleinimese puhul säärast (tragi)koomilist olukorda ei saagi tekkida, sest üleinimene ei hoia kinni ühestki ideest ega sõltuvussuhtest, mis laseks teda (tragi)koomilisena näida. Seetõttu ülistabki Nietzsche algupäraseid Vana-Kreeka tragöödiaid, kus puudus ’naiivne heroilisus’.

            Kui Bergson räägib igavesest korduvusest, mille läbi ilmneb koomika, siis Nietzsche räägib igavesest korduvusest, „mis on koguaeg ühesugune“. Bergson räägib ideede-olukordade koduvusest, mis ilmneb nende ideede-olukordade võrdlemisest, samal ajal kui Nietzsche räägib korduvusest, kus ideed-sündmused-olukorrad on pigem iseseisvad, igaüks omaette väärustlikud ning võrreldamatud. Mistõttu nad ei saa olla ka tragikoomilised, veel vähem koomilised.

Siit võib ilmselt järeldada, et koomika Bergsoni mõttes on Nietzschele midagi eluvaenulikku; võib-olla ongi, kuid seda peaks saama täpsustada: koomilisse olukorda sattumine on üleinimesele midagi eluvaenulikku ja ilmselt võimatut, samas kui inimene peaks justnimelt oskama naerda, kuid naerda vaid iseenda üle, sest üleinimese poole püüdleva inimese naer saab ilmneda üksnes enesereflektiivsuses, kus mitteteadvustatud koomilisest hetkest satutakse äkitselt teadvustatud naeruseisundisse.

Seetõttu peaksid teadlased ja filosoofid nii Bergsoni kui ka Nietzsche järgi ilmselt naerma.

Kokkuvõtteks: Bergsoni ja Nietzsche tragikoomilisus

„Kõik, mis on elu juures tõsist, tuleneb meie vabadusest. [...]kõik see, mis tuleb meist ja on tõesti meie oma, annab elule vahel dramaatilise ja üldiselt tõsise tooni.“ (Bergson 2009: 56) – see lause on ilmselt miski, mis seob omavahel nii Bergsoni kui Nietzschet. Elu on tõsine, seda ei tohi pöörata naljaks, ja kui elu on naljakas, siis ei tohi seda pöörata liialt tõsiseks.

Komöödia ja draama olemuslik erinevus seisneb selles, et

* esimesel juhul on maailm seatud vastavusse ideega (abstraktsus, nt Don Quijote, pühakud, filosoofid) ehk teisisõnu: komöödiakangelane on keegi, kelle jäigastunud maailmavaade muutub koomiliseks, sest ta teeb niivõrd suuri üldistusi, et ei suuda enam maailmas orienteeruda, ehk Bergsoni sõnutsi „räägitakse sellest, mis peaks olema, justkui uskudes, et just niimoodi asjad ongi“, mis iseloomustab filosoofilist mõtlemist; ning

* teisel juhul: kirjeldatakse üksikasjalikult ja hoolega seda, mis on, justkui uskudes, et asjad peaksidki niimoodi olema, mis iseloomustab teaduslikku mõtlemist.

            Tõenäoliselt seetõttu ütlebki Nietzsche, et filosoof on „kurjategijate kurjategija“ – tema kujutluslik abstraktsus on teinekord nõnda suur ja „elukauge“, et ületab koguni teadlase oma. Komöödia seisnebki selles, et idee on enne tegelikkust, mitte aga vastupidi. Daama aga seisneb vastupidi selles, et „tegelikkus on enne ideed“. Sel põhjusel on draamakangelane ennekõike kannatajarollis, sest „idee ei jõua tegelikkusele järele“, samas kui säärane hukkumine on justnimelt midagi nietzschelikult elulähedast, või vähemalt ’elulähedasemat’ kui koomika, mis „seisneb pretensioonis vormida asju oma idee järgi, ja mitte ideid asjade järgi“.

Lõpetuseks: Bergson kirjutab oma essees järgmist: „tundub, et koomika sünnib siis, kui gruppi koondunud inimesed suunavad kogu oma tähelepanu ühele endi seast, vaigistades oma meelelisuse ning rakendades üksnes oma aru.“ (Bergson 2009: 15)

Nietzsche on aga säärase grupi ehk „massikäitumise“, n-ö liigse aru ja tundetuse ning teiste üle naermise vastu, pannes oma Zarathustra - hoolimata turuplatsil olevate inimeste naerust - julgelt kõnelema:

„Ma õpetan teile üleinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. [...]

Mis on ahv üleinimesele? Pilkenaer või piinlik häbi. Ja sedasama peab inimene olema üleinimesele: pilkenaer või piinlik häbi.“ (Nietzsche 1993: 7, tõlge muudetud. - S.T.)

Tundub, et inimene ja inimesele omane filosoofia on siiski oma olemuselt tragikoomiline. Pilkenaer või piinlik häbi. 

Kirjandus:

Bergson, Henri (2009), Naer: Essee koomika tähendusest, Ilmamaa

Nietzsche, Friedrich (2007), Antikristus, Zeus

Nietzsche, Friedrich (1993), Nõnda kõneles Zarathustra, Olion

Nietzsche, Friedrich (2009), Tragöödia sünd, Tänapäev

[natuke selline "pastakast välja imetud", aga noh, panin ta siia üles]

kust tunnen kodu.

Veljo Tormis. Kust tunnen kodu.

See pole küll väga kiita esitus, kuid muud ma youtube'ist ei leinud. Samuti ei saanud ma seda siia panna n-ö otse videona.
Panen siia siis ka selle lingi: Raua needmine.

:)

***
Halb asi on see, et trenn jäi täna ära. See-eest tsillisime natuke aega DA ruumides ja peale seda st Patricusse. Seal oli mingi kaval DJ, kes iseendale DJ-d mängis. Vähemalt oli tal nähtavasti lõbus, ainult külastajatel polnud ilmselt kõige paremad tingimused oma vestluste kuulamiseks.
Ainetega sain täna sisuliselt ühele poole. Nüüd veel... kaitsmine!
Oeh. Päris lihtne see kahtlemata olema ei saa ja vajab ettevalmistamist.

tänasest.

Täna seoses Jungi seminariga otsustasime teha midagi 'teistsugust', ja läksime jahiga sõitma.

Minu lemmik seltskond Jungi seminarilt: 

Ja no-no killer-lainetele sadamas!

Hiljem ühe tüdruku juurde tsillima:

Loomulikult mängisime ka Aliast, see oli ülimegatore:

Tegin veel ühe pildi, kellast:

Hehe. Vot selliseid koolipäevi tuleb meil EHIs ette:)


Ja... mis kooli puutub, siis reedel veel üks vestlus, ja esmaspäeval kaitsmine, ja siis peakski olema selleks korraks kõik:)

blablabla...

Nii, eksami sain kuidagi tehtud. Vist. Homme kell 12 õppejõuga vestlus, loodetavasti selgub siis midagi täpsemat.

Igaljuhul: PNil oli üks hip-hop kava, mis väga meeldis ja sain teada laulu, mis oli seal kavas; tantsuga oli küll hulga parem, aga selline lugu:



Ehtne näide sellest, kuidas ma nt hip-hopi väga ei kuula, kuid kui sellele laulule tants juurde panna, siis on väga super! Neiu P-ga vesistasime neid seal kui nad selle järele tantsisid, see oli lihtsalt niii hea!
Loodan, et millalgi saab sellest kavast ka video.

Siia üks teine kava, mis jäi silma, eriti teine pool videost:

filosoofiast

Kell hakkab saama seitse hommikul. Olen umbes kaks tundi maganud. Kell 12 on eksam. Aine: 20. sajandi analüütiline filosoofia.
Lugeda on veel üsna palju, ennekõike üks Gottlob Frege artikkel ja lisaks peaks üle vaatama Wittgensteini teose "Tõsikindlusest", mida olen kunagi lugenud, kuid millest täpselt ei mäleta, ehkki allajoonitud lõikude järgi peaks saama üsna hea ülevaate.

Tegelikult... tabas mind täna vaimustus. Kui varemalt mõtlesin, et pigem on siiski kultuuriteooria see, mis mind huvitab (ja mõtlen endiselt nõnda), siis... nüüd tabasin end mõttelt, et raske on omavahel eristada kultuuriteooriat/teadust filosoofiast. Vist.
(Naljakas, sest eile kirjutatud 9 lk essee filosoofia ajaloost kandis nime "Filosoofia tragikoomilisus", milles kirjutasin, miks filosoofia ja inimlik mõtlemine minu arvates on tragikoomiline, ehk "pilkenaer või piinlik häbi", nagu Nietzsche selle kohta ütle(k)s. Või koguni: "[...] kuritegelikkus kasvab vastavalt sellele, kuivõrd lähenetakse teadusele. Kurjategijate kurjategija on järelikult filosoof.")


Varem polnud ma analüütilise filosoofiaga eriti kursis ja kohati ajas see mulle oma "absurdse keerukusega" lausa hirmu nahka. Üsna kannatamatu oli lugeda Wittgensteini "Loogilis-filosoofilist traktaati". Kuid nüüd... olles ööläbi neid asju uurinud, hakkab vist midagi kohale jõudma (ja on ka aeg!) ning ühtlasi tekkis suurem huvi selle avastamata maa vastu, milles mul varsti eksam on. Ennekõike keelefilosoofia ja loogika.

Ja Ludwig Wittgenstein,

...kes muuhulgas on öelnud: "Sõna tähendus on selle sõna kasutusviis. Sest just selle õpime ära, kui sõna saab meie keele osaks."

Mind on alati huvitanud see nii-öelda inimese ja maailma "sügavam struktuur" ja 'seos'. Ilmselt seetõttu ka huvi lacanliku psühhoanalüüsi vastu, mis ju lähtub Ferdinand de Saussure'ist, kes oli keeleteadlane, 'semioloog'.

Okei, jne. Uni hakkab peale tulema, kuid üsna palju on veel lugeda; nii et loen edasi. Lihtsalt tekkis vajadus vahelduse järele ja selle järele, et oma vaimustust väljendada.
Loodetavasti ja eeldatavasti läheb mul kooliga hästi, kuid... läheb kuidas läheb, peaksin saama varsti aega hakata nende asjadega tegelema, olgu siis magistri või (uue?) bakalaureuse töö jaoks, eeldatavasti ikka esimest!

Ja taaskord tabas mind tunne, et "jah, see on see miski, mis mind huvitab". Midagi filosoofia ja kultuuriteooria/teaduse vahepealset. Ning lähtuvalt sellest lisandus analüütilise filosoofia kujul miski, mida avastada...
ehkki just päeval jäin raamaturiiuli ette seisma ja võtsin juhuslikult välja ühe Foucault' teose ja mõtlesin "oh, nii tore, igaljuhul nauditavam kui need hullud tekstid, mida seal analüütilises peab lugema", nüüd aga vaatan raamaturiiulile ja mõtlen "oh, nii tore, et kõike tahaks lugeda! -sest kõik on omavahel seotud". Seosetus tuleneb ilmselt lihtsalt minu mõistmatusest ja sellest, et ma pole sellega kursis.

Ehkki, jah, eks on ka palju selliseid asju, mis tõesti... jäävad kaugeks. Mis ühel või teisel viisil ei haaku maailmapildiga (sealjuures andmata sellele siinkohal hinnangut). Kuidas kellelegi, eksole.
Niisiis tundub, et kirg on, kuid aega napib. See pole ka väga tore ja kiita tunne, kuid midagi pole teha, tuleb pingutada ja eks siis näis, mis välja kukub. Umbes täna-homme veel, siis ehk hakkab midagi selguma. Tahaks juba rahulikumalt hingata. Sest... midagi tõeliselt nautida saab üksnes 'rahulikult' hingates. Igaljuhul mitte tormijooksus, nagu praegu.
Loen edasi... Wittgensteini. Ja vaimustun. Läbi väsimuse. Kiirustuse. Ja kerge stressi.

***
Eksam tehtud. Üsna kenasti vastasin vist ära. Nüüd veel lühike essee ja vestlus. Ma ei tea kas mul on sellest juhe koos, aga too vaimustus natukeseks taandus. Sellises olukorras ei viitsi ühel hetkel enam eriti millelegi mõelda.
Homme veel seesamune, kui selle mingi valemiga üle elan ja vestluse ka ja kui mingigi hinde kätte saan, siis on hästi. Blablabla. Ei suuda ma siin midagi mõistlikku kirjutada. Kuid olen rõõmus, et üks asi sisuliselt tehtud. Ja üks veel. See viimane. Sisuliselt.

Tadeusz Rozewicz

Tundmatu kiri 

Aga Jeesus kummardus
ja kirjutas sõrmedega maapinnale
pärast kummardus uuesti
ja kirjutas liivale

Ema nad on nii tumedad
ja lihtsakoelised pean näitama
imesid nii naljakaid
ja tegema asju mida pole vaja
aga sina saad aru
ning andestad oma pojale
muudan vett veiniks
äratan surnuid üles
kõnnin mööda vett

nad on nagu lapsed
alatasa tuleb neile
näidata midagi uut
kas kujutad ette

Kui jüngrid astusid lähemale
siis varjas ta tähed
kustutas need sajanditeks

(Valitud luuletused, lk 132)


*
Lihtsalt, siia üks luuletus nimetatud autorilt. Jubedalt meeldivad mulle ta luuletused!

Mässan nüüd oma asjadega edasi: umbes kolmandik esseest ja 2 eksamit veel jäänud (ja viimane neist on eriti kirves)!
**
Nii, essee sain valmis, 9 lk teksti tuli. Nüüd on sellega ühelpool. Nagu neiu E ütles: ametlikult ilmselt meie viimane kirjatöö. Nüüd veel vaja lugeda ja endale asju selgeks teha; st minu puhul veel need kaks esksamit läbi vaja saada. Kuidagimoodi. Oeh.

***
Leidsin veel ühe salvestuse meie tantsukavast, see küll poolepealt, aga see-eest parema kvaliteediga:


Seal oli ka üks hip-hop kava, millel oli üks ilgelt hea laul, aga ka tants, seda pole veel leidnud. Kuid Jenelt on küll plaanis küsida, et mis laul see seal oli. See oli lihtsalt niiii hea, et siiani ei anna rahu:)

DanceAct Practice Night Spring 2010 Showcase!

Nii, läbi ta sai. 21. mail, I osa u 18.00-20.00, II osa u 20.30-22.30. Salme kultuurikeskuses. DA PN Spring 2010.

Jene oli meeldivalt üllatunud. Jee! Peale viimast esinemist kinkisime talle veel raamatu ka:

Rahvale näis samuti meeldivat. Ehkki ise veel ju ei näinud; Mari-Liis olevat saanud vaadata, sest keegi tema tuttav publiku hulgast filmis, olevat olnud sünkroonis:D

Siin meie tiim (ehkki mitte kõik pole pildil):

Kuid mis põhiline: siis see tunne oli lihtsalt kirjeldamatu! Minna ja tantsida!
Omamoodi naljakas: isegi kui nt ettekannete või muu säärase "esinemise" puhul tuleb närv sisse, siis seal oli seda närvi kordades vähem. Võib-olla nautisin seda liiga palju, et selle pärast närveerida:)

Loodetavasti varsti jälle, sellest võib sõltuvusse sattuda; aga see vast tore sõltuvus.

Varsti peaks ka DA PD 2010 DVD välja tulema, siis saan ka ise näha, et kuidas välja kukkus, hehe.

***
Nii, nüüd pandi ka üks video üles, mida too publiku hulgast filmis, siin ta on:



Ühes vähemalt kohas natuke feilisin (olen kõige taga kõige parempoolne), aga noh, pole vast hullu:D

lihtsalt...

* täna selgus, et
a) minu kaitsmine on 31. mai hommikul (st kõige esimesel päeval);
(ühtlasi pean veel järgmise nädala esmaspäeval ja teisipäeval kaks eksamit tegema, st mõlemal päeval üks; seega peaks põhimõtteliselt kolmapäevaks see kammajaa läbi saama, kui hästi läheb; selleks aastaks:))
b) oponendiks määrati mulle... hr Leo Luks, keda olen siin blogis ka teinekord vaimustusega maininud; kuid see on tore. Ta on minu jaoks üks inspireerivamaid tegelasi, samas on ta põhjalik, samas objektiivne, nii et selline oponent on teretulnud:)

* käisime Mari-Liisi juures PNi show'd harjutamas (hommikul DA ukse ees ka natuke). Jubevahva elamus, super lausa! Tal oli hästi suur ruum, põrand oli selleks justkui loodud, meid oli u 8 inimest (+4 nooremat poissi, kes kavast osa võtavad ja meie n-ö esitantsijad on)... ja megavahva oli harjutada!

* kolmandaks: tänu Piretile hakkas ilgelt meeldima selline laul!:)

* ...nii et: edu meile homseks!

***

taevas peitis meie eest ennatlik(k)u(se) usu
pilvede taha
kloostrimüüride varju

ei näita
ei näita
tibu-tibu, ära näita

- tule, ja vaata ise
kiika silmapiiri taha

vaata,
ma ütlen sulle:

kannatlikkust peab olema
otsides ei leia sa niikuinii


kiviringide keskel
kasteses udus
vastu järgmist hetke
mis lükkub lüputult edasi
silmapiiri taha
päikese punetavasse õhtusse
hommikusse

siis - lauldes - siis
leiad sa selle
mida oled otsinud
sealt, kiviringide vahelt
muru seest, enda eest...

enda seest. pole siin
rohkem midagi, mida
uskuda.

20.05.2010

***

vararohetavad lehed
mädanevad otse minu silme all

poolpaljasteks tükkideks
jalgevahel mööda liugu alla

viuhh!


mürk imbus maasse
tasse
massi
tassi

paneb ainult naeratama

õõvastav irve keset nägu
silmad jooksevad vett
sina jooksed ära
mina järele


tule, tule
ma tahan sulle näidata
neid vararohetavaid lehti!


18.05.2010

vabandust, aga...

täna
pole ma päris mina ise

keegi haamrifetišiga tüüp
tagus vastu seina

ta teadis
et keegi kuuleb
ta teadis
kuid ikka tagus


ta teadis
et keegi pole enam
tema ise


neis anonüümsetes kastides
mis panevad
vastu seina taguma 

lõhkuma
ümber ehitama
murdma murdma murduma...

17.05.2010

kiired ajad...

Ühesõnaga: laupäeval jõudsin läbi põigata filosoofia aastakonverentsilt. Peale seda oli tantsutrenn - u 2 tundi: üks tund treeneriga, ülejäänud ajast kasutasime üht tühja DA saali.
Eile - pühapäeval - käisime iseseisvalt neljakasti neiu A juures harjutamas. Õhtul jõudsin koju, käisin veel E juures natuke arvutiga mässamas - ta sai nüüd mõlemad arvutid taas korda:)
Tänaseks sain kella kaheks valmis oma essee Sokratese joomakõnest. Suht magamata, uneaega sain u 4-5 tundi.
Homseks oleks vaja valmis saada põhiosa tollest 5-7 lk esseest (ehkki teoreetiliseks saaks selle tegemist ehk ka nädalavahetuseks lükata), pluss lugeda Wittgensteini, sest homme on tarvis mitmed Luure loengud-seminarid järele teha. Kolmapäeval: loogika (ja see on mulle jõhker!) ja Jung, mistõttu... kui kunagi teisipäeval koju jõuan, siis... ma ei tea kui jõuan nendeks valmistuda. Kolmapäeval pool kaksteist vestlus hr Mägiga "Sokratese joomakõne" essee teemal, peale seda kell 2 Jungi seminar, kell 4 Luure.
Neljapäeval u 16.00-20.00 Luure aine. Pluss T või N peaks saama hommikul või õhtul enne kooli ka Jenega lisatrenni võtta.
Reede läheb tõenäoliselt kõik tantsu peale, mis vajab ühtlasi kõvastu ettevalmistamist ja harjutamist.

Oehhhhh...
(positiivne on see, et: teoreetiliselt peaks jõudma:))


ps: eile kasutasin oma RahvaRaamatu 500 eekuse kinkekaardi ära, sain täpselt kaks raamatut (kroonipealt täpselt 500 eeku), üks neist on Tadeusz Rózenwicz-i luulekogu "Valitud luuletused", mida kunagi Katrina kiitis. Ja on tõesti hea!:)

Du hast den schönsten Arsch der Welt

Huh, jalad huugavad otsas. Pealelõunasel ajal astusin filosoofia aastakonverentsilt läbi. Päris huvitav oli, tahaks homme ka minna, aga tõenäoliselt jääb ära, sest lihtsalt aega pole.

Järgmise aasta suhtes hakkasin ka kultuuriteooria eriala peale mõtlema. :)

Jalgade huugamine on siiski seotud trenniga. Täna oli lisatrenn, mis n-ö ametlikult kestis tund aega, hiljem harjutasime veel ühes DA vabas ruumis edasi. Seega u 20.00st 22.00ni välja. Ühesõnaga: vajab veel kõvasti harjutamist! Vähemalt minul. Mistõttu homme neiu A. juurde harjutama, neljapaiku:)
Üle-eelmisel nädalal õppisime ära ühe mu lemmik-sammu, mida ma algusest peale nii-nii tahtsin õppida, ja nüüd vist juba enam-vähem läheb, ainult vastavaid jalanõusid ja põrandat on vaja. Viimane tingimus ei pruugi olla muidugi midagi universaalset, vaid pigem kinni minu enda kobaduses. Seda sammu nimetatakse vist side glide'iks.
Täna olime vahepeal koos Jene hip-hop rühmaga ja nägime nende routine'i ehk Practice Night'i kava: see oli lihtsalt super! - seda nähes tekkis kohe selline äratundmisrõõm: jah, hip-hop!
Nagu neiu P ütles: seal on üheaegselt nii seda teravust, n-ö biiti, aga ka meloodilisust, mis on omavahel nõnda hästi seotud. Ja kui see veel tantsu, liigutustesse ka panna, siis... - vaimustus!

See oli lihtsalt nii lahe kava, et: tahaks ka! Jee! Näete, jälle vaimustun, ehkki see väljendusviis võib siin näida totter, selleks kõigeks pole mul lihtsalt sõnu...!
Jah, nagu ka P-ga arutasime, kui vähegi võimalust peaks tekkima, siis marss (ka) hip-hopi!:)
(ehkki MJ StyleClass kuulub sinna alla)


Okei, mis ma ikka latran, ei oska enam normaalseid postitusi kirjutada.

Tegelikult on endiselt jubekiire. Suht isegi pööraselt kiire. Esmaspäevaks kella kaheks pean saama valmis u 5 lk essee/kokkuvõtte seoses "Sokratese joomakõnega", tegelikult pean hiljemalt lähipäevil saama valmis veel ühe 5-7 essee. Ja siis jääb põhiliselt veel kaks hr Luure ainet, mis on mulle samuti parajad pähklid, ehk isegi kõige hullemad. Pluss veel kaks ainet natuke järele teha, kuid nendega peaks veel veidi aega olema ja õppejõud lubas sisuliselt hinde välja panna.
Nii et homme enne/peale tantsuproovi lugema-kirjutama.

Ahjaa, ilusad ilmad on, ma täiega naudin seda!!!


Ja viimaseks: muusikast. Esiteks jäi tollest Jene hip-hop kavast üks lugu meelde... õigemini mõtteisse, mis väga-väga meeldis, kuid mille nime ma ei tea. Igaljuhul kavatsen seda küsida!
Teiseks hakkas meeldima veel üks lugu, ja see on selline (sellel on ka ingliskeelne versioon olemas, kuid saksakeelne meeldib rohkem):


Okei, nüüd lähen tudule või midagi muud kasulikku tegema. Suht sombi on olla ja homme tuleb pikk päev...

viisakusest
teretasin teretatut

ta naeratas
meeldivalt
ja nõnda naeratasin
talle vastu

endale vastu

tahtmist


viimasel päeval
embasime
nagu
vorm
vormi küljes kinni.

eneseväljendus...

Tänane ettekanne - vähemalt minu arvates - läks omadega suht p**se!

Okei, võib-olla ei olnud asi ka nii hull, aga noh. Pealegi: eks igasuguseid päevi tuleb teinekord ette. Praegu suht kopastunud olek sellest. Nüüd tõesti tahaks, et see juba positiivses mõttes läbi oleks... ehkki täna mõtlesin, et oleksid mul paremad elamis-finantsilised tingimused, siis võib-olla oleksin ka neljanda aasta bakat; saaks vähemalt rahulikumalt-põhjalikumalt, teisalt aga: loodan ikkagi läbi saada ja eeldan endast, et saan, sest hulga põhjalikum on kasulik pigem magistrantuuris olla. Lõputöö on ka vast enam-vähem.
Ainult täna peale loogikat oli küll tunne, et olen ikka puruloll. Ja siis see ettekanne ka veel otsa, oeh...

Aga noh, tegelikult pole ju põhjust kurta ja tegelikult on ju hästi. a) peaaegu läbi, b) see pisik on käes, et asjaga tegeleda. Aja-küsimus, ma loodan ja arvan:)


Hr T. Jüristo oli ka seal. Küsis ka mõned asjalikud küsimused (mis on tore, sest aitas mul ka teiste jaoks teemat selgemaks rääkida), nagu ka hr J. Pärnamäe. Damn, aukartus selliste inimeste ees! Aga see on tore...
sellised inimesed motiveerivad ja inspireerivad ka ennast.

oijummel!

Paremat pealkirja ei osanud panna. Igaljuhul, siin ta nüüd on koos minuga:

Ja oleme siin ehi aatriumis (eba-ehilikult pidulik, sest siin hakkab midagi toimuma, aga... lihtsalt. ehi, minu ehi):

Tegelikult panen postituse lõppu ühe pildi veel: see on koht, kus tublid-tublid üliõpilased enamasti istuvad, loevad, mässavad arvutite taga jne... koht, kus ma ka ise niiii tihti olen aega parajaks teinud või niisama tsillinud. Ja kus muuseas eile kohtusin neiu M-iga:)
Ühesõnaga: see on koht, kus on minu meelest n-ö ehi vaim kõige puhtamal juhul. Praegu see tühi ja ei paista välja, aga ehk teen millalgi hiljem veel pilti, mil paistab välja.

Ja praegu tuli mul veelgi suurem stress: veel rida asju teha ja kui need on tegemata, siis... siis on jama, seega pean veel 1-2 nädalat eriti tubli olema, et tunneksin, et olen õigustatud seda allkirjaga asja üldse käes hoidma, millega nüüd ühele poole sain.

Oh, lihtsalt oluline asi minu jaoks, ju mõistate. Aga veel on asju teha jäänud, nii et lõpust on asi kaugel... see oli lihtsalt see kõige mahukam. Seetõttu istun nüüd siin ja klõpsisin neid pilte teha. Mälestuseks.


Igaljuhul pean kohe lippama, DA-sse tantsima. Jee. Ehkki... et olen peaaegu öö-otsa magamata ja juhe koos sellest kiirustamisest ja mööda linna köitmiskoha otsimisest (mis lõppes seminarisse u 20-30 minutit hilinemisega), siis hea meelega läheks koju puhkama, või kasvõi alustaks teiste asjadega, mis veel teha tuleb... aga eks saan lainele, ja kui sellele mõtlen, siis juba olen sellel lainel, et minna taas DA kava harjutama...; tegelikult arvan, et olen selle reedese päeva täiesti ära teeninud. Veel eile õhtul-täna öösel ei uskunud ma, et tänaseks sellega siiski ühele poole saan. Huh. Oijummel küll! - nagu pealkiri ütleb!

Okei, arvuti aku saab tühjaks...

midagi diipi!

Nii, nagu pealkirigi viitab, siis küsiks: kas saab olla üldse midagi diibimat kui pelmeen öös?!?
Minu arvates ei saa. Öös on asju. Teinekord ka mõni pelmeen. Üks on siin (nb: pildil klõpsides on võimalus teda ka suuremalt näha!):

Hetkel muud väga lisada polegi kui see, et lõputööst veidi kopp ees, ehkki idee kohaselt peaksin selle nüüd homseks hommikuks valmis saama (oeh!); "aega on selle kiire asjaga", või kuidas mu jungiaanlik anima Scarlett O'Hara (filmist Gone With the Wind; Vivien Leigh) selle kohta ütleski, et "ma mõtlen sellele homme"? Veel parem sõnastus oleks: "aga alati on ju veel ka ülehomne!"
Ehkki praegu mul seda homset-ülehomset väga ei ole.
Nagu näete ajan ma natuke segast. Aga võib-olla ei aja ka, tegelikult on see postitus siin ju äärmiselt mõistlik, kas pole!?


Teisipäeval sain Annekatriniga kokku (mu endine eesti keele õpetaja, praegu töötab tlü-s õppejõuna, soome keele dotsent vms), luges mu luuletusi ja ütles, et talle meeldisid. Soovitas nendega n-ö midagi ette võtta. Seda oli tätisa tore kuulda kui aus olla. Ehk tõesti tasuks sellele mõelda... näiteks "homme" või "ülehomme", või tõenäoliselt veelgi hiljem, vähemalt siis kui kooliga ühele poole olen saanud.

Muud mõistlikku polegi rääkida. Arvan, et pelmeenist peaks iseenesest piisama küll. Pilt muide tehtud eile öösel, seega teisipäeva öösel vastu kolmapäeva.

Kui saaksin midagi soovida (eeldus: muretult aega), siis praegu vaataksin hea meelega filmi Gone With the Wind suurelt ekraanilt uuesti otsast lõpuni ära! Mul tegelikult selle DVD täitsa olemas:)


Üle pika aja (taas)avastasin veidi Julio Iglesiast ja siia lõppu üks laul-video:


Aga linkidena ka:
If you go away - Ne me quitte pas
Je n'ai pas changé
ja Esta Cobardia.

(Julio küll päris pelmeeni-mõõtu välja ei anna, olen sellest täiesti teadlik, aga... käib kah)

Suvi!

Istun ülikooli aatriumis ja siin tulevad raadiost niiii nunnud laulud: "ära karda mind, ka mina olen arglik", "head lapsed kasvavad vitsata", ja just viimasena "päikeseratas".Olav Ehala plaat vist peal vms:)

Eile, keset koolitöid, andis Pille msnis lingi Jaak Joala "Suvele"... mille tulemusena tirisin endale muide 25 Jaak Joala laulu, mida ma enamuses varem kuulnud polnud (emme, midagi sulle!:)). Ka kooli tulles mängisid nad mul pleieris.
:)

Ja nüüd loen siin oma lõputööd üle. Peaksin (õigemini: suht pean!) selle täna õhtul/öösel ära lõpetama, ehkki sai justkui lubatud juba varem "nädala alguses/ nädala alguseks" (defineerige mulle "nädala algus, eksole, hehe).

Lihtsalt sellised mõtted seekord. Sest aatriumis neid laule kuulata oli nii mõnus. Ja nüüd hakkavad siin vist seltskonnatantsu tunnid, milles ka eelmine kord osa võtsin:) Vähemalt treenerid on kohal. Tahaks tantsida. Jälle tuli igatsus seltskonnatantsu järele. Kuidagi suvisem kui hip-hop.

Päikest!
(püüan oma esimese poole tööst enne läbi lugeda kui arvutil aku tühjaks saab; hetkel 17% remaining)

tänasest.

Tänase kohta lihtsalt nii palju, et käisime Liisiga korvpalli mängimas! Jubevahva oli!
Viimati saigi mängitud eelmisel suvel, nii et jupp aega möödas ja nüüd sain aru, et olen sellest puudust tundnud.
Mängisime "viite miinust", aga põhiliselt "10"-t (vms).

Oeh, tahtsin veel väljendada tunnet, et mu blogi sissekanded on viimasel ajal vist suht mõttetud. Kohati lihtsalt sellised "et olen harjunud midagi kirjutama". Mnjah. Aga las ta siis olla. Endale on tore aeg-ajalt mõtteid siia üles riputada.

Tegelikult ka tänane korvapllielamus polnud ka päris niisama mainitud, nimelt saatis seda mõneti eriskummaline juhtum (aga võib-olla ka pigem tavapärane):
ma kaotasin absoluutselt kõik mängud!

Aga mängida oli ikkagi tore; mõtlesime, et läheks varsti jälle, loodetavasti on siis soojem ja vähem-tuulisem:)


Siia üks laul ka, mis mulle meenus ja mis mulle täitsa meeldib, eriti küll stuudioversioon, kuid seda ma youtube'ist paraku ei leidnud:

ainult ma ütleks, et need naerukohad seal videos on üsna kohatud, sest tegelikult on tegu küllalt traagilise lauluga, kindlasti mitte huumoriga. aga nojah, kuidas kellelegi.

ei suutnud pealkirja välja mõelda, aga järgmise võite mulle ise soovitada!:)

Nii, paar sõnakest üle pika aja. Ma ei teagi, miks ma seda kirjutan, niisama. Lihtsalt eneseväljenduseks, justkui muutuksid sündmused siis rohkem olemasolevateks, kinnistuksid paremini ka iseenda mõtetes.
Öeldust võib ilmselt järeldada, et need sündmused on olnud pigem positiivsed. Ja ongi.

*
Reedene päev oli suuresti selline, et "alguses ei saa vedama, siis ei saa pidama" (muuseas: äsja lugesin kellegi blogist säärast varianti: "alguses ei saa pidama, siis ei saa vedama" - mis on ju samuti võimalik ja mitte just väga positiivne nähtus). Kuidagi ei viitsinud Viigi fenomenoloogia seminarisse minna, ehkki teema tundus huvitav (nimelt pidime analüüsima intervjuusid), olin ju koolitööde tõttu öösel umbes neli-viis tundi maganud, kuid kohale jõudes: taaskord hästi tore elamus! Ning tõdesin taaskord: minu jaoks EHI ruulib, täiesti teine kodu ja ma nii loodan ja tegelikult ka usun, et kevadest saab taas edasi õppida! Nojah, enne muidugi vaja üks aste ära lõpetada, aga see selleks.
Peale seda trenni ja... seoses Practice Night'iga oli Jene teinud minu arvates vägasupervahva kava! Pigem natuke lühike, aga see-eest võrdlemisi sisukas. Lisaks on tore vaheldus ka üht kava harjutada, mitte nii, et iga kord midagi erinevat (eks mõlemal oma plussid-miinused; vaheldust on vaja). Igaljuhul... mul on tunne, et hakkan seda ehk isegi üha enam nautima: trenn lõppeb enamasti kella üheksa paiku, seekord juhtus selline asi, et äkitselt tabasin end mõttelt "kui kaua on veel jäänud?", samas kui tunne ütles, et oleme alles kusagil poole peal: reaalsus oli aga see, et kell oli juba 20.45. Ehk teisisõnu: 45 minuti asemel oli jäänud vaid 15 minutit! Vat see on ennastunustav tantsunauding, eksole!:)

*
Täna maksin DanceActi kuutasu ära. Nüüd võib edasi elada!:)

*
Et kirjutan seda öösel (ma ei tea mis kuupäevaga see blogger mul seda siin salvestab), siis möödunud päev - ehk laupäev - läks suuresti magamisele-puhkamisele ja lugemisele. Korraga pooleli kolm raamatut:
Paul Veyne "Kas kreeklased uskusid oma müüte? Essee konstitueerivast kujutlusvõimest"
Henri Bergson "Naer: Essee koomika tähendusest" ning
Carl Gustav Jung "Psühholoogilised tüübid".
Kõik väga huvitavad, ning ühel või teisel viisil seotud erinevate ainetega, mis mul veel teha on vaja. Ja see on see, mis mulle EHI puhul meeldib: seal on küllalt suur n-ö akadeemilinevabadus, interdistsiplinaarsus, mistõttu väga palju on iseenda teha, millise nurga alt sa täpselt tahad asjale läheneda.
Seoses Platoni "Sokratese joomakõne" ehk "Pidusöögiga" mõtlesin, et uuriks-kirjutaks midagi seoses tollase "tõemõistega". See pole veel kindel, pole ka TTÜst pärit õppejõuga seda läbi arutanud, aga sellised mõtted tekkisid.

Nojah, jne. Bergson on niisama huvitav, ehkki mul on endal natuke keeruline suhestuda koomikaga; mulle küll meeldib koomika ja hindan seda väga, kuid ühtlasi olen selle suhtes üsna kriitiline. Nt enamus labaseid nalju mind naerma ei aja. Minu jaoks on oluline, et naljas oleks midagi kordumatut, ning soovitavalt-teiseks: et nali ei oleks otseselt kedagi (tõsimeeli) halvustav (iseennast võib halvustada:P).
Jung on muidugi omaette tüüp: ühel hetkel fännan teda väga, teisel hetkel lähen põlema kriitikameelest "kuidas ta küll saab seda väita???". Kohati meenutab ta mulle tüüpilist vandenõuteoreetikut, kelle kohta saab öelda tema teooriat iseloomustava lause stiilis: "Mida Jung ei märka, seda pole Jungi jaoks olemas".
Üheltpoolt näib tegu olevat niivõrd mõistliku, ratsionaalse-läbimõtleva isikuga, teiselt poolt niivõrd naiivne, et... jah. Muidugi ma pole mingi inimene siin mingit kriitikat avaldama, nii et pigem on tegu esmamuljega.

*
Seoses jungikriitikaga tekib sedalaadi asja lugedes tohutu igatsus Nietzsche järele, sest Nietzsche puhul ma ei kahtle: olgu n-ö tõde nii karm kui tahes, Nietzsche jääb selle juurde. Ta on minu jaoks sõna otseses mõttes tõefilosoof. Ehkki Jung väidab ka olevat tõde kõige olulisem, siis minu arvates on ta teatud teemadega nii obsessed, et tõest on asi kaugel ning pigem on kohati tegu täiesti lampi võetud subjektiivsete põhjendamatute järeldustega, mistõttu ma julgeks teda teatud olukordades suisa Freudiga võrrelda. Ehkki ma kindlasti pole nende autoritega väga kursis ja pigem minimaalselt kokku puutunud. Loen ühel hetkel põhiasjad läbi, siis oskan vast paremini sel teemal sõna võtta!
Ja seoses Nietzschega: (taas)avastasin youtube'i vahendusel hr N-i muusikageeniust; lisaks mõtte-tahtehiiglasele oli ta ju ka andekas helilooja. Mõtlesin, et otsiks siia mingi hea näite, kuid ei leidnud sobivat. Kel huvi, saab muidugi youtube'ist ise otsida.

*
Vaatasin täna üle pika aja MJ Dangerous Touri "Billie Jean" esitust: peale neid trenne, olles ise neid samu samme õppinud, korraga nägin MJ-d natuke uuemas valguses kui varem: olen teda alati pehmelt öeldes andekaks tantsijaks pidanud, kuid ometi jäid paljud sammud märkamata, mille puhul nüüd tundsin kohe ära: ahaa!
Tema puhul tundubki tihti nii olevat: eemalt vaatad - andekas, midagi pole öelda, laulab-tantsib hästi... jne. Aga kui natukenegi süveneda sellesse, nii tantsu kui ka laulude enesete ülesehitusse, siis vähegi märkaja inimene on sunnitud tõdema (julgen seda tõesti väita, olenemata kellegi isiklikust maitsest): tegu on geeniusega! See ongi perfektsionism. Ja seda kohtab tegelikult üsnagi harva, vähemalt sel määral (video, laul, tants, heli, loomingulisus jne). Aga okei, mis ma siin ikka ülistan, eksole. Lihtsalt see oli mulle mõneti sürr kogemus: ehkki olen seda videot mitu korda näinud, siis alles nüüd teadvustasin ja tõesti märkasin, milliseid samme ta samal ajal nagu "muuseas" teeb, samas kui mina rabelen trennis nagu hull ja üritan neist sotti saada:D Hehe. Vahva!:)

*
Ning seoses muusikaga juhtus täna siuke asi: tundsin üle pika aja vajadust klimperdada! Ja nõnda tegingi: pühkisin pianiino pealt tolmu ära ja oma tund aega proovisin vanu asju meelde tuletada, proovisin uusi õppida... ja tundsin sellest tohutult rõõmu ning naudingut. Ma tean, ma ei ole mingi klaverimängija, pean seda rõhutama, kuid sellegipoolest oli see kõik niivõrd tore:) Ja siiski: aastate jooksul olen ma vast niigi palju selgeks saanud, et kui tuleb isu nt sealt Chopini leinamarsist seda aeglasemalt osa õppida, siis harjutamise peale saab lõpuks üht-teist selgeks ka. Ja see on nii tore:) Jah, kunagi muretsen endale päris klaveri ja hakkan rohkem harjutama!
Igajuhul seos oli järgmine: harjutades meenus mu uni: nägin unes, et olin kirjutanud laulu, mis osutus n-ö õnnestunuks. Ja ehkki päeval oli unenäo sisu meelest läinud, siis ehk kusagil alateadvuses pesitses see muusikatung, mis ilmnes juba unes, et siiski üle pika aja nautida ise muusikaga tegelemist.

*
Viimaseks: mõned päevad tagasi Daniel V. (ka siin blogis viidatud memokraat) blogi sirvides tuli meelde Varraku Raamatublogi (sest D.V. ju üks sealne autor), sel hetkel tuli igatsus ilukirjanduse järele. Ehk kunagi saan seda ka endale lubada: siis kui mul on aega-võimalust piisavalt, et saaks tõesti ühel hetkel maha istuda ja tõesti nautida lugemist (ilma, et mingi järjekord otseselt seljagataga oleks, mis kõik lugemist ootavad)... nagu mõned aastad tagasi lugesin võrdlemisi järjest läbi Markii de Sade'i "Justine ehk vooruse õnnetused", John Fowlesi "Liblikapüüdja" ja Michel Houellebecq'i "Elementaarosakesed" ja võrdlesin neid "masendavuse" aspektist. PS: viimased kaks on minu meelest vägasuperteosed, soovitan (ehkki suht rusuvad)!

Lisaks hakkab mulle üha enam selgemaks saama mitte üllatav asjaolu, et mida rohkem lugeda (mitte, et ma oleks palju lugenud vms, seda mitte!), seda huvitavamaks muutuvad raamatud, kasvõi üle lugedes. Seda rohkem seoseid.


Praegu lõpetan, sest mõtted said otsa ja ega midagi väga öelda ei olnudki, pigem sellised niisama mõtted, mis vajasid väljendust ja kirjapanekut. Homne (st pühapäevane) eesmärk: lõputöö ära lõpetada, vähemalt põhimõtteliselt, sisuliselt (st vähemalt üks peatükk juurde kirjutada, pluss siit-sealt tähendused).

Päikest!
(kui keegi seda lugema satub, siis järgmist pealkirja või ka teemat võib igaüks kenasti pakkuda:))