Lugeda on veel üsna palju, ennekõike üks Gottlob Frege artikkel ja lisaks peaks üle vaatama Wittgensteini teose "Tõsikindlusest", mida olen kunagi lugenud, kuid millest täpselt ei mäleta, ehkki allajoonitud lõikude järgi peaks saama üsna hea ülevaate.
Tegelikult... tabas mind täna vaimustus. Kui varemalt mõtlesin, et pigem on siiski kultuuriteooria see, mis mind huvitab (ja mõtlen endiselt nõnda), siis... nüüd tabasin end mõttelt, et raske on omavahel eristada kultuuriteooriat/teadust filosoofiast. Vist.
(Naljakas, sest eile kirjutatud 9 lk essee filosoofia ajaloost kandis nime "Filosoofia tragikoomilisus", milles kirjutasin, miks filosoofia ja inimlik mõtlemine minu arvates on tragikoomiline, ehk "pilkenaer või piinlik häbi", nagu Nietzsche selle kohta ütle(k)s. Või koguni: "[...] kuritegelikkus kasvab vastavalt sellele, kuivõrd lähenetakse teadusele. Kurjategijate kurjategija on järelikult filosoof.")
Varem polnud ma analüütilise filosoofiaga eriti kursis ja kohati ajas see mulle oma "absurdse keerukusega" lausa hirmu nahka. Üsna kannatamatu oli lugeda Wittgensteini "Loogilis-filosoofilist traktaati". Kuid nüüd... olles ööläbi neid asju uurinud, hakkab vist midagi kohale jõudma (ja on ka aeg!) ning ühtlasi tekkis suurem huvi selle avastamata maa vastu, milles mul varsti eksam on. Ennekõike keelefilosoofia ja loogika.
Ja Ludwig Wittgenstein,
Mind on alati huvitanud see nii-öelda inimese ja maailma "sügavam struktuur" ja 'seos'. Ilmselt seetõttu ka huvi lacanliku psühhoanalüüsi vastu, mis ju lähtub Ferdinand de Saussure'ist, kes oli keeleteadlane, 'semioloog'.
Okei, jne. Uni hakkab peale tulema, kuid üsna palju on veel lugeda; nii et loen edasi. Lihtsalt tekkis vajadus vahelduse järele ja selle järele, et oma vaimustust väljendada.
Loodetavasti ja eeldatavasti läheb mul kooliga hästi, kuid... läheb kuidas läheb, peaksin saama varsti aega hakata nende asjadega tegelema, olgu siis magistri või (uue?) bakalaureuse töö jaoks, eeldatavasti ikka esimest!
Ja taaskord tabas mind tunne, et "jah, see on see miski, mis mind huvitab". Midagi filosoofia ja kultuuriteooria/teaduse vahepealset. Ning lähtuvalt sellest lisandus analüütilise filosoofia kujul miski, mida avastada...
ehkki just päeval jäin raamaturiiuli ette seisma ja võtsin juhuslikult välja ühe Foucault' teose ja mõtlesin "oh, nii tore, igaljuhul nauditavam kui need hullud tekstid, mida seal analüütilises peab lugema", nüüd aga vaatan raamaturiiulile ja mõtlen "oh, nii tore, et kõike tahaks lugeda! -sest kõik on omavahel seotud". Seosetus tuleneb ilmselt lihtsalt minu mõistmatusest ja sellest, et ma pole sellega kursis.
Ehkki, jah, eks on ka palju selliseid asju, mis tõesti... jäävad kaugeks. Mis ühel või teisel viisil ei haaku maailmapildiga (sealjuures andmata sellele siinkohal hinnangut). Kuidas kellelegi, eksole.
Niisiis tundub, et kirg on, kuid aega napib. See pole ka väga tore ja kiita tunne, kuid midagi pole teha, tuleb pingutada ja eks siis näis, mis välja kukub. Umbes täna-homme veel, siis ehk hakkab midagi selguma. Tahaks juba rahulikumalt hingata. Sest... midagi tõeliselt nautida saab üksnes 'rahulikult' hingates. Igaljuhul mitte tormijooksus, nagu praegu.
Loen edasi... Wittgensteini. Ja vaimustun. Läbi väsimuse. Kiirustuse. Ja kerge stressi.
***
Eksam tehtud. Üsna kenasti vastasin vist ära. Nüüd veel lühike essee ja vestlus. Ma ei tea kas mul on sellest juhe koos, aga too vaimustus natukeseks taandus. Sellises olukorras ei viitsi ühel hetkel enam eriti millelegi mõelda.
Homme veel seesamune, kui selle mingi valemiga üle elan ja vestluse ka ja kui mingigi hinde kätte saan, siis on hästi. Blablabla. Ei suuda ma siin midagi mõistlikku kirjutada. Kuid olen rõõmus, et üks asi sisuliselt tehtud. Ja üks veel. See viimane. Sisuliselt.
No comments:
Post a Comment